kes kontrollib sinu elu?

Viimastel päevadel olen näinud liiga palju inimesi, kes on sõltuvuses ühel või teisel moel nii paljudest asjadest, et halb hakkab ja ma mõtlesin pikalt selle üle ja sain aru, et ma ise olen ka sõltuv nii paljudest asjadest ja otsustasin võtta mõneks ajaks tagasi kontroll oma elu üle, nii et vähemalt kuu aja jooksul loobun ma kõikidest oma sõltuvustest ja asjadest, mis mind püüavad omada või kontrollida. Nii et järgmise kuu jooksul -

• ma ei suitseta
• ei joo alkoholio
• ei tõmba kanepit
• ei kasuta arvutit
• mobiiltelefoni
• ipodi
• kaamerat (õigemini 3 viimast asja mul polegi enam).
• Ei vaata televiisorit

selle asemel söön õigeid asju, teen trenni ning loen.

Ilusat kevadet ja suve algust teile,

Meelis

Life essentials

Kuidas teil läheb kullakesed,

minul läheb väga hästi. Isegi väga hästi viimasel ajal. Tuju on väga hea, iga päev tööle minnes olen õnnelik ja rõõmus, et saan sinna minna ja seda tööd teha. Ma hindan seda ja ma teen oma parima töö juures. Omanikega saab üha paremini läbi ja nad usaldavad ja hindavad mind samuti nagu mina neidki ja selline koostöö on super. Elame nüüd backpackeris ja jällegi telgis. Tähistaeva all koos kanade ja kukkedega. Selline backpacker on. Hommikul tulebki selle peale ärgata, et kanad lähevad väga ärevaks kui esimesed valguskiired on läbi pugenud, sest siis tuleb onu ja annab neile süüa. See on nagu väike orkester, algul nad vaikselt kaagutavad aga mida lähemale sellele söötmishetkele, seda valjemaks nad lähevad ja lõpus on juba suht nii, et kurat tõuse üles ja võta üks kana ja viska teist, et olge tasa, tahaks veidi kauem täna magada :) Aga kanad on chillid tegelt, annavad sellise vanaema maakodu tunde. Siis on meil siin veel sidrunipuud ja banaanid ja greipfruitid ja üht teist veel. Nii et selline roheline ja mõnus kohake. Inimesed on ka hästi lahedad, päris palju on vanemat kontingenti - nii 50 ja üle aga nad on kõik väga vabameelsed ja avatud inimesed ja kõik on nad elanud väga kreisit elu. Nii et huvitavad õhtud on peale tööd, nalja saab ikka meeletult ja see tekkitab väga lõõgastunud ja meeldiva keskkonna kus olla.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid hoopis elu pisikestest osakestest, mis muudavad elu paremaks, aga tihti peale inimsed unustavad ära, mis on oluline. Minu meelest on igaühel elus missioon - hoolitse oma vaimu ja keha eest, ehk loe, arenda oma aju, mõistust, silmaringi ja tee trenni - südamele, lihastele, kehale.
Ma olen internetis vahepeal ringi kolanud ja leidnud palju positiivseid asju, millest kinni haarata ja otsustasin teiega ka neid jagada:

Mõned ajad, mis minu arust on olulised, et olla hea ja õnnelik ja rõõmus ja elada oma elu täisväärtuslikult oleks:

