queenstown

Tervist,

nagu lubasin pidin veidikene Queenstownist kirjutama. Tundub, et oleks juba ülim aeg oma lubadus täide viia. Queenstown asub siis Uus-Meremaa lõunasaarel ja selle üsna all osas. Turistide seas on see nr 1 sihtpunkt ja ehk teid huvitab küll mille pärast :?


Queenstown ise ei ole väga suur linnake, ehk kusagil 30 000 püsielanikku on siin ja suuruselt ma ei usu, et see ületab näiteks Võrut või mõnda muud väiksemat Eesti linna. Aga suveperioodil on siin väga palju inimesi, kes kõik tulevad kaema Uus-Meremaa parimat:)
Mis see parim siis on:

Alustame algusest. Enamik proovib teha kindlasti paari ekstreemset asja. Kõige populaarsem on vast bungy.



Bungyt saab Queenstowni ümbruses hüpata kolmes kohas. Kõige kõrgem on Nevis Bungy -134m, järgneb Ledge Bungy 47m (mis on Queenstowni mäe otsast) ning viimaks Kawarau Bridge Bungy 43m , kus ehk õnnestub ka end jõevees värskendada. Viimane pop asi on Shotover Canyon Swing, mis kujutab siis endast sama nagu bungy, aint et hüppad ja siis kiigud ühest kanjoni otsaast teise suurel kiirusel (pidi väga hirmus olema:). Bungy hüpe maksab kusagil 1500-2000kr ning täpsem info



Järgmine asi populaaruselt on vast langevarjuhüpe. Ka siin on pakkujaid päris mitmeid ning ka võimalusi päris palju. Enamik hüppab 12 000 jala kõrguselt, kuid seda võib ka teha 15 000 jala kõrguselt. Queenstownis on kõige populaarsem Nzone skydive www.nzone.biz ning hästi populaarne on ka Skydive Lake Wanaka. See nali maksab kusagil 3000 krooni.

http://www.skydivewanaka.com/

Hästi palju on ka kiirpaate siin, mis mööda ümberkaudseid jõgesid ringi tiirutavad hirmuärataval kiirusel. Tihti peale möödutakse suurtest kividest ja kaljudest vaid mõne sentimeetri kauguselt ning tehakse 360 kraadi pöördeid ja muid selliseid hullusi.

www.shotoverjet.co.nz

See nali ei olegi väga kallis, kusagil 1000 krooni eest saab tund aega lõbusõitu. Sõit ise on vast 15-20 minutit aga edasi tagasi tuuakse ja viiakse ju ka.

Paragliding on ka üks hästi tore asi, mida väga paljud proovivad. See kujutab siis endast suure langevarjuga või selliste tiibadega alla hüppamist kusagilt mäe otsast ning siis järgneb selline mõnus liuglemine maaliliste mägede vahel nii 10 minutit. Enamasti tehakse seda koos instruktoriga koos, aga õige veidi rohkema raha eest saab võtta ka terve päeva õppetunde ning siis see hüpe ise üksinda teha :) Üldiselt maksab see lõbu kusagil 2000 krooni.

www.tandemparagliding.com

Peadpööritavad lennud - ehkki igasuguseid lende on võimalik Queenstownist teha. On olemas igasugused mõnusad maastikulennud üle mägede, järvede ja isegi suurte liustikute. Võimalik lennata helikopterite, väikeste purilennukitegea kui ka selliste suurte mugavatega. Mulle pakub kõige rohkem huvi aga adrenaliin lennud ning trikikad, ehk sind viiakse üles, keerutatakse peaalaspidi, võetakse suurtel G-del kurve jne. Ehk sellised lennud, kus on tunne, et kohe kohe saad surma. See nali ei olegi kõige kallim, kusagil 3000 krooni ja ainult 5 kohas maailmas on võimalik seda proovida.

www.jagair.co.nz

Õhupalli lennud - võimalik nautida ümberkaudseid kauneid mägesid ja orgusid kõrgelt õhupalli pealt, nautida shampust ning maitsvat hommikusööki looduskaunis kohas. See lõbu maksab kusagil 4000 krooni.


Kaljulaskumist ehk Canyoning - on ka võimalik harrastada päris mitmes kohas. Enamasti pakutakase võimalust laskuda alla kusagilt kõrgelt ja siis vette prantsatada ka hästi kõrgelt kusjuures :) Lisaks veel liuglemine mööda kärestike ja muud sellised hullused. See on tegelt päris hirmus. Hinnaks kusagil 2000 krooni

www.canyoning.co.nz

Parvetamine kärestikulistel jõgedel - on ka üks asi, mida ma tahaks ise ära proovida. Hetkel on kevad ja jõgedes on palju vett ning tundub olevat päris lõbus ettevõtmine. Samaaegselt parvetamisega on võimalik proovida ka river surfingut, et jõesurfi. Pidi olema meeletult lõbus. Hinnaks kusagil 2000 krooni




Süstamatkad - Süstamatku on võimalik teha Queenstowni ümber, aga enamik siiski valib Milford Soundi, mis on siin lähedal. Matk kestab terve päev ning võimalus kohtuda delfiinide, hüljeste ning ka vaaladega on väga suur :) Hinnaks kusagil 2000 krooni

www.seakayakfiordland.co.nz

Kruiisilaevad - igasugu kruiisilaevu on ka muidugi, mis viivad sind kas siis Fjordlandi Milford Soundi vahele sõitma, või siis Queenstowni ümber. Loomulikult on fantastiliselt kaunid loodusvaated garanteeritud :) Milford Soundi kruiisid maksavad tavaliselt kusagil 600 krooni.

www.mitrepeak.com

Hobustematkad - loomulikult on võimalik ka nautida neid imelisi vaateid hobuse seljast. Väga palju matku väga erinevates kohtades. Piltide pealt vaadates tundub see küll olevat ulmeliselt mõnus. Hinnaklass jääb tavaliselt 1000-2000 krooni vahele


Jalgratta matkad - Siin on ka ulmeliselt ägedad rajad mägijalgrataste jaoks. Kõik rajad on eraldi välja ehitatud ning väga palju on trampliine, hüppeid ja muid kohti, kus võib end vigaseks kukkuda. Aga niipalju kui ma rääkinud olen, siis need kes on käinud, ütlevad et parim rada üldse.



Sõrmuste isanda jälgedes - hästi palju on matku ja safarituure ka sõrmuste isanda filmimis kohtadesse. Üks fänn kellega ma rääkisin ütles, et see oli ta elu parim päev. Suurte dziipidega viiakse sind tõesti sellistesse kohtadesse, kuhu sa ise ei oska ja ei saagi tõenäoliselt minna ning vaated olid olnud fantastilised. Samuti oli ta saanud selga proovida kääbikute orginaalriideid filmist ja mõõgaga vehelda jne. See lõbu maksab 1500-2500 krooni.

http://www.lordoftheringstours.co.nz/

Loomulikult on neid asju siin veel mida kõike teha saab. Neid asju on rohkem kui sul on raha ja aega, aga ma proovin ise ka siiski niiapalju kui mu finants lubab neid asju ka proovida ja eks ma anna teile teada, kui ma mõne vägitükiga olen hakkama saanud.

Minust veel niipalju, et elan väga ilusas villas otse Queenstowni linna jalamil. Kesklinna on 2 minutit ning vaade aknast ja verandalt on selline:


Queenstowni ümbritsevad ka mitmed mäed, ühtedeks on Remarkables, ning nad on imekaunid.


