Houston we have a problem

Järgnev lugu on autost, nii et naisterahvad ärge kurjustage et on igav - see on meeste värk!

Kõigepealt pisut ajalugu.


Auto - me kallis Holden Jackaroo :



On meid teeninud juba viimased 11 kuud väga truult. Oleme sõitnud selle autoga umbes 30 000
km, pannud teda läbi sõitma igasusugustest aukudest ja hüpekatest. Esimene katusumus oli siis, kui ma unustasin käsipiduri peale tõmbamata ja auto bensiinijaamas tagurdas ennast ühe valge masina otsa. Sellest tuli meie autole kaitserauale paar mõlgikest, teine auto oli aga pisut mölkis ees otsast. Õnneks kindlustus kattis selle, vähemalt ma loodan :)

Peale seda tuli tal edasi sõita, peal viis inimest ja nende viie inimese kola, millest pool oli katusel. Autos polnud grammigi vaba ruumi, mida polnud ära kasutatud, aga näe, pidas vastu ilusti.

Järgimine suurim katsumus oli Bungle bungle - see tee oli sinna maani kõige hullem mida sõitnud olime, aga mul on meeles, et mul oli väga lõbus. Sõitsime pimedas mööda väga käänulist rada, lehmad ja kängurud kekslesid tee äärtes ja auto rappus. Üks hetk sai kuidagi kopp ette sellest hullust rappumisest ja panin gaasi juurde ja kui sõita kusagil 40-50 ga sellisel trappteel, siis vähemalt jeebiga on päris mõnus. Ei rapu enam,aga kurvid tuleb võta nagu rallimasinaga ja see oli päris hull. Aga kuidagi eriti äge oli, vähemalt mul. Teised oli väga kaamete nägudega ja hoidsid kinni kust said, aga mul polnud tollest sel hetkel tolku, sest sõita oli vaja ja keskendunult. Varsti sai mul sellest juba selline hasart ja võtsin asja juba mõnuga ning andsin korralkult talda. Järgmisel päeval tekkis ka väike probleem, nimelt see hull raputamine, raputas bensiinipaaki mingit sodi, mis jäi bensufiltrisse kinni ja üks hetk ei tulnud bensiin enam hästi läbi. Siis oli selline sõit, et gaasipedaali pidi kogu aeg alla hoidma, et pöörded nulli ei langeks ja päris tihti tuli läbi sõita jõgedest, ning teadagi jõgedest tuleb läbi sõita väga aeglaselt, nii et auto suri pidevalt kusagil jõe keskel välja ja oli päris jube. Aga jäime ellu. Viimane katse oli Fraser islandil ja see oli kõige raskem, aga näe pidas vastu raibe! Ja siis nüüd ...


Millega me siis siin Melbournis oleme oma aega veetnud. No tegelikult oleme olnud siin juba kusagil 7-8 päeva, aga vaadata pole veel jõudnud eriti midagi, sest töö kõige pealt ja siis lõbu. Tööks on auto müümine ja uskuge see ei ole kerge katsumus olnud.