imeilus päikeseloojang, leidsin selle internetist

• Iga päev õppida midagi - ehk inimene on väga jätkusuutlik ja võimeline õppima terve elu ja seda tulekski teha. Ma ise peale ülikooli ei kasutanud enam oma aju niiapalju ja täna ma tunnen, et minu aju on olnud puhkusel juba mitu aastat ja aeg oleks midagi ette võtta. Aju tuleb hoida teravana, siis protsessor töötab hästi ja kaua
• Asjade ületähtsustamine - Asjadega on nii, et ühel hetkel ei oma enam sina neid vaid nemad omavad sind ja nende kaotus, teeb palju haiget. See kes suudab hakkama saada väheste asjadega, suudab tegeleda palju enamaga kui need, kellel on asju LIIGA palju, sest need asjad võtavad ära enamiku ajast
• Huvi maailma vastu - Maailm pakub igale indiviidile lõpmatu suure hulga võimalusi uurida ja avastada kogu selle maailma salapärasid. Tänapäeva interneti ajastul on võimalik end harida igas valdkonnas. Proovi uusi asju, avasta - nii palju asju on millest sa ei tea midagi, aga mis on NII PÕNEVAD
• Jäta meelde inimeste nimed - See võib tunduda väikse asjana, aga sellest saab nii palju alguse, ehk see annab alati väga positiivse noodi kui peaksite uuesti kohtuma. Inimeste nime saab meelde jätta kõige paremini nii, et sa kordad tema nime uuesti kui ta on selle öelnud. See tagab selle, et sa kuulsid õigesti ning aitab ka meelde jätta. Kui oled kindel, et kuulsid õigesti seosta see nimi millegagi ehk Mart - Part või midagi sellist.
• Hoia end vormis - Hea vormis olek annab inimesele nii palju - vitaalsuse, hea väljanägemise, enesekindlust ning see kõik on väga oluline inimestega suhtlemise juures
• Õpi elama hetkes - See on üks raskemaid, kuid ka kõige olulisemaid asju üldse. Minevikku muuta ei saa, aga mida sa teha saad, on õppida minevikust ja hoiduda kordamast sama vigu. Tulevik aga on vaid tänaste tegude peegeldus nii, et õpi minevikust, et paremini hakkama saada täna, pinguta ja ole edukas tulevikus
• Veelgi olulisem, õpi nautima hetke - Mässides end mineviku õudustesse ja tuleviku kartustesse ei ole võimalik nautida hetke, sest kusagil ajus on pööris, mis ei lase olla. Aga seda ei tohi lasta juhtuda, sest siis kaotad võimaluse olla õnnelik, nautida elu. Tihti inimesed peavad maksma suuri summasid, et osta endale see hetk, et nüüd ma saan nautida, aga tihtipeale ei saa nad seda teha siiski. Ma ise viimasel ajal tunnen, et ma saan, ma olen ja see on nii hea. Proovin võimalikult vähe unistada ja mingeid kujutlusi luua endale, et oooo, siis ma teen seda ja siis on nii äge ja siis on mul nii hea. Kujutluses on alati kõik palju kaunim kui tegelikkus, nii et mida vähem seda teha seda parem. Teine väga oluline asi, et elada hetkes on elimineerida stressiallikaid, ehk kui sul on selline töö, mida sa ei salli - tule ära sealt. Tee midagi, mida sa tegelikult tahaksid teha või selline töö näiteks, kus sul on lõbus, isegi kui sa niipalju raha ei saa, on nauding elamisest töötamisest palju suurem. Keskendu ainult ühele inimsesele korraga, ehk olles sõbraga või kaaslasega, ole temaga, mitte kusagil mujal. Kui sa seda teha ei saa, siis sa oled vales kohas. Nautides hetke, oled rõõmus, oled õnnelik ja teed teisi õnnelikuks. See kõik on seda väärt.