Maja jagan ma hetkel paari laheda tüübiga. Üheks neist on Santiago, 26 aastane, kes on Mehhikost, kuid elanud Londonis pikalt, reisinud palju lähis-idas ning räägib kreisisid lugusid Mehhiko elust. Santiago on õppinud fotograafiks ning kõik need pildid, mis ma siin ülesse panen on pärit tema sulest (au kuulub talle :)

santiago stiilinäide

Tom, on kohalik kiwi, 23 ning tuli suveks siia tööle. Tom on päris ühest väiksemast Uus-Meremaa kohast, kus enamik inimesi elab farmides. Tema jutt tuletab üsna meelde tegelikult Eesti väiksed maakohti, kus tavaline on juua ja ringi sõita ja lollusi teha. Nii käib see ka siinmaal. Ainult sellevahega, et sõidetakse ringi vanade dziipidega, lastakse püssist jäneseid ja juuakse tonnide viisi õlut samal ajal. Nagu noored ikka :)



Daich on pärit jaapanist. Ta on üsna noor - 20 - ning lõpetas just siin ülikooli ühe aasta. Ehk selline välisõpe aastaks nagu see ikka on. Hetkel teeb ta küll tööd veidi aega, et saaks ka ringi reisida. Hästi lõbus, hästi naiivne (usub kõike) kuid väga heasüdamlik ning uskumatult viisakas.


Nii me siis siin majas elame. Päris lõbus on ning plaan nüüd see nädalavahetus võtta ette ka paaripäevane matk ühte kaunimasse Uus-Meremaa kohta Glenorchysse, kust leiab sellise väike koha nagu Paradise. (See on koht kus on filmitud ka päris palju Sõrmuste isandat)

Lõuna saare Roadtrip

Hellõu,

road trip kõlab alati kuidagi meeldivalt ja teistsuguselt, kui reis või matk. Kui inimesed lähevad reisile näiteks soojale maale, siis on eesmärgiks külastada tavaliselt randu, mõnusaid söögikohti ning templeid, kirikuid ja muid vaatamisväärsusi. Matkale minnes, turnitakse tavaliselt mööda metsi, mägesid ja orge. Roadtrip aga tähendab vaid üht - purjus inimesed koos ning teel kuhu? keegi ei tea :)

Ootasin ise väga seda roadtrippi, sest minu kogemused siiamaani Uus-Meremaast piirdusid eelkõige Lake Tekapoga ning sellest, mis ma bussiaknast nägin. Nüüd tekkis võimalus seda veidi rohkem ehk näha. Pidin kokku saama Lake Tekapo rahvaga Christchurchis, kuid ootamatult oli meie teele tekkinud probleem - maavärin. Pool kesklinna oli suletud ning ma oma seljakotiga proovisin leida teed meie matkabussini, mis ei olnud keskusest väga kaugel, aga kõik tänavad olid blokeeritud ning peale tund aega vassimist ja tassimist ei suutnud ma enam. Helistasin ja ütlesin, et korjake mind peale ning ka neil läks tund aega enne, kui nad mu üles leidsid. Mind ootas aga ees meeldiv üllatus. Ma arvasin, et me läheme tavalise kaubikuga, aga vastu vaatas hoopis suur ilus matkabuss, kus oli kõik eluks vajalik olemas - köök, ahi, külmkapp, wc, dušš, paar lauda ning väga mugavad magamiskohad nii 8-le inimesele. WOW, kõik meist olid nii elevil et ma käisime mööda bussi ringi kusagil pool tundi ja piilusime igale poole ja vadistasime üksteisele, et kui äge buss seee ikka on :) Me ristisime ta lõpuks ära ka - ta nimeks sai Betsy Hihi Doo :)

mina ja Betsi HiHi Doo

Kes need me siis olime, enamik neist oli McKenzie restoranist, kus nii mina kui ka Halina töötas. Mu kaaslasteks oli siis James (kokk, iirimaalt), Barbora (barrista, tšehhist), Nia (ettekandja, Walesist) ning lisaks kaks James sõpra kes iirimaalt tulid Uus-Meremaad avastama (Marchella ja Susan). Hiljem liitus veel meiega me kõigi hea sõber Daniel.

Marchella, mina, James, Nia, Barbora ning Susan

Saime oma asjad kuidagi bussi ja panime Christchurchist minema. Esimeses kurvis juhtus esimene õnnetus. Nimelt pandi külmkappi vist 10 liitrit piima ja see ei pidanud vastu, nii et bussi uks lendas eest, kui James üht kurvi liiga kiiresti võttis ning bussi põrand oli piima täis ning Jamesi telefon ujus selle keskel. Egas midagi, koristasime ära ja asi läks alles hulluks paari päeva pärast kui see piim haisema hakkas :) uuuuuuuuuu, igatahes esimesel päeval me ei jõudnud eriti kaugele, sest Jamesil oli kõht väga tühi. Kusagil 20km linnast väljas jäime lihtsalt kusagil teeserval seisma ja James valmistas meile väga meeldiva õhtusöögi. Kõigil olid kõhud nii täis ja vein maitses ka nii hästi, et sinna me too õhtu jäimegi. Päeva nali oli see, et enne magamaminekut proovisid kõik oma kotte bussitagant kätte saada. Millegi pärast oli pagasniku ava laius väga väike, ning et kotte kätte saada, pidi ikka kõvasti punnitama. Nii ma siis punnitasin ja rebisin ja kui ma lõpuks oma kotti kätte sain ja prantsatusega maha kukkusin tundus Barborale, et Betsy sai beebi :) Hirmus naljakas tundus see meile, sest see on ju matkabuss ja matkakott tuleb tagumist suure punnitamise peale välja, siis see on ju beeeeeeeebi :) Aga jah, öö möödus meie jaoks rahulikult ning kõik magasid nagu beebid, väga mugav oli. Hommikul saime teada, et uus maavärin oli 5 palli millegagi. No me olime sellele ikka väga lähedal, aga keegi küll midagi ei tundnud.

James ja Barbora Akaroal

Too päev sõitsime Christchurchi lähedal olevasse poolsaarele nimega Akaroa. See on imeilusa rannikuäärega linnake, kuhu viib fantastiliste vaadetega tee. Kuna vihma sadas ja igal pool oli paks udu, siis me võisime seda vaid ette kujutada. Aga linnake oli ilus. Kahjuks maavärinast ka veidi kannatada saanud. Linna peamonumendil oli ikka igalt poole tükki ära kukkunud ja nägi üsna armetu välja. Uus-Meremaa on tegelikult üsna range riik, ning kõik majad vaadati üle ning kui oli näha, et vundament või mingi sammas oli viga saanud, siis tulemus oli alati üks - lammutamine.