Asi saab alguse juba 6 kuud tagasi toimunust, kui me olime veel Karrathas. Siin Austraalias on igal autol rego ehk meie mõistes nagu kindlustus. Igal osariigil on omad seadused ja omad hinnad ja oma kord, kuidas seda rego antakse ja palju see makab. Mulle aeti kohalike poolt igast erinevaid jutte ja ma lõpuks ei saanudki aru, et mis siis sasab kui mul see läbi on. Põhi mure oli selles, et kui rego saab läbi ja meil oli nt NSW nr ja rego, siis lääne-austraalias selle uuendamine läbi ei lähe, vaid tuleb teha uus ülevaatus, uued nr ja uus kindlustus jne. Kergem viis on neti kaudu uuendada, siis ei ole mingit kontrolli vaid maksad lihtsalt neti teel ja ongi kõik. Valisin viimase ning maksin ära neti teel mingi paberi järgi, mis autos oli. Põhimõtteliselt uuendasin kindlustust. Ma mõtlesin, et sellega on asi jonks ja sõit läheb edasi. Sõit läkski edasi ja rahulikult pool aastat, kuni jõudsime Sydneysse, mis on siis NSW osariik. Mõtlesin, et uuendan siis veel veidi oma regot, et vaja maha ju müüa jne. Tuli välja, et see uuendamine ei käinudki nii kergesti. Esiteks on vaja iga kord ikka läbida ülevaatus, teiseks maksta kindlustus ja kolmandaks uuendada end registrist, kust sulle antakse kleeps, mille kleebid masiale. Tuli välja, et kuna masin on registrist maas olnud 6 kuud, siis tuleb teha kõik uuesti. Uued nr, ülevaatus ja kindlustus. Kuna mul oli see vana kindlustus 6 kuud makstud, mõtlesin, et ehk saab kergelt aga ei. Vana kindlustus tuleb katkestada ja teha uus, mis tuli välja maksab kusagil 8000 krooni pluss siis kõik need ülevaatused ja nr ja muu jama. Mõtlesin, et p.....sse, no way.


Sõitsime Melbourne, siin pidi see kõige odavam variant olema. Hakkasin siis asju ajama, esimene päev ARKi ning paberid sisse anda. Selleks, et autot registreerida tuli panna kinni aeg ja enne näe imet, siin kontoris järgmine vaba aeg 6 päeva pärast. Ei sobinud, sain teise kontorisse aja kinni panna järgmise päeva lõunaks. Sobib, lisaks tuli veel maksta registreerimata auto liiklemisluba - üks päev 400 krooni. Kui ma oleks selle masinaga kusagil politseile vahele jäänud eelneva poole aasta jooksul oleks vist saanud mingi 10k trahvi. Igatahes enne registreerimist tuli käia ka ülevaatusel, ning see oli mu järgmine ülesanne. Millegipärast oli kõik 5-6 kohta kus ma käisin nii kinni, et ei saanud ühtegi aega järgmiseks päevaks. Helistasin igale poole, ning lõpuks ühte kohta sain. Auto ülevaatusele - auto muidu korras, kuid paar väikest asja oli ikka. Poolassi kummikaitse ning üks rattapolt ning kummid. See päev ma ülevaatusele ei saanud, kuid sain selle edasi lükata paar päeva ning tundus, et kõik sujub. Järgmise päeva 8 tundi istusin ma töökojas, sest nende paari väikse asja tegemise suutsin nad nii keeruliseks ajada, et uskumatu. Lisaks sellele murdsid nad veel paar seda toru, mille külge rattapoldid keeratakse, ning uusi polnud võtta jne. Lõpuks sain sealt minema - arve kusagil 5000 krooni. No olgu, nüüd kuulutusi üles panema. See võttis meil Halinaga kaks päeva aega, et igale poole hostelitesse ja interneti kohvikutesse neid üles panna. Esmaspäeval oli auto registreerimine ning see läks libedalt ainult et arve - kusagil 7500 krooni.


Järgnevatel päevadel pidime näitama autot igasugustele tüüpidele, kes kõik surkisid ja sorkisid seda masinat. Vedu ei võtnud eriti aga keegi. Lõpuks ühtedele saksa noormeestele masin meeldis. See oli see päev kui oli 43 kraadi sooja ning tolle päeva hommikul, kliimaseade enam äkitselt enam ei funganud. No nii, ega see saladuseks ei jäänud. Aga masin meestele meeldis, nii et järgmise päeval läksime töökotta tagasi ja tehti masinale järjekorde kontroll. Kliimaseade sai korda, õnneks seekord ainult rihm. Arve 500 krooni. Auto ise tuli puhtalt välja - kontrolliti mootoririhma, mis tundus veel 100000 km valmis läbima ning kompressiooni oli ka veel kõvasti. Kõik korras, saksalased rahul ja surusime kätt 4250 dollari peale - sama millega ma ise ostsin. Kogu selle sebimise peale läks vähemalt 6 päeva. Saksalstel oli mingi raha mure, et nad ei saa kõike korraga kaardi pealt kätte nii et leppisime siis kokku, et paari päeva pärast.