• Naerata - Eesti inimsed on üsna tõsised ja tihti peale mornid ja naeratavad vähe. Aga see on väga vale, sest kui inimene naeratab, siis aju väljastab serotoniini (vist kirjutatakse nii) ehk õnnelikuse hormooni. Ehk naeratamine on selline looduslik viis, kuidas õnnelikum olla. Mida rohkem naeratad, seda rohkem aju sind selle hormooniga toidab. Nii, et hommikul vannitoas peegli ees naerata endale kümme korda ja sa tunned kohe, kuidas su tuju on palju parem.
• Ärka varem - Hommik on aeg endale. Tihti peale inimesed, ma ise ka kaasa arvatud, magavad niikaua kui võimalik ja siis tormavad tööle. No ma ise tegin seda, enam mitte. Nüüd ma ärkan tund aega varem, vahel isegi poolteist. Sest siis on aega, et mõnusalt dušši all olla, kammida, habet ajada, süüa, juua, jalgu kõigutada, võimelda, mida iganes. Aega on palju ja sa ei pea tormama tööle, vaid saad minna rahulikult. Mõnus, no stress. See annab päevale hea alguse
• Joo vett - Igasugused coca-colad ja fantad ja muud asjad oleks parem kohe ära unustada, sest see on jube suhkruvesi, mis teeb sind paksuks ja ei anna midagi sinu kehale. Külm sidrunivesi või lihtsalt vesi super - puhastab su keha, maitseb imehästi ja on tasuta. SUPER ju
• Ära võta elu liiga tõsiselt - see on asi, mis ka minul tihtipeale meelest ära läheb, et hakkad asju liiga tõsiselt võtma. Tegelikult on elu ju väga pikk ja mis siis juhtub, kui sa nt ei jõua kusagile või ei saa midagi või poiss jätab maha või mida iganes. Elu läheb edasi ja elu pole ainult töö, töötame ikka selleks et elada
• Mõtle positiivselt - minu meelest on seda võimatu kogu aeg teha, aga kui sa juba kord oled sellel lainel, et ainult negatiivsed mõtted ründavad, tuleb kohe midagi ette võtta. Selleks on mitu võimalust. Nt kirjuta oma mure või paha mõte paberile ja pane see põlema. See viib osa sellest pahast ära. Teine võimalus on kummipael. Paned ühe sellise kummipaela endale käe ümber ja kui halb mõte ründab, tõmba korra sellest ja AI - on küll valus, aga mis siis. Ja uuesti ja uuesti, kuni enam sa ei taha seda mõelda. Töötab :)
• Aita teisi - inimesed on minu meelest liiga enesekesksed ja ahned ja võimukad ja ega sinna ei olegi midagi teha, aga minu meelest TULEB teisi aidata, alati! Aidates teist, teed sa teene temale ning ehk saab tema teha teene kunagi sulle. Aidates teist, tuleb selline positiivne energia sealt ja selle saad sa puhtalt endale. Aidates teisi muutub maailm paremaks
• Ole aus - valetamine on üks kõige mõtetumaid asju, sest valed tulevad välja. Pidev muretsemine ja stress, tehtud pärast, varjamine, kõik see tekitab tohutult halbu ja negatiivseid tundeid, nii et isegi kui eksisid - ära valeta
• reisi - maailm on nii suur ja lai ja täis nii huvitavaid kohti ja inimesi, et see on lausa hämmastav ja meile on antud siiani parim võimalus seda teha - nii et miks raisata seda erakordset võimalust
• loe - raamatud annavad edasi kogu inimkonna mõtted ja arengud, fantastiline maailm meie ümber. Lihtsalt võtta kätte ja loe ja pane televiisor kinni kah.

