Halong Bay ja Sapa

Halong Bay on üks kuulsamaid kohti Vietnamis, eelkõige selle pärast, et see nimetati üheks uueks 7-st looduslikust maailmaimest. Nii et selle koha külastamine on enamikel turistidel eeskavas ja nii ka meil.

 Hanois on igasugu agentuure, kes pakuvad erineva pikkuse ja kvaliteediga tuure. Meil oli plaanis võttas 2 päevane tuur koos ööbimisega laeval. Valik oli kas kõige odavam - nii umbes 45 dollarit või siis veidi kallim nii 60 dollarit. Kallima vahe on selles, et laev kus ööbid,  on tunduvalt ilusam koos parema söögiga. Käsime veidi ringi ja leidsime ühe väiksema agentuuri (väiksemates agentuurides on alati palju soodsamad hinnad kui hotellides) ja saime selle veidi parema tuuri nii 50 dollariga kätte.

Sõit Halong Baysse võttis Hanoist aega nii 3 tundi. Teel rääkis meile giid loo kuidas Halong Bay alguse sai. Halong Bay tähendab laskuvat draakoni lahte ja kantud Unesco maailmapärandisse oma erilisuse poolest.
Halong Bays on kokku 1978 saart. ja pindala on nii 1553 ruutkilomeetrit.

Olin suht evelil ja esimene mulje kaugelt oli tõesti võimas. Palju väikesi saari justkui oleks pandud sinna ja mitte päris. Meid juhatati väiksese paadi peale. Seal ujus ringi hästi palju suuri jahte ka, meie oma oli päris pisike aga armas. Meile näidati kätte oma tuba, kus oli suur voodi, vannituba ja isegi konditsioneer. Nii et luks värk

Oli käes lõuna aeg ning samal ajal kui me lasime lõunasöögil hea maitsa, meie jaht vaikselt triivis lahe poole. Söök maitses hästi ja seda oli külluses. Nüüd oli aega ringi vaadata kas tekil või paadi ninas ning imetleda seda maailmaimet :)



Jaht triivis väikesse lahesoppi, kus elas tegelikult väike kogukond. Nad kõik elevad paatide peal ning neil oli seal isegi väike kool. Meil oli aga võimalus natuke aega süstadega ringi aerutada ning vaadata neid saari lähemalt. Mõne saarel oli väike koobas, mõnel aga tundus, et on isegi mõni elanik, kes oma pesu oli kuivama riputanud. Tegime kahele kolmele saarele tiiru peale ning jäime vaadatuga rahule



Edasi sõitsime vaatama üht suuremat koobast siin kandis. Ma olen enne ka koopaid näinud, kui see oli tõesti väga suur koobas ning midagi sellist ma ei oodanud.

Igale poole oli pandud väiksed lambid, sest ega muidu ei saaksi koopas eriti ringi liikuda, liiga pime oleks. Ma olin hämmastunud selle koopa erilisusest ning võtsin aega, et seda uurida:

Peale seda viidi meid ühe saare peale ning meil oli võimalus veidi ujuda ning ringi vaadata. Vesi ei olnud väga puhas aga ujuda oli mõnus. Aeg hakkas üsna hilise peale juba minema ning pimedaks läheb siin järsku ja üsna vara. Nii kell 6 on juba pime. Hetkel on talv tulemas. Kõik jahid randusid üsna lähestikku ning päris ilus oli vaadata kuidas nad kõik oma tuledes vastu helgivad



Peale suurt ja küllusliku õhtusööki istusime pikalt üleval tekil ning ajasime juttu teiste reisijatega ning oli väga tore. Vesi oli väga tasane ning uni oli magus :) Hommikul viidi meid tagasi linna ning oligi sõit läbi. Ma ootasin veidi liiga palju sellelt reisilt ehk ning ei jäänud lõppkokkuvõttes väga rahule. Millegi pärast ei taha need jahid eriti saarte vahel sõita, vaid hoiavad enamus ajast kaugele. Ma eeldasin, et lahe tuur just seda tähendabki, et sõidetakse nende saarte vahet ja neid on siin ju tuhandeid. Lubati ka öist kalastust ja igasugu muid asju, mida ei juhutnud. Nii et kui keegi peaks kunagi sinna poole minema, soovitan sõita lihtsalt Halong Baysse ja siis seal valida endale sobiv variant ise.  Nii on saab ise valida ja odavam tuleb kindlasti.

