Tasmaania

Tasmaania on suuruselt pisut suurem kui Eesti. Kusagil 65000 ruutkilomeetrit. Ta on eraldi osariik ja seal elab kusagil 500 000 inimest. Selle avastas Abel Tasman 1642. Ta ei avastanud Austraaliat, mis on päris kurioosne :) Tasmaania fauna ja floora on väga erilised, kuna nad on täiesti eraldi arenenud väga kaua ja seetõttu leidub siin palju selliseid loomi ja taimi, mis kusagil mujal ei kasva. Tuntumateks loomadeks on tasmaania tiiger ehk kassi taoline olend ja tasmaania kurat, ehk selline koera taoline olend :)

Tasmaania minu jaoks oli mõnes mõttes hea üleminek, sest Tasmaania on väga sarnane Uus-Meremaale ja samas on ta ikkagi Austraalia. Tasmaania on väga roheline ja kliima poolest ülejäänust Austraaliast palju külmem. Suvel temperatuur väga üle 30 ei lähe aga miinust ka ei tule väga palju, külmemates kohtades ehk kuni -10 aga enamikel jääb see nii 0 piiresse. See aasta oli kliima poolest väga halb. Väga külm ja vihmane.

Tasmaaniasse jõudes ootas mind ees mu kadunud "poolvend" Jaak. Me polnud õieti näinud juba mitu aastat ja üksteise ära tundmisega oli raskusi :) Tegelikult on väga kummaline kuidas mõned asjad, mida sa ikka väga soovid lähevad täide. Nimelt Jaaguga me arutasime juba kusagil 5 aastat tagasi Krabi vanas saunas laua taga istudes, et oi küll oleks äge, kui saaks kunagi lambist kusagil teisel pool maakera kokku, näiteks Tasmaanias ja seikleks seal ringi. See soov oli siiras aga aega võttis, mis ta võttis, lõpuks saime kokku seal kohas, millest olime unistanud.

Jaak viis mind ühte farmi, kus ta oli olnud ka eelmine kord. Jaak oli sellest palju jutustanud ja mul oli sellest kohast kuidagi oma visioon ja vaimupilt tekkinud. Kohale jõudes ei olnud see tegelikult üldse see, mida ma olin ette kujutanud, niljem see aga muutus täpselt selliseks nagu Jaak oli seda mulle kirjeldanud. Selle koha nimi või talu nimi on Highland herbs (www.highlandherbs.com.au) ning seda peavad Graig ja Libby. Graig on uus-meremaalane ja Libby on austraallanna. Graig jutustas ka loo, kuidas ta selle talukoha ostis. Nimelt oli ta käinud vaatamas ühte teist kohta veidi eemal sellest talust ning keegi pakkus talle välja ka selle krundi. Kui ta seda vaatamas käis sai ta kohe aru, et see on tema koht. Reaalsuses ei viinud sinna mingit teed, ega ei olnud ka mingeid hooneid või midagi muud. See oli lihtsalt üks tükk maad. Nõnda nad selle ära ostsidki ning esialgu nad püstitasid lihtsalt väikse kuuri moodi asja ja elasid seal. Tasapisi hakkasid nad sellest aga suuremat maja ehitama. See kõik võttis muidugi väga palju aega. Näiteks 5 aastat polnud neil mingit teedki, kust maja juurde saada. Auto tuli jätta nii paar kilomeetrit eemale eelmise maja juurde ja siis vantsida. Nõnda ei käinud neil esimestel aastatel keegi külaski. Nüüdseks on asjad muutunud.

siin bussis ma ööbisin ja Jaak enne mind 4 aastat tagasi

Ehitavad nad kõik looduslikest materialidest ning enam vähem sellest, mida saada oln Hetkel on Graigil oma väike saekaater, oma mets, kus ta toob puidu ja millest parajad jupid välja saeb. Nii kerkibki tasapisi maja suuremaks ja ilusamaks. Algul mind hämmastas, et näiteks 4-5 aasta jooksul polnud ta suutnud panna ette aknaid ülemisele korrusele, aga hiljem ma sain teada, et see maksaks kusagil 300 000 krooni, sest ta paneks ainult puitaknad ja nende raamide tegemine maksab nii palju Tasmaanias. Nii, et ta teeb need ise, aga ta lihtsalt ootab, et puit, mille ta varunud on - kuivaks.

