Tripp jätkub põhja poole Austraalia talve

Ehk soovite teada kuidas näeb välja Austraalia talv. See on nii, et kell 8 läheb nii palavaks, et peab telgist välja ronima ja vaatama sinisinist taevast kus päike sirab juba kõrgel. Ja nii iga päev. Suvega on vahe selles, et suvel on 47 kraadi, talvel on 34. Nii et mõnus. Ainult pimedaks läheb ikka vara, nii umbes poole 7 ajal hetkel. Ehk varsti on mingi 5 juba pime. Aga soe on küll. Nii, kus mu reisikirje pooleni siis jäi. Ahjaa, pauk oli suur! hehehee.
Tegelt on see vahejuhtum juba unustatud. Tuleb eluga edasi minna ja nii meiegi.
Kimasime sealt veidi edasi ja meie tee peale jäi Kalbarrist kõrval olev papagoi park- nimega Rainbow jungle. Me Halinaga suurest erutusest hyppasime kohe autost välja ja tormasime sisse - jaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa väga oli! Papagoisid igal pool, suured väiksed, karvased sulelised jne. Üks sirtsutas Halinale suure kaarega peale, aga Halina sai õigel ajal eest ära. Naljakas oli kyll. Siin siis mõned neist:


Nii, ma sain sealt ühe sellise sinimustvalge sule ka kaasa - see on mul märkmiku vahel ja ootab Eestisse jõudmist. Jätsime papagoid edasi oma asjadega tegelema ja võtsime suuna edasi põhja poole. Tükk aega sellist kõrbe sõitu ja tee peale kerkis silt - Hamelin Pool. Keerasime sisse, kuna oli peatust vaja niikuinii. Enne Hamelin Pooli oli yks vana postkontor aastast 1884 ehk üks vanemaid maju, mis siin säilnud on. Äge. Hamelin Pool aga kujutab endast stromatoliite, mis on vanimad tõestused elust maailmas. Ehk need on siis sellised kivistised, mille peale on settinud elu juba 3,5 miljardit aastat ja mida teadlased on siis suutnud nendest välja lugeda. Igatahes väga vanad kivistised ja väga õrnad asjad ka tegelt. Siin on yks pilt ka:

Eks nad nägid veidi punasemad välja aga muidu umbes sellised, ei olegi nii suured kui võiks arvata. Jaaa, aga mind erutas tegelikult üks teine elukas palju rohkem kui need kivimid, mis on ka väga huvitavad. Nimelt istus veidi eemal puu otsas üks suur kotkas, ma arvan et see on mingi merikotkas. Ma pole elus kotkast nii lähedalt näinud, nii et ma uurisin hoopis seda tüüpi ja proovisin end talle võimlikult lähedale pressida. Ja näed siin see tüüp on:
Mõnus suur ja nokaga korra annaks, siis oleks valus küll. Mnjaa, eks siin see loodus veidi teistsugune. Linnud ja loomad võtavad inimesi suht suvalt ja väga ei karda reeglina. Näiteks on normaalne kui mingi emu sulle järsku linnas tee peale tuleb ja su autot nokkima hakkab:
Tegelt nokkima ta päris ei hakanud aga ringi siblib neid küll mõnedes linnades üsna palju. Ahjaa, see pilt on tehtud Denhami linnas ja see asub Shark Bay kõrval. Shark Bay on üks suuremaid kalarikkaid lahtesid Austraalias. Selles lahes on hästi palju mingit ujuvat rohelist kraami, mida kalad kõik saavad rõõmsalt süüa. Selle pärast on siin ka palju teisi kalu, haisid, vaalu jne. Me külastasime seda kohta peamiselt Monkey Mia pärast kus saab näha DELFIINE. Esimesel päeval me jõudsime kohale liiga hilja ning et delfiine näha pidime ootama homseni. Delfiinid tulevad hommikuti kusagil 8 paiku. Nii et me pidime endale väikse elamise õhtuks leidma. Sõitsime veidi ringi ja leidsime, et kusagil rahvuspargis asub selline mõnus suur laguun, kus saab ka telkida. Mis seal ikka. Ainult üks aga - see oli liivatee ehk 4 ratta vedu ainult ehk 4WD. Meil on ju see olemas nii et no worries aga tegelt - bööööööööööööööööööööööööööö.
Kaevasime ja kaevasime mingeid tunde raisk. Pidevalt olime kinni ja ei saanud kuidagi välja. Kõigil olid närvid jumalast läbi -mis toimub. Miks me kinni oleme. Lõpuks sõitis üks dziip meist liueldes mööda ja küsis et mis probleem. Me tegime algul vaprat nägu, et no problem ja et saame hakkama, aga mees tuli ja vaatas veic ning vangutas pead ja küsis, et kas me esimest korda sõidame neljaveolise autoga. No me umbes noogutasime ja nägime õnnelikud välja. Siis tüüp näitas meile, et näe - esiratastel on lukud peal. Need tuleb lahti teha, siis käivad esimesed rattad ka ringi ja näe imet - käisidki ja me ei olnudki enam kinni - hurrrrrrrrra. Igatahes laguuni me ei näinud, sest nii pime oli ja hommikul me lendasime kohe päikesetõusu ajal sealt minema Monkey Mia poole delfiine vaatama. Ja delfiine me ka nägime. Nad käivad Monkey Mias iga päev juba viimased kümme aasatat ja enamasti on need samad delfiinid, kes iga päevgi kuid mõnikord on täiesti suvalised jne. Delfiinid on üsna seltsivad loomad ja kolmandiku oma ajast nad pühendavadki omavahelisele suhtlusele. Mees ja naisdelfiinid hoiavad omaette ning emad tavaliselt hoolitsevad oma pisikeste eest kuni need täiskasvanuks saavad ja see võtab päris kaua aega. Mitu aasat ikka. Tihti peale ründavad haid delfiine, kuid enamasti nad suudavad plehku panna. Tored loomad need delfiinid ja armsad ka:

.Mõned õnnelikud said neile kala ka anda. Meie kambast õnnestus see Mihklil.
Aga järgmine nädal jälle. Olge tulblid

Margaret Riverist põhja poole

No nii, alustan siis oma esimese reisikirjega, mida ma olen juba üsna tükk aega edasi lükanud. Et te ikka aru saaks, kui kaua ma seda edasi olen lükanud, siis teadke et ma alustasin reisi 10-ndal aprillil, ehk siis ammu juba - no vähemalt nii tundub. Algus oli keeruline - meid oli viis inimest pluss viie inimese asjad. Siinkohal tuleb väita et dziip ei ole väike aga 2 naisterahva asjad pluss veel kolme väikse noormehe asjad on isegi dziibile liig. Enne sõitu võis pilgu tahaistmele visata ja vastu vaatas see:

vaade siis vasakult : Mihkel, Marelle, Madis ja veel miljon kodinat, mis olid põrandast kuni laeni igal pool. Mu kõrval oli näiteks pann ja istme all mingid ujumisvarustused. Igatahesa nodi oli palju ja maa oli pikk. Me sõit oli Margaret Riverist Perthi, sealt Pinnaclesi juurde ja lõpuks kuni Carnarvoni välja. Ma panen siis ühe kaardi:

Nii, esimesel õhtul me sõitsime maha kusagil 600 km, Margaret Riverist Cervantesese. Cervantese kõrval asuvad Pinnaclesid, ehk sellised kivimürakad sinepikollasel liival. Neid on hästi palju ja aborigeenide jaoks oli see püha koht, kus iga kivi oli kellegi nn auks või hauaks või tema märk. Nende otsa ei tohtinud ronida ning üldse tuli kohta aupaklikult suhtuda. Me jõudsime kohale Cervantesesse õhtul kusagil kell 8 ja leidsime sellise mõnusa avatud platsi kus kõik rõõmsalt kämpisid.Meiegi leidsime endale mõnusa koha. Telki ei hakanud üles panema vaid tõmbasime lihtsalt kile alla kortsu.


Hommikul meilt küsiti siiski 5 doltsi per kärss, aga meil polnud selle vastu midagi, sest sai pesta ja süüa jne. Mõnus. Igatahes tõmbasime kohe Pinnaclesi poole teele. Sinna oli mingi 20 km ja uurisime siis neid sinepikollaseid kivimürakaid. Kõige parem aeg sinna minna on päikesetõusul ja päikeseloojangul kus värvid on kõige paremad ja ei ole nii palav ka. Me magasime siis kui päike tõusis, nii et jõudsime kohale alles kusagil 10 paiku. Ma panen paar pilti ka, et te aru saaksite et need olid ikka vägevad kivid.

Ma algul mõtlesin, et mõttetu koht, aga tegelt oli ikka päris äge.