Edasi liikusime Sapasse. Me läksime rongiga, ning õnneks me sattusime hea rongi peale, kus oli mõnus kupee - 4 inimest. Pehme voodi ja vaikne ratta-ta-taaa nii et uni oli väga magus.  Sapa on ka üks Vietnami peamisi turisti punkte ning ootasin seda kohta väga. Hommikul kell 6 kohale jõudes tibutas kergelt ning väike bussiga mäest üles kõrgele sõites ei olnud mu tuju kõige parem. Välja vaadates oli igal pool paks udu ning taevas täiesti pilvine. Kas tõesti jälle. Pole lootuski siis näha neid riisipõlde ja kauneid vaateid, ju siis mitte. Proovisin leida positiivset nooti aga see oli enesepettus. Õnneks kohale jõudes hakkas ilm tasapisi paranema ning hiljem sain teada, et see ongi nii iga päev. Hommikul on pilved ja tibutab, kuid 10-11 tuleb päike välja ja võib päris palav olla. Selline on siin talve ilm. Panime oma kotid hotelli hoiule ning peatselt pidi algama meie 2 päevane tuur giidiga kohalike mägihõimu külla. Sapa ümbruses elab 3-4 hõimu. Peamised hõimud Sapa ümber on Mongid ja Daod. Meie giidiks oli noor Mongi naine nimega Shaw või vähemalt nii kõlas.

Shaw ütles, et viib meid oma külla. Hakkasime siis liikuma ning avastasin järsku, et meie saatjateks ei ole vaid Shaw vaid terve hunnik küla naisi. Põhimõtteliselt igal inimesel oli oma giid ning teel ajasime juttu meie kahe küla naisega. Saime teada päris palju huvitavat.  Näiteks, et enamik naisi abiellub väga noorelt. Mõned isegi 14-15, enamik 17-18. Mongi naised on kõik väga pisikesed. Meie giid on nii 150 cm pikk ja hästi kleenuke ka. Pisikesed. Kui noormees on oma kaasa välja valinud siis ta röövib piiga koos oma sõpradega. Tavaliselt annab noormees teada, ma röövin su täna. Siis noor neiu röövitakse ning viiakse peigmehe majja, kus kolme päeva jooksul noormehe sõbrad ja sugulased proovivad tüdrukule auku pähe rääkida, et too noormehega abielluks. Kui tüdruk on nõus toimuvad pulmad, kui tüdruk ei ole nõus, siis viiakse ta oma majja tagasi.

Paljudel naistel on otsaees punane märk. Küsime, miks see nii on. Giid räägib meile, et kuna paljud ei taha siin arsti juures käia, siis enamasti kasutatakse ikka rahvameditsiini. Kui buffalo sarve otsaees hoida umbes minuti, siis võtab see peavalu ära, aga jätab mälestuseks punase märgi. See kaob umbes nädala pärast.

Teel küla poole käivad meie giidid pidevalt kusagil võsas ja toovad näitamiseks meile erinevaid taimi. Põhiline taim oma indigo taim, mida nad hõõruvad käte vahel, et kätte sealt saada indigo värv. Nende peamised rõivad on indigo värvi, nii et nad kasutavad seda lõnga värvimiseks. Nende käed aga on töömehe käed ja indigo värvi:

 

Vahepeal toovad jälle midagi võsast ja teevad meile kõrtest väikese hobuse mälestuseks. Väga armas



Tee kulgeb oma moodu, kus vahepeal jooksevad põrsad tee peal

ning vahepeal teeb ekskavaator tööd. Üles alla üles alla ning peab olema ettevaatlik. Üks australlane kukkus ja murdis oma jalaluu tol päeval kui meie oma matka tegime. Tee on kohati väga järsk ja peab olema ettevaatlik. Kohalikud ise enamik käivad ringi kummikutes ja vahel ka vannitoa sussides. Huvitav valik, aga järgmine päev sain ma aru miks.