Järgmine päev - sõitsime Halinaga linna, et veidi ringi kolada. Panime auto ühte suurde Kasiino parklasse




Linna peal oli väga mõnus ning õhtul tagasi tulles ja autosse istudes, tegi auto ainult köta köta köta, aga käima ei läinud. Mõtlesin, et mida nüüüüüüüüüüüüüüd! Esimene asi - bensiin. Bensiini meil eriti polnud, ehk 5 liitrit nii et võtsime kanku ja läksime igaks juhuks ja tõime bensiini. Ei midagi. Ei lähe tööle, teine asi küünlad. Eelmisel päeval töökojas kontrolliti ja öeldi, et küünlad on väga halvad, vajaks vahetust. Kuna oli juba hilja õhtu ja küünlaid ei saanud kusagilt jäi asi järgmise päeva peale. Järgmise päeva hommikul tulin uute küünaldega ning vahetasin need ära. Ühte ma sisse ei saanud, sest keegi oli selle keerde kunagi tuksi keeranud ja ma tükk aega sebisin seal. Kõrval töötasid mingid elektrikud ning küsisin neilt abi. Tuli välja, et see üks küünal ei muuda midagi, käima peaks ta ikka minema. Kontrollisime kaitsmeid jne, aga ei midagi. Bensiinipump oli suht ainuke variant, mis veel alles jäi. No nii, egas midagi. Auto tuleks kuidagi sealt parklast ära saada. Kuna ma kedagi siin linnas ei tundnud, kes mind lohistada saaks jäi üks variant - towtruck ehk puksiir. Helistasin 4-5 kohta, kõige odavam variant 2400 krooni, et see viia nurga taha asuvasse teenindusse. No kurat, selle enam vähem ju lükkaks sinna ise käsitsi kui oleks keegi, kes veel lükkkaks. Aga kedagi ei olnud. No mõtlesin, et mingi variant peab ikka veel ju olema. Käisin töökodasid läbi ning lõpuks ühest tuli töömees ning vaatas masina üle. Ta tegi nii, et lõi selle bensupumba pihta ja mina samal ajal käiasin starterit ning ennäe imet, läks käima. Aga ainult niikaua kui sa seda välja ei lülita. Eks ma siis sõitsin nende töökotta ning palusin masina korda teha. Arve 6000 krooni. Terve aasta ma olen selle masinaga sõitnud ja kokku pannud remondi alla kusagil 1500 krooni, enne Melbourni tulekut. Nüüd siis 2 nädalaga 20000 krooni. Seda me polnud kuidagi tegelikult arvestanud ning see 20000 kroonist 10 000 oli meie aasia trippi raha. Mida enam pole. Meil on olemas piletid ja on makstud osad hotellid, aga meil pole enam raha, et sinna Aasiasse minna. Eriti nõme olukord. Ma siin arvutasime ja no ei tule välja. Teada on, et reisil ikka raha kulub, sest ööbimine ja söök tuleb kõik väljast osta. Selle trippi me teeks isegi ehk ära, aga pärast Uus-Meremaal pole meil siis sentigi. Nii et praeguse hetkega on nii, et me ei lähe Aasiasse vaid otse Uus-Meremaale. Vot nii, oleme veidi kurvad, aga pole hullu. Proovime nautida siin veel neid päevi, mis meil alles on ja küll jõuab sinna Aasiasse veel teine kordki.
Aga teie olge mõnusad ja ärge meie pärast muretsega, saame hakkama igal juhul! Päikest ja lund.

