Karijini - Lääne- Austraalia pärl

Karijini rahvuspark asub Lääne-Austraalias suhteliselt keskel. Karrathast on see 500 km kaugusel ja Broomist 1000 km kaugusel. Karijini kujutab endast suuri mäeahelikke ja tohutuid pikki lõhesid, mis on tekkinud maakoore sisse. Niisiis on võimalik vaadata maa sisemusse ja näha mida on loodus teinud 100 miljonite aastate jooksul. 20000 aastat on elanud selles kohas aborigeenid ja nende jaoks on see väga püha koht.

Karijini on oma suuruselt üks suuremaid loodusparke oma 627 445 hektariga. Peamine põhjus, miks siia tullakse on see, et näha iidseid kivikolosse ja sügavaid kanjoneid mis voolavad läbi suure püha Karijini.Geoloogiliselt on Karijini umbes 2500 miljonit aastat vana. Peale mitmeid jääaegu on Karijinis murenenud, suured jõed on oma tee uuristanud ning tuuled ja tormid on jätnud oma jälje. Nüüd me siis näemegi seda suurepärast loodusetööd ja ma pean tunnistama et see oli üks kaunemaid kohti elus mida ma näinud olen:

Karijinis on paar loodusliku basseini, Fortescue Falls ja Circular pool, mis on eriti pühad paigad. Neist ühte me külastasime esimesel õhtul. Circular Pooli, mis oli võrratult kaunis. Ma olin ainuke seekord, kes selles pühas kohas ka vette hüppas ja külma vee ära proovis. Oli tegelt päris mõnus - nagu krabi tiigis.

circular pool

Järgmise päeva hommikul käisime ära ka teises looduslikus basseinis. Sellel oli ka sellne mõnus juga, kus sai mõnusalt vedeleda ja lasta veel end masseerida

.

mina mõnulemas - haa

Peale seda mõnusat värskendavat suplust, läksime selle kandi suuremat mäge vallutama. Mount Bruce mäge. Mäe kõrguseks merepinnast on 1235 meetrit ja see oli väga mõnus ja meeldiv ronimine. Natuke raske mõnes kohas aga muidu selline väga maaliline retk. Üles jõudmine võttis meil aega kusagil 2 tundi ja üleval olles nautisime väikest piknikku.

Alla tulemine oli veel mõnusam, kuna see ei nõudnud mingit pingutust. Lihtsalt nautisid võrratut vaadet.

maailma vallutamas

Peale seda võrratut mäe vallutamist oli aeg minna vallutada oma esimene kaunis kanjon. Selleks oli Hancocki kanjon. Kanjonites oli selline päris huvitav ronimine. Tihti peale oli osa teest kaetud veega, nii et pidid ronima mööda kitsast äärekest ja hoidma kõvasti nurgast kinni. Oli ka üks hästi kitsas koht kus all voolas vesi ja sa pidi toetuma kahe jalaga seinte peale, et sealt läbi tulla. Selle koha nimi oli spiderwalk ehk "ämbliku kõnd"

ämblikmees

Peale seda huvitavat komberdamist jõudsime tõesti imeilusasse kohta, kus vesi voolas alla mööda imelist värvi kanjonit ja jõudis lõpukus rohekasse väikesse järvekesse. Me olime üsna lummatud sellest kohast ja ei tahtnud kuidagi lahkuda. See on üks kaunis koht mis jääb mulle mällu väga pikaks ajaks.

see oli tegelt päris libe ja külm aga pilt sai tehtud

Peale seda kaunist kohta suundusime järgmist kohta avastama. Selle koha nimeks on Noks, ehk inglise keeles Knox gorge. Nimi on veidi naljakas aga koht oli väga huvitav. Algul me kõndisime mööda kanjonit ja ega ei hakanud midagi väga erakordset silma, aga tundus, et ees tuleb midagi väga head. Kõndisime kusagi paar kilomeetrit ja siis juhtus midagi naljakat. Suured kiviseinad mis meid kogu aeg ümbritsesid muutusid äkki tumepunasest helesiniseks või selliseks hallikaks sinkjaks tooniks. Tee läks järjest kitsamaks ning lõpus ootas meid kiri : siit edasi minna juba ainult professionaalidel. Eestlased on kõiges veidi professionaalid, nii et me otsustasime pisut piiluda, mis meid ees ootab. Selleks tuli tõsiselt oma jalalihaseid ja tasakaalu kasutada. Kõigepealt tuli jalad päris laiali ajada ja tasapisi liikuda mööda kitsast kanjonit edasi. Alla vaadates nägid kiiret oja vulisemas paari meetri kaugusel. Sinna alla kukkumine oleks siiski päris valus. Edasi tuli paar suurt jämedat puud, mida mööda edasi liikudes pidi hoidma head tasakaalu. Vastasel juhul kukud 2-3 meetrit ja saad haiget.

