Lõuna saare Roadtrip

Hellõu,

road trip kõlab alati kuidagi meeldivalt ja teistsuguselt, kui reis või matk. Kui inimesed lähevad reisile näiteks soojale maale, siis on eesmärgiks külastada tavaliselt randu, mõnusaid söögikohti ning templeid, kirikuid ja muid vaatamisväärsusi. Matkale minnes, turnitakse tavaliselt mööda metsi, mägesid ja orge. Roadtrip aga tähendab vaid üht - purjus inimesed koos ning teel kuhu? keegi ei tea :)

Ootasin ise väga seda roadtrippi, sest minu kogemused siiamaani Uus-Meremaast piirdusid eelkõige Lake Tekapoga ning sellest, mis ma bussiaknast nägin. Nüüd tekkis võimalus seda veidi rohkem ehk näha. Pidin kokku saama Lake Tekapo rahvaga Christchurchis, kuid ootamatult oli meie teele tekkinud probleem - maavärin. Pool kesklinna oli suletud ning ma oma seljakotiga proovisin leida teed meie matkabussini, mis ei olnud keskusest väga kaugel, aga kõik tänavad olid blokeeritud ning peale tund aega vassimist ja tassimist ei suutnud ma enam. Helistasin ja ütlesin, et korjake mind peale ning ka neil läks tund aega enne, kui nad mu üles leidsid. Mind ootas aga ees meeldiv üllatus. Ma arvasin, et me läheme tavalise kaubikuga, aga vastu vaatas hoopis suur ilus matkabuss, kus oli kõik eluks vajalik olemas - köök, ahi, külmkapp, wc, dušš, paar lauda ning väga mugavad magamiskohad nii 8-le inimesele. WOW, kõik meist olid nii elevil et ma käisime mööda bussi ringi kusagil pool tundi ja piilusime igale poole ja vadistasime üksteisele, et kui äge buss seee ikka on :) Me ristisime ta lõpuks ära ka - ta nimeks sai Betsy Hihi Doo :)

mina ja Betsi HiHi Doo

Kes need me siis olime, enamik neist oli McKenzie restoranist, kus nii mina kui ka Halina töötas. Mu kaaslasteks oli siis James (kokk, iirimaalt), Barbora (barrista, tšehhist), Nia (ettekandja, Walesist) ning lisaks kaks James sõpra kes iirimaalt tulid Uus-Meremaad avastama (Marchella ja Susan). Hiljem liitus veel meiega me kõigi hea sõber Daniel.

Marchella, mina, James, Nia, Barbora ning Susan

Saime oma asjad kuidagi bussi ja panime Christchurchist minema. Esimeses kurvis juhtus esimene õnnetus. Nimelt pandi külmkappi vist 10 liitrit piima ja see ei pidanud vastu, nii et bussi uks lendas eest, kui James üht kurvi liiga kiiresti võttis ning bussi põrand oli piima täis ning Jamesi telefon ujus selle keskel. Egas midagi, koristasime ära ja asi läks alles hulluks paari päeva pärast kui see piim haisema hakkas :) uuuuuuuuuu, igatahes esimesel päeval me ei jõudnud eriti kaugele, sest Jamesil oli kõht väga tühi. Kusagil 20km linnast väljas jäime lihtsalt kusagil teeserval seisma ja James valmistas meile väga meeldiva õhtusöögi. Kõigil olid kõhud nii täis ja vein maitses ka nii hästi, et sinna me too õhtu jäimegi. Päeva nali oli see, et enne magamaminekut proovisid kõik oma kotte bussitagant kätte saada. Millegi pärast oli pagasniku ava laius väga väike, ning et kotte kätte saada, pidi ikka kõvasti punnitama. Nii ma siis punnitasin ja rebisin ja kui ma lõpuks oma kotti kätte sain ja prantsatusega maha kukkusin tundus Barborale, et Betsy sai beebi :) Hirmus naljakas tundus see meile, sest see on ju matkabuss ja matkakott tuleb tagumist suure punnitamise peale välja, siis see on ju beeeeeeeebi :) Aga jah, öö möödus meie jaoks rahulikult ning kõik magasid nagu beebid, väga mugav oli. Hommikul saime teada, et uus maavärin oli 5 palli millegagi. No me olime sellele ikka väga lähedal, aga keegi küll midagi ei tundnud.