Pssssssss - ma lähen vist homme SAAAAUNNNNNNNNNNAAAAAAAAAA! jeee

Tripp to Melbourne

Sydney ilutulestik on piltide pealt vaadates päris ilus ja meil on õnneks paar videot ka tehtud. Videote ja piltide pealt on ilutulestik kuidagi palju ilusam, kui see oli siis kui meie seda oma silmaga nägime, aga ehk on see tingitud sellest, et silmad olid veidi hägused :) Nali oli selles, et ühe video peal just siis kui kell saab 12 ja raketid hakkavad lendama oleme meie ikka veel vait ja ootame, et millal kell saab kaksteist. No umbes paar minutit läheb aega ja siis keegi ütleb, et kuule nüüd vist küll on juba 12. Raketit lendavad juba igalt poolt ja tulevärk on täies hoos kui ärkame ka meie ja head uut aastat, head uut aastat hakkab kostuma kõigi suust. Kaine peaga on seda päris naljakas vaadata :)

4 detsembril lasime Sydneyst jalga Melbourni poole. Tee peale jäid sinimäed. sinimäed saavad oma nime selle järgi, et sinimägedes kasvab hästi palju eukalüptipuid, ning need eritavad sellist sinkjat vinet, mis laiub üle sinimägede. Sinimägedes käib hästi palju turiste ning minu meelest mõned kohad olid üsna mõttetud, kuid kuna bussid toovad ja kõik on seal, siis inimesi tuli ainult juurde. Nojah, arusaadav, sest mõned vaated oli päris võrratud. Võtame siis kasvõi selle,

Siin on näha kolm õde. Legend räägib, et elasid kolm väga kaunist noort õde. Neid kolme õde kasvatas üks vana nõiakänd, ning paratamatul jõuab ükskord kätte aeg, millal neiust saab naine. Noored õed meelitasid ligi palju kauneid noormehi, ning kännule ei meeldinud see üldse. Et hoida noormehi eemal, muutis ta noored neiud kivideks. Kahjuks vana känd suri ootamatult ning kaunid neiud jäidki kivideks.

lihtsalt üks vaade sinimägedest

Üks place seal mägedes oli veel eriti sürr. Sõidad sõidad ja järsku oled suure paksu udu sees. Seal selles külas ongi mingi teema, et hästi palju udu tekib kogu aeg. Ja tõesti, nägid ette ehk mingi 3-4 meetrit.

Külastasime mingit vaateplatsi ja vaade oli väga hää:



Mulle meeldib udu, see on kuidagi nõiduslik ja nagu vana inglismaa stiil. Mõnus.

Ahjaa, otsisime siis ööseks mingit kohta kuhu kämpima jääda. Tee peale jäi mingi linnake ja kui olime veidi turistiinfo putkas seina peale vaadanud, leidsime paar sellist kämpat, kus saab tasuta ööbida. Kogu see ala kus kämpad olid kuulus rahvuspargi alla ja tõesti, tee mis sinna viis läbis väga hulle kivimürakaid ja kaljulahmakaid. Palju ägedeam kui need sinimäed. Otsisime kadunud linna. See on koha nimi, kus peaks olema kämpa. Kadunud linn, pidi endast kujutama terve karja kivi, -ja liiva segust kokkukloptsituid kujundeid, mis jutu järgi pidid hästi ägedad olema. No nii, eks me siis otsisime seda kadunud linna ja otsisime. Vahepeal läks 10-neid väiksemaid teid kusagile poole, aga kuhu need viivad ei tea, nii et me neid igaksjuhuks sõitma ei hakanud. No me ei leidnud seda kadunud linna ja juba oli pime. uuu, no me sõitsime tagasi kõige algusesse, kus oli üks väike kämpa ja tuli põles. Vähemalt seal oli keegi ja saab ööbida. Sõitsime sinna ja seal kämpisid 3 noort meest, kes tulid Sydneyst, et nädalavahetusel veidi lõõgastuda. 2 neist olid automehaanikud ja üks puusepp ehitaja. Nad lubasid meid lahkelt endale koht valida, kus telk üles lüüa ja tule ääres soojendada kui soovi on. No lõime telgi üles, tegime süüa - söömaks kujunes kuninglik backpackeri roog :) -

kiirnuudlid leiga veega ja üks banaan. No see maitses taevalikult, sest koht oli vääääääga tühi. Vahepeal kui me seal istusime ja sõime, tuli üks ämbliku poiss ja tahtis ka kuhugi ronida. Halina jooksis ja tegi pilti ka sellest elukast :

