Tripping in Korea

Oleme jõunud nüüd Ahyooniga natuke mööda Koread ringi ka käia. Esimeseks nädalaks oli Ahyoon juba korraliku reisiplaani valmis teinud. Niisiis reisimine alga nüüd ja kohe ...

Alustasime sellisest kohast nagu Andong. Andong asetseb üsna Korea keskel ja on olnud väga pikalt kultuuri ja traditsioonilise eluviisi üks olulisemaid punkte. Andong on väga kuulus on söögi poolest, milleks on soolatatud ja kuivatatud kala ning suur keedukana aedvilja supp. Hästi palju on säilinud ka iidseid maju ja kohti ning väga palju on templeid ja muid pühakohti.

   meie ööbimiskoht

Saabusime õhtu eel ning meie öömajaks oli traditsiooniline külalistemaja. Traditsiooniline maja näeb välja väga ilus. Alati on suur kaarjas katusejoon (koreas arvati et kuna loodus ei ole kunagi sirgjooneline, siis miks peaks majad nagu karbid välja nägema. Nii on katus alati väikese kaarega, et olla kooskõlas loodusega) ja valged seinad. Astusime siis oma tuppa. Et tuppa sisse saada oli seatud ukse ette suur pakk. Majad on alati veidi kõrgemal maapinnast ja paljud on alt õõnsad, nagu ka Eestis see taluhoonete puhul üsna tavaline oli. Uks oli pisike ning uksel ei ole linki vaid on rauast suur rõngas, mida tõmmates tuleb uks lahti. Kuna me olime tol päeval ainukesed anti meile suur peretuba. 

Õigemini oli kaks tuba, väike ja suur koos. Traditsioonilises majas kasutati alati ühesuguseid materjale kõikide majade puhul. Seinad on tehtud savist, mille vahepeale on pandud veidi põhku. Seinad on kaetud valge paberiga nagu ka aknad. Paber ei ole tavaline vaid see on selline paks paks, aga täiesti looduslik, tehtud puidust. Põrandaid katab kollane vakstutaoline asi. Ahyoon seletas, et ka see on paber, mille on ka savi ning peale kuivamist on ta üle värvitud ja kuidagi töödeldud, et pind on sile. Igatahes jalgade all on päris mõnus tunne. Aknad on kõik sellise kauni raamistikuga, mille peale on kleebitud paber. Akna saab alati lahti teha. Üleüldiselt tunda on et koht hingab meeldivalt.

Astume välja ja väljas närivad 4-5 valget pontsut kutsikat meie jalanõusid. Kokku on neid kusagil 8-9 tk. Ema valvas pilk jälgib meid, kuid mõne aja pärast tulevad kutsikaid meid endid närima ja ema on sellega suht chill. Väga armas vaatepilt igatahes.

   Väiksed tupsununnud ja mina neid väntsutamas

Läheme turu peale. Turul müütakse igasugu asju, näiteks suuri kaheksajalgu.

Kaheksajalad on korealaste üks lemmiktoite. Eriti hea pidi olema veel elus kaheksajalg, nii et kui tema üks "jalgadest" võtta ning see kusagile kastme sisse panna, siis pöörab see seal ise end ringi ja sul on vaja see ainult suhu panna. Pool tööd teeb kaheksajalg ise. Ma  olen proovinud väikest kaheksajalga, aga suurt ma ei suutnud süüa. See oli kuidagi liiga limane. Aga väike on väga krõmpsuv ja jämmi küll :)

Me leidsime endale siis ühe koha, kus ukse taga oli pikk järjekord. Ahyoon seletas mulle, et kui kusagil on järjekord ja kohe kõrval on umbes samasugune koht, aga tühi, siis on teada, et seal kus on järjekord on kõige parem koht. Nii me siis seisime järjekorras nii 20 minutit ja lõpuks juhtati meid läbi puupüsti väikese restorani meie lauani. Tellisime siis keskmise kana supi koos köögiviljadega, mis on siin see kõige kuulsam toit. Seda kanasuppi tehti ainult siis, kui oli külla tulemas keegi väga tähtis külaline. Soola kala on ka väga kuulus siin, sest kuna neil säilitamiseks mingied vahendeid eriti polnud, siis soolatamine oli üks võimalustest, kuidas kala ka talvel süüa saab.

kuulus kanasupp

Supp toodi lauda. Supi sees on terve kana koos terve portsu köögiviljade, nuudlite ja ma ei tea isegi veel millega. Supp ja kana maitsesid tõesti väga väga hästi. Proovisime seda rooga hiljem ka Seoulis, aga maitse polnud kaugeltki nii hea kui Andongis endas.

Järgmine päev võtsime jalutuskäigu ette Andongi välisõhu muuseumisse, mis oli väga ilus koht. Et sinna saada tuleb minna üle Moonlight bridgest ehk kuuvalguse sillast. See sild on kogu Korea pikim oma 386m ja on ehitatud tervenisti ainult männipuust. Sild on ideaalne koht jälgimaks kogu seda orgu ning loomulikult ka kuupeegeldust läikivast veest. Koht on olnud väga kuulus läbi ajaloo ning ennemuiste kuulsas poeedid ja õpetajad lugesid oma luuletusi ja jutustasid lugusid selle silla keskel olevas puhkealal.

Teisel pool silda asus väga kaua üks küla. Siiani on säilinud enamik maju ning nüüd on nad kõik muuseumiks ümber tehtud ning külastajatele avatud. Küla kõrgemas osas asusid talupoegade ja lihtrahva talud. Terve suur pere elas kõik ühes koos, ehk vanavanemad, lapsed, lapselapsed ja tihti veel paar sugulast kah otsa. Nooremad vaatasid vanemate järgi ja tihti suuremad tööd tehti terve külaga koos. Ruumid oli kõik lihtsad ning et talvel ära ei külmuks on kõik majad ehitatud nii, et soojatorud jooksevad maja alt läbi. Torud on ehitatud savi sisse ning väljaspool maja on väike lõkkekoht, kuhu tehakse siis tuli ja soe liigub mööda torusid ja tuleb teiselt poolt maja välja. Nii on põrandad soojad ja mõnus ning hea magada. Mulle meeldib see süsteem. Koreas ei lähe muidugi nii külmaks nagu Eestis aga -1o kraadi tuleb siin ikka ära küll.

kööginurk

 

 Küla allpool asusid sakste majad, mida ümbritses suur tiik ja ilusad ajad jne.