James ja Barbora Akaroal

Too päev sõitsime Christchurchi lähedal olevasse poolsaarele nimega Akaroa. See on imeilusa rannikuäärega linnake, kuhu viib fantastiliste vaadetega tee. Kuna vihma sadas ja igal pool oli paks udu, siis me võisime seda vaid ette kujutada. Aga linnake oli ilus. Kahjuks maavärinast ka veidi kannatada saanud. Linna peamonumendil oli ikka igalt poole tükki ära kukkunud ja nägi üsna armetu välja. Uus-Meremaa on tegelikult üsna range riik, ning kõik majad vaadati üle ning kui oli näha, et vundament või mingi sammas oli viga saanud, siis tulemus oli alati üks - lammutamine.

Akaroa

Too õhtu võtsime peale James sõbrannad ning sõitsime edasi üles poole. Ega me seegi kord väga kaugele ei jõudnud, umbes sada kilomeetrit ChristChurchist. James tegi meile jälle süüa ning uued külalised pakkusid igasugu napse ning meeleolu oli kõrgel. Tolle õhtu staar oli James, kes avastas üks hetk, et me oleme pargitud lambaaediku kõrvale ning, et tal oli missioon. Üle aediku ta oligi ning paari minuti pärast jooksis ta ihualasti mööda koplit ringi ning kiljus nagu koolieelik. Hiljem väitis ta et, see oli tema elu üks kõige vabastavamaid hetki, mida ma tegelikult ka usun. Tüdrukud ei jätnud muidugi ära kasutamata võimalust tema riided ära napsata, niikaua kui ta seal ringi tormas. Peale seda kui James proovis üle traataia tagasi ronida ning ta perekonna juuvelid üsnagi suurde ohtu sattusid ei suutnud ma enam seda välja kannatada ning James sai riided tagasi :)

James on paha poiss olnud

Järgmine päev sõitsime üles poole ja peatusime linnakeses nimega Kaikoura, mis on kuulus selle poolest, et suviti on võimalik jälgida vaalade liikumist selles rannikulinnas ning alati leidub seal mõned hülged, kes niisama lösutavad. Loomulikult käisime ka meie neid hülgeid vaatamas.

mina ja hülgepoisid

Edasi viis tee Blenheimi, kust ma just tulin ju. Nii tekkis mul võimalus läbi hüpata ka backpackerist kus ma ööbisin. Sain kõigile veel kord hüvasti öelda ning võtsin kaasa oma sõbra Nicolase ning kutsusin ta meie bussi vaatama ning õhtusöögist osa saama. James loomulikult ületas jällegi end ning söök oli väga maitsev. Too õhtu oli koos Nicolasega meid bussis 7 ning loomulikult ei puudunud ka alkohol ning igasugused joomismängud. Mis kõik lõppes jälle sellega, et kõigil oli väga lõbus ja kõik olid väga purjus. Nicolas koju minna ei suutnud, nii et me leidsime talle Betsys mõnusa koha. Hommikul Nicolas tööle ei jõudnud, millest polnud väga hullu, sest kui töötad viinamarjaistanduses, siis see pole oluline.

Veiniistandused Marlborough regioonis

See päev möödus loomulikult veinituuritades. Veinikeldreid on Malborough regioonis nii palju, et kui iga kuu nädalavahetused ringi sõita, siis saab ehk ringi peale. Mina olin kaine autojuht seekord, sest ma olin ju ennegi teistega seal juba tuuritanud, ning pealegi ma ei suutnud ega tahtnud kohe päeval mingit alkoholi endale sisse valada. Teistele see sobis loomulikult imehästi ning päev läks väga kiiresti ning mida aeg edasi, sest lõbusamaks seltskond muutus. Marlborough regioon on tuntud ühe margi poolest, milleks on Sauvignoun Blanc. Siinne kliima on selle sordi jaoks ideaalne, ning veinid on tõesti väga väga head. Kui kellegil tekkis huvi siis tuntumad tootjad on Montana (2009 aasta Sauvignoun blanc sai palju auhindu ja ei ole väga kallis), Whither Hills, Cloudy Bay jne. Igatahes kui minna Uus-Meremaa veini peale valige Sauvignoun blanc.


