Tagasi Katherines

Ma olen nüüd tagasi Katherines juba mõnda aega ja olen suigunud igapäeva rutiini ning ei ole  viitsinud kirjutamisega mõnda aega enam tegeleda. Osalt süüdi laiskus, osalt motiivatsioon ja osaliselt pole nii palju kirjutada ka. Nüüd olen natuke aega kogunud materjali ning on midagi jälle üles riputada. Esiteks, oleme tagasi Cocos.

Coco on väga tore mees. Ta on pärit Fijilt ning on üsna vana kooli mees. Ma olen leidnud Cocoga ühise keele ning mõnus on temaga koos arutada maailma asju. Ta on väga maalähedane mees ja peab lugu lihtsast elust. Tal on väike kunstigalerii ning üks paremaid didgeridoo kollektsioone kogu Austraalias. Kui keegi kunagi siia kanti satub külastage Cocot :)

Me oleme endiselt kanakuudis. See on luksuslik kämpimiskoht :) Vähemalt me ise arvame nii. Meil on kanakuut ümber aga samas on igasugused taimed hakkanud kasvama selle ümber nii et on mõnus ja roheline.


Kui ma saabusin oli ikka veel väga palav. Vihmahooaeg oli ametlikult läbi aga aeg ajalt ikka ladistas vihma päris korralikult ja oli väga väga palav. Väga raske oli öösiti magada. Magasime a la pea telgist väljas, aga seda ei saanud eriti kaua teha, sest kimalased kipuvad seda ära kasutama. Nüüd kuu aega hiljem on lood hoopis teised. Ööd on külmad. Kusagil 6 kuni 10 kraadi. Nii et ühest tekist mõnikord ei piisa. Aga mulle sobib selline kliima  väga hästi. Nagu eesti suvi. 28 kraadi päeval ja öösel jahe. Mõnus.

Siin Coco's käib omamoodi elu. Viimastel nädalatel on päris põnev olnud.Cocol on kanad ja ta tõid mõned kuked ka. Nii et nüüd on palju tibusid. Ühe tibu me päästsime koos Rubyga. Üks tibu koorus teistest palju hiljem ja oli väga nõrk. Nii et pidi olema paar päeva lambi all. Coco pani ta tagasi ema juurde aga öösel ema hülgas ta, ning me sattusime tibu peale, kes värises öö külmas, nii et võtsime ta enda juurde telki töö öösel. Sooja teki all pidas ta öö vastu ning paar päeva hoolitsust ning nüüd on ta sama tubli nagu teised tibud.



Paar päeva tagasi oli meil siin suur pidu. Ühel jaapani tüdrukul oli sünnipäev ja Coco tegi oma kuulsat maaahju liha. Liha tuli hoolikalt mässida banaanilehe sisse ning siis läks maaaahju.

suur lõke ning palju inimesi igalt poolt maakera lõid mõnusa õhkkonna meeldejäävaks õhtuks.

  Coco proovib diisliga lõket üles saada

Katherine on väike, aga üks mõnusmaid kohti siinkandi on hot springs ehk kuumavee allikad. Olen sellest rääkinud ka eelnevalt, aga iga kord kui me seda kohta külastame, peame tunnistame, et see on ikka nii mõnus. Siin on paar pilti.

 

Katherinest veidi eemal on koht nimega Matarenka. See on väike kohake, palju väiksem kui Katherine, kuid kuulus selle poolest, et üks raamat nimega " We of the never never" on kirjutatud sellest kohast. See on nagu meie Kevade. Matarenkas on ka hot springs ning veidi teistsugune kui Katherines. Väga väga puhta veega ning üsna pikk lõik. Mida enamik teeb ja mida ka meie tegime oli see, et tuleb võtta "nuudel", see on selline vahtkummist pikk riba ja see endale ümber kere väänata. See hoiab sind vee peal ning siis lasta voolul end kanda, samal ajal ise jalgu siputada ja vaadata ümberringi.

Väga fantastiline oli ka vee alla sukelduda. Vesi on nii puhas ja väga palju taimi ja muud veeelu on seal. Sealhulgas ka väikesed kilpkonnad kes ujuvad ringi. Kusagil 10-15 minutit saab vaikselt mööda seda kuumaveeallikat mööda kulgeda ja siis tuleb ringiga tagasi minna ja uus tiir teha. Väga mõnus oli ja väga ilusad waterlilyd kasvavad igal pool.