Halina on üks julge naine :)

Meelis - üks julge poiss :)

Viimaks tuli teha kahe eelmise kombot, et tasapisi puule toetudes ja seina mööda roomates sai astuda suurele kivile. Ja sealt kivilt avanes hingemattev pilt, mida jäid lihtsalt suu ammuli passima. Sinu all vajus sügavikku ilus sinine oja, istudes suurel kivil, mis asus väga kõrgel kui alla vaadata. Ümberringi suured sinised ja tumedad kaljud ja nende vahelt paistab kaugel eemal tume oranž päikese poolt kullatud väljapääs ja selle all türkiisroheline looduslik bassein. See oli võrratu ...

pilt ei anna edasi päris seda - aga see oli kaunis

Kivi peal - õnnelik et siia jõudsin

Karijinis on kusagil 10 kanjonit ja matkarada. Käisime läbi neist enamuse ja lõpuks tundusid nad juba üsna sarnased. Seetõtttu ma ei hakka päris igast ühest rääkima, aga mainimist tasuks veel kindlasti see viimane koht kus me käisime. Selleks on järjekord looduslik bassein, sest me vajasime värskendust ja suplust enne pikka teekonda. Fern pool on kõige suurem, mis Karijinis on. See on aborigeenidele väga ammu teada paik. Nende legendi järgi ilmus see bassein tänu sisalikele, kes tegid selle, kui maakera oli veel pehme. Need sisalikud elavad seal tänapäevani.

Karijini on koht mida peab külastama kui sa oled seal lähedal. Soovitan soojalt!!!!!!!! Ma sain sealt nii palju ilusaid pilte, mis siia kõik ei mahu, aga üks viimane:)

Kolm kuus Karrathas - nüüd läbi!

Tervist kõigile!
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama algusest. Ehk sellest, kui ma veel elasin Karrathas. Täpselt nii, mind ei ole enam seal. Ausalt öeldes, kui ma esimest korda sinna linna sisenesin, arvasin ma et siia urkasse mina küll ei jää - aga näe:) Ma mõtlesin, et ma teen lühikokkuvõtte sellest, mida ma õppisin ja kogesin selle kolme kuu jooksul kui ma elasin Karrathas. Ma töötasin lokaalses ettevõttes kus enamik töötajaid olid austraallased. Nii ma õppisin tegelikult tundma seda maad ja inimesi rohkem kui seda saaks teha ühest kohast teise pidevalt rännates.
NIII, ma toon välja plussid ehk head asjad mis kõik juhtusid:
1. Töötates kohalikega paranes minu inglise keel ikka paar korda. Sa oskad küll inglise keelt ja räägid vabalt, aga kui sa räägid 8 tundi päevas ja kogu aeg, siis sa avastad äkki et sa ei oskagi nii hästi ja jääd lolli näoga pobisema midagi. Aga ma õppisin palju
2. Sain tundma kuidas austraallased mõtlevad ja millised nad on (sellest pisut hiljem)
3. Teenisin üsna palju raha lühikese ajaga
4. Sain tuttavaks päris paljude lahedate backpackeritega
5. Sain teha pisut teistsugust tööd - laotööd, mis mulle meeldis
6. Sain käia ringi päris paljudes australlaste majades ja näha millised on nende kodud
7. Sain tuttavaks ka päris paljude lahedate eestlastega

Asjad mis ei ole nii head:

1. Pole maganud voodis juba 5 kuud
2. Pidevalt ühes väikses linnakeses elades pole midagi teha peale töö - see on tegelikult suht suur asi. Karrathas oli töö töö töö ja siis mindi joodi väike õlu ehk nädalavahetusel.
3. Ujumas ei saanud eriti kusagil käia ja mingit randa seal ka ei olnud
4. Üks austraallane hakkas väga tüütüks muutuma, aga chill Anthony:)

Karratha oli selline imelik linnake. Seal on võimalik hästi palju raha teenida kui sa oled oskustööline. Karrathas on kolm suurt tööandjat:

Woodside

Need kes töötavad woodsides on väga või sees. Esiteks tasuta elamine tervele perele - kõik veidi kõrgemad kohad saavad tasuta maja. Tihti ka tasuta söömine ja toit. Pluss kõik kindlustused. Operaator teenib kusagil 3-4 tuhat dollarit nädalas ehk 30-40 tuhat krooni nädlas ehk 1500000 krooni kuus. Ja need ei ole mingid imemehed - tavaline operaator kes on koolitused läbinud.