 

Külastasime ka Andongi rahvamuuseumi, mis seletas üsna hästi lahti Korea rahvatraditsioonid ja kombed. Läbi elu toimusid väga olulised tseremooniad. Kui nooruk jõudis täisikka, see võis olla nii 15-20 vahel, siis toimus tseremoonia nimega Gwanrye. Selle riituse käigus jätab nooruk maha oma vana nime ja saab uue nime ning on nüüd täisõiguslik isik.

Aknaruutude vahele pandi tihti erinevaid taimi ja lehti, ning kui valgus läbi paistab on väga kena

Teisel pildil on traditsioonilistes Korea värvides mälestustempel

Abielu peetakse kõige tähtsamaks tseremooniaks. Seda peetakse kui kahe perekonna või kahe klanni ühinemist, mitte ainult kahe indiviidi oma. Seetõttu on see protsess väga pikk ja oluline. Abielu protsess jaguneb Uihoniks (abielu ettepanek ja vastuvõtt), Napache (mille käigus pruudi majja saadetakse kiri, milles selgitatakse peigmehe nelja elu alustala (olevik, tulevik jms) Yeongil (toimub kuupäeva valimine), Nabpae ( mille käigus saadetakse abielu kiri ja kirst väärisesemetega pruudi majja, ning tihti pruudi vanemad veidi vinguvad asjade vähesuse üle jne, aga see kõik on osaliselt mäng) ja siis Chingyoung (peigmees saabub pruudi majja pardiga) ning viimaks abielupäev Daerye. Nagu näha on see kõik väga pikk ja keeruline protsess ning tänapäeval kuna inimestel on nii kiire kiire, siis enamikku seda asja ei toimu.

Ja viimaks inimese elus toimub Sangrye ehk matus. Matuse rituaali käigus alati tuletakse meelde ka eelnevaid esivanemaid ning  läbi mitme momoriaalse rituaali toimub matmine ning lahkunuga hüvasti jätmine.

Peale Andongi sõitsime edasi ühte Korea kõige palavamasse linna nimega Deagu. Daegus ootas meid ees Ahyooni sõbranna, kes viis meid väikesele ringkäigule.

Ahyoon ja Sofia (Sofia on algkooli õpetaja)

 Peale selle, et oli hirmus hirmus palav nägin ma üht esimest õunapuud, mis oli koreasse istutatud. Õigemine selle puu järeltulijat. 

ägedad puud ja 

püha õunapuu

Peale selle käisime jälle mingeid huvitavaid asju söömas. Deagu on kuulus oma soolikate vorstitega ehk nagu meil umbes verivorst. Koreas on hästi palju selliseid kohti, kus laua keskel on grill ja kus lauda tuaakse liha, ning siis vaikselt ise grillid seda ja seda liha tuleb kääridega väikesteks tükkideks lõikuda ja siis väikese rohelise lehe peale panna ja siis suhu.

proovin teha nägu nagu ma tean, et mida ma teen

Cider ei ole siider vaid rohkem nagu Sprite

Soju on Korea püha jook - 20 volli ja odav - mida veel hing ihkab

korea liha lehe vahel söömisstiil

Peale Daegut läksime edasi Gyeongjusse, mis oli väga kaua Korea pealinnaks, ning siin linnas on tunda ajaloo hõngu. Paljud kohad on vanemad kui 1000 aastat. Hästi palju on vanade kuningate haudu ja templeid ja parke ja tiike jne.
Alustasime oma ringkäiku ühe suure tiigi äärest, kus kasvas terve meri lootuselilli ehk vesiroose, aga nad polnud nagu päris sellised nagu Eestis, aga vaatepilt oli võimas.

ilusad need lootoseõied kas pole

Mugunghwa on Korea rahvuslill

Peale seda jalutasime ühes vanas kuningliku lossi ajas. Lossi või õigemini sellist suurt hoonete kompleksi poolnud enam muidugi alles, aga väike minikoopia oli sellest tehtud ja korealaste ehituskultuur on tõesti imetlemist väärt. Alles oli aga ilus aia ala koos suure tiigiga. See koht oli väga populaarne aja veetmis koht tollastele ülikutele, kes mängisid siin igasugu kummalisi seltskonna mänge.

Edasi läksime vaatama üht Unesco maailmapärandit. Selleks on Bulkuksa tempel. Bulkuksa tempel valmis 774 aastal ja oli mõeldud eelkõige Budismi keskuseks ja viimseks kaitseks välisinvasiooni eest. Kahjuks ei pidanud ta Jaapani rünnakutele vastu ning 1593 põletati see koht suhtelist maatasa. Peale pikka uurimustööd taastati see pühakoht esialgsele kujule 1973 aastal. Nüüd on see Unesco maailmapärandis kui Silla ajastu ning Budisliku õitsengu meistritöö.

Unesco pärand

 Templis võib näha ilusat ja peenet kunstitööd ning loomulikult paari Buddhat ja muid zenlike asju:
    

Bulgugksa plaan

Need 4 kuju templi väravas esindavad väga olulisi aspekte

 budislikus elus ja on templi kaitsjad

näited buddislikust korea stiilist

Gyeongjut on kõige parem avastada ratta seljas. Eraldi on olemas rattamarsruudid, mis viivad mööda tähtsamaid kohti ning avastada on palju. Seekord ei olnud meil aega, aga plaanis on paariks päevaks veel sinna tagasi minna, sest see koht on siiani minu lemmik Koreas.