Halina oli väsinud ja läks telki tukkuma, mina aga võtsin väikse veinipoisi ja istusin meeste sekka tule äärde. Nemad uurisid, et mis mees mina olen ja mina uurisin, et mis kandi mehed nemad on. Austraalias on nii, et peale põhikooli väga paljud lähevad TAIFi ehk kutsekooli. Kutseharidust õpitakse kusagil 3-4 aasatat ja siis on sul skill ehk oskus ehk sa oskad oma kätega midagi teha. Siin hinnatakse seda väga kõrgelt, palju kõrgemalt kui kõrgharidust või magistrikraadi. Mis on minu arust ka õige, sest oskustega inimesed toodavad midagi ja teevad midagi, mitte ei istu kontorilaua taga ja ei passi päev otsa arvutit. Kolm neli aastat õpet, siis tuleb praktika, mille käigus nad saavad palka, mis ei ole muidugi väga suur, aga piisav, et kuidagi ära elada. Peale praktikat on neil reeglina juba töökoht olemas, mis on ju väga mõnus. Tüübid olid kõik samast TAIFist ja umbes 22-23 aastased. Nende lemmiktegevuseks oli jeepidega mööda väga hulle teid sõita. Nad näitasid mulle pilte ka ja tõesti wow, kust kohast nad kõik üles ja alla sõitsid. Autod olid neil muidugi ära tuunitud ja hästi kõrgeks tehtud. Nad ütlesid, et kui ma tahan kadunud linna üles leida, peab mul olema ikka päris hea ja kõrge masin, muidu ma sinna ei pääse. Peale seda kui nad ütlesid, et täna läks ühel tüübil 4vedu katki ehk 4 vedu enam ei tööta ja teisel tüübil tuleb ka 3-4 osa ära vahetada, loobusin ma sellest mõttest kuhugi kadunud linna otsima minna. Nad olid üsna tüüpilised noored austraallased ja mis siis tüüpilistele noortele meeldib.
1 asi on autod - kellele meeldivad V8 ja hästi kiired vihased masinad, mida hullult tuunitakse. Neid on hästi palju, kellele meeldivad 4X4 masinad ja igal pool mööda kõrbeid ja maastike ringi lasta, pluss muidugi on veel motikad - reeglina endurokad, millega saab ka igal pool sõita ja möllata, ning siin on selleks ka muidugi suht ideaalsed tingumused.

2 asi mis noortele hirmsasti meeldib on püssid ja jahil käimine - siin on nii, et kui kellegil on piisavalt suur valdus, võib ta omada relva. Reeglina käivad sinna alla farmid, ning igal australlasel on paar onu või tuttavat kellel on ju selline farm ja kus saab paugutamas käia. Kõikidel on telefonis paar pilti, kus on näha jahisaak. Reeglina lastakse känguruid ja ega seda liha ei sööda, sest see on liiga väntske ja kõva. Aborigeenid keedavad kängut paar päeva enne kui see valmis saab. Poes ostetav liha on kängurufarmist, kus neid söödetakse sellise kraamiga, et nad oleks ikka pehmed ja head. Igatahes neile meeldib hullult paugutada ja kui püssi pole, siis leiame midagi muud. Sellel ehitusetüübil oli kaasas naelapüss ning oh seda lõbu ja rõõmu. Naelapüss oli gaasiga ning iga kord kui sellest lasta, tuli ikka korralik pauk (gaasisurve vallandumisel). Ma ei tea mida nad lasid, aga juu neil oli ikka midagi lasta, sest nad paugutasid kusagil 3-4 öösel (JÄRJEST)!! Mina olin oma veini ära joonud ja uni oli magus, aga vaene Halina ei saanud küll vist tiba silmale.
3 asi mis kõikidele australlastele meeldib on koerad. Kõigil on miljon koera või õigemini vähemalt 2-3 kui on suurem koht. Mõned treenitakse jahikoerteks, et siin on äge ja naljakas vaadata kui pitsu libab ja tõmbab kängurul kõri läbi - jeeeeeeeeah.