Igal pool meie ümber olid fantastilised vaated riisi terassidele ning iga nurga taga oli ootamas uus. Minule jäi meelde seal üks koolimaja. Sellises koolis oleks tahtnud isegi ehk käia :



Enamikud Mongi naised kannavad oma lapsi selja peal ning lapsed on sellega täiesti rahul. Keegi ei karju, vaid lapsed tripivad kaasas ja vaatavad ringi. Tundus tihti, et vanemad on isegi ära unustanud, et lapsed selja taga on :



Aga kus on siis mehed. Me käime läbi paarist väiksemast külast, mis jäävad tee peale. Igal pool on näha palju lapsi ja naisi aga mehi üsna vähe. Siis jõuame ühe käänu taha ja näen, et kõik mehed on tööl ehitamas kellegile uut hoonet. Eks siin käib nagu igas külas ikka. Üksi ei saa midagi, aga terve külaga - paar päeva ja maja on valmis.

Vaatan pidevalt kuidas need inimesed siin elavad ja kuidas nad käituvad. Kogu nende olek on nii teistmoodi ja täiesti uus minu jaoks. Enamasti elatakse bamboo majas, ning tundub, et inimesed ei ole väga rikkad. Kõik naised igal võimalikul hetkel teevad näputööd, ehk õmblevad midagi. Kõikidel on kaelas oma tehtud kotid ja käekotid jne, mida nad proovivad müüja. Samuti lapsed, kes kõik teevad väiksed käepaelu ning oma armsa olekuga proovivad turistide tähelepanu võita. Ilus on nende käsitöö ning tahaks anda rohkem kui mul on.

 

Jõuame oma ööbimiskohta. Ööbimiskohaks on home-stay ehk koduööminime. Ma loodan alati, et see on rohkem personaalne, aga arvestades, et me oleme jälle mingi tuuriga, ei ole see nii. Ööbime küll kellegi kodus, kuid pööningul on nii paarkümment eraldi madratsit maha pandud ning need täituvad üsna ruttu.

Kell on alles poisike ning otsime, et mida võik veel teha. Teel panin tähele üht silti, mis  jutustas, et siinkandis on mingid iidsed kivid koos iidsete jooniste ja märkidega. Otsustasime minna neid vaatama ning giidi ema oli väga lahke ja lubas meid kohale juhatada. Läksime läbi küla ning meil tuli ületada jõgi. Jõe teisel kaldal mängisid poisid, kes ilma igasuguse kartuseta hüppasid kividelt kividele ning tundsin end kui kala vees. Giidi ema näitas meile ees teed, kui ühe koha peal jäime me veidi takerduma, kuna tuli teha nii pooleteistmeetrine hüpe märjalt kivilt märjale kivile. Ei tundunud väga ohutuna ja veetase oli ikka kõrge. Nii et tuli taganeda ja otsida teine tee. See oli veidi eemal ja saime ilusti üle



Kivid leidsime ka üles. Selles kandis on nii 900 kivi koos iidsete märgistusega. Kui vanad need on see polegi veel välja selgitatud, kuid näha on, et need on ikka väga vanad. Kivid on igal pool ümberkaudu ning mõned euroopa teadlased on enamik neist läbi käinud ja leidnud väga huvitavad märkeid. Paljude peal on inimesed, loomad ja minu meelest ka riisiterassid

Tagasi jalutades tuleb meile vastu üks külamees, hoides oma jalgevahel mingit pilli. Tuleb välja, et see on kohalik flööt ja paljud noormehed mängivad love marketi ajal oma soosikutele seda pilli. Kõlab hästi igatahes

 

Õhtusöök on võimas ning istume mõnda aega seltskonnaga koos ja ajame juttu. Hommikul ärgates on kuulda väljas tugevat vihmasadu ning väike kartus on sees, et kuidas me täna hommikul siin libedaga hakkama saame.

 naljakad ja õpetlikud plakatid on igal pool kodudes

 Täna on meil plaanis külastada üht waterfalli ehk juga ning üht väikest küla. Tee on väga libe ja sopane. Nüüd saan aru, miks nad siin kõik kummikutega käivad

Väga paljud libastuvad ning otsustavad järsematest kohtades pepu peal alla lasta. Libastun ka mina, kuid kõik see on väga naljakas, ning keegi ei nuta. Ilm on sobune, kuid mõned vaated on väga ilusad

Jõame waterfallini, mis on väga kõrge ning võimas.