Akaroa

Too õhtu võtsime peale James sõbrannad ning sõitsime edasi üles poole. Ega me seegi kord väga kaugele ei jõudnud, umbes sada kilomeetrit ChristChurchist. James tegi meile jälle süüa ning uued külalised pakkusid igasugu napse ning meeleolu oli kõrgel. Tolle õhtu staar oli James, kes avastas üks hetk, et me oleme pargitud lambaaediku kõrvale ning, et tal oli missioon. Üle aediku ta oligi ning paari minuti pärast jooksis ta ihualasti mööda koplit ringi ning kiljus nagu koolieelik. Hiljem väitis ta et, see oli tema elu üks kõige vabastavamaid hetki, mida ma tegelikult ka usun. Tüdrukud ei jätnud muidugi ära kasutamata võimalust tema riided ära napsata, niikaua kui ta seal ringi tormas. Peale seda kui James proovis üle traataia tagasi ronida ning ta perekonna juuvelid üsnagi suurde ohtu sattusid ei suutnud ma enam seda välja kannatada ning James sai riided tagasi :)

James on paha poiss olnud

Järgmine päev sõitsime üles poole ja peatusime linnakeses nimega Kaikoura, mis on kuulus selle poolest, et suviti on võimalik jälgida vaalade liikumist selles rannikulinnas ning alati leidub seal mõned hülged, kes niisama lösutavad. Loomulikult käisime ka meie neid hülgeid vaatamas.

mina ja hülgepoisid

Edasi viis tee Blenheimi, kust ma just tulin ju. Nii tekkis mul võimalus läbi hüpata ka backpackerist kus ma ööbisin. Sain kõigile veel kord hüvasti öelda ning võtsin kaasa oma sõbra Nicolase ning kutsusin ta meie bussi vaatama ning õhtusöögist osa saama. James loomulikult ületas jällegi end ning söök oli väga maitsev. Too õhtu oli koos Nicolasega meid bussis 7 ning loomulikult ei puudunud ka alkohol ning igasugused joomismängud. Mis kõik lõppes jälle sellega, et kõigil oli väga lõbus ja kõik olid väga purjus. Nicolas koju minna ei suutnud, nii et me leidsime talle Betsys mõnusa koha. Hommikul Nicolas tööle ei jõudnud, millest polnud väga hullu, sest kui töötad viinamarjaistanduses, siis see pole oluline.

Veiniistandused Marlborough regioonis

See päev möödus loomulikult veinituuritades. Veinikeldreid on Malborough regioonis nii palju, et kui iga kuu nädalavahetused ringi sõita, siis saab ehk ringi peale. Mina olin kaine autojuht seekord, sest ma olin ju ennegi teistega seal juba tuuritanud, ning pealegi ma ei suutnud ega tahtnud kohe päeval mingit alkoholi endale sisse valada. Teistele see sobis loomulikult imehästi ning päev läks väga kiiresti ning mida aeg edasi, sest lõbusamaks seltskond muutus. Marlborough regioon on tuntud ühe margi poolest, milleks on Sauvignoun Blanc. Siinne kliima on selle sordi jaoks ideaalne, ning veinid on tõesti väga väga head. Kui kellegil tekkis huvi siis tuntumad tootjad on Montana (2009 aasta Sauvignoun blanc sai palju auhindu ja ei ole väga kallis), Whither Hills, Cloudy Bay jne. Igatahes kui minna Uus-Meremaa veini peale valige Sauvignoun blanc.


Töötades istanduses ning ka veinitehases mõnda aega, sain jälle veidi targemaks. Jagan seda ka teiega. Esiteks veinikvaliteet sõltub näiteks sellest, kui palju oksi jäetakse väädile kasvama. Mõni jättis 6, enamik 4 ning mõned ka 3 või 2. Mida vähem on oksi, seda küpsemad ja kvaliteetsemad tulevad marjad. Seda vähem sa neid muidugi saad ka, aga ka hind on vastavalt kõrgem. Teine oluline asi on kliima ja küpsemine. Kolmandaks, enamik tootjaid tegelikult toodavad massiveine ja need seisavad vast 3-4 kuud suures metalltünnis ja siis lähevad tootmisele. Tootmine käib nii, et vein tuuakse suure konteineriga kohale, sealt villitakse ümber tehasesse. Tehases on mitu liini, ühes pannakse pudelid lindile, teises valatakse vein sisse, kolmandas läheb kork peale ning neljandas silt, siis läheb kastidesse ja kast alusele ja siis poodi ja siis laua peale ja siis kurku :) Oeh

veine maitsmas

Lähme nüüd reisiga edasi, too õhtu tekkis kahtlus, et kas enamikest ikka enam asja saab, sest James oli näiteks nii purjus, sellest tuuritamisest, et ta jäi silmad lahti magama. Sõna otsese mõttes, me kartsime et ta on surnud või midagi, ei ta magas :)

Igatahes üks hetk olid kõik jälle kripsis krapsis ja me avastasime, et sellest bussist saab edukalt teha ka diskosaali. Nii juhtuski, et järsku mängis vali muusika ning bussi seest kohtus naeru ja hüplemist nagu igast diskosaalist.

diskobuss

Päris lõbus, aga suurem osa õhtust veetsime me aega erinevates Blenheimi baarides. Ma arvan, et kokku vist kuues, kus sai kõvasti tantsu vihutud ning igasugu kokteile ja snapsusid proovitud. Imekombel jõudsid ikka kõik koos koju sama taksoga. Uuh päris pikk päev kokkuvõttes.

baarides ja pubides

Järgmine hommik asusime teele veel ülespoole, kus asuvad sellised toredad linnad nagu Nelson ning Motueka. Tegelikult on saare ülaosas ka hästi palju väikeseid saari, kus hirm kalli raha eest on võimalik endale osta suvemajake, aga vaade on selle eest võrratu võrratu. Seal on ka võimalik praamiga ringreise teha, aga seekord jäi ära. Meie tee viis vaikselt Motueka poole peatudes mõningates väikelinnades nagu näiteks Takaka, kust saab osta maailma parimat muffinit :)
Motuekas saime kokku vana sõbra Danieliga, kelle sõbrad elasid selle linnas ning kuhu meid ka külla kutsuti. Danieli sõpradeks olid Lisa ning Richie, kes olid ka kunagi McKenzie restoranis töödanud. Mõlemad olid iirimaalt ning Uus-Meremaal juba mitmendat aastat. Nende elamine oli väga teistsugune enamikest Uus-Meremaa omadest. Neil oli väga ilus ja korras aed, kus kasvas igasugu maitsetaimi ja puid ja põõsaid jne. Samuti olid neil kanad ja jänkud. Põhimõtteliselt väga isemajandav süsteem. Kuna see asus lõuna saare väga põhja osas, siis temeperatuur alla 0 peaaegu kunagi ei lähe. Nii et külm midagi ära võtta ei saa Tekkis ka tahtmine, et endal oleks maja taga apelsinipuud ja ilus vaade mägele. Ilus koht kus elada.



Järgmisel päeval otsustasime külastada Abel Tasmani rahvusparki. Selle taimestik oli juba väga palju erinev lõunapool olevast. Rohkem selline vihmametsa moodi, kus oli hästi palju suuri suuri sõnajalgu ning vääte ja värke. Käisime vaatamas ka Pupu allikaid, kust kohaliku info kohaselt voolas maailma kõige puhtam vesi. Onu Joel arvas, et see ehk on suhteline aga vesi oli väga puhas küll ja läbipaistev. Ehk kui sa seisid purde peal ja vaatasid alla, siis 4-5 meetri kaugusel olevat põhja nägi küll suht kristallselgelt.

Pupu allikad

Abel Tasmani tahaks kunagi tagasi minna. Väga kuulus on matk , kus minnakse süstadega mööda rannikuäärt, ning hülged ja muud loomad ujuvad kindlasti sinust korduvalt mööda ja tagasi tullakse mööda vihmametsi. See on nii 3 päevane matk. Ehk kunagi ...

Meie tagasitee aga oli hoopis teistsugune, kui olime seda ettekujutanud. Kuna oli pühapäev, siis avastasime ootamatult, et kõik bensukad on kinni. Lootsime siis, et ehk Betsy veab meid välja ikka suuremasse linna, mis asus 50 km kaugusel. Ei vedanud kahjuks! Õnneks kui kütus otsa sai, oli mägedes just selline möödalaskmise koht kuhu saime seisma jääda. Oli juba pime ning vihma sadas. Levi ei olnud, nii siis läksid James ja Barbora missioonile. Kusagil tunni aja pärast tulid nad tagasi koos Danieliga ning 10l diisliga. Proovisime, ei saanud käima. Siis sai aku tühjaks ning Danieli väike auto proovis meie suurt elukat siis elustada.