Neid asju on tegelikult veel nii palju, aga peamine asi on armasta ennast, armasta teisi ning ole aus ja tee asju hingega ning kõik läheb hästi.

Tervitades Meelis, Katherine, troopika :)

Kathrine, Top End

Hau ju gõing mate?

Viimasest postitusest on päris pikalt möödas. Ütleme nii, et vahepeal ei tule vaimu peale ja siis ei olegi midagi teha. Proovin oma laiskusest nüüd üle saada ja teile ka veidi pajata, et mis siis toimub.

Me jõudsime ilusasti Katherine nagu eelmisest loost võis aru saada ja paar esimest nädalat läkski aklimatiseerumiseks, sest siin on palav. Me mõlemad leidsime endale väga kiiresti tööd. Mina sain tööle ühte motelli http://www.katherinemotel.com/. Ma teen siin peaaegu kõike. Hommikuti pean tube koristama, päevasel ajal teen igasugu hooldus töid (nt puhastan basseini, hoolitsen aia eest, kastan taimi, pügan muru jne) ning õhtul töötan restorani köögis koka abina. See viimane meeldib mulle kõige enam. Mulle on üldse see koka asi väga meeldima hakanud, minu meelest on see põnev. Elame hetkel siinsamas motelli ühes toas, aga varsti kolime ära, sest siin ei kohta eriti noori inimesi, kellega suhelda, aga see on oluline. Nii et kolime varsti kämpima kusagile kuna see kivist seintega kõle ja külm motelli tuba tundus väga jõhkra kontrastina peale looduses ööbimist ja olemist. Ihkaks veidi rohelist ja nagu looduslikumat ümbrust.
Jaak töötab hetkel kahes kohas. Päeval ta hoolitseb vaimsete puudega inimeste eest ja õhtuti käib koristamas. Tundub ehk veidi, et mis asja, aga tegelikult on siin kõik väga lebo. Inimesed võtavad kõike väääga rahulikult ja suht savilt. Keegi ei viitsi põdeda. Nt reede õhtuti on peo õhtu, kus kõik lähevad pubisse. Siin on neid 2 tk ja neiud kes välja lähevad on kõik väga julgelt riides, kuigi nendest ainult paar on sellist, kellelt saaks ühe käega ümber kinni võtta. Eestis selliseid neiud häbeneksid end maa alla ja uluks kodus, et nad on nii paksud ja koledad aga siin on neil savi, sest äkki mõnele see neiu meeldib, sellisene nagu ta on, nii et pole vaja pabistada. Elu on easy, nii et me võtame sama moodi.

Siin on troopika, hoopis teine teema. Just on lõppenud märg hooaeg ja ilmad on iga päev ilusad. Päeva tsükkel on kusagil 7st-7 ni ehk 7 läheb valgeks ja 7 läheb pimedaks. 12tundi pime ja 12. valge. Ja sooja on kogu aeg kusagil 33-34 kraadi. Päeval kui päike kõrgel on siis on ikka parem toas olla. Võtab pea ringi käima ja energia kulu on meeletu, seetõttu normaalsed inimsed sel ajal kusagil väljas väga ei liigu. Ööd ja õhtud on aga väga mõnusad. Sellised 24-25 kraadi, tuulevaiksed ja mahed. Siis käibki kogu elu, aborigeenid joovad, nahkhiired lendavad ja igast loomad tulevad välja. Üks õhtu oleks peaaegu sellise suure musta mao peale astunud. UUH see võttis küll südame korra kiiremini põksuma, aga muidu on mõnus siin jalutada õhtuti, õhk on karge ja lilleliste puude lõhnu täis ja tänavatel kohtab igasuguseid huvitavaid inimesi. Enamasti on need aborigeenid, kes siin öösiti ringi kolavad ja nendega on päris palju suheldud viimasel ajal.


Üks esimesi kogemusi oli see, et suht esimestel päevadel tõmmati meil autost ära hunnik kraami, seal hulgas minu fotoaparaat, ipod ning jaagult malelaud, raamatud ja igast muud kraami. Tundub, et need olid intelligentsed aborigeenid :) Nii et õppetund saadud, isegi mitu. Siin ei saa mitte ühtegi asja mitte kusagile jätta ja teiseks, et asjadesse ei tohi kiinduda ning mingeid kalleid asju ei saa endale reisides lubada ka, sest sellised asjad juhtuvad ja parem on kui rahalised kaotused väga suured ei ole. Aga see selleks. Aborigeene on siin mitmesuguseid. Ütleme nii, et lääne Austraalias olles olid minu kogemused veidi teistsugused. Siin käib suhtlus aborigeenidega igapäevaselt ja väga tihedalt ja nad on suur osa sellest linnast siin. Kathrine on tegelikult üks linnake, kus tuleb hästi palju aborigeene igalt poolt väljast nt nädalavahetuseks või ainult mõneks päevaks. Nii et siin on kohalikke ja on ka päris palju väljast tulnud ja neil on omavahel päris tihti mingeid asju, mille pärast jageleda. Üldpilt on selline, et kainet aborigeeni sa ei näe. Eelkõige selle pärast, et need kes tulevad linna, tulevadki selle pärast siia, et juua või pidu panna. See ei ole midagi väga erilist, sest valged inimesed käituvad samamoodi, kui nad kord poole aasta jooksul linna satuvad. Joovad ju ikka ennast täis ja tahavad lõõgastuda. See teine pool aborigeene, kes elavadki siin, need on lihtsalt enamik alkohoolikud kahjuks. Neile kõigile meeldib juua ja neile kõigile meeldib suitseda. Üldjoontes on nad aga kõik väga sõbralikud ja tahavad alati juttu rääkida ja uurivad ka, et kus me oleme pärit ja mis me siin teeme ja räägivad üht teist ka endist.

