koopad

Uus-Meremaal on ka häst palju igasuguseid koopaid. Millegipärast koopad on mind alati tõmmanud enda poole. Ei tea kas see on mingi ürgne kutse, kuid minu meelest on koopad midagi väga erilist looduses. Looduse enda poolt vormitud peidukoht inimesele.

Lõuna saarel käisime ühes suures koopas, mis oli otse rannikul. Sinna sai ligi ainult 2 tunni jooksul, siis kui oli kõige suurem mõõn. Koopa nimi oli Kathedrial Caves ja oli päris suur. Algul tuli kusagilt läbi vee sulistada ja siis sai koopale ligi. Elada seal ei saa, sest iga kord ujutab ookean selle üle.

Siin põhjasaarel sattusime ühte kohta, kus oli ohtralt tehtud kullakaevandamist. Koha nimi oli Karangahake ja kuna kulda oli seal palju oli usinad töölised uuristanud mägede sisse väga mitmeid tunneleid. Need tunnelid on siiani enamik avatud ka tava turistile, ehk võta omale taskulamp kaasa ja mine sügavale maa sisse. Enamasti on alati giidi vaja aga mitte siin. Nii et me siis läksime ka.

Algul oli sellised pisikesed tunnelid, kus valgus paistis lõpus ja ma juba ohkisin, et kõva värk küll, milleks seda taskulampi vaja on, aga siis tulid need tunnelid kus lõppu enam näha polnud. Siis oli jube huhuhuuhuhuuuuuu. Kõnnid ja kõnnid ja tilk tilk, kostub kusagilt kaugusest. Kottpime ja külm ja niiske. Lähed, üks pööre ja tee läheb kaheks, valid ühe tee ja jälle tee hargneb. Hmmm, ma vist lähen tagasi kodu.

kuule! ausalt, lähme tagasi

Päris kõhedaks võtab teadmine, et võib ära eksida ja suht klaustro tuleb ka peale üsna kiiresti. Aga seal tunnelites elavad ka glowwormid ehk jaaniussid või midagi sellist. Kui tuli ära lasta siis nad on nagu tähed tunneli laes ja valguse käes näevad välja midagi sellist

Ja kui lõpuks jõuad tunneli lõppu ja valgus hakkab paistma, siis on JUHUUU oi kui hea on välja saada. Ma ei tahaks küll kaevur olla ja minu meelest on nad oma lisatasu igal juhul ära teeninud kui nad peavad sellist tööd tegema.

freedom

Meie suurim koopaelamus oli aga Waitomos, mis on väga kõige tundum koht siinkandis oma koobaste poolest. Võtsime end lõpuks kokku ja läksime siis ühele tuurile. Tuuri nimi oli The lost world, ehk kadunud maailm.

Kõigepealt on alguses nagu ikka pikk loeng turvalisusest ja igasugu harjutused jne et sa end kuidagi ei vigastaks või mõnda muud lollust ei teeks. Aga lõpuks oleme siis koopa serval ja onu giid paneb meile rihmad külge. Hoiame Rubyga mõlemad turvatorust kinni ja vaatame alla, jalge all on nii 100m sügavune kuristik ja üsna raske on lahti lasta torust. Aga onu ei anna alla ja aitab kaasa. Huuuuu nüüd ripume ja vaatame alla kuidas me jalad kõiguvad selle kuristiku kohal

Laskume tasapidi nööri järele andes ja ümbrus muutub kogu aeg. Vajud vaikselt selle udu sisse ja tasapisi hakkab paistma see mis on all ja hakkab hämarduma see mis on üleval. Koobaste seintel kasvavad naljakad taimed ning kaugusest on kuulda vee solinat.

umbes nii näeb see laskumine välja

Giid vahepeal peatub, tee meie köitega meile hoogu ja nii me kiigume ringiratast 50m kõrgusel ja vaatame ringi ning itsitame. Laskudes ümbrus muutub kogu aeg ja naljakas on lõpuks jalge all maapinda tunda ja visata pilk üles, et wow nii sügavale maa alla laskusime praegu

Uurime ringi ja maigutame suud. Giid palub mul ees minna ja ekspeditsiooni juhtida. Liigume edasi ühele suurele platvormile, kus avaneb väga võimas vaatepilt. Midagi sellist


Tol päeval oli päike just pilve taha läinud, kuid valgust tuli sisse palju sellegipoolest ja me istusime j nautisime seda vaadet mõnda aega

see olen mina, hehee

Ekspeditsioon läks edasi. Ronisime mööda kiviseid nukke ja jõudsime ühe käänaku taha ning giid palus meil tuled kustu lasta. Avanes taevas ja tähed hakkasid paistma