Ei midagi. No lõpuks kutsusime hädaabi, kes tuli kohale, valas veel bensiini, proovis siit ja sealt, aga ei midagi. Diisliga on see, et kui see otsa saab, siis tuleb seda pumbata, aga sellel masinal ei olnud see eriti lihtne. Egas midagi, osa rahvast oli juba väga peomeeleolus ning nii see öö möödus, tee kõrval veini libistades. Hommikul oli meil veel üks missioon. Barbora pidi jõudma lennukile, ehk me pidime auto ruttu tööle saama. Töökoda avati kell 8 ning mehed olidki veidi peale 8 platsis meie juures. Ei saanud ka nemad seda masinat tööle, nii siis veeti meid köie otsas töökotta, kus läks veel paar tundi ja siis olime jälle teel. Barbora ei saanud niikaua oodata, nii et Daniel päästis ta seekord ja viis ta ise lennujaama. Meie seiklus aga jätkus tagasi Christchurchi poole tasapisi. Ega teel midagi eriti ei juhtunud, sest enamik magas ja siis oli vahetus. Kõige lõpuks suutsin mina veel ühe asjaga hakkama saada, nimelt enne võtmete äraandmist keerasin ma uksed lukku ja suutsin võtme pooleks keerata :) Ma ei tea kuidas, aga näed juhtus. Igatahes põgenesime põgenesime, kuid jätsime ikka oma andmed jne. Siiani pole veel raha küsitud :)

Nii lõppes meie matkabussi reis :)

Lake Tekapo oli meie vahe maandumiskoht

Edasi reisime meie koos Jamesiga tema autos ning tema sõbrannad teises autos. Külastasime veidi ka lõuna saare kuulsamaid linnu nagu Queenstown, Wanaka, Dunedin. Esimesel õhtul oligi plaan minna Queenstowni. Uus-Meremaa ei ole eriti linnade maa, vaid oluline on ikka pigem see , mis linnade vahele jääb. Queenstown oli aga esimene linn, mis mulle tõesti meeldis. See ei olegi eriti suur linn, ma arvan, et kusagil 30 000 inimest elab siin, aga enamik turiste käib siin ära. Eelkõige selle pärast, et see on üks maailmaseikluse pealinnu. Siin saab teha igasugu kreisisid asju nagu näiteks bungee hüppeid (vähemalt 3-4 kohas), langevarjuhüppeid, paraglidingut, kiirpaadiga mööda kanjonivahet sõita, igal poolt alla ronida, kukkuda ja lennata põhimõtteliselt. Loomulikult on siin ka palju suusakuurorte, restorane, spasid jms. Nii et kõik mida sa võid tahta ja ettekujutada, see on siin olemas.

James ja Marchella otsustasid ka ühe hullusega hakkama saada. Selleks korraks oli see bungee hüpe, mille mõlemad sooritasid edukalt. Mina vaatasin pealt, aga nende jutu kohaselt oli see nende elu üks vägevamaid hetki ning kindlasti ka meeldejäävamaid.

Sõitsime edasi järgmine päev Wanakasse, mis on ka selline väike mõnus linnake, mida ümbritsevad mäed ning ka Wanaka järv. Maaliliselt ilusad kohad. Päris palju veiniistandusi on ka siin, kuid seekord taheti igas kohas raha saada ja päris palju, nii et me proovisime veine ainult ühes kohas. Wanakas oli ka selline koht nagu illusioonide maailm - kust võis leida sellise toa, et ühes otsas olev inimene tundus hästi väike, teine aga hirmus hiiglane. See kõik on optiline illusioon, mida kasutati ka sõrmuste isanda filmides. See saab teoks tänu sellele, et põrand on päris suure kaldega ning üks toa osa on ka tunduvalt madalam. Jääb tunne, et põrand on lame, aga tegelt on päris suur tõus.


Peale selle oli seal veel üks päris suur labürint, mille igas nurgas oli üks torn. Eesmärk oli vallutada kõik need neli torni, kuid peale tundi aega tiirutamist me polnud veel eesmärgile jõudnud. Näed küll torni, aga ummikteid on nii palju ja tihti leiad end hoopis teisest otsast jne. Päris huvitav siiski :)


Õhtu saabudes, tundus meile Jamesiga et me peame raha kokku hoidma ning otsustasime ööbida autos. Valisime eriti ilusa koha järve kaldal, kus meid ümbritsesid valged mäetipud ja loojuv päike. Ainuke asi oli see, et üsna külm oli väljas. Õhtusöök oli järjekordselt võimas. James lihtsalt asetas kaasaskantava gaasipliidi teeäärele maha ning pasta koos vorstikestega valmis peatselt - hee.

James kokkamas

Hea ikka kui meisterkokk omastkäest võtta on :) Magasime autos, ning polnud kõige hullem. Meil olid tekid padjad kaasas ning kusagil 9 ajal me juba olime unenägude maal.
Järgmine päev ootas meid Dunedin, mis on ülikooli linnake, nagu meil Tartu umbes. See oli ka üks selliseid linnu, mis mulle tõesti muljet avaldas. Leidus vanu ning väga väärikaid maju ning siin oli näha sellist ajaloolist ja kultuurilist hinge, mis paljudes teistes Uus-Meremaa linnades ei ole. Valisime endale hosteliks ühe väga erilise koha, nimelt vana köstrihärra elukoha. Maja oli 19 sajandist ning toad kõik väga suured ja teistsugused. Kogu hostel oli üldse väga hästi sisustatud antiiksete ajadega, aga samas väga hubaselt. Mingi mees mängis terve õhtu klaverit ning meeleolu oli kõrgel. Too õhtu oli ka kogu reisi üks kreisimaid. Seadsime sammud linna poole ja sattusime ühte väga mõnusasse baari, kus lasti väga head tantsumuusikat ning kogu seltskond baaris oli üldse väga lahe ning sellist tantsu ja tralli pole ammu näinud. Too õhtu sai laudade peal tantsitud, polkat vihutud, jalgu visatud ning palju palju naerdud. Kui sul on lõbus lendab aeg nii kiiresti et ei saa arugi.