1906 - valge mees tuli

No selle kuu aja jooksul oleme kohtunud siis päris paljudega ja siin on mõned näited:

Üks noor aborigeeni tüdruk, keda me lihtsalt linnas kohtasime, kutsus meid enda poole, et näidata kus ja kuidas nad elavad. Ta rääkis inglise keelt väga hästi, enamik neist räägib inglise keelt, aga vahel on raske aru saada lihtsalt. Temaga seda muret polnud. No mina näiteks polnud üldse enne kusagil aborigeeni pool ametlikult külas käinud ja alguses ikka võttis pea veidi ringi käima nende kombed ja käitumine. Neil on palju reegleid, kuidas mingis olukorras käituma peab, nt kui tema räägib meiega juttu ja tuleb keegi võõras, keda tema teab ja meie ei tea, siis see võõras ei tohi tulla lihtsalt juttu ajama, vaid ta peab ootama kuni teda kutsutakse ja neil on see tutvustamise asi ikka veidi teistmoodi. Kuidagi häbelikult käib see minu jaoks veidi, aga muidu nad küll väga häbelikud ei ole. Nad on väga otsekohesed ja ütlevad kohe välja mis nad mõtlevad või tunnevad. Seetõttu võttis alguses aega veidi, et harjuda, sest nad räägivad üsna valjult üksteisega, kui mitte öelda, et nad röögivad ja vehivad käte ja jalgadega. Vahel üsna agressiivselt, aga põhimõte on selles, et neile meeldib end nii väljendada. Enamasti nad ei mõtle üldse midagi halvasti vaid lihtsalt tahavad oma pointi tõestada ja kui seda kõvasti ja energiliselt teha, siis on sellele oma kaal. Igatahes istusime väljas kiviplaatide peal maas ja jõime õlut ja proovisime aru saada, mida selle tüdruku (tema nimi on Noursiha) 3-4 tädi proovivad meile selgeks teha. Aborigeenid on elanud ühte moodi ilmatu pika aja ja neil on välja kujunenud eluviis ja üheks suureks erinevuseks on see, et kõike tuleb jagada. Kommuunis elades on see väga mõistetav, et ära hoida kadedust ja üksteisest üle olemist jne, siis kõike jagatakse. Kõik on võrdsed ja see on hea, aga kahjuks see ei toimi valge mehe ühiskonnas, aga nad ei suuda ümber kohaneda sellega ja seetõttu elavad nemad ka siin niiviisi ja nad eeldavad seda ka kõigilt teistelt, et kui sul on suitsu, siis sa pead minuga ka seda jagama ja kui sul on õlut siis jaga seda meiega. Nii meid siis tehti suitsust ja jookidest üsna ruttu tühjaks, aga ega see meid eriti ei morjendand, sest meil oli põnev.

Üks õhtu kui me motelli ees tiksusime tuli üks aborigeen rääkima, kes oli gay. Polnudki enne ühtegi kohanud ja me uurisime, et kas see on tabu aborigeenide hulgas või on see igati vastuvõetav. Ta ütles, et tal on poiss-sõber täitsa olemas ja kõik on väga ok. Ta oli ka mingi pesumodell või midagi :) Mida iganes, aga näed, inimesed on ikka igal pool inimesed. Värvus ei muuda midagi.