Peseme end puhtaks ning laskume alla väikesesse külla. Külas on väike kool, kus käivad ainult väikesed lapsed. Lapsed käivad koolis hommikul vara ning siis peale lõunat jälle veidikene.

Mägilaste elu on hoopis midagi muud kui linnalaste elu ning lutsukommi iga päev ei saa, aga nad tunduvad olevat väga õnnelikud siin.

Järgmisel päeval külastame veel üht väikest küla nimega Cat cat village. See ei asu Sapast  väga kaugel. Vaade ülevalt Sapast on tõesti väga ilus koos riisiterassidega

Meie grupis on ka üks laps. Kohalik Vietnami laps. See laps on pärit linnast ja tema vanemad on teda väga hästi toitnud. Ma pole elu sees nii paksu last varem näinud. Kuigi tee  külasse on maksimaalselt ehk kilomeeter või poolteist otsustab perekond üürida rolleri. Liiga pikk tee, et jala käia. Vaene laps :



Küla on täis igasugu pudi padi poode ning all oli üks ilus juga jälle. Iseenesest ilus küla, aga turistiküla tänapäeval. Mingit erilisust siit oodata pole.


Tagasiminnes nägime paari looma oma tee peal ja nautisime kauneid vaateid:

 

Sapa on ise väga eriline koht tõesti. Kui keegi peaks siia kanti kunagi sattuma, soovitan kindlasti tulla ise rongi või bussiga ja ise kohapeal ringi vaadata. Enamik naisi linna peal on nõus teid oma külla viima ning kodumajutusi on kõik kohad täis. Dao külla me ei jõudnud, aga paari Dao naist nägime küll.



Siin on avastada palju huvitavat ja imeilusad vaated on igal pool. Käisime ka turul ja nagu ikka on oodata üllatusi :)

 

ka nii võib kala püüda

Loodan, sinna kord kunagi tagasi jõuda. Käisime ka


Meid ootab ees buss Laosesse ning see on hoopis teine riik.


Ma pole mõnda aega kirjutanud, kuna mõtlesin, et mu kõht on juba kummist. Kartsin kogu aeg mingit kõhuviirust saada Vietnamis, aga see jäi tulemata. Laos mõtlesin korraks, et igast asju võib juba süüa aga näe ei saa. Nüüd olen olnud mõnda aega veidi tõbine ja mitte eriti reibas, et kirjutada midagi. Aga nüüd ehk ...

vietnam jätkub

Jõudsime siis Nha Trangi. See on teada tuntud kuurortlinn Vietnamis ja siia saabub hästi palju rannaturiste ja põhjus on muidugi :

Kuna meil oli plaanis ainult ühe päevane peatus siin, siis ei hakanud me eriti midagi pikalt planeerima, vaid võtsime kohe hommikul rannas end platsi ja lasime päikesel end veidi praadida. Mina lasin end ehk natuke liigagi palju praadida, aga mitte liiga palju - ainult kergelt roosakaks :) Päris kena rand on ja ujuda oli ka mõnus. Läks kohe sügavaks, vesi oli soe ja lained olid suured.

Mind hämmastas algul, kui me kõndisime mööda tänavaid, et igal pool olid reklaamid vene keeles. Hiljem ma enam nii hämmastunud polnud, kui ühtegi teist turisti peale venelaste ma ei kohanud. Tundub, et see on uus paradiis vene rahvuslastele. Ma olen veidi rassist ja nende kohalolek mind väga ei rõõmustanud. Nii et kusagil keskpäeval muutus rand liiga paljuks minu jaoks ja lasime sealt jalga. Mis siis edasi teha. Kui midagi teha pole, siis tuleb ju suund võtta Spa poole.

Kuna me ei teadnud kus see on, siis võtsime takso. Takso ei ole siin väga odav, peamine põhjus on see, et ainult turistid sõidavad taksoga ja turistidel ju raha on. Sõit ei olnudki väga pikk ja peagi olime hot springs spas, ehk kuumavee allikate koht jälle.

Pilet maksis 6 dollarit ja selle eest saab siin oi oi kui palju. Olin suht üllatunud. Kõigepealt juhatatakse sooja minereaalvee dušši alla siis palutakse astuda ühte mudavannidesse. Õigemini astud sisse ja siis onu keerab muda voolama.

