KIBE KIBE KIBEEE

Nõnda karjutakse ainult Eestis, kahjuks :) Koreas käituvad kõik väga viisakalt. Nagu ühest eelmisest blogipostist lugeda võisite on traditsioonilised pulmad väga pikaajaline protsess ja et see on rohkem nagu perekondade ühinemine kui lihtsalt kahe inimese liitumine.

Lühidalt käis asi nii, et peigmehe vanemad saatsid pruudi vanematele kirja, et poeg tahab tütart kosida. Kui pruudi vanematelt tuli jaatav vastus siis järgmisena saatsid peigmehe vanemad uue kirja. Uues kirjas oli ära toodud igasugust informatsiooni peigmehe kohta, sealhulgas millal ta on sündinud ja mis tähtkujus jne. Need asjad olid väga olulised kuna nüüd pruudi vanemad läksid koos selle informatsiooniga ennustaja juurde. Ennustaja vaatas nii pruudi kui peigmehe andmeid ning valis välja kõige soodsama ja parema kuupäeva abiellumiseks. Et uuel perel oleks õnne jne. Väga tähtis oli et kuupäev oleks harmoonias hingede ja igasugu muude välisjõudude ja faktoritega.

teadanne kõigile -  Meelis ja Ahyoon abielluvad. Tulge vaatama

Kuupäev paigas nüüd oli aeg kingitusteks. Peigmehe vanemad saatsid pruudi vanematele kingitusi. Kingitusteks oli peamiselt siidiriie. Siidiriie oli kallis ja riie saadeti sellepärast, et sellest valmistati hanbokid ehk pulmariided või võib ka öelda, et sellised ilusamad traditsioonilist laadi peoriided. Lisaks veel ehteid ja muid väärisesemeid, et pruut ja tema vanemad ilusad välja näeks pulmas. Tänapäeval on see komme veel säilinud, ehkki siidi enam nii palju ei saadeta. Tänapäeval toimub see kinkide vahetus läbi kulleri. Kulleriks on tavaliselt peigmehe sõber, kes toimetab kingid pruudi majja. Tihti pruudi vanemad naljatledes kaeblevad kingituste vähesuse üle ja nõuavad lisa, aga see kõik on ainult show. Tänapäeva korea on teistsugune, raha raha  raha ja veelkord raha.

    hanbokid näevad ilusad välja

Viimaks on aeg käes pulmapäevaks. Pulmapäeval tuli peigmees suure tseremoonia saatel pruudimajja koos sõbraga. Sõbrer kandis parti. Peigmees kingib pardi vanematele näitamaks oma kindlameelsust jääda kokku oma kaasaga kuni elu lõpuni. Seejärel toimub pulmapidu. Peigmees näeb pruuti ja pruut peigmees esimest korda alles pulmas. Seejärel veedab peigmees  ühe päeva pruudi majas ning siis lahkub koos pruudiga "igaveseks"


Meie pulm Ahyooniga toimus 23 septembril. Meil ei olnud ennustajat aga see kuupäev tundus meile mõlema kuidagi väga soodne ning positiivne. Niisiis 23 september. Väga paljud korealased peavad nüüdsel ajal läänelike pulmi, mis minu meelest ei ole eriti ägedad. Selleks on Koreas suured pulmamajad, kus ühel korrusel on palee, teisel korrusel on söögikohad jne. Tihti on need pulmad väga kallid. Üks suuremaid puudusi on see, et enamik inimesi ei mahu sööma korraga, kuna pulmas käib reeglina kusagil 300-500 inimest. Nii et osa peab ootama ja siis käib selline nagu söökla värk. Tihti on aga kogu pidu läbi paari tunniga ja siis minnakse koju ning noorpaar pulmareisile.