Tegelikult on austraallased üsna USAkate moodi, mida suuremas linnas seda enam see tundub.
Austraalia on teistmoodi, aga tundub ikka et USA mis USA. Suured võimsad autod, hästi palju eeslinnu, kus on täpselt samasugused majad, igal 2 meetri tagant on kiirsöögi koht või siis teine võimalus on hiina või tai või vietnami toit. Sellist päevapraadi moodi asja - kartulipuder lihakastmega on väga raske leida. Tahad korraliku toitu pead minema restosse ja see on juba oi oi kui kallis. Muidu on australlased tegelikult ikka väga sõbralikud. Eks nad ikka aitavad ja on lahked ning avatud sinu küsimustele ja probleemidele. Tegelikult on nad üsna pealiskaudsed. Reeglina toimub alati väike small talk, mis koosneb väga tihti täpselt samadest küsimustest. Need on - kus sa tuled? Kaua sa Austraalias oled olnud? Kust sa oled läbi sõitnud (ehk marsuut)? Mis tööd sa teed ja mis tööd sa kodus tegid? Reeglina sellega jutt lõpeb. Austraallastele meeldibki selline small talk ehk lobisemine, nad mingisse teemasse väga sügavalt sisse ei taha minna. Loomulikult on igast inimesi ja kõik inimesed on erinevad, aga nii vähemalt on mulle paljudest tunne jäänud.

Järgmisel hommikul me panime asjad kokku ja asusime Melbourne poole teele. Sõit oli ilus, NSW on kõige mägisem ja minu meelest ka kõige ilusam osariik siin Austraalias.

Jõudsime Melbourni ja esimene asi, mis me tähele panime oli see, et siin on GPSi vaja. Olgu neetud see tüüp, kes meil selle pihta pani. Meil läks peaaegu 2 tundi, et õigesse kohta jõuda, sest me proovisime tollimaksust pääseda ja mööda väikseid tänavaid kohale jõuda. Google mapsi abil arvutist vaadates. Ei olnud see nii lihtne. Melbourni liiklus on kogu Austraalia kõige hullem minu meelest. Nagu Tallinn - närviline, kiire ja eksida ei tohi. Mulle ei meeldi. Me elukohaks on hetkel Albert Park, mis on väga mõnus koht. See on otse mere ääres (kusagil 100 m) ning linnast 15 minuti kaugusel. Nii et luksus missugune. Elame eestlastega ühes majas (hetkel meid 6 tk). Kõikidel oma tuba. Melbourne on minu meelest kõige suurem Austraalia linn. Sydney on ehk oma täispindalalt suurem, kuid Melbourne on linnana kuidagi palju võimsam. Sydneys ma sellised teid ei näinud:

palju suurikaubatänavaid, Hiinalinn ning igasugu huvitavaid muusemeid, parke, keskuseid jne

Ükspäev linnas lambist toimus mingi Aafrika üritus, kus olid lahedad onud, kes õpetasid meid
valgeid ka trumme taguma. Päris äge oli koos põristada.

