Margaret Riverist põhja poole

No nii, alustan siis oma esimese reisikirjega, mida ma olen juba üsna tükk aega edasi lükanud. Et te ikka aru saaks, kui kaua ma seda edasi olen lükanud, siis teadke et ma alustasin reisi 10-ndal aprillil, ehk siis ammu juba - no vähemalt nii tundub. Algus oli keeruline - meid oli viis inimest pluss viie inimese asjad. Siinkohal tuleb väita et dziip ei ole väike aga 2 naisterahva asjad pluss veel kolme väikse noormehe asjad on isegi dziibile liig. Enne sõitu võis pilgu tahaistmele visata ja vastu vaatas see:

vaade siis vasakult : Mihkel, Marelle, Madis ja veel miljon kodinat, mis olid põrandast kuni laeni igal pool. Mu kõrval oli näiteks pann ja istme all mingid ujumisvarustused. Igatahesa nodi oli palju ja maa oli pikk. Me sõit oli Margaret Riverist Perthi, sealt Pinnaclesi juurde ja lõpuks kuni Carnarvoni välja. Ma panen siis ühe kaardi:

Nii, esimesel õhtul me sõitsime maha kusagil 600 km, Margaret Riverist Cervantesese. Cervantese kõrval asuvad Pinnaclesid, ehk sellised kivimürakad sinepikollasel liival. Neid on hästi palju ja aborigeenide jaoks oli see püha koht, kus iga kivi oli kellegi nn auks või hauaks või tema märk. Nende otsa ei tohtinud ronida ning üldse tuli kohta aupaklikult suhtuda. Me jõudsime kohale Cervantesesse õhtul kusagil kell 8 ja leidsime sellise mõnusa avatud platsi kus kõik rõõmsalt kämpisid.Meiegi leidsime endale mõnusa koha. Telki ei hakanud üles panema vaid tõmbasime lihtsalt kile alla kortsu.


Hommikul meilt küsiti siiski 5 doltsi per kärss, aga meil polnud selle vastu midagi, sest sai pesta ja süüa jne. Mõnus. Igatahes tõmbasime kohe Pinnaclesi poole teele. Sinna oli mingi 20 km ja uurisime siis neid sinepikollaseid kivimürakaid. Kõige parem aeg sinna minna on päikesetõusul ja päikeseloojangul kus värvid on kõige paremad ja ei ole nii palav ka. Me magasime siis kui päike tõusis, nii et jõudsime kohale alles kusagil 10 paiku. Ma panen paar pilti ka, et te aru saaksite et need olid ikka vägevad kivid.

Ma algul mõtlesin, et mõttetu koht, aga tegelt oli ikka päris äge.


Nii, sealt läks sõit kohe kõrval olevasse hangover baysse ehk siis " pohmaka lahte". Seal oli selline mõnus hubane rannake, kus veidi puhkasime, ujusime ja sõime. Ega siis reisimine pea mingi tormamine olema, mõnuga tuleb ikka asja võtta. Hangover bay kõrval oli ka selline suur hästi lumivalge liivaga mägi, kuhu otsa lihtsalt tuli ronida. Seal me turnisime, hüppasime, veeresime ja tegime igast pulli. Siin on üks eesti pull:
Meil juhtus väike õnnetus ka, nimelt Halina fotokas vaatas liivaga tõtt ja ei ole enam sellest ajast töödanud korralikult. Ehk saab korda.
Igathes sõit läks edasi ja me jõudsime õhtuks Geraldtoni, mis oli väga sümpaatne linn. Aga kuna me otsustasime, et hoiame eelarvet selle reisi jooksul, siis tuli otsus minna magama randa. Nii me ka tegime. Otsisime ühe ilusa ranna ning tuhnisime seal veidi ringi. Kartsime, et ehk tuleb mingi ranger ja ajab meid ära, aga õnneks seda ei juhtunud. Leidsime sellise mõnusa koha kusagil põõsaste taga, kus tuul väga ei puhunud, aga samas lained loksusid kaldasse kusagil paar meetrit eemal. Uinusime vaadates tähti ja kuulates mõnusat ookeani mühinat.

Hommikul tervitasid meid kalamehed kaugelt lehvitades ning kui paar pitsut oli mööda jalutanud ajasime kabjad alla ja panime asjad kokku. Mis seal ikka kui siis rattad alla ja minema. Üsna pea tuli teha väike pit stop ja õli vahetada. Mõtlesime raha kokku hoida ja seda ise teha. Kusagil tee ääres pidasime kinni ja asusime asja kallale. Ainuke asi on kärbsed. NEED ON IGAL POOL. Ronivad sulle kõrva, ninna ja eriti suhu. Elav näide kuidas nende vastu võidelda on siin:

Nii, järgmine destination oli Kalbarra. Tee peale jäi selline ilus koht nagu nature window ehk looduse aken. Looduse aken oli tegelikult lihtsalt üks asi, mida me selles looduspargis nägime. Aga millegi pärast tahtsid seal kõik pilti teha ja eks siis meiegi!

Aga looduspark ise kujutas endast massiivset jõeorgu, kust avanesid hunnitud vaated kaugustesse ja suurtele punastele kivimägedele ja orgudele.
Seal me tegime ka pisut pikema jalutuskäigu Halinaga, et vaadata ka Z-bendi, ehk kus jõgi tegi selliseid ägedaid käänakuid.
Väga ilus koht oli ja soovitan minna, kui sinna kanti sattuda.

Kalbarri linn on selline mõnus suvituskohake, kuhu tullakse meelsasti koolivaheajaks ja niisama nädalavahetusteks puhkama. Sealt on mõnus ja mugav paadiga sõitma minna ning niisama chillida. Me tegime endale sellise mõnusa õhtueinekese ja kohalike poiste käest saime teada, et siit veidi edasi jõge mööda saab mõnusasti telgi üles lüüa ja öö ära veeta. Paljud kohalikud ja backpackerid pidid seda võimalust kasutama ja nii oligi, et enamik kohti oli võetud jõe ääres. Siin on ju tegelt nii, et kusagil niisama kämpida pole eriti lubatud ja kui saadki, siis pead kellegile ikka midagi maksma. Aga me ei tahtnud kellegile midagi maksta, nii et läksime jõe äärde. Ja seal oli mõnuuuuuus, minu üks suur unistus siin Austraalias ka täitus - nimelt saime LÕKET teha. Väga chill oli lõkke ääres õlut libistada ja parmupilli pläristada.

Ja selle ilusa peatükki lõpetuseks veel üks tüüpiline asi, mis minuga ikka aeg ajalt juhtub. Nimelt väike õnnetus. Asi oli siis nii, et käisime bensiini võtmas ja lasime ilusti paagi täis, maksime poes ära ning kui bensukast välja tulime oli üllatus - ohoooooooo, kus auto on. Ja auto oli kusagil 20 meetrit tagapool võsas, mingi valge auto otsas. Tundub, et keegi jättis käsipiduri peale panemata. Kes see küll olla võis, aga polnd hullu. Tädi oli veidi kurva näoga aga ajasime paberid korda ja elu läks edasi. Ega sel tädi autol ka midagi hullu viga polnd. Paar väikest mõlki. Nii et no worries. Dziibil pole häda midagi. Rauad ümber ju.

Aga jutuke jätkub juba järgmine nädal ... tsau tsau