Me mõlemad olime suht kindlalt otsustanud kohe traditsioonilise kasuks ning nüüd oli vaja veidi organiseerida. Minu üllatuseks läks see meil väga kiiresti ja ilma erilise draamata. Kõige olulisem oli leida koht ning me käisime läbi 4-5 kohta. Kõik need olid tradistsioonilised paleed või templid. Me valikuks osutus üks palee, mis asus suhteliselt kesklinnas ja oli kergesti leitav kõigile. Palee nimeks oli Unhyeongung ning selles palees abiellus ka viimane kuningas oma valituga. Meil õnnestus koos vanematega näha eelneval päeval selle tseremoonia kordus etendust selle samas palees.

   peab ütema, et vanemad nägid väga ilusad välja ja väga nooruslikud :)

23 septembri hommik. Ilm on ilus ja mõnusalt karge. Paneme selga oma kaunid hanbokid ehk spetsiaalselt õmmeldud Korea rahvariided ning kõigepealt viin Ahyooni paleesse, sest talle on vaja teha spetsiaalne make-up. Siis suubun tagasi vanemate järele. Ma olen suhteliselt rahulik ning kõik kulgeb vaikselt. Ema avastab, et ta on maha jätnud ühe ripatsi, mis käib hanboki külge. Vabatahtlikult longin tagasi hotelli selle järele ja tagasitulles on kõik juba pöörlemas ja kiirelt saadetakse mind mukkija juurde. Kiire make-up ja pildistama.

Juba on inimesi nii palju kohal. Mind juhatakse tagaruumi, kus minu abiline teeb mulle selgeks mida ma tegema pean. Õigemini ta ütles, et ära muretse, ma aitan sind vajalikul hetel. Siiski kõige olulisem on õppida õieti kummardama. See käib nii, et põlvi tuleb kükitada ning mitte päris põlvili langeda vaid kõigepealt käed maha panna üksteise peale. Siis alla panna parem põlv, siis vasak, siis kummardada pea peaaegu maha, siis tõsta pea, tõsta üles vasak jalg ning kätega toetudes põlvele end üles lükata. Seda kõike tuleb teha sujuvalt ja üsna aeglaselt. Mul oli probleem just selle viimase koha juures, sest mu kaunis kostüüm takerdus pidevalt jala alla kui ma püsti tõusin.


Kõik kohtadele ja valmis. Kõigepealt taovad Ahyooni sõbrad palee ees trumme ja kõlistavad panne, et kutsuda külarahvast pulma.

Seisan oma sõbraga palee ukse taga. Oma käes hoian sirmi, et katta kinni pool oma nägu. Pruut ei tohi mind ju näha enne kui käes on õige moment. Sammun koos oma sõbra Bong-Juga, kes kannab mu parti sisse palee uksest

 ning peatume trepi eel. Sõber kummardab ning ulatab mulle pardi. Võtan pardi ning asetan ukse jalamile ning kummardan seda eelnevat kummardust kaks korda. Pruudi ema võtab vastu pardi.

Nüüd tuuakse pruut minu kõrvale ning me sammume koos teineteisele poole lauda.

 Kõigepealt tuleb käed puhastada püha veega, et ära pühkida kõik halb ning astuda abiellu puhta südame ning hingega. 

 

Seejärel istume ning preester ehk siinkohal tavaliselt oli selleks küla vanem või tark laulab ning viib läbi tseremooniat.  

 

Tseremoonia käigus tuleb meil juua ühest pudelkõrvitsast. See on üks vili. Pudelkõrvits tehakse pooleks. Rahvasuu räägib, et poolikul pudelkõrvitsal on ainult üks võimalik teine pool pudelkõrvitsat terves ilmas ning nad tähendavad üksteisele kogu maailma. Pudelkõrvitast joomine tagab noorpaari harmoonia tulevikus.

Mulle ulatatakse pudelkõrvits ja neiu ütleb - joo pool. Proovin juua pool, mille peale küla tark hüüatab POOL - Mitte KÕIK. Kõik naeravad :) Siis viiakse minu pudelkõrvitsa pool Ahyoonile ja tema oma tuuakse mulle. Ning joon teise poole. Küla tark jätkab juttu ning vahepeal kummardab Ahyoon ja vahepeal mina. Ma arvan, et jumalale ja üksteisele ja austuseks jne. Siis tuleb süüa üks dattel (on vist nii eesti keeles). See on järelkasvu tagamiseks.

 

 Tuleb veel kummardada ja siis pannakse meid vastamisi ning küla tark kuulutab meid meheks ja naiseks. Kõik plaksutavad ...