Need on needsamad glowwormid mis tunneliski kuid siin oli neid palju rohkem koos ja kusagil 5 minutit me lasime neil särada meie peale. Päris ägedad on need ikka

Peale seda viis giid meid vaatama kohalikku elukat ehk seal koopas on juba viimased 15 aastat elanud või kauemgi üks angerjas. Päris suur poiss oli ja nüüdseks juba täiesti kodustunud. Giid võttis ta kätte ja patsutas teda ning pani siis ta väikesse tiiki tagasi

kusagil seal on see angerjas ka peidus

Kolasime mööda seda koobast veel ringi nii pool tunnikest ja siis tasapisi läksime mööda redeleid tagasi maapeale. Kuidagi ruttu läks see aeg ja oleks tahtnud veidi rohkem seda koobast seal uurida, aga eks need turisti värgid nii ongi. Tahad rohkem, maksa rohkem. Egas midagi valgus paistab

Muinasjutu metsas

Tere tulemast muinasjutu metsa

Ma arvasin kogu aeg et need suured metsad on lõunasaarel aga ma eksisin. Siin põhjasaarel
leidub ikka väga suuri metsaalasid ja väga palju on suuuuri suuuri puid, nii et mul vajub ikka suu ammuli. Ma olen paratamatu metsafänn ja otsin kogu aeg sellist mõnusat metsa, kus oleks ruumi ja samas oleks palju suuri puid ja rohelust ja samblike :)
Nii et paar päeva tagasi sattusime Rotorua lähedal olevasse Redwoodi metsa. Need puud on pärit Ameerikast, kuid siin kasvavad tunduvalt kiiremini ja võimsamalt. Siin on siis mõned näidised. Me jalutasime seal ringi ühe tunnikese, kuid see mets ise oli ikka tunduvalt suurem ja oleks tahtnud seal rahulikult paar päeva olla aga aeg kütab takka nagu ikka.



Me oleme siin ja seal pool veel jalutanud ja väga muljetavaldavad on mõned kohad siin. Oleme leidnud paar suur kauri puud ja ühe väikse jalutuskäigu tegime ühe ligi 1800 aastat vana puu juurde. See oli nii 40m kõrge ja nii jäme, et ümberringi mõõta siis 12m. Vaja ikka päris mitut meest et ümbert kinni võtta. Too puu oli nii suur et väga raske oli pildile saada



Mõnikord leiab siit eest aga ootamatult bambuu puu

Minu arust näeb välja uskumatult lahe see bamboo

Ja vahepeal lihtsalt lambi kohast metsa sisse minnes leiab eest hullu dzungli täis rohelust

ja metsikult suuri suuri puid
ja vahel on kõik nii lage ainult üks puu on seal
selline on Uus-Meremaa

WAI-O-TAPU ehk looduse hullemeelne kunstiteos

Eile külastasime siis üht väga kuulsat kohta siin Uus-Meremaal. Koha nimeks on WAI-O-TAPU, mis tähendab kohalikus keeles sacred waters ehk pühad veekohad vms.

Kõigepealt enne kui me nägime neid vägevaid basseine oli meil võimalus näha ka purskamas üht kuulsamat geisrit siinkandis ehk Lady Knox Geisrit. Giid teadis rääkida, et kunagi oli siinsamas olnud vangilaager lähedal ja vange sunniti siinkandis tööle. Ning kui nad seal töötasid, siis päeva lõpus pesid ka nad ennist ja juhtus nii, et ühel vangil kukkus seep vette ja parasjagu juhtus olemaShow all väga õige koha peal. Nimelt see seep tekitas keemilise reaktsiooni ning geiser hakkas purskama. See oli nii ootamatu, et vangidel õnnestus põgeneda tänu sellele, kuid nad ei jõudnud väga kaugele kahjuks - pahh pahh

Nii siis nüüd nad teavad kuidas kutsuda geisril esile seda reaktsiooni, nii et giidionu pani midagi seebitaolist geisrisse ja voilà, vahtu hakkas pristima ja siis kabuuuuuuum viskus paarikümne meetrine juga üles.


Geiser tegelikult käivitub ise ka looduslikult, aga kuna ja millal see ei ole kunagi täpselt teada, aga nii 72 tunni vahemikus. Nii et rõõmustada meid (turiste) teevad nad seda seebivarianti. Aga päris tore oli vaadata.

