koopad

Uus-Meremaal on ka häst palju igasuguseid koopaid. Millegipärast koopad on mind alati tõmmanud enda poole. Ei tea kas see on mingi ürgne kutse, kuid minu meelest on koopad midagi väga erilist looduses. Looduse enda poolt vormitud peidukoht inimesele.

Lõuna saarel käisime ühes suures koopas, mis oli otse rannikul. Sinna sai ligi ainult 2 tunni jooksul, siis kui oli kõige suurem mõõn. Koopa nimi oli Kathedrial Caves ja oli päris suur. Algul tuli kusagilt läbi vee sulistada ja siis sai koopale ligi. Elada seal ei saa, sest iga kord ujutab ookean selle üle.

Siin põhjasaarel sattusime ühte kohta, kus oli ohtralt tehtud kullakaevandamist. Koha nimi oli Karangahake ja kuna kulda oli seal palju oli usinad töölised uuristanud mägede sisse väga mitmeid tunneleid. Need tunnelid on siiani enamik avatud ka tava turistile, ehk võta omale taskulamp kaasa ja mine sügavale maa sisse. Enamasti on alati giidi vaja aga mitte siin. Nii et me siis läksime ka.

Algul oli sellised pisikesed tunnelid, kus valgus paistis lõpus ja ma juba ohkisin, et kõva värk küll, milleks seda taskulampi vaja on, aga siis tulid need tunnelid kus lõppu enam näha polnud. Siis oli jube huhuhuuhuhuuuuuu. Kõnnid ja kõnnid ja tilk tilk, kostub kusagilt kaugusest. Kottpime ja külm ja niiske. Lähed, üks pööre ja tee läheb kaheks, valid ühe tee ja jälle tee hargneb. Hmmm, ma vist lähen tagasi kodu.

kuule! ausalt, lähme tagasi

Päris kõhedaks võtab teadmine, et võib ära eksida ja suht klaustro tuleb ka peale üsna kiiresti. Aga seal tunnelites elavad ka glowwormid ehk jaaniussid või midagi sellist. Kui tuli ära lasta siis nad on nagu tähed tunneli laes ja valguse käes näevad välja midagi sellist

Ja kui lõpuks jõuad tunneli lõppu ja valgus hakkab paistma, siis on JUHUUU oi kui hea on välja saada. Ma ei tahaks küll kaevur olla ja minu meelest on nad oma lisatasu igal juhul ära teeninud kui nad peavad sellist tööd tegema.

freedom

Meie suurim koopaelamus oli aga Waitomos, mis on väga kõige tundum koht siinkandis oma koobaste poolest. Võtsime end lõpuks kokku ja läksime siis ühele tuurile. Tuuri nimi oli The lost world, ehk kadunud maailm.

Kõigepealt on alguses nagu ikka pikk loeng turvalisusest ja igasugu harjutused jne et sa end kuidagi ei vigastaks või mõnda muud lollust ei teeks. Aga lõpuks oleme siis koopa serval ja onu giid paneb meile rihmad külge. Hoiame Rubyga mõlemad turvatorust kinni ja vaatame alla, jalge all on nii 100m sügavune kuristik ja üsna raske on lahti lasta torust. Aga onu ei anna alla ja aitab kaasa. Huuuuu nüüd ripume ja vaatame alla kuidas me jalad kõiguvad selle kuristiku kohal

Laskume tasapidi nööri järele andes ja ümbrus muutub kogu aeg. Vajud vaikselt selle udu sisse ja tasapisi hakkab paistma see mis on all ja hakkab hämarduma see mis on üleval. Koobaste seintel kasvavad naljakad taimed ning kaugusest on kuulda vee solinat.

umbes nii näeb see laskumine välja

Giid vahepeal peatub, tee meie köitega meile hoogu ja nii me kiigume ringiratast 50m kõrgusel ja vaatame ringi ning itsitame. Laskudes ümbrus muutub kogu aeg ja naljakas on lõpuks jalge all maapinda tunda ja visata pilk üles, et wow nii sügavale maa alla laskusime praegu

Uurime ringi ja maigutame suud. Giid palub mul ees minna ja ekspeditsiooni juhtida. Liigume edasi ühele suurele platvormile, kus avaneb väga võimas vaatepilt. Midagi sellist


Tol päeval oli päike just pilve taha läinud, kuid valgust tuli sisse palju sellegipoolest ja me istusime j nautisime seda vaadet mõnda aega

see olen mina, hehee

Ekspeditsioon läks edasi. Ronisime mööda kiviseid nukke ja jõudsime ühe käänaku taha ning giid palus meil tuled kustu lasta. Avanes taevas ja tähed hakkasid paistma

Need on needsamad glowwormid mis tunneliski kuid siin oli neid palju rohkem koos ja kusagil 5 minutit me lasime neil särada meie peale. Päris ägedad on need ikka

Peale seda viis giid meid vaatama kohalikku elukat ehk seal koopas on juba viimased 15 aastat elanud või kauemgi üks angerjas. Päris suur poiss oli ja nüüdseks juba täiesti kodustunud. Giid võttis ta kätte ja patsutas teda ning pani siis ta väikesse tiiki tagasi

kusagil seal on see angerjas ka peidus

Kolasime mööda seda koobast veel ringi nii pool tunnikest ja siis tasapisi läksime mööda redeleid tagasi maapeale. Kuidagi ruttu läks see aeg ja oleks tahtnud veidi rohkem seda koobast seal uurida, aga eks need turisti värgid nii ongi. Tahad rohkem, maksa rohkem. Egas midagi valgus paistab