Töötades istanduses ning ka veinitehases mõnda aega, sain jälle veidi targemaks. Jagan seda ka teiega. Esiteks veinikvaliteet sõltub näiteks sellest, kui palju oksi jäetakse väädile kasvama. Mõni jättis 6, enamik 4 ning mõned ka 3 või 2. Mida vähem on oksi, seda küpsemad ja kvaliteetsemad tulevad marjad. Seda vähem sa neid muidugi saad ka, aga ka hind on vastavalt kõrgem. Teine oluline asi on kliima ja küpsemine. Kolmandaks, enamik tootjaid tegelikult toodavad massiveine ja need seisavad vast 3-4 kuud suures metalltünnis ja siis lähevad tootmisele. Tootmine käib nii, et vein tuuakse suure konteineriga kohale, sealt villitakse ümber tehasesse. Tehases on mitu liini, ühes pannakse pudelid lindile, teises valatakse vein sisse, kolmandas läheb kork peale ning neljandas silt, siis läheb kastidesse ja kast alusele ja siis poodi ja siis laua peale ja siis kurku :) Oeh

veine maitsmas

Lähme nüüd reisiga edasi, too õhtu tekkis kahtlus, et kas enamikest ikka enam asja saab, sest James oli näiteks nii purjus, sellest tuuritamisest, et ta jäi silmad lahti magama. Sõna otsese mõttes, me kartsime et ta on surnud või midagi, ei ta magas :)

Igatahes üks hetk olid kõik jälle kripsis krapsis ja me avastasime, et sellest bussist saab edukalt teha ka diskosaali. Nii juhtuski, et järsku mängis vali muusika ning bussi seest kohtus naeru ja hüplemist nagu igast diskosaalist.

diskobuss

Päris lõbus, aga suurem osa õhtust veetsime me aega erinevates Blenheimi baarides. Ma arvan, et kokku vist kuues, kus sai kõvasti tantsu vihutud ning igasugu kokteile ja snapsusid proovitud. Imekombel jõudsid ikka kõik koos koju sama taksoga. Uuh päris pikk päev kokkuvõttes.

baarides ja pubides

Järgmine hommik asusime teele veel ülespoole, kus asuvad sellised toredad linnad nagu Nelson ning Motueka. Tegelikult on saare ülaosas ka hästi palju väikeseid saari, kus hirm kalli raha eest on võimalik endale osta suvemajake, aga vaade on selle eest võrratu võrratu. Seal on ka võimalik praamiga ringreise teha, aga seekord jäi ära. Meie tee viis vaikselt Motueka poole peatudes mõningates väikelinnades nagu näiteks Takaka, kust saab osta maailma parimat muffinit :)
Motuekas saime kokku vana sõbra Danieliga, kelle sõbrad elasid selle linnas ning kuhu meid ka külla kutsuti. Danieli sõpradeks olid Lisa ning Richie, kes olid ka kunagi McKenzie restoranis töödanud. Mõlemad olid iirimaalt ning Uus-Meremaal juba mitmendat aastat. Nende elamine oli väga teistsugune enamikest Uus-Meremaa omadest. Neil oli väga ilus ja korras aed, kus kasvas igasugu maitsetaimi ja puid ja põõsaid jne. Samuti olid neil kanad ja jänkud. Põhimõtteliselt väga isemajandav süsteem. Kuna see asus lõuna saare väga põhja osas, siis temeperatuur alla 0 peaaegu kunagi ei lähe. Nii et külm midagi ära võtta ei saa Tekkis ka tahtmine, et endal oleks maja taga apelsinipuud ja ilus vaade mägele. Ilus koht kus elada.