Siis võib seal vedeleda nii kaua kui tahtmist on. Soovitavalt 15 minutit. Me olime kusagil 20nd. Kopsikuga saab endale muda peale valada. Enamik valas muda pähe, aga minu jaoks tundus see pisut ekstreem. Mulle tuli ka meelde see kui me olime Uus-Meremaal mudavannis ja pärast haisesime veel mitu päeva. Seekord oli aga asi palju meeldivam. Peale vanni tuli minna ja päikest võtta nii 5-10 minutit, et muda ära kuivaks su nahal ja nii kõik hea kraam sisse imenduks. Venelastele polnud vene keeles ühtegi silti, nii et nad kõik eirasid seda nõuannet. Me kuivasime ja siis lasime end kuuma veel all puhtaks.

Nüüd juhtatati meid kuuma mineraalvee vanni. Oli väga soe ja  soolane vesi. Mõnus lõõgastus 

Peale neid protseduure oli nahk küll nagu uus ja tunne väga mõnus.

Peale seda sai end igasugustes suurtes basseinides leotada, kus oli nii kuum kui külm vesi. Oli ka paar

suurt mullivanni kus sai lebotada. Igatahes vägev värk. Meile sellest veel ei piisanud. Lasime endale veel massaži ka teha. 45 minutit. Jalgadega roniti selja peal ja kõik kondid ja luud raksusid paika kenasti :)

Edasi läksime jälle ööbussi peale ja sõit läks edasi Hoi Ani poole.

 Hoi An on üks kõige mõnusamaid linnu Vietnamis, vähemalt minu arust. Hoi Anil on väga pikk ajalugu ja sealne vanalinn tuletas pisut meelde ka meie oma vanalinna. Hoi An on väga hea näide iidsest sadamalinnast. Peamine tegevus käis seal 15saj kuni 19 sajandini.  Hoi Ani linna nimi tähendab tõlkes "rahulik kohtumis koht" :)

Siinne linn on saanud mõjutusi nii portugaalastelt, kui hiinlastelt ja jaapanlastelt.

jaapanlaste sild

Kõik nad on ehitanud siia midagi oma ajajärgul ja tõesti, nii väikse linna kohta on siin iga nurga taga mõni eriline hoone või koht. Hoi An on kantud ka Unesco maailmapärandisse oma erilisuse poolest.

Me maandusime siia hommikul ja natuke otsimist ja leidsime endale soodsa öömaja. Kuigi üks väga kena hotell oli ainult 15 dollarit öö, suutsime me leida veelgi soodsama variandi. 2 ööd kodumajutuses 16 dollarit. Säästuprogramm :)

Üleüldse on Hoi An meeldivalt soodne koht. Ma ei suuda üle saada sellest, et kohalik koduõlu oli vaid 0,12 euro senti. Nii et ühe 1 euro eest saad 8 kapatäit õlut. Nii võib ju lausa purju jääda :) Söök oli ka fantastiliselt hea ja väga maitsev. Igas restoranis on võimalik võtta ka cooking classi ehk kokandustundi. Meil on plaanis see läbi viia igas riigis, nii et Hoi An tundus hea koht selleks olevat. Me lemmikuks sai Sunshine restoran ja selle perenaine Hoi oli väga väga tore naine. Niisiis õhtul läksime oma kokakooli. Mina tahtsin õppida kuidas valmistada Pho Ga suppi ehk kohalikku põhirooga - riisinuudlisupp koos kanaga. Ahyoon otsustas õppida kuidas valmistada "pork with ginger and lemongrass" ehk eesti keeles ma ei tea - oops :=) Näed siis

Ahyoon koos õpetaja Hoiga

Supivalmistamiseks ei olegi mingeid väga erilisi asju vaja. Kõige olulisem on ehk see supipasta, mis annab kohaliku mõnusa maitse. Supi sisse läheb mütnti ja igasugust rohelist värsket kraami (sibulat või sparglit või midagi sellist) lisaks papaya või mango ribasid ja siis veidi küüslauku a sibulat ning lõpuks kana ja nuudleid.

