Tongariro Alpine Crossing

Uus-Meremaa kõige kuulsam ühe päeva matk on Tongariro mäestiku ületamine.

See asub Põhja saare keskel ning rada on kusagil 20-25 km pikk, olenevalt marsruudist. Ületamine võtab aega kusagil 6-10 tundi ning kaunid vaated on kogu raja ulatuses.

Ma tegin selle raja läbi kaks korda. Esimene kord oli ilus hommik aga keskpäeval tulid suured pilved üle mäe, just siis kui ma olin jõudmas mäe tippu ja siis olin ülejäänud päeva pilve sees ja vaade oli midagi sellist:

Teine kord olin targem ja ootasin ja ootasin kuni ilmateade lubas ideaalset ilma. Läksin koos paari sõbraga ja päev oli fantastiline. Midagi hoopis muud kui eelmine kord. Rada algab rahulikult kulgedes vaikselt paar kilomeetrit kuni jõuab mäe jalamile. Sealt on hea vaade Mt Ngauruhoele, mis on enamikele tuntud kui Mt Doom sõrmuste isanda filmist.

Loomulikult on see koht tuntud ka maooridele, kellel on selle kohta oma legend. Traditsiooniliselt kutsuvad maoorid kala kõhtu Tongariroks, aga Tongariro mäestiku kohta on mitu legendi. Üks tuntumaid kõlab nii. Ngatoroirangi, ehk üks hõimu pealik, kes elas selles paigus nägi kaugelt seda mäestiku ja otsustas selle mäe tippu ronida. Oma hoimukaaslastega asus ta teele, kuid poolel teel lõid nad kõik kartma ning jätsid Ngatoroirangi üksida. Ngatoroirangi jätkas oma teekonda kuni jõudis kõrgele mäe tippu. Kõrgel mäe tipus oli väga külm lõuna tuul (mis maoori keeles tähendab Tonga-riro). Ngatoroirangi kutsus jumalaid ja palus veidi tuld ja soojust siia paika. Jumalad võtsid ta palvet kuulda, ning saatsid tule joa läbi Whakaari (White Island), Moutohora, Okakaru, the Rotorua, Tarawera, Paeroa, Orakeikorako ja Taupo. Tuli liikus maa alt ning lõpuks jõudis Tongariro mäestiku ja purskas välja Mt Ngauruhoest.

Mt Ngauruhoest purskas 1839-1975 75 korda. Keskeltläbi iga 6 aasta tagant. Enamik kordi on see põhjustanud suure tuhapilve, mis on katnud ümberkaudsed maad ja ka järved. Laava on pursanud ainult 3 korda (mis on registreeritud). Nüüd see vulkaan on aga väga vaikseks jäänud. Peale 1975 on olnud vaikus. Nii et võib julgelt sinna otsa ronida, mida ma ka tegin.

Mt Doomi otsa ronimine on päris raske ja võtab aega kusagil 2 tundi. Vulkaan on väga järsk ja pinnas väga pehme ning üsna raske on end üles vedada. Enamik ajast tuleb seda teha neljakäpakil.

kas suudad leida ronijad

Ülesse jõudes kosutasime end lõunakostiga ja ka ühe õllega, mis maitses imehästi. Loomulikult kaasnes sellega ka suurepärane vaade.

Tegime ringi ümber kraatri ja vaatasime sisse mitmelt poolt. Sinna sisse ma ei soovitaks väga ronida, sest kes teab, mis koletise see võib äratada.


Kui keegi peaks sinna üles ronima, siis kindlasti tasub ja uurida ka nurgataguseid, sest igalt poolt vaatab vastu hoopis isesugune vaade ja üks on kaunim kui teine.

Alla minek oli tegelikult päris lõbus. Kuna see pinnas on väga pehme ja vajuv siis astudes ühe sammu tundub see kui hiiglase samm, sest iga sammuga kaasneb ka vajumine või libisemine, mis aitab edasi nii paar meetrit iga kord. Nii et alla minek läheb päris kiiresti.

Alla jõudes tuleb edasi minna ja peale väikest kõnnakut ja ronimist jõuab Punase Kraatri jalamile. Selle kraatri värvid on täesti uskumatud.


Olin suht lummatud sellest kraatrist, nii et otsustasin sinna alla minna ja seda veidi lähemalt uurida. Võimas võimas on see koht.


Enne alla minekut aga langeb pilt kaunitele helerohelistele vulkaanide järvedele. Neid on kolm tükki. Üks on hästi väike. Kui keegi sinna satub, soovitan väga nendele järvedel tiir peale teha, sest nad on täiesti ufo värvi ja kaunid vaated on igal pool.


Ühe järve äärde teed ei olnud, nii et pidi veidi ronima ja see oli selline päris libe ja veidi ohtlik aga see eest kohalejõudes oli vaade seda kõike väärt.



Edasi järgneb tee ainult allamäge ja kaunis Taupo järv paistab kauguses kogu aeg ning metsad ja teised väiksemad järved teevad selle 10 km rännaku allamäge üsna meeldivaks.



Kokkuvõttes on see kindlasti üks matkarada, mis tasub siinkaandis ettevõtta aga ainult ILUSAL PÄEVAL!