Ühel hetkel otsustati minna teise baari, mis oli tegelikult viga, sest inimestel on kombeks kusagile ära kaduda. Nii ma avatasingi üks hetk, et kõik on kusagile kadudnud. Ei suutnud enam kedagi leida. Niisiis ühel hetkel ostustasin minagi kodu poole astuda. Jamesi sõbrannad magasid juba sügavat und, aga Jamesi ennast ei olnud. Jamesiga on see häda, et tal õnnestub päris tihti mingistesse segastesse olukordadesse sattuda ning imekombel ka nendest alati kuidagi välja tulla. Sellegipoolest olin veidi mures, kuna teadsin, et tal pole raha ning pole ka õiget aimu, kus me hostel asub. Nii ma asusin teda linna peale otsima. Ainus mis ma sellega saavutasin oli see, et ma eksisin ise ära. Ei mingit Jamesi. Lõpuks leidsin oma hosteli üles ja pugesin teki alla ning ootasin unematit, kui kuulsin koputust. Hüppasin unesegaselt üles ning avasin ukse. Seal polnud mitte kedagi. Hmmm, pugesin teki alla tagasi ja mõtlesin, et kas ma kujutasin midagi ette endale. Koputus kostis uuesti. Vaatasin nüüd kähku ukse taha - EI MIDAGI. Koridor tühi, ei hingelistki. Õu nõu, kas siin majas tõesti kummitab. Meil oli jube enne kahtlusi. Ronisin kerges paanikas teki alla tagasi, kui kuulsin koputust uuesti. Seekord olin vihane ja käisin (poolalasti) hostelis ringi ja uurisin mis toimub. Vaatasin ka välisukse taha, aga ei midagi ja siis JÄRSKU hüppas kusagilt välja James. Väga purjus, üleni mingi rohelise lögaga koos, kuid õnnelik James. Ta oli mulle akna peale koputanud. Olin rõõmus ja õnnelik, et ta siiski koju jõudis ja uudishimust lõhkemas, et MIS TOIMUB? Tuli välja, et üks hetk oli ta välja suitsule läinud ning mingid neiud olid ta korraks kutsunud kõrval majja mingile peole. Ega ta palju ei mäletanud, aga mingi hetk oli lahti läinud tarretise sõda. Ega temagi tagasi end hoidnud, nii et üks hetk olid kõik kohad tilkuvat tarretist täis, kaasaarvatud James. Mingi hetk sai ta siiski aru, et peab koju minema, aga kus see on, sellest polnud tal aimugi. Nii ta otsis üles ühe takso, mille juhil hakkas vist temast kahju. Arvatavasti olid tal lapsed ja ta arvas, et kui tema laps peaks kunagi niisuguses situatsioonis olema, siis tuleb aidata. Nii ta siis James segaste seletuste peale lõpuks ikka õige koha üles leidis ja seda kõike tasuta. Uskumatu mees on see James küll.


Järgmisel hommikul sõitsime tagasi Tekaposse, kus James kuulis veidi kurbi uudiseid oma ema kohta. Ta ema on üsna haige ning James tegi järsk otsuse sõita koju kohe ning paari tunni pärast oligi tal lennupiletid ümber muudetud ning lahkumine kindel. Nii kiiresti võib muutuda elu. James kutsus kokku kõik oma sõbrad viimasele peole ning mis esialgu oli väga viisakas ja sõbralik, kuni kohale jõudsid Jamesi toanaabrid. Hmm, siis läks asi veidi käest ära. James ühel hetkel arvas, et võiks mulle näomaalingu teha ja ma arvasin sama tema kohta ning siis arvasid tema toanaabrid, et võiks end üleni mustaks värvida ja nii juhtuski. Ma olin seda juba kunagi Jaaguga proovinud, nii et seekord otsustasin jääda pealtvaataja rolli. Ühel hetkel oli tuba mustasid mehi täis ja siis arvas keegi, et nüüd peaks helistama maja peremehele, kes elas ka selles majas, aga magas juba. Telefon helises ja unine hääl vastas - MIDA? Majas on mingid mustad mehed, APPI APPI! Varsti oli kuulda mütsumist ja unine Blair seisis ukse peal. Kolm musta meest vaatasid talle vastu ning esitasid siis maoori sõjatantsu hakat. Päris naljakas oli ja Blair naeris ka. Uus-Meremaallased on ikka chillid. Ei päris tore õhtu oli.

mustad mehed

Hommikul jätsid kõik hüvasti ja igaüks seadis oma sammud eri suunda. Selline see matkaselli elu on. Üks hetk on kõik ilus ja hea, teine hetk on kõik vastupidi. Aga elu on selline. Mina seadsin oma sammud Queenstowni poole, sest see linnake meeldis mulle väga. Sellest aga juba järgmine kord ...

eksklusiivne pood meestele

backpacker - rahvuste paabel

Mööda maailma saab ringi käia mitut moodi :
üheks võimaluseks on ostes turismireis iga aasta ja avastada seda jupi haaval, teine variant on omada palju raha ja teha ümbermaailma reis või kolmas variant - omada mitte midagi, teha tööd, kulutada minimaalselt ning minna edasi - see on backpacker ja neid backpackereid ehk seljakoti mehi liigub vast kõige rohkem. Enamik neid käib sama radu sissetallatuid radu, kuid leidub ka teistsuguseid väga huvitavaid inimesi. Üks on selge - backpacker ööbib backpackeris ja see on koht kust toimub suur rahvaste ühinemine iga päev :)

Backpackeris käib elu kuidagi teisviisi ja iga neist on omamoodi. Osaliselt vaadates ei ole see kõige parem variant kus elada. Tavaliselt on ühes toas kuus või kaheksa inimest ning ruumi oma asjade jaoks minimaalselt, ehk voodi kõrval olev ala, mida pead ka jagama. Tihtipeale tekitab see vahel olukorra, et tuba on asju nii täis, et sa pead tihti tegema teed asjade vahele, et oma koikuni jõuda. See on päris raske, eriti kui on pime ja on öö ning sa oled purjus:)

Köögiruum on muidugi põhikoht kus kõik hängivad kogu aeg, nii et seal käib elu. Eriti kiire on see hommikuti kusagil 6 -7 vahel, kui kõik tööle hakkavad minema ühel ajal. Siis ei saa põhimõtteliselt astudagi nii, et sa kellegagi kokku ei põrka. Nagu sipelgakari :)
Backpackeri söögikorvi kuuluvad väga tihti - kiirnuudlid, paki supid, pasta, pastakaste, friikartulid, riis, külmutatud juurikad, sai (toast on nr 1), oad ja munad. Põhimenüü. Liha süüakse suht harva, suurt liha ma mõtlen - tavaliselt on selleks ikka hakkliha või kanakoivad.

See hostel kus ma hetkel olen, on oma dušširuumidega ka selline nagu ta on. 3 dušši on kogu hosteli peale - see on nii naised kui mehed kokku. Nii et tihti peab ootama ja kaua, sest osadele rahvustele meeldib kaua, ei ikka hästi kaua dušši all olla - nii 40m kuni 1 tund :) Kreisi

Enamik inimesi käib siin tööl viinamarja istandustes ja osad on tööl tehastes. Need kes on viinamarja istandustes, need on tööl hommikuti ja need kes on tehastes need on öösiti (ehk on the dark side). Nii et inimesed ei kohtu tihtipeale nädala sees üldse ja siis kui laupäev kätte jõuab - oi oi oi :) Siis on pidu - siis toimub rahvaste ühinemine ja segunemine :)

Niisiis on mul olnud võimalus seda rahvaste segunemist näha siin 3 nädalavahetust. See on päris kreisi. Ma tooksin siin välja mõned tegelased, kes mulle on silma hakanud.

Prantslane Nicolas

Nicolasega olen viimased 2-3 nädalat hästi tihedalt koos veetnud, kuna me oleme sattunud tööle täpselt samadesse kohtadesse. Niisiis olen jälginud veidi prantslase käitumist. Austraalias oli nii, et neid prantslasi oli hästi palju ja kui nad on koos on nad üsna ülbed ja hoiavad kuidagi oma ette või nii, nagu see suurte rahvusgruppide puhul ikka kipub olema. Nüüd oli võimalik mul suhelda üksikindiviidiga ning teisi prantslasi siin pole.
Nicolas on üsna noor - umbes 23 ning elab Pariisist 200 km lõuna poole väiksemas linnas. Peale keskkooli on töödanud lihtsalt supermarketites ja veel teinud selliseid lihtsamaid töid. Samas ta ei ole sugugi rumal poiss. Vähemalt ei tundu, prantslastele meeldib palju lugeda ja ka pikalt diskuteerida asjade üle. Nende loogika töötab kuidagi hoopis teistmoodi ja ma ikka vahel hämmastun mõnigate asjade üle. Näiteks minu jaoks on üsna ootamatu kuidas ta mõnele küsimusele vastab: "Kas sulle meeldib Uus-Meremaa" - enamik inimesi ütleb jaa, et see on väga lahe või et umbes ja siin on kena, no mida iganes. Nicolas vastab pikalt mõteldes, et mnjaaaaaa päris pettumus see riik ikka päris pole, aga noh jah, ütleme et kokkuvõttes on ok. Mulle tundub, et tema vastused lähtuvad lihtsalt tihti hoopis teiste vaatenurkade alt, kui ma olen harjunud vaatama ja see on päris huvitav. Söögikultuuri poole pealt on silma hakanud, et koogikesed, kakukesed, jäätised ja kõik selline käib prantsuse söögikorvi iga päev ja ilma selleta pole mõtet elada :) Töö koha pealt, prantslane väga ei hiilanud. Ta tegi seda tööd küll, aga mitte erilise innuga, sest tema arvates on need tööd lihtsalt s..tad ja siis ei ole ju mõtet rabeleda.

