Uus-Meremaa kaunid rannad

Mu jutujärg jäi ootamatult katki. See juhtub vahel, eriti siis kui olukorrad on pingelised või motiiv kaob. Mul olid vahepeal mõlemad olukorrad aga sinna jõun ehk pisut hiljem. Ma juhtusin vaatama täna pilte ja hakkasin mõtlema, et mis viimase kuu ajaga kõik juhtunud on. Ning vaatates neid pilte on mul tunne, et see kõik oli väga väga ammu.

See oli siis kui me sõitsime mööda põhjasaart ülesse poole avastama ilusaid randu ja kohti. Ja uskuge mind, neid kohti on tõesti palju. Üheks väga kuulsaks kohaks on Hot Water Beach ehk kuuma vee rand. Eesti keeles kõlab pisut naljakalt. Igatahes on nii et mõõna ajal on rannas üks koht, kus on võimalik kaevata endale üks vann liiva sisse ja vesi mis vanni valgub on hästi mõnus ja soe. Nii et tasuta spa rannas. Kõlab hästi või mis. See on võimalik tänu sellele, et kusagil 5 miljonit aastat tagasi oli see vulkaaniline ala ning suur osa sellest magmast on nüüd liiva all. See on siiani veel väga tuline, kusagil 170 kraadi on kuumad need kivid. Nii et kogu põhjavesi on hästi kuum. Nii et kui natuke seal liiva kühveldada siis on võimalik selle veeni jõuda ja väga paljud inimesed teevadki seda. Kui paljud, noo ikka paljud. Jõudes randa oli suur autoparkla täis ja inimesed kiirustasid oma kühvlite ja labidatega täiskiirusel selle kuuma koha poole. No ma siis ka läksin, sest kiusatus oli liiga suur. Kohale jõudes tuli pisut nagu naer peale, sest et vaadake seda pilti.

Nagu võite pildilt näha on inimesed kõvasti vaeva näinud ja endale vanni kaevanud. Ainuke probleem on selles, et neid vanne on liiga ja palju ja vett mitte nii palju :) Ehk siis mehed saavad oma uhkusi leotada ja võimsalt naeratada. Kihvt!


See koht on Coromandeli lähedal. Coromandel on väga kuulus koht. Coromandelis on ilusad rannad ja üks koht kannab nime Coromandel Cove.

see on see koht kus abiellus Gerd Kanter

Kogu see Coromandeli poolsaar on tegelikult kauneid rannasoppe täis ja kui juhtub olema veel hea ilm siis ilusamat kohta on raske tahta. Sõit mööda seda kaunist poolsaart on lihtsalt super. Iga nurga taga on veel ilusama koht. Raske uskuda, aga nii see on. Sõidu ajal on raske pilte teha, aga siin on paar.




Iga õhtul oli meil alati väike mission teha, leida koht kus ööbida. Ja uskuge mind, see oli palju põnevam kui minna tasulisse kämpingusse. Ja too õhtu leidsime super koha kus olla. Nimelt läheb üks väga väike tee Optio randa ja see tee on väga sinka vonka ja suured rekkad sõidavad seal vahel ja kruusatee. See kruusatee viib üle väga kõrge mäe ja selle mäe peaaegu tippus on selline pisike peatumis koht ning väike tee viib künka tipuni. Selle künka tipu kõrval me ööbisimegi ja see vaade oli lihtsalt kirjeldamatu. Kui sa näed väga väga kaugele ja kogu su vaatevälja katab peaaegu lõpmatu ookean ning päike loojub, siis on aeg maha istuda ja juua üks väga hea Sauvignon Blanc.