Mulle Vietnami köök väga meeldib. Hoi Ani kohalikuks roaks oli veel Cau Lau, mis kujutas endast nuudleid koos sealiha tükkide ja rohelise kraamiga. Roheline kraam käib siin iga söögi juurde. Väga värske on kõik ja see teeb iga söögi maitsvaks.

Söök on valmis

Hoi Anis mööda tänavaid jalutades hakkab silma rohked õmblustöökojad ja igasugused meisterrätseppad. Neid ateljeesid on vast siin 100tk selle väikse linna peale. Vähemalt tunne on selline. On võimalik lasta endale õmmelda viimasepeal ülikond või väga peen kleit ja seda üsna soodsa hinna eest - või vähemalt nii tundub :) Mul ei olnud mingit plaani midagi osta, aga Ahyoon oli juba mõnda aega otsinud endale head suve kleiti nii, et miks mitte siis. Käisime siis asja uurimas ja ateljees on võimalik valida igasugu riide ja materjali vahel ning ajakirjast või kust iganes välja valida omale sobiv kleit ning siis võetakse mõõdud ja voila! Mul hakkas seal igav ja jäin passima mingeid valmistehtud asju ja silma jäi uks kena talvemantel. Mul on mingi teema talvejopedega, ma alati tahaks ühte veel ja oo õudust. Varsti ma proovisin seda endale juba selga ja oli mõnus. Võtke siis mõõdud ja vaatame mis saab. Lasin sisse veel õmmelda paksu voodri, et Eestis ikka olla saaks. Kõik kokku läks 80 dollarit, ma ei teagi kas mulle ainult tundub, et on tegelikult kallis aga nüüd oli juba liiga hilja.

Ruby on uue kleidiga

Õhtud on Hoi Anis nii meeldivad. Vanalinna tänavad on täis pikitud igasugu pisikesi restorane, igal pool on laternad ja mööda jõekallast liikudes helgib kogu tuledemeri sulle vastu. Paljud müüvad väikseid laternaid küünaldega,

 et siis need vette panna koos oma sooviga ja see teele saata. Väga romantiine ja rahulik koht kus õhtust süüa ja meeldivalt aega veeta.

Vanalinn on ka täis pikitud igasugu vanu hooneid ja templeid

Hoi Anist liikusime edasi linnake poole nimega Hue. Valisime seekord teise bussiliini ja pidime 4 tundi kanadega ühes kuudis olema :) Veidi kohalikku vürtsi kah :) Meie peatus Hues oli vaid 5 tundi, nii et valisime endale paar kohalikku giidi, kes meid motika seljas veidi ringi tiirutasid. Hue on üks vanemaid Vietnami linnu ja siin valitsesid keisrid tükk aega ning ka linn on selle ilmega. Linna keskel on suur kaitselinnus, mis on ääristatud pikka ja kõrge valltorniga

.

 Umbes nagu Tallinna vanalinn, ainult et mitte nii suur, aga päris suur ikkagi kokkuvõttes.

 Üle linna on täis pillutuid igasuguseid templeid ja maoseolume ning paleesid. Valiseme välja kaks tükki, kuna polnud eriti aega. Käisime vaatamas üht vanemat budistlikku templit:

See oli väga rahulik koht ja mitte turistide lemmik ilmselt, kuna meile tuli vastu ainult paar kohalikku last. Vaatasime ringi ning templi hooneid oli nii vanu kui ka veidi uuemaid ning ka paar matmisplatsi.

Ilus tiigike ning suhtelist zen koht :)

Edasi läksime vaatama viimase keisri suurt paleed. Keiser Tu Duc valitses 1848-1883 ning oli suur kunsti- ning looduse armastaja. Seetõttu lasi ta luua selle 50-ne hoonelise palee just arvestades harmooniat ning viimase aja moode. Palee oli jaotatud kahes. Üks osa oli kultuurilisteks ja religiooseteks tegevusteks ning ka tema eluruumideks ning teine osa oli kesirlikuks maoseolumiks.