Pilbarra Iron omab väga paljusid kaevandusi. Kaevanduste vahel sõidavad rongid, ühe rongi väärtus kui ta kaevandusest välja sõidab om kusagil 50 000 000 dollarit ehk kusagil 5 miljardit eesti krooni ja neid sõidab päevas ikka mitu:

Pilbarra ironi rongikeskus

soolakaevandus

Siin on palju kaevandusi. Woodside kaevandab gaasi ja ehitab uut tehast. Nende kasum on kõige suurem. Siis tuleb Pilbarra Iron - tal on hästi suured rauamaagi kaevandused kuid on ka soolajärved. Ehk vesi on nii soolane, et sealt on võimalik väga palju seda kätte saada. Ümber Karratha oli palju suuri järvekesi, mis järjest väiksemaks muutusid. Lõpuks on üks väike järveke, mis koosnebki peamiselt soolast ja sealt saab seda ikka 100 tonne välja kaevata.

siit see sool siis tuleb

Enamik inimesi töötavad sellistes kohtades. Neil on kolm asja mida teha Karrathas. Tööd tööd tööd -enamik töötab vähemalt 6 päeva nädalas. Teiseks asjaks on kalastamine. Igal ühel on paat paat paat ja Karratha ümbruses on võimalik kergesti püüda väga ja väga suuri kalu. Kolmandaks , kolmandaks ei olegi midagi öelda - joooooooooooooooooomine. See ei ole tegelt küll põhjus. Nii et jääb siis kaks põhjust. Austraallased ehitavad nii:
esiteks nad teevad metallist karkassi. Nad ei kasuta puitu, sealt liiga palju termiite ja muid mutukaid on kes selle lihtsalt ära sööks. Peale selle nad peavad valmis olema ka mingiteks orkaanideks ja muudeks sellisteks asjadeks.


Kui karkass on valmis, lisatakse sellele siuke foolium isolaator ehk hoiab pistu sooja sees talvel ja suvel külma sees. Soojustust ei panda ja kui on talv, siis nad värisevad elektriteki all. See on selline, et paned teki peale, siis paned juhtme seina ja tekk läheb soojaks. Mõned saavad vahel ka elektrišoki, aga see käib asja juurde. Igatahes kui isolaator on ümber, laotakse ilusamatel majadel ka telliskivi ümber ja ongi maja valmis. Muidugi ka veel siseviimistlus aga enam vähem ongi maja valma. 5 milonit eesti krooni tuleb välja käia


Kui maja on valmis siis on maja juurde vaja 2 autot - 1 4X4 masin ehk džiip ja siis üks tavaline auto. Lisaks veel üks suur paat, millega avamerel kala püüda ja siis veel üks väike paat et niisama pühapäeval lahes õngitseda.

Ehk see on tavaline mall. Sellised maju on kõik tänavad täis ja selline on see õige elu - living my dream, nagu üks austraallane ütles. Noo kuidas kellegile. Mina seda oma dreamiks küll ei pea.

Aga muidu on austraallased üks naljakas rahvas - nad alati tervitavad sind, küsivad rõõmsa näoga kuidas sul läheb, viskavad alati palju nalja ja naeravad kõva häälega. Mina kui veidi flegmaatiline eestlane jäin aeg ajalt austraallastega jänni. Neile meeldib ilgelt kõige üle veidi ilkuda ja nalja visata. Neil tuleb sellist mõnusat iroonilist juttu ja sa pead neile vastu haukuma. Mitte halvas mõttes aga nii naljaga pooleks. Nad armastavad footyt ehk austraalia jalgpalli, neile meeldib hullult õlut juua ja hästi palju.

Laupäeva õhtu - footy ja õlu

dTore oli seal Karrathas, vahel veidi igav aga lõppkokkuvõttes võitsin ma palju. Karrathast panime oma asjad peale ja läksime koos Halina, Mihkli ja veel 2 eestlase (Andrese ja Ingridiga) Karijini rahvusparki avastama. See on järgmine lugu juba ...

Pidu pidu pidu

Servus eestimaa, servus Laulu-ja Tantsupidu! Huraaaaaaaaaaaaaaa!Siin kaugel austraalias ei ole tantsupidu ega laulupidu vaid siin on lihtsalt pidu IGA PÄEV! Mitte just päris igale ühele aga osa rahvale küll. Tundub, et Karratha on läbinisti töölinn, ehk paljud töötavad siin 2 nädalat järjest ilma ühegi puhkepäevata. Samas leiavad enamik inimesi piisavalt aega et juua ja pidutseda. Kaks põhi asja siin ongi - töö ja joomine. Pubides käib pidu iga päev, kuigi nädalavahetustel on ikka see põhiline möll. Eks meiegi oleme siin saanud pidutseda päris mõnusalt. Pea iga nädalavahetus on mingi pidu kusagil kellegi juures või lihtsalt minnakse välja. Olen saanud juba näha ja tunda kuidas austraallased joovad. Kui eestlased mõtlevad et nad on kõvad joomavennad, siis australlastele peame vist küll alla vanduma. Nad ikka kummutavad palju ja segamini. No worries. Hommikul lähevad tööle või siis ei lähe - on haiged. See on üsna tavaline. Ma kirjutaks mõnest peost veidi lähemalt ka:
Üks kuu aega tagasi oli meil küünis "Pimps and Pros Party" ehk sutenööride ja prostituutide pidu. Halinal olid sellised mustad läikivad püksid hästi lühikesed, mida sai hästi patsutada ja päris paljud seda ka proovisid. Ma plaanisin algul olla pimp ehk sutenöör, aga kuna mul ei olnud ei kaabut, ilusaid kuldseid kingi ei sõrmuseid siis ma läksin lihtsama vastupanu teed ja oli prostituut. Selline ma nägin siis välja:

Halina oli ka väga populaarne ning nägi võrratu välja:

Halina koos Joega ehk sutekaga

Pidu kulges väga tormiliselt. Algul olid tegelt kõik sellised tagasihoidlikud, aga alkohol teeb inimesed imelikuks. Nii et mingi hetk oli pilt umbes selline, et kõik käisid ja piitsutasid kedagi pepu peale või niisama tegid lolle poose ja hööritasid oma puusi. Kõik olid väga teemas ja elasid rolli sisse. Hästi palju sai naerda ja väga tore oli. Seda tuli võtta sellise naljana ja pullitegemisena. Mõned ei saanud aru aga enamik said ja oskasid seda nautida. Siin veel mõned pildid.

Siin ma võtan vastu 50 dollarit - see oli minu õhtu tax

Paar nädalat tagasi sai käidud ühe töökaaslase sünnipäeval. See oli maskeraad ehk maskipidu. Proovisin kusagilt maski leida, aga ma ei suutnud. Esiteks olid nagu väga kallid ja teiseks sellised igavad ka. Mõtlesime veidi ja välja tuli midagi sellist:

JOKER

Kassnaine

Me nägime päris naljakad välja ja sai jälle kõvasti naerda. Johni, mu töökaaslase laps vaatas mulle korra otsa ja jooksis paanikas ringi. Nii kui mind kusagil nägi pani jälle röökides ema otsima. Päris naljakas oli, lõpuks ta juba tuli mind meelega luurama ja näpuga näitama. Siin veel mõned pildid:

Pärast pidu linnapeal liikudes oli ka päris äge inimesi hirmutada. Mnjaa

Enamik õhtuid istume tegelikult maja verandal ja libistame õlut. Me elame nüüd majas ja siin on igasuguseid inimesi igalt poolt pluss üks kana.

Maja elanikud - Vasakult Saif, Joel, Donal, Laura, Lee, Jane, Kenneth
All Adam, Mihkel ja Halina

Üks päev paradiisis

Kergelt, hästi kergelt vibutan oma silmalaugu ja piilun telgiavast välja kust päike sirutab oma esimesi kiiri üle terve punase maa. Sulen oma silmalau ja lasen unematil jälle enda peale vajuda. See õnnis uni ei kesta kuigi kaua ja katkeb järsu treissae läbilõikava karjatusega. Ahhaa, Keith ehk maja vanim poeg ning cabinet maker on tööle asunud. See juhtub tavaliselt peale 7 veidi. Ma surun pea padja sisse ning proovin endale sisendada et ma ei kuule seda. Kuulen küll sest see on otse mu telgi kõrval. Järgmine rrrrrrrrrrrrrrrrriiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu ning järgmine värin mis mu keha läbistab. Ohkan ja teen luugid lahti. Mõne hetke pärast ilmub mu silme ette midagi sellist :

Chopper - ehk ratbag ehk paharett

CHOPPER ehk Keithi ja Angeli koer. Chopper on kusagil 1 aasta vanune ja tõult on ta Chihuahua. Avan talle telgiukse ja ta hüppab sisse, lakub mu näo korralikult üle ja siis tuleb mõneks minutiks minu kõrvale teki alla lösutama. Seal ta siis pisut vedeleb kuni ta kuuleb midagi ja siis nagu välk telgist välja tormab. Suht naljakas on siis, kui ma telgi ukse kinni tõmban ehk ees on ainult kärbsevõrk. Siis ta teeb abituid katseid sellest läbi söösta ja põrkab tagasi päris hea hooga ning lendab kusagile nurka. Hee, no lõpuks ta saab ikka välja ja toob oma piiksuva kana ja siis peab seda loopima. Eks ma siis ajan kargu alla ja viskan talle seda veic. Võtan kaasa ka oma rätiku, ning suundun vannituppa. Hommikune dušš on ikka värskenav ning tekitab hea tuju. Kui sul veab siis on seal dušši all veel keegi koos sinuga. Selleks võib olla väike konnapoeg või hoopis väike sisalikupoiss. Minul on väike sisalikupoiss, kes on ühe käega ja kes elab shampoonipudeli taga. Üks päev teeb ta veel suuri tegusi:

sisalikupoiss vilma

Muideks siin angaari ümbruses kus me elame elavad päris suured sisalikud, kes on head poisid ja hoiavad ussid eemal ning niisamagi söövad hiiri jne.

Peale värskendavat dušši ei ole midagi parem kui kuum ja hea kohv. Ma olen seda siin viimasel ajal jooma hakanud. Siin on lahustuv Nescafe kohv mida kõik joovad ja see on päris hea. Kohvi kõrvale maisteb hästi ka munad ja peekon. Joe ehk siis maja peremees tegi mulle üks päev väga huvitavalt mune. See käis nii, et võttis panni, ajas kuumaks ja valas siis sinna tulist vett. Sinna tulisesse vette lõi ta sisse 4 muna. Vesi keema ei läinud, see on oluline! Munad vaikselt valmisid ning ega ta ei oodanudki, et need selliseks päris kõvaks läheksid, vaid need jäid sellised pehmed ja munakollane oli veidi vedel aga selle eest oli need väga maitsvad. Joe ütles, et see on üks tervislikumaid viise kuidas endale muna teha. Sa teed nagu keedu-prae muna. Väga hea, proovige.