Nüüd viiakse meid Ahyooni vanemate ette. Kummardame ning siis kallistan Ahyooni ema ja isa. See on märgiks, et mind on vastu võetud perekonda. Seejärel toimub sama minu vanemate ees.

Peale seda mängivad Ahyooni sõbrad oma pillidel meile pulma muusikat ja etendus on vägev.  

 Nii vägev, et kõigile meeldib ja küla tark nõuab lisalugu. Ahyooni sõbrad on veidi hämmelduses, kuna nad ei harjutanud eriti midagi rohkem. Niisiis kutsuvad nad Ahyooni mängima. Ahyoon oli ülikoolis just selles traditsioonilise rahvamuusika klubis ja õppis ka edukalt neid pille mängima. Egas midagi, plaktsutasin ja vaatasin kuidas mu kaasa panni tagus. Väga lõbus oli :)

Kõik olid rahul, siis tegime hunniku pilte nagu ikka

ja siis enamik läksid sööma aga meil oli veel ees üks privaatne tseremoonia. Ühes väikses toas oli kaetud lauake traditsiooniliste andidega ning sinna olid palutud vaid kõige lähedasemad.

Kõigepealt istusime oma vanematega. Kummardasime neile ning hea järelkasvu tagamiseks viiakse läbi tseremoonia, kus peigmehe vanemad valivad peotäie datleid ja viskavad need meie poole. Meil on kahevahel üks rätik ning me proovime need datlid kinni püüda. Mida rohkem kinni püüda, seda rohkem lapsi tuleb. Me püüdsime kõik kinni - 10 datlit :)

 

Peale seda istusime Ahyooni vanematega. Vanemad soovisid meile õnne ja armastust ja pikka kooselu ning siis istusime veel onude ja tädidega ning kuulasime nende häid soove ja õpetusi.

 

Viimaks istusime me kahekesi, sõime ühe datli kahekesi koos ning siis et tseremoonia lõpule viia tuli mul 

Ahyoon selga võtta ja üks ring teha. Kunagisel ajal tuli peigmehel läbi terve küla jalutada - majast majja et näidata kõigile oma uut naist.

Järgmisena suundusime edasi sööma. Söömise kohaks oli meil kinni pandud üks mereandide buffee koht, kus suures laadungis paremat kraami - igasugu sushit, krabisid kuid ka igasugu liha ja rohelist. Meil ei olnud eriti aega süüa, kuna komme näeb ette käia läbi igast lauast ja pisut juttu ajada. Kõik olid rahul ning väiksema grupiga ehk enamasti Ahyooni sõpradega läksime edasi ühte kõrtsi. Kõrtsis olid esindatud tänu minu vanematele pudel kvaliteetset Eesti VIINA, imehea päts koduleiba ning suur rull suitsujuustu. Kõik maitsesime ning kõik kiitsid. Õhtu kulges ühes kõrtsist teise ning lõpuks maandusime ühes mu lemmik kohas, kus tuuakse lauda suur kauss riisiveiniga ning hunnikutes soolakala. Üks klubiliige lahkus mitte omal jalal vaid sõbra õlal, kaks lahkusid ilma telefoniteta ning üks ilma kingadeta. Mis pulm see on ilma kadudeta ...

kreisid asjad koreas

Nagu ikka hakkavad silma asjad, mis tunduvad kummalised või teistmoodi ja Korea on mõne koha pealt väga teistmoodi:

ujumine - inimesed käivad ujumas riietega. Enamasti t-särk ja mingid lühikesed püksid, kuid igasugused variandid on võimalikud. See variant et sa lähed poolpaljalt on suht välistatud. Küsisin miks, põhjust ei osatud tõlgendada. Võib olla seetõttu et häbenetakse näidata end alasti. Mu sõber Kurt Kanadast rääkis mulle, et üks ta sõber otsustas laenutada toksiido (see kõige peenem ülikond) ja siis sellega randa ujuma minna :)

pruut ja peigmees - Enamik maailm on juba suht ammu läinud seda teed, et kooselu enne abielu on tavaline või ehk isegi vajalik, et paremini tundma õppida partnerit. Koreas aga on asjad endiselt vana moodi, ehk naiste ja meeste maailm on eraldi kuni abieluni. Naised käivad koos väljas - enamasti kusagil kohvikus või kinos ja mehed käiva koos enamasti baaris ja PC roomis ehk arvutiga mängimas (see on hästi popp). Kui leitakse endale tüdruksõber siis mingit kooselu ei ole enne abielu. Kui abiellutakse, alles siis hakatakse koos elama. Kui seda enne praktiseerida, siis on see suhteliselt alandav ja häbiväärne tervele suguvõsale.