Järgmisel päeval otsustasime külastada Abel Tasmani rahvusparki. Selle taimestik oli juba väga palju erinev lõunapool olevast. Rohkem selline vihmametsa moodi, kus oli hästi palju suuri suuri sõnajalgu ning vääte ja värke. Käisime vaatamas ka Pupu allikaid, kust kohaliku info kohaselt voolas maailma kõige puhtam vesi. Onu Joel arvas, et see ehk on suhteline aga vesi oli väga puhas küll ja läbipaistev. Ehk kui sa seisid purde peal ja vaatasid alla, siis 4-5 meetri kaugusel olevat põhja nägi küll suht kristallselgelt.

Pupu allikad

Abel Tasmani tahaks kunagi tagasi minna. Väga kuulus on matk , kus minnakse süstadega mööda rannikuäärt, ning hülged ja muud loomad ujuvad kindlasti sinust korduvalt mööda ja tagasi tullakse mööda vihmametsi. See on nii 3 päevane matk. Ehk kunagi ...

Meie tagasitee aga oli hoopis teistsugune, kui olime seda ettekujutanud. Kuna oli pühapäev, siis avastasime ootamatult, et kõik bensukad on kinni. Lootsime siis, et ehk Betsy veab meid välja ikka suuremasse linna, mis asus 50 km kaugusel. Ei vedanud kahjuks! Õnneks kui kütus otsa sai, oli mägedes just selline möödalaskmise koht kuhu saime seisma jääda. Oli juba pime ning vihma sadas. Levi ei olnud, nii siis läksid James ja Barbora missioonile. Kusagil tunni aja pärast tulid nad tagasi koos Danieliga ning 10l diisliga. Proovisime, ei saanud käima. Siis sai aku tühjaks ning Danieli väike auto proovis meie suurt elukat siis elustada.



Ei midagi. No lõpuks kutsusime hädaabi, kes tuli kohale, valas veel bensiini, proovis siit ja sealt, aga ei midagi. Diisliga on see, et kui see otsa saab, siis tuleb seda pumbata, aga sellel masinal ei olnud see eriti lihtne. Egas midagi, osa rahvast oli juba väga peomeeleolus ning nii see öö möödus, tee kõrval veini libistades. Hommikul oli meil veel üks missioon. Barbora pidi jõudma lennukile, ehk me pidime auto ruttu tööle saama. Töökoda avati kell 8 ning mehed olidki veidi peale 8 platsis meie juures. Ei saanud ka nemad seda masinat tööle, nii siis veeti meid köie otsas töökotta, kus läks veel paar tundi ja siis olime jälle teel. Barbora ei saanud niikaua oodata, nii et Daniel päästis ta seekord ja viis ta ise lennujaama. Meie seiklus aga jätkus tagasi Christchurchi poole tasapisi. Ega teel midagi eriti ei juhtunud, sest enamik magas ja siis oli vahetus. Kõige lõpuks suutsin mina veel ühe asjaga hakkama saada, nimelt enne võtmete äraandmist keerasin ma uksed lukku ja suutsin võtme pooleks keerata :) Ma ei tea kuidas, aga näed juhtus. Igatahes põgenesime põgenesime, kuid jätsime ikka oma andmed jne. Siiani pole veel raha küsitud :)

Nii lõppes meie matkabussi reis :)

Lake Tekapo oli meie vahe maandumiskoht

Edasi reisime meie koos Jamesiga tema autos ning tema sõbrannad teises autos. Külastasime veidi ka lõuna saare kuulsamaid linnu nagu Queenstown, Wanaka, Dunedin. Esimesel õhtul oligi plaan minna Queenstowni. Uus-Meremaa ei ole eriti linnade maa, vaid oluline on ikka pigem see , mis linnade vahele jääb. Queenstown oli aga esimene linn, mis mulle tõesti meeldis. See ei olegi eriti suur linn, ma arvan, et kusagil 30 000 inimest elab siin, aga enamik turiste käib siin ära. Eelkõige selle pärast, et see on üks maailmaseikluse pealinnu. Siin saab teha igasugu kreisisid asju nagu näiteks bungee hüppeid (vähemalt 3-4 kohas), langevarjuhüppeid, paraglidingut, kiirpaadiga mööda kanjonivahet sõita, igal poolt alla ronida, kukkuda ja lennata põhimõtteliselt. Loomulikult on siin ka palju suusakuurorte, restorane, spasid jms. Nii et kõik mida sa võid tahta ja ettekujutada, see on siin olemas.