Tööjalanõud on siin väga olulised. Ükskõik kuhu sa ka enam vähem tööle lähed, sul peavad olema korralikud tööjalanõud. Need on siis sellised, kus nina on tugevdatud ja tavaliselt ka üsna kõrged, et kaitsta vigastuste eest. Kas sa oled koristaja või laopoiss, sul peavad need olema. Nii ma siis tõmbangi nöörid kõvasti kinni ning panen oma sinise Retravisioni särgi selga ning asun oma läikivasse automobiili, mis viib mind keskusesse. Seal mind ootab ees veidi hull, aga selleeest lahe boss – John:

Sheridan ehk John

Ta on ameeriklane ning räägib sellist mõnusat inglise keelt, millest on hästi lihtne aru saada. Nagu vaataks mõnda filmi või nii. Peale selle on laos nüüd tööl ka Anthony, kes on kohalik 19 aastane mänguhull tüüp. Ta on oma kehalt päris suur jurakas ning ega ta mõistuseltki loll pole, aga noh. Igatahes on meil päris lõbus. Hommik algab sellise mõnusa üksteisekallal ilkumisega, mis on australlastele omane. Neile meeldib ilkuda. Kõik irvitavad kõigi üle ja kõigil on hästi naljakas. Siis kõlab uksele tume põmmimine ning ukse taga on mees rekkaga ja rekkas on palju külmkappe ja pesumasinaid, mis kõik kaaluvad sada tonni ja mis on vaja üles saada hästi kõrgele lae alla ja me kasutame ikka käsi ja jalgu, et lihased kasvaks ja jõudu tuleks juurde. Ma tunnen, et ma olen üsna heas vormis tegelt. Selline igapäevane tõstmine ja rabelemine aitab päris hästi. Selg on mul küll palju tugevam kui enne. Nii kergelt ta enam paigast ära ei lähe ja pole valutanud ka enam väga ammu. Nii et üldfüüsilist parandav töö, kus ümberingi on kõik austraallased ja üks ameeriklane, mis tähendab seda et inglise keel on nagu su emakeel varsti. Tegelt ei ole – mul mõni päev jookseb ikka juhe nii kokku ja podistan jumala segast vahepeal. Tundub, et ei oskagi rääkida inglise keelt. Tundub ju lihtne, aga uskuge see on raske. Viimasel ajal on asi isegi paremaks läinud, kuna ma ei suhtle eestlastega enam nii palju. See aitab inglise keele üsna hästi kaasa. Muideks ma õpetasin siis poistele ka veidi eesti keelt :

Poes töötab ka veel üks lahe austraalia paar – Steve ja Tanya. Steve on hull killu mees ja alati kiidame üksteist, kui tubli ikka teine on. Lööme patsi ja viskame pappkastidega kolmeseid ehk ülemine korrus on kolmekas. Igatahes on ta lahe mees ja hästi lõbus:

steve koos minuga lounapausil

Nii, siis on meil tööl veel hästi palju naisterahvaid ja kusjuures enamus neist on just veidi aega tagasi sünnitanud. Siin on see väga tavaline, et kusagil 3-4 kuud peale sünnitamist läheb naine uuesti tööle. Riik ei teota siin noori emasid eriti ning raha on ju vaja. Siis tulevadki noored emad kõik tööle koos lastega. Ja see on siin kuidagi väga chill. Kõik vaatavad teiste laste järgi ja lastele on tehtud kohe eraldi toad, kus nad saavad mängida jne. Nii et mõnel on isegi mitu last kaasas ja ise rahulikult sibab poe peal ringi ning müüb kraami – no worries :=)

Peale lõunat tulevad tavaliselt kojuveod, mis on aega ajalt päris huvitavad. Iga kord saad sa sisse astuda ühe austraallase majja ning temaga pisut lobiseda. See on väga mõnus ja kohtab päris värvikaid tegelasi. Enamik on väga sõbralikud ja lahked, kuid on ette tulnud ka täielikke mõrdasid, kes ainult vinguvad. Aga selline on elu. Kojuveod on reedeti veidi erilisemad, sest siis tuleb minna ümbruses asetsevatesse väikestesse linnakutesse, kus elavad enamasti abod ehk aborigeenid. Tee sinna on tegelikult päris ilus ja huvitav. Maastik on veidi üksluine ja tühi, kuid samas see on ilus. Sa ei näe palju, kuid vahepeal mida sa näed – see on ilus :

Peale selle saab sisse piiluda väga sürridesse abode majadesse, kus ei tohikski olla elu – aga ennäe imet. Abode elu on ikka teisest puust siin. Põhilause on neil siin: „ Hey blokey, got a smokey” ehk siis kle kõbi, viska üks tobi. Nad tahavad sult alati midagi saada, kas suitsu, raha või norivad tüli. Igal juhul parem on eemale hoida kui ei tea kellega tegu.