Peale sõud läksime siis vaatame parki ja neid kuulsaid termobasseine. Juba sisseastudes on auru veidi igal pool ja sellist väävli sulfurihaisu igal pool nii et paneb veidi nina kirtsutama, aga ega see väga hull ka polnud. Turistid läksid kõik triburada õiget järjekord mööda, meie aga panime vastassuunas ajama, ehk tagurpidi järjekord ja kohe oli väga vaikne ja mõnus. Üks esimesi ja aboluutselt minu meeles kõige ufoma värviga bassein oli Kuradi vann:

See oli nii kollane et lausa uskumatu. Pääsukesed liuglesid üle selle väga lähedalt ja tunne oli et keegi on nagu hunniku hernesuppi keetnud.

Liikusime edasi ja jõudsimegi peatselt selle kõige kuulsama ehk shampuse basseini äärde. Kogu aeg selline udukogu selle peal ja värvid on oranži ja rohelise segu

See bassein on 62m sügav ja selle pinnal on palju mullikesi. Pinna peal on kraade kusagil 74 ja mullid tulevad karboondioksiidist.

Bassein ise kujunes kusagil 700 aastat tagasi ühe geotermilise purske tagajärjel. Selles basseinis on palju mineraale. Kulda, hõbedat, vaske, väävlit, arseenikut jne Nii et kokkuvõttes üks magus ja maitsev supp :)



Kokku oli neid basseini kusagil 12-13. Väga palju oli mudabasseine ja igasugu väävlibasseine.

Siin näiteks on kuradi tindipott

ja siin on pannkoogi bassein

Ja tagasiliikudes liikusime ülesse ja nägime veel korra seda shampusebassini kõrgel. No millised värvid ja tuleb tõdeda, et loodus on parim kuntsnik maailmas

kuu

Vahel on tunne, et kas nüüd on siis öö või on siis nüüd päev

See võib tulla sellest, et kuu on nii suur ja tugev, et valgustab nii hästi nagu oleks päev

Ja see parasjagu meil siin toimubki, kuu on oma haripunktis, ehk maale kõige lähemal ja tundub väga suur ja ere.

Kui öö hakkab kätte jõudma ja kuu hakkab puude latvade vahelt paistma, siis on tunne nagu oleks keegi lambi põlema pannud

Ja vahel on see lamp sellise tänavalambi moodi

Oleme hetkel väga geotermilises kohas Uus-Meremaal kus on palju kuumavee geisreid, kraatreid ja muid sääraseid kohti. Täna külastasime ühte kohta nimega KUU Kraatrid



Väga kuumad kohad ja homme katsume end kusagile mudavanni korraks uputada et siis uuesti sündida ja kõik patud maha pesta.

NZ lõuna saar

No nii, meil on nüüd lõunasaar selja taga, kokku olime umbes 2 kuud ja tiirutasime enam vähem igal pool kus võimalik.

Mõtlesin, et panen kirja 10 meeldejäävamat kohta ja kogemust. Need ei ole top järjekorras vaid nii nagu mul meelde tuleb :)

No üks kõige ilusamaid kohti oli kindlasti Mt Cook. See tipp on NZ kõrgeim 3754 m ja seda mäge ümbritsevad veel mitu suur ja kõrget mäeahelikku nii et vaatepilt on võimas. Me ronisime üles Mt Cooki vastas olevasse mäkke ja veetsime öö Mueller Hutis ning saime võimaluse vaadata kuidas päike loojub sellesse kaunisse orgu ja kuidas ta tõuseb sealt. Kuna hetkel oli just jõuluaeg ehk 23 detsember, siis on see siin pikim päev nii et päike loojus kusagil 10 ajal ja tõusis kusagil pool 5 või nii. Võimas värk

Kui teil tekib küsimus, milline on Mt Cook siis see tipp viimasel pildil on ehk kõigile aru saadav, et see seeeeee

Enne Mt Cooki on koht nimega Lake Tekapo. Kus ma olin kunagi ka enne ja iga kord seda kohta külastades on mul ikka mõnus tunne. Seekord õnnestus mul seda kohta näha kevadel, mil on kõik aasad täis nii kaugele kui silmad näevad kaetud ilusate värvilisete lilledega. Ja selle Lake Tekapo kõrval on kohe Lake Pukaki ja see värv on UFO nagu Jaak ütles

Üks pikemaid matku mis me ette võtsime oli Greenstone track. Esimesel päeval sattusime väga mõnusasse kohta, mis on mu mällu sööbinud. Nimelt jõudsime raja äärde üsna hilja ja otsustasime suht kohe mingi koha leida. Enne metsa jõudmist tuli meil aga ületada ühe neist kuulsatest rippsildadest, mis siin radadel ikka on. Need on metallist ja õõtsuvad jubedalt ja on väga kitsad ja ainult üks inimene võib seal olla korraga.