James ja Marchella otsustasid ka ühe hullusega hakkama saada. Selleks korraks oli see bungee hüpe, mille mõlemad sooritasid edukalt. Mina vaatasin pealt, aga nende jutu kohaselt oli see nende elu üks vägevamaid hetki ning kindlasti ka meeldejäävamaid.

Sõitsime edasi järgmine päev Wanakasse, mis on ka selline väike mõnus linnake, mida ümbritsevad mäed ning ka Wanaka järv. Maaliliselt ilusad kohad. Päris palju veiniistandusi on ka siin, kuid seekord taheti igas kohas raha saada ja päris palju, nii et me proovisime veine ainult ühes kohas. Wanakas oli ka selline koht nagu illusioonide maailm - kust võis leida sellise toa, et ühes otsas olev inimene tundus hästi väike, teine aga hirmus hiiglane. See kõik on optiline illusioon, mida kasutati ka sõrmuste isanda filmides. See saab teoks tänu sellele, et põrand on päris suure kaldega ning üks toa osa on ka tunduvalt madalam. Jääb tunne, et põrand on lame, aga tegelt on päris suur tõus.


Peale selle oli seal veel üks päris suur labürint, mille igas nurgas oli üks torn. Eesmärk oli vallutada kõik need neli torni, kuid peale tundi aega tiirutamist me polnud veel eesmärgile jõudnud. Näed küll torni, aga ummikteid on nii palju ja tihti leiad end hoopis teisest otsast jne. Päris huvitav siiski :)


Õhtu saabudes, tundus meile Jamesiga et me peame raha kokku hoidma ning otsustasime ööbida autos. Valisime eriti ilusa koha järve kaldal, kus meid ümbritsesid valged mäetipud ja loojuv päike. Ainuke asi oli see, et üsna külm oli väljas. Õhtusöök oli järjekordselt võimas. James lihtsalt asetas kaasaskantava gaasipliidi teeäärele maha ning pasta koos vorstikestega valmis peatselt - hee.

James kokkamas

Hea ikka kui meisterkokk omastkäest võtta on :) Magasime autos, ning polnud kõige hullem. Meil olid tekid padjad kaasas ning kusagil 9 ajal me juba olime unenägude maal.
Järgmine päev ootas meid Dunedin, mis on ülikooli linnake, nagu meil Tartu umbes. See oli ka üks selliseid linnu, mis mulle tõesti muljet avaldas. Leidus vanu ning väga väärikaid maju ning siin oli näha sellist ajaloolist ja kultuurilist hinge, mis paljudes teistes Uus-Meremaa linnades ei ole. Valisime endale hosteliks ühe väga erilise koha, nimelt vana köstrihärra elukoha. Maja oli 19 sajandist ning toad kõik väga suured ja teistsugused. Kogu hostel oli üldse väga hästi sisustatud antiiksete ajadega, aga samas väga hubaselt. Mingi mees mängis terve õhtu klaverit ning meeleolu oli kõrgel. Too õhtu oli ka kogu reisi üks kreisimaid. Seadsime sammud linna poole ja sattusime ühte väga mõnusasse baari, kus lasti väga head tantsumuusikat ning kogu seltskond baaris oli üldse väga lahe ning sellist tantsu ja tralli pole ammu näinud. Too õhtu sai laudade peal tantsitud, polkat vihutud, jalgu visatud ning palju palju naerdud. Kui sul on lõbus lendab aeg nii kiiresti et ei saa arugi.