Keisrile meeldis vabal ajal väga istuda selles kohas ning luuletusi ning poeeme kirjutada. Vahelduseks sõudis ta väikse paadiga veidi tiigi keskele ja püüdis kala. Selline keiser siis

 siin kirjutas ta siis luuletusi

ehk püüdis ka ta niiviisi kala nagu see mees

Keisril oli ka palju naisi ning olles väga kunsti armastaja lasi ta ehitada ka esimese teatri Vietnami ajaloos. Teater asus tema palees ning tema noored kaunid naised siis tantsisid talle ning tegid näitemängu. Sellest pilti kahjuks ei saanud teha.  Naistele oli loomulikult oma palee ning eluruumid:

 

Käisime vaatasime üle ka keisri haua. Suur plats ning suur kirst keset platsi. Vägev värk pluss suur torn sisse käigu juures - kuninglik värk

Edasi oli meil plaan sõita Hanoisse. Bussi pilet oli broneeritud. Buss asus teele kell 5 õhtul ning pidi olema kohal kusagil 6 ajal hommikul. Ehk siis 13 tundi kokku, seal sees oli ka paar peatust jne. Bussid, mis siin ringi sõidavad on magamisbussid ja näevad välja nii, et tavalise tooli asemel on selline lamamis ja magamistool. Seda saab üles alla liigutada ning oma jalad saab panna teise tooli all olevasse avasse. Minule jäi pikkusest pisut väheseks, ehk jalgu ei saanud päris hästi välja sirutada. Seetõttu olime järgmistel kordadel targemad ja valisime alati viimased kohad bussi taga, kus sain oma jalad välja sirutada :)

Me sõit kulges suhteliselt rahulikult, vahepeal on muidugi järsk äratus, kui buss mõnes suuremast august läbi lendab. Millegi pärast nad hoogu maha ei võta, mille peale tõuseb kogu keha meetri jagu üles poole, et siis prantsades jälle tagasi kukkuda. Ma ei tee nalja, see on tõesti nii. Ahyoon oli tark ja kinnitas end turvavööga kõvasti istme külge, mul oli vööga kuidagi halb magada, nii et ma lendasin ringi paar korda öö jooksul. Kui hommikul silmad lahti tegin oli juba valge, ehk siis umbes kell 7. Hmm, me polegi veel kohal. Vaadates välja sain aru et liigume väga aeglaselt. Teetööd ja neid oli palju. Kohale jõudsime Hanoisse kusagil kell 12 ehk siis 17 tundi olime teel. Huuh.

kommunstlikud loosungid on igal pool - elagu töölisrahvas!

Hanoi - Hanoi kohta viiteid leidub kusagil 3000 aasta vanustest ürikutest. Vanim säilinud hoone on kusagil 2000 aastat vana. Nii et väga vana linn. Hanoil on olnud väga palju nimesid läbi sajandite ning väga pikalt oli Vietnam ju hiinlaste valduse all. Tänapäeval on Hanoi väga kiire elutempoga linn, kus elab koos äärelinlastega kokku 6-7 miljonit inimest. Sellel 6-7 miljonil inimesel on nii 5 miljonit rollerit, mis ummistavad tänavaid olenemata kellaajast.

 roller is all you need

Minule suured linnad ei meeldi, sest hinnad on väga kõrged, liiklus on väga tihe, inimesed hoolivad ainult rahast ning vaadata pole eriti midagi. Olime seal vaid ühe õhtu ning midagi me ikkagi nägime. Käisime vaatamas vesi nukkude showd.

See oli päris äge. Esiteks oli see live show, ehk siis naised laulsid kenal häälel ja mehed mängisid pilli ning näitlejad tegid meile showd oma nukkudega. Tore oli ka see, et nad jutustasid Vietnami loo, ehk show oli nende legendidest ja traditsioonidest. Algas kõik ühest draakonist kes tuli ja ujus ringi Vietnami vetes. Ujudes seal rõõmsalt ringi kohtus ta ühe fööniksiga ning armus meeletult. Selle peale sündis neil palju palju mune ning munadest hüppasid välja väikesed vietnamlased :)

 

siin on need kes munast  välja tulid

Need vietnamlased siis hakkasid riisi kasvatama ning karja karjatama. Järgnes igasugu laule erinveatest küladest ning tantse. Ahyoon jäi lõpu poole magama, arvata võis :)

Järgnevaks päevaks olime bookinud endale Halong Bay tuuri, mis on ju see kõige kuulsam koht siin Vietnamis ...