Me pidime edasi kiirustama kuna Ahyoonil on kokkulepe ühe sõbraga, et tuleme ja ööbime tema juures. Sõber oli juba tükk aega tagasi hüvasti jätnud linna eluga ning kolinud maale oma mehe juurde, kes ol farmer. Mees tegelikult oli  õppinud Ameerikas psüholoogiat ning omas magistrikraadi selles, aga ju ta jõudis siis arusaamale, et see linnaelu ei kõlba kusagile ning kolis maale ning nüüd juba 10 aastat on väikest viisi farmer. Neil oli kokku 4 last ning talukohal oli kaks suuremat maja, kus oli piisavalt ruumi terve perele. Talukoht ise asus väga suurte mägede vahel ja küla ise oli väike nii paarisaja elanikuga. Talu asus kõrgel nii et kohale jõudes olime omadega üsna läbi. Tagantjärgi mõeldes elasid nad relaxi elu ning võtsid kõike rahulikus ning vaikses tempos. Ma tulin aga veidi teisest kohast, suurest linnast täis turiste ja ei suutnud koheselt kohaneda. Istusime maha ja kohe oli neli last meie ümber kes kõik hüppasid ja karjusid ja väga palav oli ning ma ei tundun end väga hästi järsku selles kaunis talukohas. Proovisin leida oma kohta, aga kõik kohad olid hõivatud ning pahurus kasvas. Tundus, et seal pole ju midagi teha. Istusin oma nurgas, sest ei osanud kusagil midagi teha ja vaatasin karjuvaid lapsi. Õhtul sain lõpuks dušši alla ning peale õhtusööki oli juba enesetunne parem. Otsustasime siiski järgmine päev lahkuda ning hommikul oli päris kena jutuajamine pererahvaga ning nad kutsusid meid ikka tagasi, kui meil aega on millalgi. Eks näis.

Näide Korea tavalisest lõunast - külm nuudli supp, üks mu lemmikuid palaval ilmal

Järgmine kord läheme Expole ja uurime, mis liiki isendid need korealased siis on

Korea

Korea Korea

Mul oli esialgu plaan minna tagasi Austraaliasse, aga kuna paberimajandus võttis võimatult kaua aega otsustasin Austraaliaga siis jumalaga jätta ning ostsin pileti Koreasse. Et Korea lennukile saada tuli ootamatult jälle väga pikalt mingeid pabereid ajada lennujaamas. Umbes poolteist tundi läks check-innis, ma ei mõtle ootamist järjekorras. Tavaliselt see üle 5 minuti ei võta. Pass ja pagas ning siin on su pilet. Seekord pidin täitma igasugu pabereid ja siis helistati sinna ja tänna ja lõpuks sain ma oma pileti ja võisin minna läbi tavalise xray kammajaa. Ma ei tea kas teistel on kogu aeg nii palju jamamist lennujaamades kui minul.


Igatahes võisin nüüd jälgida lennujaama ootesaalis vene uusrikkaid oma gucci käekottide ja kuldkelladega ning mõtlesin, et oeh ega ma neid eriti taga ei igatse. Põmm ja lennuk maandus Koreas. Taevas on pilvine ja vihma tibutab. Enne maandumist jõudsin jälgida pisut kohalikku uudistekanallist, kus näitas, et hetkel on käsil kuumalaine. Nii 40 kraadi ja inimesed minestavad ja rand nii paksult üleujutatud inimestest, et ühtegi vaba kohta pole. Aknast välja vaadates aga jäi tavaline Eesti augustikuu lõpu tunne, kergelt pilvine ja pisut sooja, aga ma eksisin :)

Tavaliselt lennujaama ootesaalist välja astudes, mind keegi ees ei oota, aga seekord ootas mind Ahyoon või siis ka Ruby. Taaskohtumine oli meeldiv meeldiv ja samas kummaline. Poolteist kuud on osaliselt lühike aeg aga samas nii pikk, et aju suudab juba unustada. Ahyoon viis bussi peale ja sõitsime siis Seouli poole. A. lubas mind viia väikesele ekskursioonile tema keskkooli juurde. Esiteks kuna see jäi tee peale, teiseks kuna meil oli pisut aega ja kolmandaks, kuna seal oli ka üht teist vaadata.

 

Jalutasime mööda iidset kindlusmüüri, mis aeg ajalt vaheldus väikeste templitega, mis olid olnud kundagi vahitornid. Tore oli jälle koos oli.

 

 Kaugel taamal oli üks suur plakat, kus oli koos noorpaar lillekimbuga, ning Ahyoon ütles, et seal seisab kiri: " Will you marry me?" Ja siis ma küsisingi talt : " Will you marry me?" See ei olnud mingi lambist väljakukkunud lause, vaid ma olin selle peale mõelnud omajagu. Mingid tükid on aja jooksul on koha leidnud puzzles ja need viimased poolteist kuud, kui me ei olnud koos oli mul palju aega mõelda. Ma olin Cocos ja seal ma nägin üsna palju selliseid üle keskea mehi, kes köhisid nagu hobused, nägid ikka üsna sitad välja ning jorisesid enamus ajast millegi üle. Hmmm, kas ma tahan ka niiviisi lõpetada. Vaba mees on tore olla, keegi ei keela, keegi ei vingu ja maailm on mänguväjak. Eks nii see ongi, aga samas selline põletav eluviis viib paratamult selleni, et see hakkab kohutavalt meeldima ja siis on ju väga raske lõpetada - joomist, suitsetamist, raha põletamist jne. Ma arvan, et mees kui selline ongi suht destruktiivse iseloomuga isend. Selleks jumal lõigi naise, et luua tasakaal ja üheskoos jõuda kõrgema levelini, kui see oleks võimalik üksinda. 