Josh - ameeriklane

Josh on päris Georgia osariigist, mis asub otse Florida peal. Nii et kuum ja päikeseline koht suviti. Josh on ameeriklase kohta päris OK tüüp. Talle meeldib hästi palju õlut juua, chillida ja kõva häälega naerda. Ometi ei ole ta selline vastik ameeriklane vaid ta on lõbus ja saab kõigi väga hästi läbi ning tema eesmärk on lihtsalt lõbutseda (fun fun fun). Olen näinud ka siin teisi ameeriklasi ja mõned neist on küll veidi liiga ... Näiteks eelmine nädal sattus hostelisse mingi ameerika tüüp sõbraga, kes oli nii vaimustatud, et ta on Ameerikast ja tema on siin ainult selleks et surfata ja veini juua ning et tema läheb tagasi ja teeb suure firma ja siis on tal suur maja, suur auto (vähemalt Range Rover), väga ilus naine ja lõpuks ka paat - see on ju tema unistus, ega ta muud elult ei taha ja seda PEAB ta saaaaaaaama. Selliseid ameeriklasi on ka palju kahjuks. Aga Josh on lahe :) Loomulikult on tema söögilaul hästi palju erinevaid kiirsöögi saadusi (paratamatu:)

Patrick ja Simon - Saksamaa lõuna osast
siin on Partrick

Patrick ja Simon on pärit samast külast, kuid Uus-Meremaal kohtusid nad alles siin kogemata. Mõlemad tüübid on erilised selle tõttu et nad ei ole sugugi tüüpiliste sakslaste moodi. Patrick on väga intelligentne ja vaimukas tüüp. Temas ei ole seda sakslaste järskust vaid ta võtab kõiki asju väga vabalt ja üsna muretult. Väga paljud sakslased teevad asju väga täpselt, ikka väga täpselt. Kott pakitakse juba üleeelmine päev enne minekut, kõik asjad on bronnitud, kinni pandud, viimseni läbi mõeldud jne. Ehk kõik asjad ikka vaadatakse 3-4 korda enne üle, et jääks mingitki võimalust midagi valesti minna - see on kuulus saksa täpsus ja nad ongi sellised, mis on mõnes mõttes üsna kadestamisväärne, sest enamik meist ei suuda küll nii organiseeritult elada.
Simon on pool segane tüüp - ta lahkus Saksamaalt päris mitu aastat tagasi väiksele turismireisile aasiasse ja ei pöördunudki tagasi. Vaid hoopis jätkas reisimist ja nüüd on ta välja jõudnud Uus-Meremaale. Mulle tundub, et ta on väikse kiiksuga, aga väga sellise positiivse kiiksuga. Täiesti hulljulge tüüp, kes ei kohku millegi ees tagasi.
Sakslaste söögikorda kuulub väga tihti pajaroog - umbes selline, et kartulid, koos juurviljade ja sibulaga pannakse ahju ja see valatakse lõpus veel üle, kas juustu või munakastmega. Päris hea näeb välja.

Latiinod - ehk Fransisco, Alexis ja Gonzalo tsiilist ja Osvaldo Argentiinast

Latiinod on hoopis teisest puust kujud, kui euroopa valged kahvanäod. Ma olen väga palju inimesi kohanud Tšiilist ja siiani on nad kõik jätnud väga sooja ja mõnusa tunde. Daniel Tekapost ja nüüd Blenheimis olen kohanud Felipet ja eelpool mainituid. Kõik on olnud väga avatud suhtlemise ning meeldiva iseloomuga. Nende suhtelmisviis on kuidagi soe ja turvaline, eelkõige tuleneb see kontaktide kaudu. Eesti inimene suhtleb suuga ja mitte nii väga kätega. Neil on käed aga kogu aeg mängus, mis puhkab vahel su õlal ja tihti ka emmatakse mehelikult enne lahkuminekut. See ei ole gay vaid lisab sellist tugevust ja sõprusetunnet. Tšiilist olen kohanud nii valgeid (nagu euroopa valge) kui ka selliseid tõmmusid. Eks seal on tunda ka sellist vahet kuidagi, et valgemad on rohkem haritud ja rikkamates perekondadest, aga ega seal eriti vahet pole. Toredad on nad kõik.

Latiino mehed üldiselt siiski ei ole väga haritud ja targad. Ega enamik neist ei taha väga lugeda ega õppida midagi, vaid lihttöö sobib neile päris hästi ja nad on sellega rahul.
Nende söömiskultuuri kuulub hästi palju pastat, saia ja maisi riisiga ka vahel. Palju olulisem on joomiskultuur. See avaldub eriti hästi laupäeviti, mil latiinod võtavad võimust ja kogu hostel on täis nende kisa ja hõiskeid. Latiinodele meeldib ka hirmsasti õlut juua ja hästi palju ja siis oi oi oi. Nad lähevad väga ülemeelikuks ja hakkavad ka igast lollusi tegema. Põhimõtteliselt nad proovivad ära rääkida kõik naised kes kusagil läheduses on ja see näeb välja vahel päris koomiline. Fransisco proovis eelmine nädal sellist trikki, et seisis naisterahva kõrvale ja ütles, et tahad ma võtan särgi ära ja kui naine ei tahtnud, võttis ta selle ikka ära. Siis passis suurte silmadega ja küsis : " Milles probleem, ma ei saa aru?" Võta ka särk ära, mida sa ootad? :) Ja nii tunde ja tunde, iga naise juures :) Üleüldiselt on nii, et absoluutselt kõik latiino mehed - kõik võtsid alati särgi üles kui pilti tehti. Ühes käes õllekann ja teisega hoiad särki üleval :) ALATI

fransisco ja osvaldo peohoos

Iirlane Daniel

Iirlaseid on siin loomulikult palju. Kõik nad on veidi segased ja räägivad sellist inglise keelt, millest mina ei suuda küll aru saada. Kõige raskem üldse. Nad peavad rääkima hästi aeglaselt ja siis pead ka nuputama, mida nad öelda tahavad :)
Iirlased jah - nende joomist ei saa vist küll millegagi võrrelda. Põhimõtteliselt nende pidu on veidi teisest klassist kui ülejäänutel. Nad lihtsalt joovad end surnuks, selline tunne on. Aga see on neil veres ja nendega on alati huvitav, sest nad saadavad korda selliseid asju, mille peale meist enamik ei suuda lihtsalt tullagi. Muidu iirlased söövad hästi palju toasti koos praetud ubadega. Samamoodi pastat ja ka keedukartuleid üsna tihti. Muidu on iirlased veel minu meelest hästi lohakad. Nende jama vedeleb igal pool ja potid pannid need kõik jäävad alati pesemata jne.