WC - Kuigi enamik korealasi on väga väga privaatsust ja enese mitte näitamist avalikust kohas hindav, siis meeste WC-ga on millegi pärast asi teistmoodi. Ma ei tea miks, aga väga väga paljudes kohtades on vähemalt meeste WC nii, et pissuaarid on kohe ukse kõrval ja uks on lahti. Nii et möödujad võivad iga kell sisse kiigata ja vaadata, et kes siis soristab. Minule tundus see värk üsnagi ebamugav. See ei tähenda, et kõik WC sellised on, aga no rohkem kui 10-nes sellises ma olin küll.




autod - vanemat autot kui 3 aastat linnapildis eriti ei näe. Enamik on liisingu peal ja peale 3 aastat vahetatakse see lihtsalt uue mudeli vastu. See tähendab, et sa lõpuks ei oma tegelikult kunagi autot, lihtsalt liisid ja telefonidega on sama asi. Lihtsalt anna vana ära ja võta uus vastu. Vanad autod saadetakse kõik kusagile muudesse Aasia riikidesse, nii et vanemat autot osta on isegi päris keeruline. Järelturg on peaaegu olematu

korterid - kui tahad üürida endale korterit, siis ei käi see nii nagu mujal maailmas vaid tuleb maksta üür kusagil 200 000 dollarit, just kuulsite õigesti ehk umbes 2 000 000 krooni, et üürida endale korter. See annab korteri sulle aastaks ja peale selle aasta lõppu saad oma 200 000 dollarit tagasi. Ehk osaliselt ei maksagi sa mingit üüri. Omanik saab selle rahaga aga teha mingi investeeringu ning teenida päris head protsenti kusagil fondis vms. Igatahes nii see süsteem töötab. Kus see 2 miljonit krooni võtta on aga sinu oma asi.

mobiilid - enamikel mobiidel on antenn, et vaadata televiisorit sealt. Suht sürr minu jaoks.

Reisimine - kuigi neil on raha ja nädalavahetused on vabad, enamik korealasi eriti minema kusagile ei kipu. Nt Jeju saar, mis on üks uutest looduslikest maailmaimedest asub kõigest 300 krooni kaugusel ehk 40 minutit lennukiga. Enamik Ahyooni sõpru ja ta ise sealhulgas polnud kunagi seal saarel käinud. See on nagu meil, et pole kunagi saaremaal käinud. Enamik ikka ju on. Nii et reisima nad eriti ei kipu







koerad - minu jaoks on väga julm vaadata kuidas nad koertega ümber käivad. Enamik koeri on ketis, kett on pool meetrit pikk ja sealt neid lahti ei lasta mitte kunagi või peaaegu mitte kunagi. Paljud koerad on pandud mingi raudkuuti, mõõduga meeter korda meeter ja nii nad seal passivad. Mis mõte nii koera omada on ma ei tea, aga nagu paljud asjad siin koreas, naabril on, siis mul peab ka olema stiil.

Bussijuhid - bussijuhid on siin kohalikud jumalad, kellegi tava liiklusreeglid ei kehti. Korealased ise väidavad, et kõigeparem lõbupark on bussisõit. Mine istu bussisõit. Mine istu bussi ja hoia ainult kinni ja peab tõdema, et see tõesti on nii. Bussijuhid on tugeva stressi all, väidetavalt ja seetõttu on neile kõik lubatud. Peale bussi sisenemist on soovitav kohe kusagilt kinni haarata, sest bussijuht vajutab juba enne uste sulgemist gaasipedaali põhja ja enne peatust ta hoogu maha ei võta, vaid peatuseni jõudes vajutab piduri pedaali põhja. Nii et kahe käega tuleb postist kinni hoida. Punased tuled ei ole mingi probleem. Lihtsalt tuleb vaadata et teist autot ei tule jne,

aga olgu järgmise korrani, kui ma olen juba abielumees siis :)

Korea

Olen nüüdseks juba peaaegu 2 kuud olnud Koreas ja võin öelda, et mis ma teada olen saanud on kõigest jäämäe tipp. Korealaste kohta on väga palju avastada ja nagu eestlasedki ei ole nad väga avatud vaid hindavad oma privaatsust vägagi ja emotsioone ei kiputa eriti välja näitama avalikult.