Esimesed päevad Balil veetsin ma Sanuris ning minuga samas Hotellis peatus ka üks tore Austraalia mees Steven. Ta oli nii 40 kandis, ning oli just paar päeva tagasi lahku läinud oma tüdruksõbrast, kellega ta oli koos elanud nii paar aastat. Me rääkisime koos päris pikalt nii 6 tundi ühel hommikul. Ning selle aja jooksul jõudsime üle käia ja lahata tema kooselu probleeme ja üleüldist maailma ja kõike seda mis toimub meie ümber. See vestlus pani mind mõtlema pikalt, kuna väga raske on ju leida seda "õiget inimest", kellega koos oma elu veeta. Me arutasime milline on ikka hea naine ja kuidas peaks olema koos nii, et suhe püsik kaua ja oleks õnnelik. Ühel hetkel avastasin, et Ahyoon loobki minule selle tasakaalu, mida ma otsin ja see arusaam tõigi mind selle järelduseni ning ka selle küsimuseni : "Will you marry me?" Ahyoon vaatas mulle veidi segaduses otsa, et kas ma mõtlen seda tõsiselt või teen nalja ning küsis, "Where is the ring?" ehk kus sõrmus on? Ammm, kobasin pükste taskus ja tõi välja väikese karbi. Karbi sees ei olnud sõrmust, kuid oli väga ilus opaalist kaelakee koos kõrvarõngastega. Sõrmus Ahyoonil juba oli. Lootsin, et see ajab asja ära. Noooh, kas tuleb JAH või EI tule. No ega tal pääsu polnud :) Istusime maha ja ma andsin talle oma plaanist teada, et tahan abielluda ja suht pronto ehk kohe. Ma ei pea suurt lugu läikivatest autodest ja fototuuridest ja sädelevast riietusest ja miljon muust asjast. Raha meil väga palju priisata pole, nii et arvasin, et väike aga mõnus pulm järgmine kuu oleks ideaalne. Ma olen alati rohkem traditsioonilist austanud kui praegust, nii et traditsiooniline pulm võiks olla midagi meie jaoks.

Ahyoon ütles, et kõige pealt tuleb meil vanematelt luba küsida. Ja siis saab edasi vaadata, et kus ja kuidas me need pulmad saaksime ära pidada. Läksime siis bussi peale ja hakkasime sõitma kodu poole. Olin suht närviline, nagu sellisel puhul kombeks ikka on. Kõige pealt kohtusime tema vennaga bussi peatuses. Tema vend näe väga noor välja vaatamata oma 36 eluaastale. Kuigi Ahyoon on mulle mitmel korral rääkinud lugusid sellest, kuidas tema käest on 10neid kordi küsitud: "Kas see on su noorem vend?" unustasin ma õhtulauas selle ja küsisin ka Ahyoonilt "Kas see on su noorem vend?" hahahaaa naljakas

Kuna Ahyooni vanemad elavad veidi suurest linnast eemal tuli isa meile autoga vastu. Isa on minust veidi lühem, halli peaga, nii 63 aastat vana, kuid samas väga nooruslik. Ühtegi kortsu ma tema näos küll ei leidnud. Isa kummardas ja pakkus kätt.
Autos sõites viskas ta aega ajalt paar uudistavat pilku tahavaate peeglisse ning küsis läbi Ahyooni tõlke Eesti kohta ja et kuidas mulle Korea tundub jne. Jõudsime kohale ja Ahyooni ema oli ukse peal vastas. Ema on pisike ja käbe nagu Ahyooni isegi :) Ema käsutas meid sisse enne kui kärbsed tuppa lendavad ja maja oli seest hästi avar. Maja ei ole väga suur, ehk 4 tuba ning ühekordne koos ilusa suure ajaga. 

 

 Elutoa lagi on ehk 5 meetri kõrgune ja valgust on toas palju. Pääsesin lõpuks dušši alla, sest nagu eelnevalt mainitud ma eksisin ilma suhtes. Väga palav ja väga niiske oli ning mu särk kleepus juba pikemalt mu märja naha vastu. Värskelt asusime siis õhtusöögi kallale. Ema oli väga mures olnud, et mida mulle pakkuda ja mida ma ikka söön, nii et ta oli igaks juhuks lauale pannud igasugu erinevaid asju. Beef ehk loomaliha on Koreas hästi kallis, eriti Korea veis. Ma ei teadnud algul muidugi, aga ema oli mulle valmistanud seda kallist korea veise rooga. Laua oli ka kala ning igasugu kausikesi igast asjadega. Ahyoon ajas vanematega juttu ja vahel oli mul ka võimalus midagi öelda. Proovisin lihtsalt mitte üle pingutada ja riisikaussi endale sülle ajada. Kõik kulges kenasti ning küsimus oli mul meeles, aga tundus, et esialgu on veel liiga vara seda vanematelt küsida.

Nädala jagu olime reisi peal ning pidasime sel ajal pisut plaani ning järgmine nädalavahetus olime tagasi vanematel külas ning ma olin nädal aega harjutanud lauset : "Danimgau kailhon hägõõ chipsimnida!", mis tähendab siis, et ma soovin teie tütre kätt. Seda tehes tuleb põlvitada vanemate ette ja esialgu küsida isalt ja siis emalt, samal ajal kummardades peaga vastu põrdandat peaaegu. No ma siis valmistusin vaimselt ette ning kui ma tol pühapäeval dušši alt välja tulin et olla värske ja puhas, oli Ahyoonil juba vanematega arutelu täies hoos. Istusin siis nende kõrvale ja ootasin oma korda, et öelda "Danimgau kailhon hägõõ chipsimnida!" Aga selle asemel, et olla väga elevil ja rõõmus selle uudise üle, vanemate hääled läksid väga tõsiseks ja arutelu tundus minevat mitte väga hästi. Ühel hetkel Ahyooni ema hääl tõusis kõrgemate nootideni ning siis hakkasid pisarad voolama ning tundus, et meie plaan on omadega ... . Veidi aja pärast tuli Ahyooni ema tagasi ning tundus olevat rahunenud ning arutelu jätkus. Tunnike veel ning siis tundus, et Ahyooni isal hakkas üle viskama ning ta käsutas kõik söögilaua taha õhtust sööma. Küsisin Ahyoonilt, et MIS TOIMUB ...aaaaa. Ta seletas mulle, et Koreas on pulmadega asi hoopis midagi muud kui mujal maailmas. Siin on pulmad kõige olulisem asi elus ning kui kaks inimest abielluvad, siis see ei ole kahe inimese kooselu vaid kahe perekonna ühinemine. See on aasia mudel, mitte lääne mudel ja see kehtib vägagi siiamaani ka Koreas. Ahyooni vanemad hoiavad väga kinni traditsioonidest ning kultuurist. Ahyooni isa on vanem poeg ning see tähendab, et tal on kohustus hoolitseda väga hästi oma nooremate vendade eest ja olla igati eeskujuks kõiges jne. Kui tütar abiellub on see pere teema, ehk kõik on seotud. Varemalt oli nii, et pulmadeks valmistuti umbes pool aastat. Vanemad vahetavad omavahel kingitusi. Abielu ongi tegelikult vanemate vaheline diil. Pruudil ja peigmehel ei olnud mingit õigust valida. Niiviisi abiellusid ka Ahyooni vanemad. Nad ei tundnud teineteist. Traditsioonilise pulma puhul on nii, et peigmees tuleb oma sõbraga, kaasas puust part (pardid olles oma paarilise valinud jäävad kokku terveks eluks. 