Kanadalane Blair

Ühe kanadalase Kurtiga suhtlesin ma ka hästi palju Lake Tekapos ja siin siis Blairiga. Kanadalased mulle meeldivad. Nende selline suhtumine on väga kaugel ameeriklaste omast. Mulle tundub, et kanadalased hoiavad väga ühte, ehk nad nagu meelsasti alati aitavad oma kaasmaaslasi alati. Kanadalased on kõik siiani olnud üsna sitked vennad, karastunud nii talve kui suvega ning selline hokimehe hoiak on neil kõigil sees. Ehk nad on valmis enese eest seisma ja saavad üksinda iseseisvalt väga hästi hakkama. Go Canada :)

Korealane Niki, kes on politseinik :)

Aasialased

Aasia inimesi on siin väga palju ja enamik valgeid ei suhtle nendega väga palju. Esiteks sellepärast, et nad ei oska väga inglise keelt ja teiseks hoiavad nad tegelikult rohkem oma kogukondadesse, ehk tihti nad ei ela üldse hostelites vaid üürivad kamba peale maja. Üks eestlane Mart, kes on aasia kultuure õppinud ja teab neist päris palju paljastas veidi mulle nende maailma. Aasialased on tunduvalt kenamad ja lahkemad inimesed kui valged. Nad on väga viisakad, alandlikud ja vastutulelikud. Nad peavad alati lugu teistest ning oskavad hinnata seda mis neil on. Nad on ka tegelikult väga nn grupis, ehk kui midagi tehakse siis tehakse kõik koos ja minnakse koos ja ollakse koos. Nii et kui sa oled grupis, siis on sul korraga palju toredaid sõpru. Mis on ju väga kena. Aasialastel on tavaliselt eesmärgiks hästi kaua ühe koha peal tööd teha ja hästi palju ning siis võtta see pisku aeg ja ringi sõita ja vaadata. Eurooplastel on see rohkem nagu, et teenid veidi ja siis sõidad ringi ja siis teenid jälle veidi jne. Aasialased mitte. Nad on kohal ja lähevad sügavuti. Paljud neist õpivad inglise keelt omapead, ehk nad proovivad palju, et oma keelt parandada. Söök on neil alati tervislik nagu ikka - riis, riis, juurikad, kalad, nuudlid, tšilli jne

Aasia puhul on see oluline asi veel, et kuna neid on nii palju, siis tuleb sul respect ära teenida. Kui sa ei ole teinud palju tööd ja vaeva näinud, ei ole sul ka suurt õigust siin midagi kamandada või kobiseda vaid teed seda mis sulle öeldakse ja ongi kõik. Nad ei oska väga vastu vaielda. Aga seda ei tohi kurjasti ära kasutada. Mis ma veel olen avastanud, et aasia naistele meeldivad väga valged blondid põhja-euroopa noormehed. Mul on lööki :)

Eks neid rahvusi on siin tegelt ikka väga palju ja väga huvitav on neid lähemalt tundma õppida. See ongi backpackeri hosteli võlu, kõik see millest sul loobuda tuleb, tuleb tagasi kõigi nende inimest kaudu keda sa kohtad. See on midagi, mis on reisimise juures kõige toredam ja meeldejäävam, fantastilised inimesed igast maailma nurgas, koos ühes toredas hostelis!

welcome to Estonia

või ka

http://www.youtube.com/watch?v=EV_6Imj9RRA

See on eelkõige mõeldud meile, kes me oleme kaugel kodust ...
Aitähh Eesti - sa olid fantastiline see aasta

Aotearoa ehk pika valge pilve maa

Niiviisi kutsuvad Uus-Meremaad kohalikud ehk maoorid. Legendi järgi sai ta oma nime, kui avastajad saarele lähenedes horisondil vastava kujuga pilve nägid. Polüneesia meresõitjad saabusid Uus-Meremaale kusagil 12 ja 13 sajandi vahel kanuudega ning lõid maoori kultuuri.

Enamus Uus-Meremaast jagati hõimude vahel territooriumiteks, mida nimetati “rohedeks” ning mida kontrollisid “hapū-d” (peasuguharud). Maoorid kohanesid nende troopikale põhinevale kultuurile, süües kohalikke mereande. Nad jahtisid ka suuri lennuvõimetuid linde moasid, mis peagi välja surid. Nad näitasid suurt nupukust kohanedes nende troopilise põllumajandus tehnoloogiaga selles mõõdukas kliimas, edukalt kultiveerides tarot, magusat kartulit, pudelkõrvitsaid ja palju teisi taimi, mida nad Polüneesiast kaasa tõid.

Kusagil 18 saj lõpus jõudis tavaline kartul maooride maale ning see muutis trastiliselt nende eluviisi. Kuna tavaline kartul ei olnud nii külmkartlik ja ei vajanud nii palju hoolt, tekkis söögi eest hoolitsemine palju lihtsamaks ja meestel jäi aega käia jahiretkedel. Maoorid iseenest on väga suured ja sõjakad mehed ning kuna aega oli palju käidi rüüsteretkedel. Kaasatoodud vangid pandi hoolitsema kartulipõldude eest ja nõnda kujunes, et peagi käidi juba rüüsteretkedel mitmetuhande suuruste salkadena ning ära olidi isegi aastaid. Suguharud võitlesid omavahel - nagu ikka üks oli peal ja siis jälle teine. Nõnda oli see olnud maoori kultuuris juba aastatunandeid kuni välja ilmusid esimesed musketid. Üks suguharu tegi vahetuskaupa inglise meresõitjatega saades enda valdusesse kusagil 10 musketti ning nende kümne musketiga suudeti maha nottida terve hunnik maoorikülasid - sest keegi polnud neid näinud, ning puudusid vahendid nende vastu võitlmiseks. Peagi saadi aru, et üksikute küladena ei suudeta vastu panna ning tekkisid suuremad grupid. Peatselt suutsid ka teisied suguharud endale need musketid muretseda ning sõda oli alanud. Rahvaarv vähenes drastiliselt, arvatavalt kusagil 3/4 rahvaarvust sai hukka. Sõda oli pikk ja verine kuid lõpuks sõlmiti ikka rahuleping ning suuremad sõjad olid sellega läbi.

Pōtatau, Māori King 1858 – 1860

Maoori kultuurist võib leida väga palju huvitavat. Maoorid olid ka kannibalid ning sõid inimesi ja neil oli ka väga palju rituaale sellega seoses. Üheks neist oli peade säilitamine. See nägi välja umbes nii, et kolju sisse tehti väike auk, kust kõik rasv, veri ja muud ajuollused välja imeti. Peale seda see peake keedeti ning kuivatati kuumadel kividel. Silmad nõeluti kinni ja tihti ka pea tätoveeriti ning pandi siis posti otsa, et nn "vanaisa hing ikka oleks meiega". Sellised pead said kusagil 30 aastatel välisturistide seas väga populaarseks ning üks hetk hakati inimestel lihtsalt päid otsast raiuma, et seda nõudlust täita. Õnneks pandi üsna peagi siiski valitsuste poolt piirid peale ning selline kaubandus jäi ainult mustale turule.

Traditsiooniline maoor ise oli väga töökas tegelikult ning üks korralik maoor pidi kõik mis tal eluks vaja läheb oma enda kätega valmis tegema - kogu oma elamise ning ka tööriistad. Väga palju kasutati luud tööriistade valmistamisel ja nad olid selles ikka väga osavad.