Jõudes esimest korda Koreasse siis oli mul väike kultuurišokk. Võib ju teada, et mis sind ees ootab aga kõike seda oma silmaga näha on midagi muud. Paar päeva tagasi peesitasin rahulikult Gili saarel, kus puudus mootorsõiduk. Paljudel kohalikel polnud peale ühe lehma ja väikese onnikese midagi ette näidata, peale suure naeratuse, mida ta rõõmsalt demonstreeris, kui ta oma väikse rattaga  mööda lendas. Ipad on midagi ulmelist ja väljaspool reaalsust selle saare peal.

BUBUMMMM! Avan silmad, seisan metroo vagunis, mis kihutab maa all tundmatuse poole. Vaatan ringi, inimesed kõik suhtlevad lakkamatult, aga mitte omavahel nagu seda võis näha Gili saare peal, vaid kellegi kolmandaga kusagil küberruumis.

Ipad on siin midagi sellist, et kui sul ei ole ette näidata oma tuttuut nutitelefoni nii suure ekraaniga, et sul on vaja korraliku käekotti selle kandmiseks või uusimat Ipad oled sa ajast väga maha jäänud. Tere tulemast küberriiki Koreasse. Noored, vanad, lapsed, vanaemad kõik nad on kui liimitud selle ekraani külge. Ekraanilt vaatab vastu viimane seebiooper, olümpiamängude ülekanne või siis chatitakse lakkamatult oma kõigi sõpradega ja updatetakse Facebooki iga kahe minuti tagant. Päris naljakas on vaadata mehi, kes tunduvad olevad direktorid või muud tähtsad pangategelased, mingeid värviliste pallikestega mänge mängimas. Midagi selles pildis ei klapi. 

Mina, kes on viimased paar aastat saanud nautida televiisori vabadust, ehk kõik kohad kus ma olen olnud, ei ole seda plärakasti mu silme all olnud. Mul ei ole televiisori vastu midagi, aga ma olen televisiooni vastu, õigemini kogu selle reklaaminduse vastu. Ma tahan vaadata mingit filmi või saadet, aga mitte pesuvahtu, ning tänapäeval on võimalusi ju mitmeid kuidas end sellest ringist välja lülitada. 

Lisaks on see, et hetkel kui televiisor käima pannakse toimub mingi klikk inimese peas, sealhulgas ka minu peas. Ehk see ei olegi klikk, aga me oleme ehk ka nagu mingid kimalased, kes lambipirni poole tahavad kiigata kogu aeg, ehk helkiv ja värelev pilt tõmbab lihtsalt tähelepanu endale. Ehk pane telekas käima ja koos sellega pane punkt vestlusele, mis eelnevalt võis toimuda, sest peale seda klikki ei jõua su tekst enam vastaspoole ajusse. Nii et inimesed, tehke teene endale ja viige televiisor kasvõi nädalaks ajaks keldrisse või pange voodi alla ja uskuge mind, te avastate nii palju võimalusi, mida te kõik selle ajaga nüüd teha saate ja uskuge mind, midagi ei juhtu, kui te kella 7 uudiseid ei näe.

Igatahes nüüd olen ma põrgus, sest televiisor on igal pool, bussis on neid 3 tk, igas baaris, restoranis ja ka kõige väiksemas kohvikus on televiisor ja see mängib kogu aeg. Proovin kõrvale vaadata, aga klikk on juba toimunud. Ainuke lohutus on paari nädala pärast saabub vaikus :)

Aga korealastest siis veidi. Korea ümbermõõt :) ehk pindala on ligi 100 000 ruutkm ehk siis 2 Eestit pluss veidi veel, aga inimesi on 50 miljonit. Ligi 500 inimest ruutkm kohta. Mõelge selle peale veidi. 