Tagasi oma väikesse laoruumikesse ja oma kastide vahele. Et te teaks, mis pilt avaneb mu väikesest laoruumist, siis siin see on:

Punane uks, kuhu kôigile meeldib pômmida

Selle ukse peale põmmitakse tavaliselt 10-15X päevas ja tuuakse mingit nänni. Nii et peab valvel olema. Ma olen nüüd juba kusagil 2 kuud seal tööl olnud ja ühe kuu olen veel. Süsteemid on selged, kastide ja käruga lippan ma ringi juba silmad kinni ja ma tunnen juba enamikke tüüpe ka kes kaupa toovad. Nii et suht chill on see värk. Tööpäev lõppeb kell 17:30 ja siis päike hakkab loojuma. Kui ma koju jõuan ootab mind ees selline pilt umbes.

Pyramid rd, lot 1960, Karratha

on siis see koht kus me elame praegu ja see angaar näeb välja selline:

Astume aga uksest sisse ja sellisel ideaalsel päeval vaatab mulle vastu kallis Halina:

Ja siis ma olen õnnelik ja teen nii ning söö selle krabi ära:

Üleeile õhtul sõin ma jälle seda krabi, kuid seekord oli kokaks üks hindu, kes on tegelikult Fijilt pärit. Ta on siin kõrval angaaris ning tal oli kusagil 6-7 sellist suurt jurakat. Tuleb välja, et neid on siin ümbruskonnas hästi palju, kuid ülejäänud maailmas on see mudakrabi väga hinnas. Kusagil 1000 krooni maksab see poiss muidu. Hindu keetis need krabid karrivees ning need tulid tõesti imemaitsvad. Koos riisi ja karri kastmega – mmmh. Pehme mahlane liha, veidi vürtsikas koos külma õllega. Parim asi mida ma tükil ajal olen söönud.

Õhtu lõpeb tavaliselt meil laua taga õlut libistades ja Joe (peremees) ja Chrissiega (perenaine) juttu ajades. Nad on väga mõnusad ja toredad inimesed. Mõlemad on kusagil 44 aastased ning neil on 5 last. 2 poega ja 3 tütart. Paari nädala pärast kolivad nad idakaldale ühe oma tütre juurde ning alustavad oma uut elu seal. Ehk me hüppame nende juurest ka läbi, kui me kunagi idakaldale jõuame.

Öö on käes ja kuu tõuseb kõrgele. Vaikne ja rahulik on siin ning aeg on jälle minna unenägude maale. Austraalia on unenägude maa ja seda sõna otses mõttes. Ma pole elu sees niipalju unenägusid näinud, kui ma siin olen. Ma näen igapäev midagi ja enamasti on need mul meeles ka. Ma näen kõige imelikumaid asju ja kohati ka väga naljakaid. Asi on vist kuuuuuuuuuuuuuuuuuuuus –

pühapäeva kirje

Hei hei,
te pole minust tükk aega midagi kuulnud. See tuleneb vist sellest, et kui sul on üks vaba päev, siis tundub, et see väärtuslik aeg tuleks kulutada millegi muuga tegelemise peale. Aga kui aus olla, siis ma olen ka lihtsalt laisk.
Eelmine lugu lõppes sellega, et ma tahtsin üht mereelukat näha. Tegelikult sellega me tripp ka peaaegu, et lõppes. Sealt edasi me lihtsalt suundusime Karrathasse, mis pidi olema siis "promised land" ehk lubatud maa. Palju tööd, palju raha jne. No siin me siis nüüd igatahes oleme. Haha. Ega see algus eriti meeldiv ei olnudki. Nimelt Karratha on üks kaevanduslinn ning arenenud viimastel aastakümnetega üsna palju. Kui siia saabusime tundus, et siin küll mingit majanduslangust ei ole toimunud. Igal pool ehitatakse uusi maju, igal pool käib hirmus siblimine ja arendamine. Kuid olnud siin nüüd veidi kauem tuleb välja, et Karratha on kõigi aegade halvimas seisus. Ka kõige esimestel aastatel oli olnud rohkem tööd ja võimalusi kui hetkel. Tegelikult päris nii pole, sest tööd siin leiab palju rohkem kui teistes linnades ja ka palgad on väga kõrged. Peamiseks tööandjaks on siin Woodside - see on Gazprom ehk ta pumpab maa seest gaasi välja ning transpordib seda nii Austraaliale, kui ka ümberkaudsetele riikidele. Woodside ehitab hetkel siia ka uut jaama - "Pluuto". Tänu sellele on siia hästi palju töölisi vaja ning tänu sellele areneb ka kõik muu. Me käisime seda tehast ka vaatamas ning see on tõesti võimas:

Teiseks peamiseks tegevusharuks on siin kaevandamine. Siin on palju suuri kaevandusi. Peamiselt kaevandakse iron ore ehk siis rauamaaki. Iga päev läheb maailma pikim vagunite rivi Perthi poole teele, mis on täis rauamaaki. Ma ise sattusin ka üks päev raudtee tõkke taha ja see rivi ulatus tõesti nii kaugele kui silm ulatas. Paarimees jõudis paar suitsu ära teha enne, kui saime edasi sõita. Teine asi, mida siin veel palju on, on sool- soola kaevandused. Me ise pole veel ühesgi kaevanduses sees käinud, kuid sinna tehakse ka ekskursioone, ehk üks päev me teeme selle ära ja vaatame, mida nad seal teevad.
Mina ise teen ka tööd. Töötan ühes tehnikapoes laos ning võtan vastu kaupa ja toimetan ka koju kätte. Poe nimi on Retravision - http://retravision.com.au/ ning omanikuks on üks kreeka mees, kes on hästi sõbralik ning selline huvitav mees. Minu ülemuseks on üks Ameeriklane John, tema päris nimi on tegelikult Sheridan, aga kõik kutsuvad Johniks. Ta oli Ameerikas 8 aastat õhuväes ning parandas Jet lennukeid, ehk sõjaväe tehnikat. Nii et kuldsete kätega mees. Temaga on koos üsna lõbus ning nalja saab palju. Polegi vist ühesgi töökohas nii palju nalja saanud varem :)

See on Johni sünnipäeval - Jeesuse iga
P.S. Ma olen purjus

Minu tööpäev näeb välja siis umbes selline - et hommikul kell 9 algab tööpäev. Tavaliselt tuleb hommikuti kaupa ehk siis külmkappe ja pesumasinaid tonnide viisi. Alguses ma rammisin ja kobistasin nendega ringi aga nüüd ma olen juba üsna proff ning kärutan ringi nagu vana mees oma trolliga ehk käruga. Kui kaup on maas peame selle üle lugema ning lattu arvele võtma. See on selline veic igavam töö aga mis seal ikka. Kõige lõbusamad on kohale viimised. Tihti peale ikka juhtub midagi huvitavat. Ma võin mõned näited tuua, mis meil siin viimasel ajal toimunud on. Ma olen juba muide kuu aega seal tööd teinud ning ühe kuu teen kindlasti veel. Nii, iga päev me viime kaupa kohale kusagil 5-6 kohta ning selle käigus kohtab igasugu inimesi. Minu jaoks üks meeldejäävamaid kordi oli see, kui me viisime kohale ühe kuivati. Maja ees istusid kolm meest ja jõid õlut ning lobisesid. Vaatasin kaugelt, et näe need Austraalia mehed on kõik ikka sellised suured ja väga karvased elukad. Tassisime siis kuivati neile sobivasse kohta ning alati me vajame ka allkirja. Läksin siis meeste juurde ja lobisesime paar sõna. Kõige suurem ja karvasem mees tundus kuidagi naljakana. Tema hääle ja oleku järgi võis arvata, et ta on rohkem nagu naine. Näojooned olid ka kuidagi pehmed, kuid keha järgi oli ta kindlasti mees. Suur, paks, karvased käed, rind ning suur must habe. Igatahes ta kirjutas alla ning me läksime ära. Autos ma vaatasin siis kes meile alla kirjutas - see oli Laureen ehk siin naine. Mmmh, ma olin veidi aega väga môtlik.
Viimane nädal on ka üsna üllatuste rohke olnud. Üks päev pidime kohale viima ühe külmkapi ja see oli selline koht, kus inimesi tegelt ei ela. Lihtsalt sõidad mööda kruusakat kusagil 15 minutit ja lõpuks jõuad kusagile mäe äärde ja seal seisab sinine buss. Kohal! - inimesed elavad siin ikka lambi kohtades. Peale selle me suutsime ära kaotada oma käru selle tee peal, ehk siis see millega ma asju tuppa viime. Ega me seda ei taibanudki enne kui olime juba 50 km kaugemal teises linnas jne. Õnneks vedeles käru ikka tee ääres. Viimasel ajal oleme üldse veidi lohakad olnud. Paar päeva tagasi lendas üks videomakk meil autost maha ja ega me seda üles ei leidnuki. Peale selle õnnestus meil veel üks televiisori laud ära lõhkuda. Olime pannud selle pikkupidi auto taha ning kinnitasime selle tugevalt rihmadega. Kohale jõudes, on meil harjumus kohe rihmu lõdvendada ja alles siis kauba järele haarata. Harjumus sai võitu ning hetke pärast nägime kuidas pikk laud lihtsalt kukkus vertikaalselt - põmm vastu maad ilusa klaasiklirina saatel. Uups! :) No worries.
Aga kõige jubedamad on ausalt aborigeenide majad. Ma olen ikka sattunud nii mõnessegi ja APPI, mis sealt vastu vaatab. Igas ma korrutan igas aborigeeni majas sa leiad kindlasti sellise nurga, kust sult vastu vaatab prügimägi. Kui sa käid seal majas siis sa pead sõna otses mõttes tegema endale teed läbi selle sita mis seal vedeleb. Väga normaalne pilt on see et mingi aborigeeni naine hoiab süles 2 aastast last, samal ajal teeb suitsu ning maas vedeleb mingi okseloik või ümberläinud pudrukauss. Sellest haisust ma ei taha rääkidagi, mis nendes majades sul vastu tuleb. Aga sellised nad on ja kusjuures aborigeenid arvavad, et meie haiseme. Kuna me paneme endale mingeid lõhnaõlisid peale ja laseme endale mingit mürki peale.
Aborigeenide eest tuleb siin hoiduda. Kohalikud räägivad, et kui sa näed tee ääres mingit aborigeeni naist, kes hoiab last süles ja on nagu väga täbaras olukorras ei tohi mitte mingil juhul seisma jääda, sest siis sa jääd oma autost või kogu varast ilma mis sul on. Paljud pidid isegi nii tegema, et viskavad tee peale pikali ja kui sa seisma jääd, siis järsku hüppavad püsti ja kimavad su masinaga minema. Nii et kui sa mõnda aborigeeni tee ääres surnunult vedelemas näed, lase püssiga enne paar pauku, et kontrollida kas ta ikka on surnud ja alles siis kutsu kiirabi (nii soovitavad kohalikud). :)