 

Nii et puust part vanemate kodus tagab selle, et peigmees on truu peig terveks eluks oma kaasale) ning peale abielutseremooniat (sellest jutustan teine kord) jääb peig üheks õhtuks naise majja ning järgmisel päeval lähevad peig ja pruut mehe majja ja jäävad sinna igaveseks.

Probleem, miks Ahyooni ema nutma hakkas ei olnud mitte see, et tal oleks midagi meie vastu olnud, vaid see, et me tahtsime seda asja läbi viia, mitte väga Korealikul viisil ja see tooks kaasa häbi Ahyooni vanematele. Näiteks üheks väga oluliseks asjaks on see, et Ahyoon ei ole kohtunud minu vanematega ja ka Ahyooni vanemad ei ole kohtunud minu vanematega. Kuna see on ikkagi pere liitumine, siis ei saa nad väga hästi heaks kiita meie kooselu enne kui kõik sellised väikesed protseduurid on läbi viidud. Peale õhtusööki tundus olevat siiski õige aeg ning põlvitasime koos ning "Danimgau kailhon hägõõ chipsimnida!" ei tulnud mul väga hästi välja tegelikult. Ahyooni isa oli nõus ja ta oli nõus juba suht ammu. Probleem oli ema, kes ei olnud siiski päris kindel, et kuidas see asi siis ikka välja kukub. Peale isa keelitamist oli ema siiski nõus. Ema oli alati tahtnud saada endale head väimeest, kuid nüüd tuli mingi valge ja blond, kes kavatseb tütre kodust ära viia. Ema ei olnud väga rõõmus. Saime siiski loa ja ema meel läks peale kallistamist veidi paremaks.

Olles nüüd paar nädalat siin asju sebinud on olukord järgmine: Kõige parem uudis on see, et minu kallid vanemad tulevad pulma. See lahendas paar väga olulist seika ning Ahyooni vanemad on nüüd väga rõõmsad ja õnnelikud, et kõik laabub kenasti. Teiseks leidsime väga hea vana templi kus oma traditsiooniline pulm maha pidada. Pulm toimub 23 septembril. Kõik on oodatud :) Nüüdseks oleme kõik pisikesed nüansid juba ära sebinud nii et no stress. Ma olen alati arvanud, et inimene peaks abielluma siis kui ta oma tunnete tipus, mis võimendab seda veelgi ja aitab olla tõeliselt tõeliselt õnnelik. 

Gili Trawangan ja Bali

Leidsin end järjekordselt Balilt.  Otsustasin reisida seekord nagu härra kunagi, ehk tellisin endale sohvri vastu. Kohale jõudes, keda polnud oli loomulikult sohver. Passisin ringi veidi ja võtsin siis takso. Takso poole minnes tuli vastu üks rõõmus mees minu nimega silti käes vehkides. Tore küll aga veidi hilja. Ma ei olnud veel suutnud kohaneda Bali ajaga, et kui keegi mingi 5 minutit või 10 hiljem kohale jõuab siis on see normaalne. 

Tegelikult pool tundi ootamist on isegi suht tavaline Balil. See tähendab aga seda, et sina võid oma hotellis või kus iganes rahulikult kohvi juua ja kui sohver kohale jõuab otsib ta su üles. Ei pea väljas passima ja närviliselt edasi tagasi trampima :)

Seekord ma Kutasse ei läinud üldse vaid siirdusin ühte vaiksemasse kohta nimega Sanur. Olin seal 1 päeva ja selle päeva jooksul orgniseerisin endale pileti Gili Trawanganile. Ma olen paar korda käinud avaliku suure paadiga, seekord olin härra ja broneerisin kiirpaadi. Kui ma mõtlema hakkan, siis tegelikult kiirpaadi ja tavalise paadi vahe lõppkokkuvõttes ei tulegi väga suur. Kui tavalise paadiga minna, siis peab öö veetma Bandagbais lisaks õhtusöögid ja lõunasöögid jne. Pluss see, et kõik kokku võtab aega 2 päeva. Kiirpaadiga 1,5h sõitu ja oledki kohal. Kui keegi peaks kunagi sinna kanti sõitma, siis võin teada anda, et ka kiirpaadi pileti saab kindlasti poole odavamalt brožüüri hinnast. Mina maksin edasi tagasi hinna eest 600 000 kohalikku raha ehk kusagil 50 eurot. 

Ma olen kolmel aastal käinud iga kord umbes samal ajal Gili saartel ja iga kord olen käinud erineval. Seekord siis kõige kuulsamal ja kõige suuremal Gili Trawanganil. Saarel on ohtralt igasugu restorane, baare, bungalowsid ja hotelle, motelle jne. Põhimõtteliselt kõik, mis sul puhkuseks vaja on.