nende maja

Nende põhitööks on siiski igasuguste ravim - ja maitsetaimede kasvatamine. Neil on suured põllud, kus kasvab hästi palju erinevaid teesorte ja muid ravimtaimi. Hommikuti kõik korjavad kas nt kummelit või midagi muud ja siis pannakse need suurte restide peale kuivama ning hiljem pakkidesse ja siis kas looduspoodidesse või eraklientidele jne. Kvaliteet on muidugi väga hea, sest ta teeb seda südamega ja juba väga kaua. Abiks on neile alati mõned backpackerid, kellest enamik tuleb WWOOF organisatsiooni kaudu. Tol hetkel kui mina seal oli, siis oli meid kokku 7. Nii et mõnus abivägi :)

Nende elustiil vajab kindlasti välja toomist, sest see haaras mind üsna pea endasse ja ma avastasin nii palju uut. Alustame hommikust. Hommikul enne hommisööki tehakse väga tihti joogat. Nii Graig kui Libby on mõlemad selles väga osavad. Ma mõtlesin ise enne, et see on ehk selline jube kondiväänamine, aga tegelikult on see lihtsalt selline mõnus võimlemine, et veri käima saada ja pole eriti raske. See kestab kusagil tunnikese ja annab päevale mõnusa alguse. Siis tuleb hommisöök. Libby ja Graig on taimetoitlased ning minu jaoks oli see väga uus kogemus. Hoomikyusöögi üks tähtsamaid osi on jogurt. Naturaalne jogurt on väga väga tervislik ja väga maitsev ka. Nemad teevad seda ise ja see protsess on väga lihtne. Suur kausitäis müslit koos mõne puuvilja ja jogurtiga on suurepärane hommikusöök. Peale hommikusööki tuleb teha tööd, ehk siis korjata ravimtaimi või muid toimetusi. Me kaevasime Jaaguga jälle kraavi aia jaoks seekord :) vedasime sõnnikut, ehitasime uut kuuri ja lõhkusime puid. Sellised tavalised maatööd. Lõunasöögiks oli alati suur hunnik salatit, mille sisse käis juustu -ja leivatükid, advokaadot, tomatit ja siis peale väga head salatikastet.

lõunasöök

Mõnus, kerge ja jälle väga tervislik. Lõuna oli tavaliselt kusagil tund aega, mille ajal joodi ka teed ning lobiseti mõnusalt. Peale lõunat läks töö edasi veel mõned tunnid ja siis oli vaba aeg, mil said teha, mida hing ihkas. Me ronisime mõnikord Jaaguga suurte kaljude otsa, mis meid seal ümbritsesid või siis tegime trenni või lugesime raamatuid.