Vahepeal sellest ka, et kus me elame ja kuidas meil läheb. Me elasime kusagil kuu aega ühes karavan pargis, kus Halina ka hetkel töötab. Seal oli tegelikult selline reegel, et üle nädala aja seal olla ei tohi. Mingi maakonna seadus. Aga me suutsime kuidagi neid üle kavaldada kogu aeg ning pisult pikemalt olla. Eelmine nädal aga öeldi, et kõik ja otsige endale uus kodu. Karrathaga on nii, et kas Karratha võtab su avalisüli vastu või saadab su pikema jututa siit üsna pea minema. Ehk kas sul on elamine või sul ei ole. Elamist on siin väga raske saada. Et üürida maja, pead sa ette maksma 6 nädala üüri ehk kusagil 70-80 tuhat krooni. Isegi kamba peale on seda raske kokku saada. Tube, mis välja üüritakse on vähe ja tavaliselt küsitakse ka nende eest väga palju raha. Üsna tavaline, mida üks paar peab välja käima on 500- 600 dollarit ehk 6-7 tuhat krooni nädalas. Seda on üsna palju. Meil läks kuidagi väga hästi ja seda tänu Halinale. Üks tema töökaaslane - Chriss pakkus meile tasuta ööbimist oma angaaris. Ja siin me nüüd oleme. Neil on perefirma ning nad teevad köögimööblit. Firmal ei ole kõige paremini läinud ning nad panevad tegelikult asju kokku. Kusagil kuu aja pärast on siit minek. Nii et me siis telgimegi angaaris ja elame nende sõbraliku pere juures, mis on päris huvitav.

Meie telgike keset mööbliladu - kodu

Kohalik austraalia perekond oma rõõmude ja muredega ning meie nende keskel. Ema Chrissi, isa Joe, siis on kaks poega - Keith ja Brandon. Lisaks on veel neil 3 tütart, kellest üks elab siin ja kellel on väike poeg. Ema ja ise elavad kohe angaari kõrval karavanis ja samuti ka Keith ning tema väljavalitu. Viimane on 19 aastane blond näitsik, kes on nende peres parasjagu probleeme tekitanud. Lisaks siis meie, kes me elame nende keskel. Pere ema ja isa joovad igal õhtul kõvasti õlut ja viskavad nalja ja naeravad kõva häälega. Nad on lõbusad ja toredad. Üks päev nad käisid kalal ja tõid suure krabi, millest ka meie osa saime. Oli küll väga hää ja järgmine kord võetakse ehk meidki kaasa:

Mina, isa Joe ja ema Chrissi ja krabi

Selline on meil siis see eluke hetkel. Mina töötan 6 päeva nädalas, Halina vaeseke töötab iga päev(ma ei tea kuidas ta küll jaksab) aga ehk ta peab vastu ning kuu aja pärast me kavatseme puhata ja ringi sõita mööda Austraaliat. Tore on ja ma loodan, et ka teil on seal tore. 17 kraadi ja päike paistab. Rohi hakkab roheliseks minema ning kevad tuleb südamesse. No worries ja tundke elust rõõmu. Dadaaaaaaaaaaaa ...

Lõpetuseks veel killuke eilsest õhtust. Nimelt käisime ühes soolaleiva peol ning kohalikud Austraallased näitasid kuidas tuleb juua - kõvasti õlut, siis Jagermeistrit koos red bulliga (jägerbomb on selle nimi) ning peale veel puhast Gallianot. Veidi aega pritsis tatti igale poole ja siis jäi rahulikku unne sellises poosis kuhu ta vajus :