Ühel hetkel otsustati minna teise baari, mis oli tegelikult viga, sest inimestel on kombeks kusagile ära kaduda. Nii ma avatasingi üks hetk, et kõik on kusagile kadudnud. Ei suutnud enam kedagi leida. Niisiis ühel hetkel ostustasin minagi kodu poole astuda. Jamesi sõbrannad magasid juba sügavat und, aga Jamesi ennast ei olnud. Jamesiga on see häda, et tal õnnestub päris tihti mingistesse segastesse olukordadesse sattuda ning imekombel ka nendest alati kuidagi välja tulla. Sellegipoolest olin veidi mures, kuna teadsin, et tal pole raha ning pole ka õiget aimu, kus me hostel asub. Nii ma asusin teda linna peale otsima. Ainus mis ma sellega saavutasin oli see, et ma eksisin ise ära. Ei mingit Jamesi. Lõpuks leidsin oma hosteli üles ja pugesin teki alla ning ootasin unematit, kui kuulsin koputust. Hüppasin unesegaselt üles ning avasin ukse. Seal polnud mitte kedagi. Hmmm, pugesin teki alla tagasi ja mõtlesin, et kas ma kujutasin midagi ette endale. Koputus kostis uuesti. Vaatasin nüüd kähku ukse taha - EI MIDAGI. Koridor tühi, ei hingelistki. Õu nõu, kas siin majas tõesti kummitab. Meil oli jube enne kahtlusi. Ronisin kerges paanikas teki alla tagasi, kui kuulsin koputust uuesti. Seekord olin vihane ja käisin (poolalasti) hostelis ringi ja uurisin mis toimub. Vaatasin ka välisukse taha, aga ei midagi ja siis JÄRSKU hüppas kusagilt välja James. Väga purjus, üleni mingi rohelise lögaga koos, kuid õnnelik James. Ta oli mulle akna peale koputanud. Olin rõõmus ja õnnelik, et ta siiski koju jõudis ja uudishimust lõhkemas, et MIS TOIMUB? Tuli välja, et üks hetk oli ta välja suitsule läinud ning mingid neiud olid ta korraks kutsunud kõrval majja mingile peole. Ega ta palju ei mäletanud, aga mingi hetk oli lahti läinud tarretise sõda. Ega temagi tagasi end hoidnud, nii et üks hetk olid kõik kohad tilkuvat tarretist täis, kaasaarvatud James. Mingi hetk sai ta siiski aru, et peab koju minema, aga kus see on, sellest polnud tal aimugi. Nii ta otsis üles ühe takso, mille juhil hakkas vist temast kahju. Arvatavasti olid tal lapsed ja ta arvas, et kui tema laps peaks kunagi niisuguses situatsioonis olema, siis tuleb aidata. Nii ta siis James segaste seletuste peale lõpuks ikka õige koha üles leidis ja seda kõike tasuta. Uskumatu mees on see James küll.


Järgmisel hommikul sõitsime tagasi Tekaposse, kus James kuulis veidi kurbi uudiseid oma ema kohta. Ta ema on üsna haige ning James tegi järsk otsuse sõita koju kohe ning paari tunni pärast oligi tal lennupiletid ümber muudetud ning lahkumine kindel. Nii kiiresti võib muutuda elu. James kutsus kokku kõik oma sõbrad viimasele peole ning mis esialgu oli väga viisakas ja sõbralik, kuni kohale jõudsid Jamesi toanaabrid. Hmm, siis läks asi veidi käest ära. James ühel hetkel arvas, et võiks mulle näomaalingu teha ja ma arvasin sama tema kohta ning siis arvasid tema toanaabrid, et võiks end üleni mustaks värvida ja nii juhtuski. Ma olin seda juba kunagi Jaaguga proovinud, nii et seekord otsustasin jääda pealtvaataja rolli. Ühel hetkel oli tuba mustasid mehi täis ja siis arvas keegi, et nüüd peaks helistama maja peremehele, kes elas ka selles majas, aga magas juba. Telefon helises ja unine hääl vastas - MIDA? Majas on mingid mustad mehed, APPI APPI! Varsti oli kuulda mütsumist ja unine Blair seisis ukse peal. Kolm musta meest vaatasid talle vastu ning esitasid siis maoori sõjatantsu hakat. Päris naljakas oli ja Blair naeris ka. Uus-Meremaallased on ikka chillid. Ei päris tore õhtu oli.

mustad mehed

Hommikul jätsid kõik hüvasti ja igaüks seadis oma sammud eri suunda. Selline see matkaselli elu on. Üks hetk on kõik ilus ja hea, teine hetk on kõik vastupidi. Aga elu on selline. Mina seadsin oma sammud Queenstowni poole, sest see linnake meeldis mulle väga. Sellest aga juba järgmine kord ...

eksklusiivne pood meestele