Nii, sealt läks sõit kohe kõrval olevasse hangover baysse ehk siis " pohmaka lahte". Seal oli selline mõnus hubane rannake, kus veidi puhkasime, ujusime ja sõime. Ega siis reisimine pea mingi tormamine olema, mõnuga tuleb ikka asja võtta. Hangover bay kõrval oli ka selline suur hästi lumivalge liivaga mägi, kuhu otsa lihtsalt tuli ronida. Seal me turnisime, hüppasime, veeresime ja tegime igast pulli. Siin on üks eesti pull:
Meil juhtus väike õnnetus ka, nimelt Halina fotokas vaatas liivaga tõtt ja ei ole enam sellest ajast töödanud korralikult. Ehk saab korda.
Igathes sõit läks edasi ja me jõudsime õhtuks Geraldtoni, mis oli väga sümpaatne linn. Aga kuna me otsustasime, et hoiame eelarvet selle reisi jooksul, siis tuli otsus minna magama randa. Nii me ka tegime. Otsisime ühe ilusa ranna ning tuhnisime seal veidi ringi. Kartsime, et ehk tuleb mingi ranger ja ajab meid ära, aga õnneks seda ei juhtunud. Leidsime sellise mõnusa koha kusagil põõsaste taga, kus tuul väga ei puhunud, aga samas lained loksusid kaldasse kusagil paar meetrit eemal. Uinusime vaadates tähti ja kuulates mõnusat ookeani mühinat.

Hommikul tervitasid meid kalamehed kaugelt lehvitades ning kui paar pitsut oli mööda jalutanud ajasime kabjad alla ja panime asjad kokku. Mis seal ikka kui siis rattad alla ja minema. Üsna pea tuli teha väike pit stop ja õli vahetada. Mõtlesime raha kokku hoida ja seda ise teha. Kusagil tee ääres pidasime kinni ja asusime asja kallale. Ainuke asi on kärbsed. NEED ON IGAL POOL. Ronivad sulle kõrva, ninna ja eriti suhu. Elav näide kuidas nende vastu võidelda on siin:

Nii, järgmine destination oli Kalbarra. Tee peale jäi selline ilus koht nagu nature window ehk looduse aken. Looduse aken oli tegelikult lihtsalt üks asi, mida me selles looduspargis nägime. Aga millegi pärast tahtsid seal kõik pilti teha ja eks siis meiegi!

Aga looduspark ise kujutas endast massiivset jõeorgu, kust avanesid hunnitud vaated kaugustesse ja suurtele punastele kivimägedele ja orgudele.
Seal me tegime ka pisut pikema jalutuskäigu Halinaga, et vaadata ka Z-bendi, ehk kus jõgi tegi selliseid ägedaid käänakuid.
Väga ilus koht oli ja soovitan minna, kui sinna kanti sattuda.

Kalbarri linn on selline mõnus suvituskohake, kuhu tullakse meelsasti koolivaheajaks ja niisama nädalavahetusteks puhkama. Sealt on mõnus ja mugav paadiga sõitma minna ning niisama chillida. Me tegime endale sellise mõnusa õhtueinekese ja kohalike poiste käest saime teada, et siit veidi edasi jõge mööda saab mõnusasti telgi üles lüüa ja öö ära veeta. Paljud kohalikud ja backpackerid pidid seda võimalust kasutama ja nii oligi, et enamik kohti oli võetud jõe ääres. Siin on ju tegelt nii, et kusagil niisama kämpida pole eriti lubatud ja kui saadki, siis pead kellegile ikka midagi maksma. Aga me ei tahtnud kellegile midagi maksta, nii et läksime jõe äärde. Ja seal oli mõnuuuuuus, minu üks suur unistus siin Austraalias ka täitus - nimelt saime LÕKET teha. Väga chill oli lõkke ääres õlut libistada ja parmupilli pläristada.

Ja selle ilusa peatükki lõpetuseks veel üks tüüpiline asi, mis minuga ikka aeg ajalt juhtub. Nimelt väike õnnetus. Asi oli siis nii, et käisime bensiini võtmas ja lasime ilusti paagi täis, maksime poes ära ning kui bensukast välja tulime oli üllatus - ohoooooooo, kus auto on. Ja auto oli kusagil 20 meetrit tagapool võsas, mingi valge auto otsas. Tundub, et keegi jättis käsipiduri peale panemata. Kes see küll olla võis, aga polnd hullu. Tädi oli veidi kurva näoga aga ajasime paberid korda ja elu läks edasi. Ega sel tädi autol ka midagi hullu viga polnd. Paar väikest mõlki. Nii et no worries. Dziibil pole häda midagi. Rauad ümber ju.

Aga jutuke jätkub juba järgmine nädal ... tsau tsau

Hetkel Karrathas

Tere!

Kuna oma arvutiga ei ole internetti tükk aega saanud, siis pole ka postitusi olnud.
Hetkel oleme maha soitnud umbes 3000 km ja oleme soojas ja palavas Karrathas. Siin on palju tood ja tundub, et jääme siia pisut kauemaks.
Igal juhul kôik on hästi ning varsti panen hunniku pilte ja infi yles, et mis vahepeal juhtunud on.