Kui me olime sealt üle saanud, siis me kõndisime mööda kaunist metsa ja korraga olime imekaunis kohas. Väike jõekurv paistis eemal, nii et lahkusime rajalt ning lähenesime sellele ilusale kohale. Päike paistis läbi puude ja heitis pikki varje, jõe kurv oli tasase veega ning rohe roheline ning suured kalad ujusid seal ning põhi oli näha isegi kõige sügavamates kohtades. Ma ei pädenud oodata ja hüppasin kohe sisse. Vesi oli muidugi külm aga mõnusalt karastav. Kummaline rahu ja vaikus oli seal kohas. Panime telgi üles ja vaatasime loojuvat päikese sillerdust rohelises vees...

Öösel külastas meid üks loom. Ma ei teagi kes see täpselt oli, aga ma arvan et possum või keegi. Igatahes ma ärkasin selle peale, et keegi proovis telgi alla pugeda või kuidagi telgi sisse. Ega see keset ööd on paras shokk nii et ma automaatselt virutasin jalaga kohe telgi pihta ja võiks arvata, et see loom oli jube ehmunud - EI ta proovis seda varianti ikka kordi ja kordi ja nuuskis ja puhkis telgi ümber päris kaua. Hommikul oli igatahes päris naljakas. Raja peal nägi väga palju kordi kohalikku metskitse. Ta on musta või väga tumedat värvi igatahes ja ta sarved olid pehmed, vähemalt nägid välja nii. Mitu korda jõudsime loomale päris lähedale enne kui ta meid märkas ja siis ka vaatas meile lolli näoga otsa ja paari sekundi pärast alles pani kaapima. Ja linnud on kuidagi ka väga teistmoodi. Tulevad ja istuvad sulle meetri kaugusele ja vaatavad sulle sellise näoga otsa, oooo mis sina siin teeeeed?

Ja vahepeal oli palju metsa. Suured puud, rohelised ja päike paistis läbi puulatvade. Tee rada oli väga tasane ja kulges mõnusalt läbi metsade, jugade ja vahepeal üle aasade ja ka lõpuks ka mägede. Nii et igati mõnus rada, mida läbida

Skippers Canyon on ka üks mõnus koht, millest ma olen eelnevalt kirjutanud. Seekord käisime seal algul koos Jaaguga ja sattusime juttu ajama ühe vanema mehega, kes parasjagu otsis seal kulda. Ta oli sellest täiesti sissevõetud ja näitas meile lahkesti kuidas see asi täpselt käib ja kus kulda leidub ja nii edasi ja edasi. Tunde :)

Tundus päris mõnus asi olevat, nii et hiljem otsin endale ka panni ja läksime Rubyga samasse kohta ja kaevasime seal mõned päevad. Päris huvitav ja haarav tegevus on. Kuld on raske ja settib alati kusagile kivide alla. Vool viib kulda kaasa ja kui ta kukub kusagil kivi vahele siis ta ei saa sealt enam välja ning tihti palju teisi kive tuleb talle peale. Nii et tuleb natuke kaevata ja kõige rohkem leidub kulda seal kus on must liiv ehk sellised kohad kus on suured mustad liivaterad. Need on ka palju raskemad kui tavaline kollane liiv ja samamoodi nagu kuld jääb kusagile kinni nii et kus on seda liiva on tavaliselt ka veidi kulda. Nii et tuleb kaevata üks korralik panni täis ja siis tuleb seda jõe vees loksutada niikaua kui kõik muu on kadunud peale natukese musta liiva. Siis natukese vee abiga tuleb kuld välja sõeluda või välja loputada sellest. Kulda on vähe tavalist, väike terake või paar. Aga me tegime kaks päeva tööd ja saime omast arust päris mõnusalt seda. Hiljem meie pettumuseks tuli välja, et selle väärtus on kusagil ainult $10 aga kogemus oli seda väärt. Nüüd meil on oma kuld :)

Queenstown - seal me olime jälle tükk aega. See on kaunis koht kui sinna minna paariks päevaks, vaadata järve ja veidi ringi käia ja siis lahkuda. Mulle see koht meeldib ja samas mulle ei meeldi ka üldse. Kuidagi liiga stressirikas ja närviline on see koht ja tihti peale juhtub mul seal mingit jama ja sellest linnast ei saa kuidagi välja. Oled seal nagu lõksus, vahepeal oli selline tunne. Aga enamasti on see koht külastamist väärt