Kaunid kaunid kohad. Jägmine päev viis meid aga üles ja seal üleval on Auckland. Ma olin kogu selle aja veetnud põhimõtteliselt matkabussis elades. See tähendab, et kämbid kusagil jõe või järve ääres, imetled öösel võimast tähede merd ja istud lõkke ääres ning kuulad vee kohinat. Mõnus. Chill ja rahulik. Kopp Kopp, see on Auckland! Ärka üles. Istun oma bussis, seisan 5 realise kiirtee äärmises reas ja liigun ühtlases tempos 8 km/h. Seda juba viimased 40 minutit. Kiirteel ei ole ühtegi valgusfoori ja ridu on 6 ning ei ole toimunud ühtegi avariid. See on olukord on normaalne. Miks ja kuhu kõik need tuhanded autod liiguvad. Miiiis toimub? Kia Ora, ehk tulemast suurlinna :=) Ma olin suht shokis. Me plaan oli panna üles paar kuulutust auto müümiseks ja siis jalga lasta. Seda me ka tegime. Suht kultuurishokk on ikka maalt suurde linna minna. Tegelikult ei ole seal linnas mitte midagi huvitavat. Ma mõtlen Aucklandit kui linna. Me tahtsime sealt lihtsalt jalga lasta. Põgenesime ja ööbisime seekord lihtsalt mingi lambi kohas. Veoautod sõitsid mööda ja päris jube oli, nii et varavalges lasime jalga ja sõitsime kusagile karjamaale. Päike tõusis ja lehmade ammuuumise taustel tegime veel väikse põõnaku. Mulle meeldivad sellised asjad :)
Kuna oli väga ilus päev siis otsustasime veidikeseks randa minna. Väga ilus koht on Mangawhai Heads. Olime seal terve päeva. Ei kahtse sugugi :)



Järgmine päev aga jõudsime kohta, mis oli kuidagi nii mõnus ja väga eriline, et jäime sinna lausa kolmeks päevaks. Selleks oli Manuwai järv. Järv oli mõnusa ja sooja veega. Väga puhas ja üsna rahulik koht. Mõnikord tuli mõni kalamees ja mõnikord keegi ujuma, aga enamus ajast olime omaette. Püüdsin kala ja võtsime päikest. Puhkus. Õhtul aga juhtus midagi imelist. Päike loojus ning selle punased ja kuldsed kiired peegeldusid järveveest ning järve teisel kaldal kaardus üle üks suur vikerkaar. Vau! See võttis lõua värisema :)



Kolm päeva olime seal ja aeg lendas kiiresti. Vahepeal tuli mingi grupp mehi ja hakkasid ujutama oma suuri miniatuurseid jahte. Need oli umbes 1,5m kõrged ja neil oli mootor. Üks hetk oli kari täiskasvanud mehi suurte pultidega järve kaldal ja kõlas pauk ning jahid tormasid kõik ümber boide edasi tagasi ja peab ütlema, et tundus väga äge. Jahte sai kallutada ja tuulega reguleerida jne ning tõesti liikusid väga kiiresti. Pole paha hobi.
Üks hommik oli hästi udune.



Ja kui udu kadus hakkasid päiksekiired läbi puude paistma




Ja siis üks hommik me pidime edasi liikuma. Edasi tähtede poole ...

koopad

Uus-Meremaal on ka häst palju igasuguseid koopaid. Millegipärast koopad on mind alati tõmmanud enda poole. Ei tea kas see on mingi ürgne kutse, kuid minu meelest on koopad midagi väga erilist looduses. Looduse enda poolt vormitud peidukoht inimesele.

Lõuna saarel käisime ühes suures koopas, mis oli otse rannikul. Sinna sai ligi ainult 2 tunni jooksul, siis kui oli kõige suurem mõõn. Koopa nimi oli Kathedrial Caves ja oli päris suur. Algul tuli kusagilt läbi vee sulistada ja siis sai koopale ligi. Elada seal ei saa, sest iga kord ujutab ookean selle üle.

Siin põhjasaarel sattusime ühte kohta, kus oli ohtralt tehtud kullakaevandamist. Koha nimi oli Karangahake ja kuna kulda oli seal palju oli usinad töölised uuristanud mägede sisse väga mitmeid tunneleid. Need tunnelid on siiani enamik avatud ka tava turistile, ehk võta omale taskulamp kaasa ja mine sügavale maa sisse. Enamasti on alati giidi vaja aga mitte siin. Nii et me siis läksime ka.

Algul oli sellised pisikesed tunnelid, kus valgus paistis lõpus ja ma juba ohkisin, et kõva värk küll, milleks seda taskulampi vaja on, aga siis tulid need tunnelid kus lõppu enam näha polnud. Siis oli jube huhuhuuhuhuuuuuu. Kõnnid ja kõnnid ja tilk tilk, kostub kusagilt kaugusest. Kottpime ja külm ja niiske. Lähed, üks pööre ja tee läheb kaheks, valid ühe tee ja jälle tee hargneb. Hmmm, ma vist lähen tagasi kodu.