Üks nädalavahetus oli rodeo. Käsime ka Rubyga vaatamas, et mis toimub. Rodeol on hobused ja pullid. Mehed proovivad võimalikult kaua sadulas püsida. Pullid on palju metsikumad kui hobused. Päris ohtlik on see spordiala ikka. Mõned hobused ja pullid ikka perutasid täiega.

 
See nädalavahetus käisime Rubyga ühes talus. Talu asus 2 tunni kaugusel Katherinest ning asus sügaval Outbackis ehk siis pärapõrgus eesti keeles. Seal elab üks pere ning nad elatuvad lihtsalt sellest, mis neil seal kasvab. Neil on suur aed, kus kasvad igasugu taimi ja puuvilju ja juurvilju. Peale selle on neil veel 30 kitse, kellelt nad saavad piima, et teha juustu. Mõnikord lasevad nad mõne metsiku sea ja püüavad veidi kala. Üldiselt neil aga  toidust puudust ei ole. Väga tore oli näha inimesi, kes elavad väljaspool tarbimisühiskonda. Neil oli kõik olemas, soe dušš, elekter ja toit. Elekter tuli päikesepaneelidest ja soe vesi boilerist, mida küteti puudega.

siin on järjekordne legendaarne wc vaatega

Õhtul pakuti meile õhtusööki lõkke ääres, mis oli nii maitsev, nagu ma pole söönud tükk aega. See toit mis tuleb poest, seda ikka ei anna võrrelda ise korjatud värske orgaanilise kraamiga. Maitseb hoopis teistmoodi. Vaatasime miljoneid tähti, soojendasime end lõkke ääres ning jõime maitsvat teed. Öösel, magasime väga teistmoodi kohas. Neil oli väike billabong ning billabongis elas väike krokodill, ning billabongi kõrval oli ehitatud kõrgetel jalgadel hütt. Hüti lagi oli hästi kõrge ning seinteks tihe võrk. Hütis ei olnud midagi, lihtsalt puhas sile põrand. Pani mati maha, teki peale ning vaatasime koos Rubyga välja. Välja miljonite tähtede poole ja need säravad ikka võimsalt Austraalias. Öö hääled olid väga teistmoodi ja erilised. Midagi hoopis muud kui Cocos. Õlin õnnelik, et peale pikka aega sain veeta öö kusagil outbackis looduse keskel.

päikeseloojang maja kõrval oleva mäe otsast

Järgmisel hommikul aga ootas meid ees hoopis erisugune ettevõtmine. Nimelt kitsed olid kaduma läinud ja juba nädal aega tagasi. Pererahvas oli juba väga mures, et mis neist saanud on. Kitsed on neil vaba jalutamise peal, ehk nad hulguvad tavaliselt maja ümber ringi ja see on päris suur maaala. Tollele hommikul saabus rõõmuuudis, et kitsi olla nähtud teisel pool jõge. Kitsed on väga kartlikud vee suhtes ja keelduvad vabatahtlikult oja või jõge ületamast. Mis seal ikka, hüppasime džiipi ja asusime teele. Päris mõnus on džiibi taga seista ja läbi kõrbe uhada. Läbi jõgede ja läbi võsa, nii et pilpad lendavad igale poole. Otsisime päris pikalt aga lõpuks leidsime ikka need kitsed üles. Hüppasime maha ja hüüete saatel ajasime neid jõe poole.

Jõe äärde jõudes võtsime iga üks kahel kitsel kaelarihmast ja suht füüsilise jõuga vedasime nad läbi jõe. Sest sel hetkel kui nad vette satuvad ei võta nad enam jalgu alla ja hakkavad vinguma ja on suht šokis. Saime kõik kitsed kenasti kodu ja pererahvas oli jälle õnnelik. Tore et saime abiks olla.

Paar videot

Ma olen nüüd tagasi Austraalias ja samas Cocos ja samas Katherines.
Siin Katherines elab üks väga huvitav mees nimega Phil O'Brian ja ta tegi paar väga head videot.

Jagan meelsasti teema kätetööd

Tongariro Alpine Crossing

Uus-Meremaa kõige kuulsam ühe päeva matk on Tongariro mäestiku ületamine.

See asub Põhja saare keskel ning rada on kusagil 20-25 km pikk, olenevalt marsruudist. Ületamine võtab aega kusagil 6-10 tundi ning kaunid vaated on kogu raja ulatuses.