Jaak fotografeerimas

Enne õhtusööki oli mõni kord mediteerimine. Selle peale olin ma ka tihti mõelnud, et kuidas see ikka käib ja tundus selline päris keeruline asi olevat. Aga mu üllatuseks oli see jällegi üsna lihtne. Eks seda on muidugi võimalik teha ka väga sügavuti jne aga me alguses põletasime veidi "gheed", mis on tegelikult lehmasitt mingi seguga. See on India kombe kohaselt siis. Ega see ei haisenud või ei olnud kuidagi midagi jubedat vaid oli selline mõnus väike tuleke püramiidi taolises anumas. Peale seda laulsime ühte mantrat, milles me palusime rahu ja õnne maailmale ning siis oli vaikus, mille jooksul sa said oma mõtetes ja vaimus ringi lennata ja end tasakaalustada. Väga mõnus ja puhas tunne on küll peale seda. Selline muretum ja õnnelikum :) Siis tuli õhtusöök. Ma olen eluaeg liha söönud ja ilma selleta tundub nagu võimatu hakkama saada, et mida ma siis söön ja kõht jääb ju tühjaks, aga see pole tegelikult nii hoopiski. Õhtusöögiks oli meil mõnikord pasta, mõnikord riis köögiviljadega jne. Lihtsalt korralik ports ja kõht saab hästi täis. Ja oi kui hästi hakkab su keha end tundma paari nädala pärast, see on lausa uskumatu. Ma ei ole ka end nii hästi tundnud kohe aastaid. Ma ei ütle, et ma hakkan taimetoitlaseks, aga 2-3 korda nädalas kavatsen nüüd küll süüa asju ilma lihata. Olles seal juhtusin lugema ka ühte raamatut, mis jutustas Hunzade elust. See on sugukond, kes elab Himaalajas ja nemad elavad kuni 145 aastaseks. 120 on täiest tavaline vanus. Ja üks mees elas koos nendega ja uuris nende hea tervise tagamaid ja minu üllatuseks tulid välja täpselt need asjad, mida Graig ja Libby praktiseerisid iga päev. Hunzade peamiseks saladuseks on söök - hommikul jogurt ja õhtuks hästi palju naturaalset taimetoitu. Samuti leib, mis on tehtud naturaalsest jahust (mitte sellest valgest vaid pruunist). Lisaks liikumine iga päev, näiteks kõndimine vähemalt pool tundi päevas ja töö. Inimesed, kes jäävad pensionile ja ei tee midagi, surevad palju rutem, sest aju ja keha vajavad pidevat liikumist, eriti veel vanas eas. Ja suuremat saladust ei olegi. Ma arvan, et eesti inimestel on neilt midagi õppida.

Olime kusagil nädalakese selles toredas kohas ja siis otsustasime veidikene ja matkamist teha selle suurepärase saare peal. Saare lõuna osas jookseb läbi üks suur matkarada nimega South coast track. Kogu raja pikkuseks on 180 km ja läbimine võtab aega kusagil 2 nädalat. Nii me siis valmistusime endid ette, ostsime suure laari sööki, võtsime kaasa veidi soojemaid riideid ja asusime teele. Meid hoiatati mitmes kohas, et see kliima seal on väga teistsugune. Kuna seda rada läbivad antarktilised õhuvoolud pidevalt, siis võib oodata nii rahet, lund kui vihma ja seda iga päev iga hetk. Ei kõlanud just väga ahvatlevalt aga otsustasime väljakutse vastu võtta.

läks! , aga Jaak sa ikka veel sabast kinni, vale koht oli veidi

Alustasime hoopis valest kohast aga viimasel hetkel saime sellest aru ja sõitsime mõne tunni jagu alla poole raja lõpu osassa ja jätsime auto sinna. Otsustasime pärast hääletada tagasi kuidagi. Hakkasime siis astuma. Kott oli raske, kuid teada oli, et see läheb ju ainult kergemaks iga päevaga ja küll hakkama saab. Esimene päev läbisime sellist laugteed ja vahepeal oli tunne, nagu oleks Eesti rabas kusagil ja läbisime ka veidi metsa ning ka paar rannikuäärset ala.

Kõndisime kusgil 11 km ja panime oma telgi üles ja kõik oli väga chill. Järgmine päev ületasime väikses jõe, vesi oli kusagil põlveni ning siis me veel ei teadnud, mis meid ees ootab. Matkarada läks suuremas jaolt mäest tasapisi üles ja üles ja muutus järjest porisemaks ja porisemaks. Esialgu me proovisime seda pori vältida ja tegime mingeid hüppeid ja kõrvalepõikeid nendest mülgastest, aga mida aega edasi, seda rohkem seda pori oli ja mingi hetk polnud enam vahet. Hüppasid mülkasse sisse ja panid edasi. Paar kaanipoissi saime ka, aga ei midagi hullemat.

Hullem oli see, et meile tundus kogu aeg, et me jõuame kohe kohale kusagile ja me ei tohi sööki eriti kulutada ja et me peame maksimaalselt pingutama iga päev, et välja tulla õigel ajal ja piisava varuga. Nõnda, me siis ei söönud eriti midagi ja mingi hetk hakkas pilt juba taskusse minema ja energiavarus olid 0 ,is 0. Siis me viskusime suvalisse kohta ja sõime suure koti täie pähkleid. Oi kui hea oli. Tunne oli küll selline, et per..e, eriti mudarallile oleme sattunud. Õnneks kaugele polnud enam minna ja tee läks ka paremaks ning varsti olime järgmises laagriplatsis ja saime oma mudased jalad ja saapad puhtaks pesta ning telki hüpata ja teevee keema panna. Tee oli meie reisi aja üks meie parimaid sõpru. Kuum tee peale päevast rännakut on lihtsalt super.