Nagu alati kallimad ja ilusamad kohad on kohe paadisilla läheduses vaatega sinisinisele helkivale veele, odavamad kohad on veidi kaugemal ja kui minna mõnisada meetrit sisemaale leiab suht soodsaid ööbimis variante. Mina leidsin sellise koha nagu Dewi Bungalows. Ainukesed bungalowod saarel, mis on tehtud ainult bamboost. Nii et väga looduslik ja eco :)

koha peremees Adi tõi mul verandale igal hommikul maitsva hommikusöögi

Kuna jäin veidi kauemaks sain suht soodsa hinna nii 130 000 rp, mis on 11 eurot öö. Ma olen suht shokeeritud euro madalast kursist :(  Järgmised nädal aega läksid väga ruttu, mis on selle saare puhul üsna tüüpiline. Ega ma ei teinudki midagi erilist. Puhkasin :) Vahel on hea lihtsalt rannas varbaga liiva sees sonkida ja vaadata kuidas lained laksuvad. Lugeda natuke, jahutada end karedas vees ja juua üks kõrrega kookose kokteil.

 nice nice

 Õhtul on disko ja baar. Vaatamata tegelikult saare väiksust on siin nii palju bände kes esinevad igal õhtul. Vähemalt 5-6 kohta, kus igal õhtul on live muusika. Ma Austraalia väikelinnas tundsin elavast muusikast väga puudust ja Indoneeslased mängivad ja laulavad väga hästi.

Kõige parem koht kuhu sööma minna õhtul oli ööturg, kus leidus igasugu kohalikke roogasid ja värsket kala jne. Minu üheks lemmikuks oli Bakso - see on kohalik lihapalli supp. Ei ole väga vürtsine ja täidab mõnusalt kõhu täis. Loomulikult ei puudunud minu söögikordadest ka mi goreng ja nasi goreng ehk siis praetud nuudlid või riis köögiviljadega. 

kohalik transport - eesel 

Ma sattusin saarele tegelilkult just siis kui algas ramadhan ehk kõige tähtsam püha muslemitele. Ramadhan kestab kuu aega ja selle kuu aja jooksul ei tohi päikesetõusust kuni päikeseloojanguni midagi süüa ega ka juua (sellises palavas kliimas mitte vett juua kordagi päeva jooksul  - wow) ning ka paljude meelehärmiks suitsetamine. Pidutsemine üldiselt ei ole ka lubatud. Nii et väga vaikne aeg.  Üks mu sõber Saam seletas mulle veidike, miks ja milleks ramadhan on mõeldud. Ramadhan aitab aru saada vaese inimese olukorrast ja elust. Vaene inimene ei saa ehk iga päev süüa ja võibolla ka juua ega suitsetada ja pidutseda jne. Nii et viia kõik inimesed selle tasemele on ramadhan. See toob ühiskonnas kaasa üksteise aitamise ning on üldiselt väga inimlik. Lisaks paastumine teeb väga head su kehale. Kõik mürgid ja muu saast liigub kehast välja. Nii et see on selline vaimu, hinge ja keha füüsiline taastumine. Ma arvan, et lääne ühiskonnas võiks ka midagi sellist olla. 

Ma siis jälgisin, kuidas selline asi kohalikele mõju avaldab. Gili Trawangan on tegelikult üks peosaar, paljud tulevad siia jooma ja lõõgastuma ning täiskuu suured pidustused kestavad tihtipeale hommikutundideni ja eks kohalikud on ka harjunud sellest osa saama, nii et täielik mitte pidutsemine, söömine ja joomine ei tulnud noortele väga kergelt. Peaasi oli, et avalikult ei tohi näidata end joomas ja söömas aga oma toanurgas ei näe ju keegi, nii et no worries. 

Saam, üks kohalik noormees, kes oli tegelikult pärit Lombokilt, kutsus mind üks päev kaasa oma koju. Sest Ramadhani ajal külastatakse ikka omaseid ja tal oli plaanis minna külla oma emale. Ma olen alati huvitatud külastamast kohalikke külasid ja kodukohti, sest seal toimub ju tegelik kultuur ja elu, nii et läksime Lombokile. 

Tema küla asus Lombok Timuris, ehk paari tunni sõidu kaugusel. Meil oli plaan võtta skuuter, aga kuna olid pühad siis hinnad oli nii laes, et loobusime sellest. Võtsime bussi ehk bemo ja loksusime nii umbes 4-5 tundi tegelt kuni jõudsime tema külla. Tema maja asus ühe küla serval ja küla ümbritses suur hulk riisipõlde. Maja ise oli päris uus, põrand oli plaaditud suurtest ilusates plaatidest ja tema tuba oli väike, kuid mugava bambuu mööbliga ja õdus. Saam ajas oma rolleri kuurist välja ja kuna tema ema oli parasjagu kusagil küla peal, otsustasime minna väiksele lõbusõidule. Saam viis mind väiksele rannale ja seletas, et ta oli sõpradega palju kordi siin lõket teinud ja õhtuid ning ka öid veetnud. 

Liikusime edasi ning läksime kellegile külla, kes villis riisiveini. Astusime sisse ning õuehoovis istusid maas paar naist ning panid kana tükke vardasse. See oli ka kohalik väike söögikoht, ilma reklaamita vaid lihtsalt kohalikkele, kes teadsid. Vaatasin umbes 200 kärbest, kes kõik lendlesid rõõmsalt selle kanaliha varraste kohal ja mõtlesin, et hmmm, ma ei tea kas mul on ikka kõht väga tühi. Saam palus endale rõõmsalt aga paar varrast grillida ning palus proovida ka riisiveini. Riisiveini oli nii kollast kui ka punast. Proovisime mõlemat - uuh kange kraam. 10 000 üks pudel ehk all euro. Võtsime kusagil 10 pudelit, sest saare peal maksab üks nii 40- 50 tuhat. Tagavaraks :)

 

Saam ja mina

 