Kliima on siin päris hea. 4 aasta aega,  talvel maksimum -10 kraadi. Suvi on pikalt soe, kusagil 4-5 kuud on üsna kuiv ja ikka +30. Päikelisi päevi on igi 200 Koreas ja see annab võimaluse kasvatada igasugu kraami - riisi, igausug puuvilju ja juurvilju.

 Kõige popim on kasvatada tšillit ja riisi. See on põhitoit. Ahyooni emal on aed ja põhirõhk on igasugu rohelisel kraamil. Kurk, tomat, igausugu salatid ja sibulad jne. Väga popp on kasvatada ka mustikaid. Mustikad on väga kallid poes ja metsas neid eriti ei leidu, sest metsa nagu eriti polegi, nii et tuleb ise kasvatada.

Noored kasvavad üles ja väga tihti toimub eristamine juba noorelt, ehk noored neiud käivad tüdrukutele mõeldud koolis ja poisid käivad poiste koolis. Kuna konkurents on nii tihe, siis vanemad tahavad nagu ikka oma lastele, võimalikult head tulevikku. Kuna naabrist parem ideoloogia kehtib ka siin täiel määrel, siis laste õnnelik lapsepõlv on väga lühikeseks muutunud. Juba algklassidest saadik on laste elu muudetud väga tihedaks. Peale tavalist koolipäeva, mis tavaliselt lõpeb kusagil 2 paiku, tuleb enamikel minna veel lisa kursustele, ehk mis vanemad on välja valinud. Enamasti on selleks nt inglise keel, matemaatika, mingi muusikatund, lisaks kehaline ja siis veel teadus jne. Kuidas kellegil. Nii et laste koolipäev lõpeb kusagil 6-7 ajal ja siis tuleb ju veel õppida. Kõik need lisakursused on väga väga kallid ja vaesed vanemad peavad töötama tihedalt ekstratunde, et võimaldada lastel neid kursuseid võtta. See jätab väga vähe vaba aega ja tihti peale ka raha, et üldse midagi muud teha. Kurt, üks mu tuttav kandalane, töötas aasta aega siin Koreas õpetades inglise keelt. Inglise keele õpetajate palgad on väga väga kõrged ja õpilastest puudus ei ole. Erakoolis kus ta õpetas, oli tema õpilasteks just enamasti need algklasside noorukid ja ta ütles, et lapsed on päris õudsed. Nad on lihtsalt nii väsinud ja tüdinud, et mingit väga suurt tahtmist või sisemist soovi õppida neil ei ole, nad lihtsalt peavad. 

Peale keskkooli käib tihe rabelemine, et mis ülikooli saada. Ülikoole on väga palju ja konkurents on uskumatult tihe. Ka ülikoolis ei ole lihtsalt nii, et käid oma kursusel ja ongi tore. Ei lisa lisa lisa kursused ja veel ekstra tööd jne. Siis ehk õnnestub saada mingi töökoht ja edasi töödata töödata terve elu, et lasteks oleks võimalus saada heasse ülikooli. Puhkust nad eriti ei saa, ehk paar nädalat aastas ja katsu sa seda korraga välja võtta. Nii et uskumatult töökad. Minu jaoks liiga kreisi.

Üks asi, mis siin mul veidikene harjumist võtab on vanus. Kui laps sünnib on ta koheselt ühe aastane. Kui saabub uus aasta, siis saavad kõik korraga aasta vanemaks. Ehk 31 detsembril sündinu on kahe päevaselt 2 aastane. Miks see nii on? Sest vanus määrab väga väga palju asju siin Koreas. Kui sa oled vanem, see tähendab isegi 1 aasta vanem, siis on sul teatud õigusi nooremate ees ja ka kohustusi. Kui sa käid koolis, siis on sul "lubatud" läbi käia ainult oma vanusetega, ehk täpselt sama ealistega nagu sa ise. Nii et oluline on aastakäik et mis aasta mudel sa oled. Kui sa oled 2000 aasta mudel siis oled sa grupis x ja see saadab sind terve elu. Minu jaoks on veidi kummaline, et sul ei saa olla eriti sõpru, kes on sust aasta vanemad. Minu jaoks, mis  vahet seal on. Aga näe on, Koreas on. Eriti tuleb see välja nt ülikoolis. Vanemad peavad alati aitama nooremaid, ehk aitama neid milles iganes. Tihti vanemad teevad lõuna välja, aitavad mingi kursuse või millega iganes. Nooremad peavad alati aga kuuletuma "vanematele" ehk ei ole mingit jonnimist, kui sul kästakse mingi koht peale joomist läikima lüüa või midagi sellist, tuleb lihtsalt kuuletuda.