Järgmine päev algas sellega, et tuli märjad sokid ja jalanõud jälle jalga panna. See on selline vastik tegevus, millega ei taha üldse harjuda. Enamik, kes seda rada läbi tegid oli varustatud tipptasemel, ehk korralikud veekindlad matkasaapad sääristega ning matkakepid jne. Me pidime niisama läbi ajama. Aga kord kui saapad juba jalas on pole hullu, sest tead, et need saavad märjaks kohe kohe nii või naa, nii et vahet pole ju. Kõndisime mööda kallast ja nägime mõnusaid suuri värvilisi kivimürakaid ning meeletult suuri laineid. Ikka selliseid, mis üle pea lendavad.

Peagi olime aga metsas tagasi ja seekord oli mets küll ilus ilus. Rada oli veidi vähem sopane ja mudane, aga mõned kohad olid ikka sellised, kus jalg kadus põlvini muda sisse. Ühes kaunis kohas kohtasime üht väga kahvatut noormeest, kellega ajasime tiba juttu. Nimelt eks me nägime neid matkajaid teisigi, kes meile vastu tulid, aga tema oli esimine, kes tuli sealt, kuhu meie minna tahtsime, ehk päris selle raja algusest. Enamik teevad ainult pool rada läbi Malelucani ja siis lennukiga saab Hobartisse tagasi. See jutt, mis selle noormehe suust tuli, muutis täielikult meie plaani. Nimelt, ta ütles, et peale seda Malelucat on rada täiesti hull. Kuna see aasta oli ilm ikka väga halb ja vihma nii palju tulnud, siis rada oli lihtsalt üks suur muda olnud ja ta ütles, et ta oli 4 päeva mudas rahmeldanud ja polnud midagi eriti ei näinud. Pluss tal tuli 3 päeva oodata ühes kohas, et jõge ületada, sest vesi oli nii kõrgele tõusnud, et seda polnud ohutu ületada. Hmmm, see pani meid mõtlema ja vaadates selle noormehe kahvatusse näkku ja ausalt ta eriti hea välja ei näinud, otsustasime mitte sinna välja minna vaid kusagil mõnusas kohas chillida paar päeva ja siis tagasi minna.

Nii siis oligi, et päeva lõpus me jõudsime ühte väiksemasse kämpimiskohta, panime sinna oma telgi üles ja sinna me ka jäime kolmeks päevaks. Haaa, seal oli lihtsalt nii mõnus. Ilm oli nendel päevadel ka väga hea, see tähendab, et vihma ei tulnud ja mõnikord me isegi nägime päikest. Ausalt öeldes tundsime end imehästi. Me ei teinud eriti mitte midagi, aga ai kui hea oli telgis lesida, veidi teed juua, juttu puhuda ja raamatut lugeda. Meil oli üksteisele palju rääkida ka ja kolm päeva läks lennates.

Me käisime ikka veidi ringi ka seal. Ega ma kogu aeg telgis olnud ja seal ümbruses oli imekauneid kohti tõesti. Imeilusad rannad ja täiesti inimtühjad.

Ükspäev me läksime niisama edasi mööda rada, et näha ühte kohta, kus pidi olema jõe ületus paadiga. Me jõudsime aga ühe teise jõe ületuseni, mille ületamine osutus meile liiga raskeks. Nimelt me oleks pidanud konkreetselt ujuma, et seda ületada. Vesi läks üle pea ja kui meil oleks kotid ka olnud, siis ma ei teagi kuidas me üle oleks saanud. Seepärasast selle raja läbimine võtab ka rohkem aega tavaliselt kui plaanitud, kuna sa pead ootama jõe taseme langemist. Peale seda jõe ületust oleks tulnud selline koht nagu Ironbound ehk selline suur suur mägi 800m, mille ületamine oli selle raja raskem koht. Me ei läinudki sinna, sest edasi tagasi selle mäe ületus tundus liiga karm. Igatahes oli meil seal kämpas tore niisama ka. Käisime ujumas näiteks, nendes suurtes lainetes, vesi oli külm, aga mitte nii külm ka, nagu eesti merevesi ma ütleks. Tegime trenni ja jooksu ja olime sportlikud :) Õhtuti tegime lõket ja vahel tuli meile ka paar kängurut külla.