Järgmisena sõitsime ringi ja külastasime mingeid sugulasi ja onusid ja tädisid jne. Lõpuks olime tagasi kodukülas ja ema oli kodus. Mind suht hämmastas see, et indoneeslased on üsna suhtlev rahvas ja üsna vabad oma olemises, aga Saami suhtlus nii emaga kui ka sugulastega oli üsna külm. Saam polnud ema külastanud kusagil kolm kuud. Ei mingit embamist ega patsutamist või muud väga sooja suhtlust. Lihtsalt aa tsau jah, tulin külla. See on mu sõber, me läheme nüüd oma tuppa. Toas jõime veidi riisiveini ja mingid sõbrad helistasid ja ütlesid, et tulevad külla. Varsti olidki sõbrad kohal. Sõbrad oli üsna noored. Saam ise oli kusagil 30 kandis, sõber aga oli ehk 15 ja tema teine sõber veelgi noorem vist. Igatahes inglise keelt nad ei rääkinud, nagu ka kõik ülejäänud pereliikmed keda me kohtasime. Passisime üksteisele otsa ja jõime veidi riisiveini, mille peale Saam üsna peatselt ära väsis ja põrandal tukkuma jäi, kuigi me polnud veel üht väikest pudelitki ära joonud. Mis seal ikka, olime siis noorte poistega omapead. Mõtlesin, et mida teha. Kui ühist keelt me ei suuda rääkida, siis mingid asjad on ikka samad. Võtsin välja oma märkmiku ja proovisin neile selgeks teha, et kirjuta midagi. Ükskõik mida. No ta siis kirjutas oma nime Rody ja ulatas mulle märkmiku tagasi. Jaaa, suur aitähh aga ehk kirjutad midagi veel. Siis ta kirjutas lombok oma nime taha. OK, ehk tuleb kuidagi teise nurga alt läheneda. Joonistasin väikese kana püüdes mõista anda, et joonista - joonista ükskõik mida. Ta vaatas siis mind veidi ja ok - joonistas Suure kana :) Väga hea, väga hea. Anname siis sõbrale ka, joonista midagi - ükskõik mida, eks. Sõber joonistas kaa suuuuuure kana. Kõik olid väga rõõmsad :)

Hmm, mis edasi. Aa ok, trips-traps-trulli oskate poisid. Poisid ei osanud, ma siis seletasin ja nii peale kolme mängu oli asi selge. Nii me siis trips traps trullitasime päris tükk aega. Üks hetk Rody vaatas, et oo päris lahe jakk vedeleb siin - minu oma. Proovime selga, no mis mul otseselt selle vastu saab olla. Ainult üks asi häiris mind veidi, et kogu mu raha vahtis mulle selle jakki lahtisest taskust vastu. Valge inimene on valge inimene ja ma proovisin veidi seda tunnet maha suruda. Üks hetk hakkas Rody mingit tutti jaki varukal näppima ja tirima ning sel hetkel sai mu karikas täis. Küsisin oma jaki tagasi ja ajasin endale selga, kuigi toas oli päris palav, tundsin ma jakiga end siiski paremini kui ilma. Haigutasin ja poisid ajasid end püsti ja liikusid kodu poole. Ramadhani üks põhi asju on veel, et nad laulavad oma moššeedes (millel on suured kõlarid) õhtu otsa. Siin külas oli ramadhan ikka täies hoos. Mitte nagu selle saare peal, siin võtsid kõik sellest väga tõsiselt osa. Heidsin ka põrandale pikali, sest voodit ei olnud ja proovisin uinuda. Mingi hetk läksid need palvused ja laulmised mitmekordseks ja siis veel mitmekordseks ja varsti iga küla eraldi seisvast majast võis kuulda palveid ja laulu ja nii edasi. Terve öööööööööööööööööööö kestis see ja hommikul ka ja ma sain aru, et ainuke viis magama jääda on - tuleb seda nautima õppida. Varsti jäingi tuduma. 

Järgmine päev kestis meie tagasisõit kusagil 6 tundi pisikeses bemos loksudes ja ma olin väga õnnelik jälle tagasi olles oma bungalows. 

Väga rahulik ja vaikne ning mõnus on ju lihtsalt vedeleda vahel ja lugeda. Nii minu viimased päevad sellel saarel möödusid. Muusika, toredad inimesed - muuseas kohtusin mitme vana tuttavaga. Stefaniga kohtusin Uus-Meremaal Aucklandis ja veetsime ühes hostelis koos umbes nädala.
Saime headeks sõpradeks ja nüüd kohtusime juhuslikult jälle. Toredad on sellised kohtumised. Igatahes peagi oli mu puhkus saarel läbi ja tahtsin enne Balilt ära minekut veel läbi minna Ubudist.

 

 siia ma tahaks alati tagasi

Jõudsin Ubudi pühapäeval ja leidsin endale suht mõnusa koha ning sain teada, et ohhoo ohhoo, homme on suur kuninglik matuseringkäik keskväljakul. Ma olin mitu korda juba tahtnud näha Bali matust, sest see on üks tähtsamaid tseremooniaid ja väga eriline kogu ülejäänud maailmast.

Niisiis seekord peeti tseremooniat Tjokorda Putra Dharma Yudha jaoks, kes oli kuningliku võsa liige. Nagu ma aru sain oli ta kuninga vend, vähemalt keegi väitis seda, aga päris kindel ma ei ole. Ngaben tseremoonia on üks kõige kuulsamaid Hindu-Bali tseremooniaid. Et oma austust surnu  vastu näidata, siis perekond ning ka kogu kogukond viib läbi pika ja tähtsa tseremoonia selle puhul.

Kuna see tseremoonia on väga kallis, siis tavakodanik tavaliselt ühineb mitmete teiste tavakodanikega, ehk peetakse 4-5 matust ühel ajal. Kuningliku pere puhul pole aga raha nii oluline ning tseremoonia on suurejooneline. Sel puhul oli püstitatud Ubudi keskväljakule suur Pull ja väga väga kõrge 9 korruline 25m kõrgune torn.