 mina olen Ahyooni sõprade seas kõige vanem, nii et teisest klassist meest, ehk vanem vend Meelis

Sama värk käib ka perekonnas. Pere vanem poeg peab alati hoolitsema nooremate eest. Ehk vanem vend alati maksab arve ja peab alati toetama nooremaid ja nooremad peavad kuuletuma vanemale. See tekitab veidikene ka tõrkeid jne nagu alati, kuid selline süsteem on siin olnud juba aastatuhandeid ja ega seda ei muuda naljalt miski.

Väga oluline on vanemate inimestega suhtlemisel. Ehk Ahyooni vanemate või tema onude ja tädidega olin ma päris hädas, sest tegin päris palju asju valesti. Kohtudes vanema inimesega kui sa ise oled, ei ole viisakas pakkuda kätt, vaid tuleb oodata kui sulle seda pakutakse. Võibolla ei pakutagi. Silma ei ole viisakas vaadata, vaid alati tuleb olla alandlik ja pea rohkem alla panna ja kummardada jne.

Istudes laua taga ning tihti nagu ikka on mingi pudel ka laua peal, siis joogi pakkumine on väga oluline protsess. Sest neile ju meeldib juua ja see tuleb õigesti läbi viia. Tihti käib joogi valamine korda mööda. Kui kord on käes tuleb juhul kui inimene on alles tutvunud või tegemist on vanema inimesega austuse näitamiseks tuleb pudelit hoida kahe käega. 

Vasak käsi hoiab pudeli põhja ja parem toetab kaela. Siis tuleb kallutada hoides pudeli suud veidi alla poole klaas peaaegu täis. Vastaspool olev inimene peab oma pitsi või klaasi hoidma kahe käega. Kui inimesed on juba rohkem tuttavad tuleb üks käsi kallamise ajal panna rinnale ning kergelt kummardades valada teise inimese pits täis. Vastaspool hoiab ka üht oma kätt südame piirkonnas ning teise käega klaasi. 

Valada tuleb vastavalt vanusele. Ehk kõigepealt kõige  vanemale ja siis allapoole kuni viimaks kõige nooremale. Istudes laua taga ei tohi vanematele inimesetele pöörata selga (selle vastu ma eksisin) vaid tuleb istuda sirge seljaga ning mitte väga palju juua (selle vastu eksisin ma ka) ja pingsalt jälgida kogu aeg, et kellel saab klaas tühjaks jne. Igatahes võtab veidi aega see värk.

 Teine väga põhiline asi on söök ja söömine. Korealastele meeldib meeletult palju süüa, kuigi nad kõik on imepeenikesed ja saledad ja neile meeldib ka palju juua, kuigi nad on imepeenikesed ja saledad joovad nad valge mehe laua alla nagu naksti. Tean omast käest. Söögikohti on igal pool ja igal sammul ja korealastele meeldib väga väljas söömas käia. Väga palju kohti on, mis on kuulsad mingi söögi poolest ja väga paljud teavad, et aa seal on see kuulus söök ja seal on see jne. Söögilaud on väga rikkalik ja mitmekesine. Võttes aluseks kõige tavalisema söögikorra, siis laual on : kimchi (kapsas, mis on marineeritud veidi vürtsika kastme sees), kollane redis (magushapu redis ja valge inimese päästja kui söök on liiga vürtsikas), kauss riisiga (riisikauss tuleb alati piinlikult tühjaks kraapida, vastasel korral ei arvata sust eriti hästi, umbes nagu must leib meil), kauss kondisupiga (kapsa, sibula kondisupp) ning üks kala (tihit praetud väike kala). Head isu ehk maskidese oo. 