kuule! ausalt, lähme tagasi

Päris kõhedaks võtab teadmine, et võib ära eksida ja suht klaustro tuleb ka peale üsna kiiresti. Aga seal tunnelites elavad ka glowwormid ehk jaaniussid või midagi sellist. Kui tuli ära lasta siis nad on nagu tähed tunneli laes ja valguse käes näevad välja midagi sellist

Ja kui lõpuks jõuad tunneli lõppu ja valgus hakkab paistma, siis on JUHUUU oi kui hea on välja saada. Ma ei tahaks küll kaevur olla ja minu meelest on nad oma lisatasu igal juhul ära teeninud kui nad peavad sellist tööd tegema.

freedom

Meie suurim koopaelamus oli aga Waitomos, mis on väga kõige tundum koht siinkandis oma koobaste poolest. Võtsime end lõpuks kokku ja läksime siis ühele tuurile. Tuuri nimi oli The lost world, ehk kadunud maailm.

Kõigepealt on alguses nagu ikka pikk loeng turvalisusest ja igasugu harjutused jne et sa end kuidagi ei vigastaks või mõnda muud lollust ei teeks. Aga lõpuks oleme siis koopa serval ja onu giid paneb meile rihmad külge. Hoiame Rubyga mõlemad turvatorust kinni ja vaatame alla, jalge all on nii 100m sügavune kuristik ja üsna raske on lahti lasta torust. Aga onu ei anna alla ja aitab kaasa. Huuuuu nüüd ripume ja vaatame alla kuidas me jalad kõiguvad selle kuristiku kohal

Laskume tasapidi nööri järele andes ja ümbrus muutub kogu aeg. Vajud vaikselt selle udu sisse ja tasapisi hakkab paistma see mis on all ja hakkab hämarduma see mis on üleval. Koobaste seintel kasvavad naljakad taimed ning kaugusest on kuulda vee solinat.

umbes nii näeb see laskumine välja

Giid vahepeal peatub, tee meie köitega meile hoogu ja nii me kiigume ringiratast 50m kõrgusel ja vaatame ringi ning itsitame. Laskudes ümbrus muutub kogu aeg ja naljakas on lõpuks jalge all maapinda tunda ja visata pilk üles, et wow nii sügavale maa alla laskusime praegu

Uurime ringi ja maigutame suud. Giid palub mul ees minna ja ekspeditsiooni juhtida. Liigume edasi ühele suurele platvormile, kus avaneb väga võimas vaatepilt. Midagi sellist


Tol päeval oli päike just pilve taha läinud, kuid valgust tuli sisse palju sellegipoolest ja me istusime j nautisime seda vaadet mõnda aega

see olen mina, hehee

Ekspeditsioon läks edasi. Ronisime mööda kiviseid nukke ja jõudsime ühe käänaku taha ning giid palus meil tuled kustu lasta. Avanes taevas ja tähed hakkasid paistma

Need on needsamad glowwormid mis tunneliski kuid siin oli neid palju rohkem koos ja kusagil 5 minutit me lasime neil särada meie peale. Päris ägedad on need ikka

Peale seda viis giid meid vaatama kohalikku elukat ehk seal koopas on juba viimased 15 aastat elanud või kauemgi üks angerjas. Päris suur poiss oli ja nüüdseks juba täiesti kodustunud. Giid võttis ta kätte ja patsutas teda ning pani siis ta väikesse tiiki tagasi

kusagil seal on see angerjas ka peidus

Kolasime mööda seda koobast veel ringi nii pool tunnikest ja siis tasapisi läksime mööda redeleid tagasi maapeale. Kuidagi ruttu läks see aeg ja oleks tahtnud veidi rohkem seda koobast seal uurida, aga eks need turisti värgid nii ongi. Tahad rohkem, maksa rohkem. Egas midagi valgus paistab

Muinasjutu metsas

Tere tulemast muinasjutu metsa

Ma arvasin kogu aeg et need suured metsad on lõunasaarel aga ma eksisin. Siin põhjasaarel
leidub ikka väga suuri metsaalasid ja väga palju on suuuuri suuuri puid, nii et mul vajub ikka suu ammuli. Ma olen paratamatu metsafänn ja otsin kogu aeg sellist mõnusat metsa, kus oleks ruumi ja samas oleks palju suuri puid ja rohelust ja samblike :)
Nii et paar päeva tagasi sattusime Rotorua lähedal olevasse Redwoodi metsa. Need puud on pärit Ameerikast, kuid siin kasvavad tunduvalt kiiremini ja võimsamalt. Siin on siis mõned näidised. Me jalutasime seal ringi ühe tunnikese, kuid see mets ise oli ikka tunduvalt suurem ja oleks tahtnud seal rahulikult paar päeva olla aga aeg kütab takka nagu ikka.