Paar päeva tagasi oli Melbournes 100 aasta kõige kuumem ilm - 43-44 kraadi. No siis oli tõesti nii, et ei saa astuda ei saa istuda. Nii kuum on igal pool. Õhk mis puhub, see kõrvetab ning pool rahvast oli kõik rannas. Meil oli ka plaan randa minna, kuid selleks oli vaja Halinal kõige pealt ujukad osta ehk siis rannarõivad. See katsumus võttis aega kusagil 3-4 tundi, millest pool ma lihtsalt istusin autos. Lõpuks saabus see tund, kui Halina leidis omale kaunid huvita mustriga bikiinid ja me võisime asuda koduteele ehk rannapoole teele. Panime auto ära ja tormasime randa, panime teki maha ja päike läks pilve taha ja ei tulnudki enam välja. Haaa ei mingit päevitamist teile eestlased raisk. Öösel oli rets - 33 kraadi sooja. Meil ei ole majas kliimat ka ja aitas pisut lahtine aken. Kusagil 3 ajal öösel tulid sealt aknast aga sääsepoisid, kes hakkasid halastamatult sööma ja need on siin kuidagi teistsugused sääsed kui Eestis. Igatahes tuli põlema ja tapatalgud ning aken kinni. Meeletu kuumus, meeletu. Aga homme õhtuks oli juba väga külm - 20 kraadi ja väga tuuline. Nii kiiresti muutub see kliima siin ikka mõnikord. Aga et teil veidi kade oleks, siis saja meetri kaugusel on meil selline vaade :

haaaaaaaaaa
ja maja taga pesunööri peal on selline tüüp:

Aga elu ei ole tegelikult päris nii lill, sest vahel juhtub ka negatiivseid asju ...

Sydney ja uus aasta

No nii, lõpuks jõudsime siis omadega Sydneysse välja. Võttis aega mis ta võttis aga lõpuks oleme siis tegelikkus Austraalia pealinnas ja kuidas see siis on ...

No tegelikult tundus algul, et wow kui suur linn, sest õige maja leidmine võttis meil aega ikka mitu tundi. Siin on neid eellinnasid ja suburbe ikka sadu. Me peatume hetkel Halina sõbranna Milleka juures, kes on eestlane ja elab koos austraallasega. Suur tänu neile selle võimaluse eest. Nad läksid ise jõuludeks ja uueks aastaks Wally (see australlanne) vanemate juurde, nii et meie ülesandeks on hoida kahte kassi - Imret ja Miisut ning valvata kodu, kuni nad tagasi tulevad.

see on Miisu

see on Imre

No meie jaoks on see ideaalne, sest hetkel on Sydneys ööbimise hinnad ikka väga kõrged. Oleme nüüdseks seda linna ka pisut rohkem uurinud. Enam see nii suur ei tundugi kui alguses, sest see kesklinna osa ei olegi nii suur.

Kesklinnas on üsna palju suur kõrghooneid nagu igas teises pealinnas ja kesklinnas võib tööpäeval näha väga palju viigipükstes ja triiksärgis mehi liikumas. See on standardriietus, sest pintsakuga on liiga palav ja kuna enamik on sellised müügimehed, siis peab olema business riietus. Otse kesklinnast saab Hyde parki, kus väga paljud käivad lõunat söömas.

kaasaarvatud linnud

Sealt saab edasi kohe botaanikaaeda, mis on tasuta ning päris huvitav. Näiteks ripuvad puude otsas tuhandeid nahkhiiri, kes öösel ringi lendavad ja inimesi hirmutavad.

neid on iga puu otsas ja neid on PALJU

Botaanikaajast viib tee otse ooperimaja äärde, kus tiirleb sadu turiste. Ooperimajja saab sisse ka minna ning tuuri teha, kuid meie jaoks oli see veidi liiga kallis.

Ooperimaja näeb tegelikult ikka väga suur ja võimas välja.

Otse ooperimaja kõrvalt näeb ka Sydney suurt silda - Harbour Bridge. Sinna on võimalik ka päris otsa ronida jällegi kõva papi eest, kuid sillal kõndimine on ikka tasuta.