See torn on ikka meistrite klassist

Ngabeni tseremoonia ei ole lihtsalt keha põletamine tuhaks vaid see koosneb mitmest tsüklist alates inimese suremisest kuni hetkeni, mil tema tuhk visatakse merre. Ngabeni tseremoonia on puhastustseremoonia, mille käigus Panca Maha Butha (5 universumi elementi, mis moodustavad elu enda) elemendid inimese kehas (Bhuana Ait ehk mikro-kosmos) saadetakse tagasi universumisse (Bhuana Agung ehk makro-kosmos). Panca Maha Butha elemendid inimese kehas on:

- Pertiwi (maa, ehk tahked esemed) - luu, nahk, hambad

- Apah (vesi) - veri, pisarad, sülg ja higi

- Teja (valgus) - aura ja ka sära silmis

- Bayu (õhk ja tuul) - hingamine ja energia

- Akasa (ruum) - abstraktsed elemendid inimese kehas

Hindu-Bali regioonis on tähtis osa ka Tri Rna kontseptil. Tri Rna tähendab kolme võlga, mis inimesel on oma elus:

- Dewa Rna - võlg loojale, kes lõi mehe ja looduse ning kes annab eluks kõik vajaliku

- Rsi Rna - võlg õpetjale (Rsi), kes on valgustanud inimsugu teaduse ning õpetustega

- Pitra Rna - võlg vanematele ja esivanematele, kes on põlvest põlve sugu edasi kandnud

Et kõiki neid kolme võlga tasuda, Hindu-Balilased viivad läbi mitmeid tseremooniaid. Ngabeni tseremoonia on Pitra Yadnya osa, ehk tseremoonia, et tasuda võlg vanematele ja esivanematele. Seetõttu on pereliikmetel väga suur kohustus see läbi viia nii hästi kui võimalik. 

Sellel tseremoonial oli mul võimalus näha nii Badet (torni)

Suurt pulli (tuhastamise sarkofaag)ehk Lembut

kui ka Naga Banda (müütiline draakoni kujuline olevus). Naga Banda tuuakse välja ainult kuninglike pereliikmete jaoks ja seetõttu on teda näha vaid väga harva.

Igatahes olin ma juba üsna vara platsis ja ootasin, et millal siis kõik juhtuma hakkab. Sel ajal kui ma seal passisin käis minu juurest läbi vähemalt 50 korda mingid tegelased, kes kõik seletasid mulle, et mul on vaja sarongi ja mütsi jne, et muidu ei saa tseremooniale minna. See pole tõsi, aga samas on selline riietus väga viisakas Ubudi kogukonna vastu ja nii ma lõpuks siis soetasingi endale järjekordse seti. Eelmistest kordadest on mul teada, et ega see sarong eriti üle 10 000 kohaliku ei maksa, aga tol päeval oli pidupäev ja hinnad 10 kordsed. Lõpuks peale väga pikka tingimisi jne sain ma kõik oma asjad 50 000, mis on ainult 3x üle makstud. Soodne sellel päeval :) Istusin seal ja ootasin ja vahepeal sain sõbraks ühe Tai poisiga, kes elas tegelikult Inglismaal. Ta oli üksi ja oli siin tegemas mingit heategevus projekti. Täiesti mõistlik tegelane oli vaatamata oma noorele eale, ta oli 18. Ta isa oli ameeriklane ja elas emast lahus. Igatahes istusime koos, kokku kusagil 3 tundi, enne kui midagi juhtuma hakkas. Kõigepealt tehti pisut lärmi ja kenad noored neiud kostüümides liikusid läbi voolu peas suured vaagnad puuviljade ja muu paremaga, siis tuli pull. See pull tõsteti üles inimjõul ja tegelikult päris hämmastav kuidas nad seda kõike suudavad. Ma olen kindel et see pull kaalus ikka omajagu ning et see kõik püsiks kenasti tasakaalus ja siis jalutada nii 800 meetrit läbi 10000 turisti, pole naljaasi.

pull liigub püha templi poole

Peale Pulli oli suure draakoni kord. Draakon on pika sabaga ja sellega vehiti päris hoogsalt.

Siis liikus läbi kuninglik perekond

ja kõige lõpuks, milles ma väga kahtlesin hakkas liikuma see suur 25 meetrine torn. Et sellega ikka minema saada prooviti ikka mitu korda. Kord oli ühele poole liiga kaldu ja siis teisele poole. Lõpuks oli ta keskväljakul ja siis tagurdas kohale suur draakon pika sabaga ning draakon pandi nagu rege ette. Köied läksid ümber draakoni ja siis suure torni keskel suurele toolile istus keegi väga tähtis härra ja sõit algas.

Sõit läks väga aeglaselt läbi linna püha templisse, kus toimus siis tuhastamis tseremoonia. Me käisime vahepeal söömas ja siis ühinesime teistega. Kõik oli valmis pandud ja toimus tihe sebimine veel viimase minuti korraldustega. Kindlasti tehti mingeid asju, millest ma ei ole teadlik, aga ootasime jälle nii paar tundi ning siis kusagil kella 5 ajal oli kõik valmis. 

Naised tulid suurte korvidega peas ning andamid jumalatele asetati Pulli sisse.

Peale seda liikus läbi suur hulk inimesi, kes kõik panid midagi Pulli sisse ning laususid ehk viimased sõnad kadunukesele. Siis oli vaikus ja lahvatas leek ning Pulli ninast hakkas suurt tumedat tossu välja tulema.

Leegid läksid aina suuremaks ja suuremaks ning ühel hetkel oli Pull täis leekides

Pull põles ja põles ning ma mõtlesin, et kus see kadunukese keha siis on ja ühel hetkel siis üks onu tuli ühe tokiga veidi sorkima ning kuninglik keha prantsatas alla alumisele korrale nii, et üks jalg väändus veidi tahupidi ja jäi tolknema kuhugi. Onu kohendas veidi kepiga ning pani kuningliku pea alla suure gaasipõleti ja

kuninglik vend vabanes oma liigsest kehast