Ma tegin selle raja läbi kaks korda. Esimene kord oli ilus hommik aga keskpäeval tulid suured pilved üle mäe, just siis kui ma olin jõudmas mäe tippu ja siis olin ülejäänud päeva pilve sees ja vaade oli midagi sellist:

Teine kord olin targem ja ootasin ja ootasin kuni ilmateade lubas ideaalset ilma. Läksin koos paari sõbraga ja päev oli fantastiline. Midagi hoopis muud kui eelmine kord. Rada algab rahulikult kulgedes vaikselt paar kilomeetrit kuni jõuab mäe jalamile. Sealt on hea vaade Mt Ngauruhoele, mis on enamikele tuntud kui Mt Doom sõrmuste isanda filmist.

Loomulikult on see koht tuntud ka maooridele, kellel on selle kohta oma legend. Traditsiooniliselt kutsuvad maoorid kala kõhtu Tongariroks, aga Tongariro mäestiku kohta on mitu legendi. Üks tuntumaid kõlab nii. Ngatoroirangi, ehk üks hõimu pealik, kes elas selles paigus nägi kaugelt seda mäestiku ja otsustas selle mäe tippu ronida. Oma hoimukaaslastega asus ta teele, kuid poolel teel lõid nad kõik kartma ning jätsid Ngatoroirangi üksida. Ngatoroirangi jätkas oma teekonda kuni jõudis kõrgele mäe tippu. Kõrgel mäe tipus oli väga külm lõuna tuul (mis maoori keeles tähendab Tonga-riro). Ngatoroirangi kutsus jumalaid ja palus veidi tuld ja soojust siia paika. Jumalad võtsid ta palvet kuulda, ning saatsid tule joa läbi Whakaari (White Island), Moutohora, Okakaru, the Rotorua, Tarawera, Paeroa, Orakeikorako ja Taupo. Tuli liikus maa alt ning lõpuks jõudis Tongariro mäestiku ja purskas välja Mt Ngauruhoest.

Mt Ngauruhoest purskas 1839-1975 75 korda. Keskeltläbi iga 6 aasta tagant. Enamik kordi on see põhjustanud suure tuhapilve, mis on katnud ümberkaudsed maad ja ka järved. Laava on pursanud ainult 3 korda (mis on registreeritud). Nüüd see vulkaan on aga väga vaikseks jäänud. Peale 1975 on olnud vaikus. Nii et võib julgelt sinna otsa ronida, mida ma ka tegin.

Mt Doomi otsa ronimine on päris raske ja võtab aega kusagil 2 tundi. Vulkaan on väga järsk ja pinnas väga pehme ning üsna raske on end üles vedada. Enamik ajast tuleb seda teha neljakäpakil.

kas suudad leida ronijad

Ülesse jõudes kosutasime end lõunakostiga ja ka ühe õllega, mis maitses imehästi. Loomulikult kaasnes sellega ka suurepärane vaade.

Tegime ringi ümber kraatri ja vaatasime sisse mitmelt poolt. Sinna sisse ma ei soovitaks väga ronida, sest kes teab, mis koletise see võib äratada.


Kui keegi peaks sinna üles ronima, siis kindlasti tasub ja uurida ka nurgataguseid, sest igalt poolt vaatab vastu hoopis isesugune vaade ja üks on kaunim kui teine.

Alla minek oli tegelikult päris lõbus. Kuna see pinnas on väga pehme ja vajuv siis astudes ühe sammu tundub see kui hiiglase samm, sest iga sammuga kaasneb ka vajumine või libisemine, mis aitab edasi nii paar meetrit iga kord. Nii et alla minek läheb päris kiiresti.

Alla jõudes tuleb edasi minna ja peale väikest kõnnakut ja ronimist jõuab Punase Kraatri jalamile. Selle kraatri värvid on täesti uskumatud.


Olin suht lummatud sellest kraatrist, nii et otsustasin sinna alla minna ja seda veidi lähemalt uurida. Võimas võimas on see koht.


Enne alla minekut aga langeb pilt kaunitele helerohelistele vulkaanide järvedele. Neid on kolm tükki. Üks on hästi väike. Kui keegi sinna satub, soovitan väga nendele järvedel tiir peale teha, sest nad on täiesti ufo värvi ja kaunid vaated on igal pool.


Ühe järve äärde teed ei olnud, nii et pidi veidi ronima ja see oli selline päris libe ja veidi ohtlik aga see eest kohalejõudes oli vaade seda kõike väärt.