Kalli

Pisut veel veinidest

Tere jälle kõigile,
Olen olnud eemal internetist mõnda aega ja ega siin asumaadel seda kerge leida olegi. Igaljuhul minu veinitöösturi karjäär on hetkeks läbi ja ma olen mõnes mõttes selle üle päris õnnelik. Lõpus hakkas juba see töö veidi tüütüks muutuma, aga samas täna Halinale sain ma selle ka paremini selgeks, sest ta oli selle töö jaoks nagu loodud.
No igatahes tahaksin teilegi veidi veinitegemise tagamaadest rääkida, sest see oli ka üks põhjus miks ma viinamarju üldse korjama läksin. Esiteks viinamarjadest – neid korjatakse hommikutundidel, sest siis on nad värsked ja külmad ning peale korjamist lähevad nad kohe töötlusesse. Seetõttu kestiski meie töö tavaliselt kuni keskpäevani. Ma sain viinamarju ka maitsta, ehk kui sa oled maitsenud näiteks Cabarnet Sauvingnoni viinamarju, siis hiljem veini maitstes mäletad tõesti ka selle viinamarja maitset ja need on üsna sarnased. Meie korjasime valgetest viinamarjadest : Semillioni (neid oli hästi palju – suured valged viinamarjad ja hästi mahlased), seda veini tehakse valgetest kõige rohkem ning see on ka üks odavamaid. Korjasime ka Sauvingon Blanci ehk see on siis sama nagu Cabarnet Sauvingnon ainult et nad on valged. Viinamarjad olid sellised pisikesed ja kobarad olid palju väiksemad kui Semillionil. Punastest korjasime Shirazi ning ka Cabarnet Sauvingnon, mis näeb välja siis selline:

Kui meie oleme viinamarjad ära korjanud siis kogutakse need kõik suurde kasti kokku.


Üks hea korjaja peaks korjama päevas umbes tonni viinamarju (hea tõdeda, et ka mina jõudsin peaaegu selle numbrini - 97 oli vist minul lõpus maksimum). Igatahes need viinamarjad pannakse ühte suurde pressi ning sealt pressist läheb üks suur voolik väga suurtesse hoidlatesse. Hoidla alla pannakse suur kast ning vein lastakse päevas 3-4 korda läbi. See on käärimise protsess, kuidagi kiirendatud moel.

Teine variant on viinamarjad pannakse suurde hoidlasse, kus nad ise vaikselt käärivad ning lõpuks nad pressistakse. Peale pressimist pannakse vein vaatidesse. Vaadid on tammevaadid ning alati kasutatakse uusi vaate. Üks vaat maksab kusagil 10000 krooni ning sellel vaadil on väga oluline roll. Selle maitse kandub otse veinile edasi, ehk mida kauem see seisab seal vaadis, seda tugevam maitse on veinil. Veini vanus ei tähenda tegelikult, et mida vanem seda parem. Kõige olulisem on aasta ja mis aasta vein on hea? - seda peab lihtsalt teadma. Näiteks see piirkond kus meie olime : Margaret River, seal oli hea aasta 2004 ja 2007. Ehk näiteks 2002 aasta vein polnud hoopiski nii hea kui 2007 aasta oma. Hea aasta tähendab seda, et viinamarjad valmivad heas kliimas. Ehk kui päike paistab kogu aeg enam vähem samal temperatuuril ja päikesevalgus on pidev, siis viinamarjad valmivad kiiresti ning nad on mahlased ja küpsed. Kui vihma sajab pidevalt ning on suured temperatuuri kõikumised, siis viinamarjad on ei ole nii küpsed ja mahlased ja siis ei tule ka vein nii hea. Nii et vein pannakse siis vaadidesse seisma ning jäävad ootama on maitse täidlasemaks muutumist ja loomulikult ka kallimaks minemist.

Hiljem nad lihtsalt villitakse ja pannakse pudelitesse ja saadetakse poodidesse.



Me käisime oma kambaga ka veinituuril, ehk sõitsime läbi päris palju erinevaid viinamarja istandusi ning maitsesim nende häid veini. Siin osatakse ikka väga häid veine teha, kuigi prantslased proovisid meid selles ümber veenda. Eriti head olid valged Rieslingi veinid ning ka mõned late harvesti veinid. Kahjuks me ei ostnud ühtegi kaasa, aga selle eest saime me oma istandusest nii mõnegi pudeli ja seegi on üsna hea kvaliteet vein.
Nii, et kui lähete poodi vaadake, ehk jääb mõni austraalia vein teile ette, nagu näiteks Xanadu, Moss Brothers või mõni muu näiteks Hardys, mis on siin vist kõige kuulsam.
Ostke Reislingit ja late harvestit - need on kõige paremad. Ja mulle meeldis ka Semillion