Üks päev tuli see päev siiski kätte, kui pidi tagasi minema. Ei tahtnudki väga, sest mõnus oli olla looduse rüpes. Väga rahulik ja kaunis. Aga mis seal ikka. Hakkasime siis minema ja vahepeal oli see rada veel hullemaks läinud, kui enne. Aga seekord me ei hoolinud, vaid astusime kiirel sammul edasi otse läbi igast mülkast ja august. Et te aru saaksite kui naljakas ja tore see vahepeal oli, lisan siia ühe video ...

Too päev hakkas ilm tegema tegelikult igast pulli. Tuul piitsutas ja tuli vihma ja siis jälle veidi päikest. Jõudsime oma eelmisse laagriplatsi ja panime oma telgi samasse kohta, kuigi oli ka teisi kohti. See polnud tegelikult kõige parem koht sest tuul oli meeletu, tuli rahet mitu korda, vihma ja nii kuradi külm oli ka. Mõtlesime, et aaaa tahaks juba ära siit. Sellise ilmaga küll pole eriti tore. Väga raske oli magada ka, sest tuul oli tõesti meeletu ja kippus telgi alt sisse tulema ja temperatuur langes alla 10 kraadi kindlasti. Igatahes hommikul panime kiirelt oma märjad jalanõud jalga ja panime ajama, sinna samma porisesse teelõiku, mida me teadsime juba ennist. Seekord oli see veel hullem, aga nüüd me olime targemad. Me panime otse kogu aeg, näiteks niiviisi :

Ega see rada tegelikult nii hull ei olnud kogu aeg. Vahepeal oli ikka sellist rohelist paksu vihmametsa ka ja väga ilusaid suuri vanu puid ja muid kauneid kohti. Sellepärast see rada nii kuulus on ka ja inimesed sinna lähevad. Kahju ainult, et päikest nii vähe oli seekord. Kuiva ja päiksega oleks see koht lause super super. Siin on mõned pildid ka nendest ilusatest kohtadest:

Enne lõppu ootas meid ees veel üllatus. Nimelt too koht, kus me enne saime nii üle, et vesi oli põlveni, siis nüüd oli see tõusnud väga kõrgeks ja ka vool oli väga tugev. Lõpuks leidsime ikka koha kust üle minna ja ütleme nii et vesi tõusis ikka vahepeal peaagu rinnuni.

Jaak ületamas jõge

Too päev tegime hullu tempot ja kõndisime maha üle 20 km ning lõpp oli paduvihmas, kuid jõudsime ilusti valges autoni ja panime isegi ajama kohe talu poole tagasi. Sooja tuppa, sooja dušši alla ja sooja sööki. See kõik on eriti hea peale nädalast matka. No me matk pidi olema 2 nädalat ja hull kütmine, aga välja kukkus veidi teistmoodi. Nautimine on ikka tegelikult see kõige olulisem osa, see millepärast sa seda ette võtad ja meil oli küll väga tore, vaatamata ilmale ja porile.

Tagasi talus. Tegime veel kõvasti tööd ja käisime veel imeilusates kohtades. Viimasel päeval viis Graig meid mööda väga teistsugustg matkarada aborigeeni koopasse. See oli selline korralik bushwalk, ehk poolmetsik ja väga harva külastav koht. Läksime kogu kambaga ja oli väga tore päev. Saime nautida imelist Tasmaania loodust, millest jutustavad alljärgnevad pildid :

Vot sellised olid 3 nädalat tasmaanias. Mida sa hing veel ihaldad. Päikest ja sooja, see pärast me nüüd Jaaguga üles poole tõttamegi. Veidi teeme tööd ja siis oleme tagasi kusagil Darwini kandis. Olge mõnusad