Fjordländ

See on üks kaunimaid kohti NZ. Mulle väga meeldib sealne mets ja loodus. Suured mäed, suured orud, imekaunid järved ja kosed ja väga iidne mets. Olime seal kandis kusagil nädala ja ma alati hea meelega läheksin nendesse kohtadesse veel. Palju matkaradu, mis on kõik väga võimsad ja kahjuks ka üsna pikad, nii et raske on leida ikkagi aega, et neid läbi käia.

tee Milford Soundi
Lake Marian river

kas vikerkaar näed

Milford Soundis käisime ka paadikruiisil ja osalt oli see lahe, osalt ka jama. Lahe oli see, et paat sõitis suurte koskede alla ja siis oli näha ka suuurt vikerkaart ja kui võimasad need kosed ikka on

Tagasi sõites on tee peal üks suur tunnel ja mõlema otsas tuleb aeg ajalt päris pikalt oodata, enne kui läbi saab ja kohalikud linnud KEAd võtavad turistidelt oma osa. Esialgu nad käivad ringi ja nuiavad mingit nänni ja siis kui ei midagi siis võtavad nad autod ette ehk nad nokivad ja kraabivad kus aga saavad. Nii et ettevaatust

Te Anu on üks suuremaid linnu fjordlandis ja selle kõrval asub üks väga mõnus koht nimega Mavora Lakes. Olime seal kokku kolm päeva ja need olid väga mõnusad. Kuidagi ei teinudki midagi väga erilist, lihtsalt võtsime aja maha. Püüdsin kala, käisime metsas jalutamas, vaatasime kenat järve

Ja loomulikult ei saa ma jätta märkimata ka meie väikest sõbrakest. Nimelt asus esimesel õhtul juba meie magalasse ehk meie matkabussi elama üks hiirepoiss. Algul oli aa ok no las ta siis olla, aga öösel asjalood muutusid. Ta krõbistas ja krabistas igal pool ja ma nägin teda ikka mitu mitu korda, aga mis sest kasu. Nii kui korragi liigutad paneb ta kohe sellise kiirusega peitu, et ei saa kätte. Nii ma lamasin öösiti ja mõtlesin välja plaani, et kuidas see hiirepoiss kätte saada. Esimene plaan oli selline, et võtsin ämbri ja ämbri peale pani ühe metallist pulga ja selle määrisin ma õliga kokku, nii et oli väga libe. Pulga keskele panin mingit sai ja värki, et kui see hiirepoiss nüüd tuleb, siis ta libastub üks hetk ja kukkub ämbrisse, milles on vesi ja siis on KÄES. Proovisin aga ei õnnestunud. Esimesel öösel oli vist liiga halvasti see lõks üles seatud. Peibutis oli vette kukkunud hommikuks ja ämber ise ka polnud väga hästi ronitav, nii et ma panin teisel ööl paremini, aga ikka ei saanud teda kätte. Kolmandal päeval tegin ma kõik uksed lahti ja panin 3 , 4 tossukit mis oli mõeldud sääskede peletamiseks tema peidukoha alla. Mõne aja pärast ilmus ta väja, kirtsutas nina ja kadunud ta oligi. Tadaaaa. Selline lugu siis

Üks ilusamaid kohti on ka Catleen. See on rannaosa mis asub täitsa saare lõunas. Väga palju ilusaid rannikuäärseid kohti ja ka väga palju veeloomi. Meil õnnestus jälgida ka üht haruldasemat pingviini (kollasilm pingviini) ehk yellow eyed pinguin. Ilm oli vihmane ja nägime neid üsna kaugelt kuid kogemus oli meeldejääv. Pingviinid sotsailiseerusid hoogsalt, vahelduseks käisid nagu korra vees sulistamas ja siis tatsasid jälle ringi.

seal need pingviinid kusagil on 3 tk

Õnnestus näha vilksamisi ka delfiini ning loomulikult hülgeid päris mitmel pool. Catleen leiab ka sellise koha nagu Kaka koht. Mis sellises kohas siis teha,

Kohe reisi alguses käisime sellise kohas Takaka lähedal nagu Rock Labyrinth. See oli ka ikka väga müstiline koht nüüd tagantjärgi mõeldes. Looduslik labürint ja neid teid mis sealt kusagile poole hargnesid oli palju ja käänakuid jne. Väga lahe koht

Lõunasaar ei ole väga tihedalt asustatud. Olles nüüd põhjasaarel saan sellest palju paremini aru. Lõunasaarel oli ikka vahepeal suur asi, kui leidsin linna kus asus supermarket või mis oli veidi suurem kui Tõrva. Nii et kohad olid väikesed ja inimesi vähe aga loodust selle eest palju ja väga ilusat. Aga nüüd ma juba olen põhja saarel ja see on nagu teine riik hoopis - soojem. haahaa mõnus