Maooridel on ka väga palju tantse ning kõige kuulsam on vast Haka. See on sõjatants, milles osalejad olid kaetud sõjamaalingutega ning ägedate liigutuste ja röögatuste ning näomiimikaga taheti siis vastasele selgeks teha, mis neist paari minuti pärast saab - ehk põhimõtteliselt siis tekitada hirmu oma vastastes. Tänapäeval on see tants siiani veel väga aktiivne, eriti ragbis, kus uus-meremaa rahvusmeeskond All Blacks esitab selle iga kord oma vastastele:

http://www.youtube.com/watch?v=cle20lQg0Qs

Tänapäeval on maoorid Uus-Meremaa ühiskonnas siiski veidike alamklass. Mitte halvas mõttes, aga paratamatult see nii on. Nad ei ole nii halvas olukorras kui Austraalia aborigeenid. Enamik neist lihtsalt töötab selliste tavaliste töökohtade peal, nagu poemüüja, piletikontroll jne. Aga nad on sellised üsna sõbralikud ning ei tekita väga palju pahandust (veidike ikka, nagu umbes meil venelased).



Ma alustasin oma juttu maooridest ja asi läks veidi käest ära. Tegelikult ma tahtsin veidi pajatada Uus-Meremaast üldiselt. Siin on kaks suurt saart - kogu pindala on kusagil 260 o0o km². Põhjasaare lõunaosas on 1000 kuni 2000 m kõrgused kirde-edelasuunalised mäeahelikud. Kaugemal läänes on mitu suurt vulkaani, millest mõned on tegevad, näiteks Ruapehu (2797 m). Lõunasaarel kulgevad peaaegu kogu saare ulatuses edela-kirdesuunas Lõuna-Alpid (Ka Tiriti o te Moana). Selles ahelikus on 16 üle 3100 m kõrgust tippu. Kõrgeim tipp on Mount Cook (3574 m), kus juures minagi ju turnisin :) Saare lõunaosas on hulk pikki sügavaid fjorde ning kitsaid orge mägede vahel. Selle koha nimi on Milford Sound ja sinna peab minema, kui Uus-Meremaale sattuda.

see on Lõuna-saare idakallas, kus ma hetkel olen

Tugeva merelise mõju tõttu on kogu riigis on enamjaolt mõõdukas mereline kliima. Temperatuuride vahed on väikesed: õhutemperatuur langeb harva alla 0°C ega tõuse ka üle 30°C. Vihma sajab läbi aasta, aga tavaliselt see on selline tibutamine ning korralikult vihma, mis kestaks päevi, seda eriti ei juhtu. Nii et tavaliselt on ikka päike väljas ja seda aasta ringi. Mis teeb selle maa selliseks kuplitega kaetuks, roheliseks, päikeliseks ning rõõmsaks. Sellepärast ehk tundubki paljudele, et siin on hea elada - saab suusatada ja surfata samal ajal, on randu, on metsi ja järvi ning palju väikesi toredaid linnakesi.

nagu näha sajab ka Uus-meremaal vahel lund

Linnakestest niipalju, et suurim linn on Auckland, siis vast Wellington ja Christchurch. Linnad on kõik üsnagi kallid, nagu vist igal poolgi. Linn ise on tavaliselt selline, et kesklinnas on hunnik poode ja asutusi. Mis maaalat ehk ei olegi nii suur nagu arvata võiks, kindlasti mitte suurem kui meie kesklinn. Ümber selle kesklinna on lihtsalt suburbid. Selliseid kortermaju nagu Eestis ei kohta eriti. Enamasti on kõik majad ikka kõik ühekordsed ning selllised kinniseid tänavablokke leidub tuhandeid. Eeskujuks on siin võetud vist ameerika. Enamik linnakesi on väikesed, umbes sellised Võru, Põlva taolised. Kõik majad on sellised lamedad ühekordsed reeglina ning ei erine üksteisest kuigi palju. Üks kummaline asi on küll see, et jalakäia peale siin eriti mõeldud ei ole. Ehk kõik vist sõidavad autoga. Ülekäigu raja leidmisega pole mõtete vaeva näha, sest väiksemates kohtades, kus isegi on tihe liiklus, sa neid lihtsalt ei leia. Niisiis tuleb mul iga päev veidike autode vahel võidelda, et endale teed saada.

Auckland

Inimestel sellegi poolest on siin üsna hea elada. Võtame ühe tavalise kodaniku elu. Laps viiakse hommikul lastaaeda või kooli, kus tema eest hoolitsetakse ka pärast. Igas linnas on laste jaoks päris palju kohti kus nendega tegeletakse, ehk peale kooli kohad, kus käib vilgas tegevus. Palju trenne, sporti jms ka. Vanemad inimesed käivad tööl - tavaliselt nad saavad palka kusagil 20-30 tuhande krooni vahel kuus ning sellega saab siin kenasti hakkama. Inimesed on toredad, eriti kohaikud. Isegi kui nad on vanad oskavad nad tööl ja ka kodus olles kuidagi sellest kogu aeg rõõmu tunda. Töö juures viskavad vanad kogu aeg kildu ja naeravad ning aitavad alati üksteist, mida Eestis no tõesti lihtsalt ei kohta sellisel kujul. Peale tööd ollakse üsnagi perekesksed - ehk nädalavahetustel minnakse väga tihti koos perega kusagile välja sööma, külla, kalale, matkama või kuhu iganes.

Veel väikeseid tähelepanekuid mis ma siin olen täheldanud. Näiteks liiklus. Väga igapäevane asi. Mulle hirmsasti meeldib see lahendus, mis on kasutatud siin siltide näol. Ehk kui sa sõidad linna sisse siis on silt "Palun võta hoogu maha, me armastame oma lapsi!" vms. Kui sa sõidad teeäärsest kohvikust välja siis on silt "pane turvavöö peale". Päris palju on silte ka selle kohta, et ära sõida väsinud peaga, mis Eestis minu meelest täiesti puudub. Eesti panustab üldse minu meelest hästi palju välireklaamile, mis on kallis ja ajutine. Palju odavam ja tulusam oleks panna silte tee äärde, mis sinna ka jäävad ja alati sõitjale meelde tuletavad, et kinnita turvavöö ja hoia pikivahet. Siin sõidetakse tõesti turvaliselt ja see on mõnus. Ma pole siin veel liiklusõnnetust näinud. Eestis lihtsalt linnapeal sõites näed sa seda peaaegu iga päev. Kust see vahe tuleb?

Teine asi on joomine. Eestlased on kuidagi uhked selle üle et nad nii palju joovad. Huvitav miks see nii on? Veini või õlle maitsmine seltskonnas on siingi väga levinud ning inimesed naudivad seda, kuid enamasti väga mõistuse piires. Seetõttu on siin veel see, et sa võid rahulikult pool pudelit veini ära juua ja sõitma minna. See on ok ja seadusega lubatud, sest kõik sõidavad rahulikult ja ka sina sõidad rahulikult ning õhtusöögi kõrvale ikka ju juuakse veini ja see ongi normaalne. Eestis seda tõesti lubada ehk ei saa, sest eestlased ei oska piiri pidada.

Mis veek, hästi palju on siin ka võõrtöölisi, kellel siia saada pole eriti raske. Uus-Meremaa võtab põhimõtteliselt kõiki vastu. Ning paljudel on õnnestunud ka saada siia pikemaks tööle. See on siiski väikse konksuga - sa pead töötama selle tööandja juures, kes sind endale tahab ning mujal sa tööd teha ei saa. Kui sa paar aastat oled vastu pidanud, õnnestub sul saada ehk kodakondsus ning siis on juba edasi roheline tee. Nii et kes tahab andke tuld!