Me oleme siin ja seal pool veel jalutanud ja väga muljetavaldavad on mõned kohad siin. Oleme leidnud paar suur kauri puud ja ühe väikse jalutuskäigu tegime ühe ligi 1800 aastat vana puu juurde. See oli nii 40m kõrge ja nii jäme, et ümberringi mõõta siis 12m. Vaja ikka päris mitut meest et ümbert kinni võtta. Too puu oli nii suur et väga raske oli pildile saada



Mõnikord leiab siit eest aga ootamatult bambuu puu

Minu arust näeb välja uskumatult lahe see bamboo

Ja vahepeal lihtsalt lambi kohast metsa sisse minnes leiab eest hullu dzungli täis rohelust

ja metsikult suuri suuri puid
ja vahel on kõik nii lage ainult üks puu on seal
selline on Uus-Meremaa

WAI-O-TAPU ehk looduse hullemeelne kunstiteos

Eile külastasime siis üht väga kuulsat kohta siin Uus-Meremaal. Koha nimeks on WAI-O-TAPU, mis tähendab kohalikus keeles sacred waters ehk pühad veekohad vms.

Kõigepealt enne kui me nägime neid vägevaid basseine oli meil võimalus näha ka purskamas üht kuulsamat geisrit siinkandis ehk Lady Knox Geisrit. Giid teadis rääkida, et kunagi oli siinsamas olnud vangilaager lähedal ja vange sunniti siinkandis tööle. Ning kui nad seal töötasid, siis päeva lõpus pesid ka nad ennist ja juhtus nii, et ühel vangil kukkus seep vette ja parasjagu juhtus olemaShow all väga õige koha peal. Nimelt see seep tekitas keemilise reaktsiooni ning geiser hakkas purskama. See oli nii ootamatu, et vangidel õnnestus põgeneda tänu sellele, kuid nad ei jõudnud väga kaugele kahjuks - pahh pahh

Nii siis nüüd nad teavad kuidas kutsuda geisril esile seda reaktsiooni, nii et giidionu pani midagi seebitaolist geisrisse ja voilà, vahtu hakkas pristima ja siis kabuuuuuuum viskus paarikümne meetrine juga üles.


Geiser tegelikult käivitub ise ka looduslikult, aga kuna ja millal see ei ole kunagi täpselt teada, aga nii 72 tunni vahemikus. Nii et rõõmustada meid (turiste) teevad nad seda seebivarianti. Aga päris tore oli vaadata.

Peale sõud läksime siis vaatame parki ja neid kuulsaid termobasseine. Juba sisseastudes on auru veidi igal pool ja sellist väävli sulfurihaisu igal pool nii et paneb veidi nina kirtsutama, aga ega see väga hull ka polnud. Turistid läksid kõik triburada õiget järjekord mööda, meie aga panime vastassuunas ajama, ehk tagurpidi järjekord ja kohe oli väga vaikne ja mõnus. Üks esimesi ja aboluutselt minu meeles kõige ufoma värviga bassein oli Kuradi vann:

See oli nii kollane et lausa uskumatu. Pääsukesed liuglesid üle selle väga lähedalt ja tunne oli et keegi on nagu hunniku hernesuppi keetnud.

Liikusime edasi ja jõudsimegi peatselt selle kõige kuulsama ehk shampuse basseini äärde. Kogu aeg selline udukogu selle peal ja värvid on oranži ja rohelise segu

See bassein on 62m sügav ja selle pinnal on palju mullikesi. Pinna peal on kraade kusagil 74 ja mullid tulevad karboondioksiidist.

Bassein ise kujunes kusagil 700 aastat tagasi ühe geotermilise purske tagajärjel. Selles basseinis on palju mineraale. Kulda, hõbedat, vaske, väävlit, arseenikut jne Nii et kokkuvõttes üks magus ja maitsev supp :)



Kokku oli neid basseini kusagil 12-13. Väga palju oli mudabasseine ja igasugu väävlibasseine.

Siin näiteks on kuradi tindipott

ja siin on pannkoogi bassein

Ja tagasiliikudes liikusime ülesse ja nägime veel korra seda shampusebassini kõrgel. No millised värvid ja tuleb tõdeda, et loodus on parim kuntsnik maailmas