Edasi järgneb tee ainult allamäge ja kaunis Taupo järv paistab kauguses kogu aeg ning metsad ja teised väiksemad järved teevad selle 10 km rännaku allamäge üsna meeldivaks.



Kokkuvõttes on see kindlasti üks matkarada, mis tasub siinkaandis ettevõtta aga ainult ILUSAL PÄEVAL!

Erua Lodge

Kuna uue passi saabumine võtab aega kusagil kuu (nüüd vist isegi 2) siis ma otsisin kohta kuhu minna ja olla see kuu. Kuna finantsiliselt lihtsalt kusagil tiksumine on üsna kulukas siis otsustasin minna kusagile helpexima. See käib nii, et lähed helpx.net kodulehele ja see organisatsioon on üle maailma. Valid riigi ja asukoha ning nimekiri olemasolevatest kohtadest ilmub sinu ette. Mina valisin ühe hosteli või backpackeri nimega Erua lodge. Peamiselt selle tõttu, et siin kohe kõrval on Uus-Meremaa suurim suusakuurort ja ka Tongariro mäestik. See on üks kaunemaid mäestike Põhja saarel ning mul ei olnud enne aega siia tulla. Niisiis kirjutasin neile ja nad vastasid, et võtavad mind meelsasti vastu.

Omanikeks on Bryan ja Miriam. Mõlemad on üsna noored, nii 40 kandis ja väga töökad. Selles Hostelis on kusagil 150 voodikohta ja hoone ise on ka üsna suur.


See koht meenutab mulle väga paljuski nõukaaegseid talvelaagreid. Nad on vaeva näinud ja selle koha veidi rõõmsamaks teinud. Seinteks on viineritahvlid, mis on värvitud igasugu erinevate rõõmsate toonidega. Soojustus puudub ja siin läheb talvel ikka päris külmaks, nii - 7 kraadi või nii. Siis on sees sama soe kui väljas :)

siin on Gandalfi sau (tagavara oma, mida filmis ei kasutatud)

Bryan on üsna lahtiste kätega mees ja toonud siis sisse päris palju puid. Paljud ukse liistud on suured puupakud. Treppideks on suured puupakud lihvitud ja lakitud ja näevad väga mõnusad välja



Elutoas on mõnus kamin ja keset tuba on suur puu, mille ühele oksal puhkab mõnus laud, kus on hea malet mängida. On ka korralik piljardilaud ja minu lemmik suur riidekapp.



Avades riidekapi vaatab vastu lõvi,


see on siis inspireeritud Narnija filmiseeriast, kus oli samasugune lõvi. Igatahes on see riidekapp suur kinoruum projektoriga.



Mõnes mõttes olen ma alati tahtnud sellist ruumi omada. Suurem osa ajast on see hostel peaaegu inimtühi, nii et ma tunnen end siin nagu kuninga kass.

Peale selle suure hosteli on neil ka päris palju loomi, kellel on igalühel oma ülesanne. Neil on siga Daisy:



Daisy sööb ära kõik toiduülejäägid. Kuna nad elavad "maal", siis ei käi siin igapäev prügiauto. Nii et kui see toit lihtsalt oleks kusagil mustas kotis siis hakkaks see haisema üsna ruttu, nii et notsul on tähtis ülesanne ja ta on oma ülesandega päris rahul.

Peale selle on neil 2 koera:

boss

ja
zak

Kass, lammas ja kits. Viimaste ülesanne on rohtu pügada majade ümber. Peale selle on neil päris palju hobuseid. 4 või 5 antud hetkel. Nimelt Miriam tegeleb hobuste kasvatamisega, treenib nad välja ja siis müüb maha.



Nii et tegemist on siin niisamagi palju. Viimasel ajal oleme aga siiski tegelenud soojustamisega. Viimased 50 aastat on see maja seisnud soojustamata ja nüüd lõpuks on see toimumas. Ega see kerge pole. Peame maja all ringi roomama ja see pindala on väga suur, mis kõik katta tuleb. Nii et mitme kuu töö. Aga tasapisi liigume edasi ja Bryan on progressiga päris rahul.

Peale minu oli siin veel 3 teist helpexi:

jenny, ashley ja viktor

Nii et koos oli päris lõbus olla ja õhtuid koos veeta. Käisime ja tegime ka Tongariro Alpine Crossingu, aga sellest järgmine kord siis ...