see kollane on redis ja punane selle kõrval kimchi

Minnes välja sööma on valikuid väga palju. Enamikes Korea söögikohtades võib aga leida järgnevat : gimbap ehk nagu sushi (sushi ise on tegelt toores kala väikese riisiga, see mis on keeratud musta lehe sisse ja kus on näiteks advokaado ja lõhe vms on tegelikult gimpab),  mandu ehk pelmeenid,

 nengjan ehk külm nuudlisupp (see on üks mu lemmikuid eriti kuumal ajal. Supis on jää ning nuudlid koos köögiviljadega ning palaval ilmal ooo see on päästja)

kuum nuudlisupp võib olla igasuguste lisanditega ning igasugused erinevad mereandide supid

 

ja üks peamisi gurmee asju on kaheksajalg ja kui on veel värske, ehk poolelus see on kõige parem

Minnes restosse tellitakse söök ning kõik jagavad kõike väljaarvatud oma riisikauss. Ennemuiste ajal oli tavaline, et pandi nt supikauss keset lauda ja siis igaüks võttis oma lusikaga kordamööda kausist. Isegi tänapäeval on see veel tavaks, aga ainult pereringis tavaliselt.

Ma olen siin söönud selliseid asju, mida ma pole uneski näinud. Näiteks proovisin ma ära selle siputava kaheksajala. Oli päris hirmus, hästi nätske, et peab närima ja närima ja veel närima ja siis saab alles alla kugistada. Siis veel nt meritigusid, need olid küll head. Jeju saare peal sõime blowfishi ehk see kala mis on hästi ümmargune ja ogadega ning on mürgine. Nii et seda tuleb väga oskuslikult küpsetada, et mürk kuidagi moodi sisse ei jääks. Jamm jamm. Lisaks igasugu erinevat liha. Musta notsut - see on eriti hea. Lihaga on üldse siin nii, et liha on väga kallis. Isegi poes on mõned lihasordid mis maksavad kusagil 1000 krooni kilo. Tavaline veis on nii 300 krooni kilo (sorry ma ei oska veel neid eurosid arvutada) ja siga 150 krooni kilo. Restos on veel 2x kallim. Tavaliselt on liharestod täiesti erinevad. See on Korea BBQ. Mulle väga meeldib. Lähe istud laua taha, laua keskel on suur grill ning mõnikord tuuakse tulised söed ja pannakse sinna alla, mõnikord on see aga gaasiga. Siis tuuakse känts liha ning käärid. Vaikselt praadides tükeldatakse liha väikesteks tükkideks ning siis võtad väikese tüki ning paned koos lisanditega väikese lehe sisse ja siis suhu - amm. Minu eelnev taimetoitluse eelistus on täiesti maha trambitud siin koreas. Ütleme nii, et keskkond muudab inimest kõige rohkem, ehk kui kõik kugistavad liha igal pool kogu aeg, siis on raske vastu võidelda. Ma olen juba loobunud. Sõber Kurt kanadast väitis, et ta pole kunagi nii palju liha elu sees söönud kui siin Koreas. Kultuur. Väga kuulus on ka koer. Paljudes kohtades on võimalik tellida endale hot dog ehk kuum koer ainult et päris. Ahyoon ütles, et on maitsev. Minul on vaimne blokk, ma ei ole veel proovinud.

Söögi ja joogi kohad on tavaliselt eraldi. Joogi kohas on võimalik tellida mingit sööki ka, aga tavaliselt on see siis kas bbq või kala. Üks mu lemmik kohti oli selline, et astusid sisse ja kui sa midagi ei öelnud esimese minuti jooksul toodi sulle kohe automaatuselt lauda suur pesukauss makaliga (makali on riisivein) ja suur taldrik kolme kalaga, sest meid oli kolm. Pesukaussi lükati hunnik jääd ja siis kopsikuga võtsid veini ja luristasid. Legendaarne

 

bongju võtmas järjekordset kausitäit makalit

Kohti on muidugi igasuguseid ja kuna inimesi on nii palju, siis kõik kohad pilgeni täis kogu aeg ja rahvas sööb ja joob. Kui nad joovad siis nende stress väheneb ja nad isegi hakkavad naeratama ja irvitama. Nagu eestlasedki.