Sydney keskel asub Circural Quay- kust saab praamiga sõita igale ümberkaudsetesse kohtadesse, näiteks loomaaeda ja Manly poolsaarele. Jalutasime ka Rocksis, mis on Sydney vanim linnaosa. Seda on umbes paar tänavat, millest enamik on täis baare ja pubisid.

Sydney ise on küll väga kirju. Siin võib küll kohata igat nahavärvi inimesi ning värvi lisavad väga värvikad aasialased, keda on siin ikka väga palju ja tihti on neil vägad friikid soengud ja riided. Üleüldse näeb siin üsna perverrseid asju nagu näiteks väga pikk roose Hummer :

Jõuludest on neil ka oma arusaam

mitte Eesti lipud vaid põdrasarved

Väga palju võib näha maja ees ka väga kirevat kraami. Paljud on oma maja täismahus vilkuvaid tulesid täis pannud alates põtradest saanidest ja päkapikkudest - õudne :)

Kuna tulemas oli uus aasta, siis linn oli rahvast pilgeni täis ning kõik põhiatraktsioonid olid välja müüdud. Nagu näiteks suur Imaxi kino ja akvaarium ja loomaaed jne.

see tundub ka olevat vägev asi - monorail

Nii et ühtegi neist kohtadest me minna ei saanud või ei tahtnud. Põhiürituseks oli siiski jõulud ja uus aasta ning meiegi tegime omad ettevalmistused. Kõigepealt jõulud.
Sydney on sellepoolest tore linn, et siit saab osta igasugust head kraami, mida mujalt austraaliast nii kergelt ei leia. Nii me siis leidsimegi endale jõuludeks verivorsti, hapukapsast, head pasteeti ning punast veini. Pidasime jõule koos kahe teise eestlase - Ingridi ja Andresega. Oli lõbus ja tore ning veidi teistsugused jõulud kui muidu.

Uus aasta ettevalmistused olid ka üsna põhjalikud. Halina tegi õhtu otsa sushit ning lõpuks oli meil kusagil 16 rulli sushit ning korralik joogikraam. Juua oli meil rikkalikult - pudel Viru Valget, pudel Vana Tallinnat, pudel Bacardi rummi ning kusagil 3 pudelit shampust ja veini. Seda kõike sellepärast, et siin Sydneys tuleb end õigele platsile vedada juba üsna varakult, muidu võid sellest suurepärasest vaatemängust lihtsalt ilma jääda.

Paremalt - mina, Halina, Ingrid, Andres ja nende toakaalsane Danielo

Nii siis meiegi hakkasime juba kell 12 päeval liikuma ettenähtud punkti poole, milleks oli see kord Toranga loomaaja juures olev ala. Rahvast liikus juba koos meiega üsnagi palju ning leidsime koha endale rannas, kust avanes kena vaade Harbour Brigile ning ooperimajale. Inimesed rannas ujusid, mängisid palli, sulistasid mulistasid jõid ja olid lõbusad. Nõnda meiegi. See 10 tundi läks nagu lennates ja saime tuttavaks paari kohalikuga ning viskasime nalja. Mõned tunnid enne paugutamist otsisime endale veidi parema koha, kust saaks head pilti teha ja kust oleks hea vaade. Veidi metsas hulkumist ja koht oli leitud. Tulevärk oli kaks korda- kell 9 ja kell 12. Leidsime lõpuks end põõsast koos kahe leedukaga ning kahe inglasega, kes arvasid ka et see on hea koht.



Tulevärk oli üsna võimas, kuid naljaks oli see et inimesed ise ei lasknud ühtegi raketti. Sellist värki nagu eestis, et igaüks paugutab siin ei olnud. Rakette polnud võimalik kusagilt ostagi ja ehk see on õige ka.




Nii et siis selline uus aasta oli. Järgmine päev oli päris halb olla ja tundub, et pole selle viinaga enam väga harjunud. Peab tulema vist ikka Eestisse harjutama ...