Ühel õhtul peatus meie toa kõrval ka üks paar, kus mees oli valge ja naine aborigeen. No siin on seda segunemist tegelikult olnud hästi palju. Aastaid tagasi taheti tegelikult meelega see aborigeeni veri ära kaotada, nii et valgeid mehed vägistasid aborigeeni naisi meeletult ja seetõttu on hetkel hästi palju ka half-caste, ehk pooleverelisi. Igatahes see naine oli kusagilt saare pealt ja ta ütles, et ta läheb Broomi kilpkonni püüdma. Kilpkonnad on aborigeenide hulgas sama tähendusega, mis meile seapraad jõululaual. Too naine oli ka kristlane ning käinud ülikoolis ja olnud õpetaja. Nii et on ka teistsuguseid, mõnes mõttes, sest ta jõi ikka ja ütles, et ta on joonud alates 15 elu aastast ja ei kavatse lõpetada. Aga mis mind huvitas oli see, et kuidas tema religioon põimub kristlusega. Ta ütles, et ta austab dreamtime ehk ta teab kõiki neid lugusid, aga ta on kristlane. Ma ajasin teda veidi segadusse, sellega et piibli järgi sai maailm alguse hoopis teistmoodi kui dreamtime järgi (dreamtime järgi oli maailma loojaks rainbow serpent ehk vikerkaare madu). Ta vist polnud selle peale mõelnud, aga ega ta mingi süvausklik ei olnud ka. Ma küsisin ka, et mida aborigeenid söövad, sest ta oli saarel kasvanud üles ja see veidi teistmoodi. Ta ütles, et hästi palju süüakse vesiroosi juurt, igast juurikaid tegelikult, püütakse kala kõrvale. Tegelt läheb söögiks kõik - sisalikud, linnud, mis iganes nad kätte saavad.

rainbow serpent

Üks õhtu kõndisime ja kohtusime ühe valge tüübiga. Jäime juttu ajama ja mingi hetk tuli välja et ta on albiino aborigeen. Poleks seda küll oodanud, sest ta inglise keel oli täpselt nagu kohalikel ning väljanägemine ka. Aborigeenidel on enamasti selline suur kartulinina, hästi paks, temal aga oli täiesti europiidne väljanägemine. Ta ütles, et ta igalt poolt üleni valge, välja arvatud, no mis te ise arvate :)!! Ta ütles, et tal on alati lõbus vaadata neiude näo ilmeid, kui asi on juba nii kaugele jõudnud.

Üks nädalavahetus käisime veidi ringi ka sõitmas ja käisime ühes mõnus kohas Pine Creeki kõrval. See oli ka iidne aborigeeni koht, nimelt üks "gorge" ehk kus jõgi voolab kaljude vahelt hästi pikalt. Oi kui mõnus koht see oli. Lebasime lihsalt pikali jões, vesi oli madal, nii et said toetada pea mõnusalt kusagile ja lihtsalt lasta veel end masseerida. Vesi oli muidugi väga väga soe. Õhtul panime telgi koha kõrval oleva mäekese otsa suvaliselt keset kivihunnikut ja vaade oli väga ideaalne. Mõnus koht oli, väga mõnus.



Tagasiteel juhtus ainult väike värk. Nimelt kui enne sõitsime väga ettevaatlikult jõe ületustest üle siis tagasitulles panime kiirelt läbi igalt poolt. Ja ühest kohasat liiga kiirelt ja siis juhtus see, et vesi läks mootorisse ja siis me seisime. Ega seal levi polnud ja autosid ka eriti ei sõitnud, aga peale nii 3-4 tundi aitas üks kohalik meid ikka välja. Tõmbas meid enda poole ja saime masina lõpuks käima. Purtsus küll alguses korralikult, aga tõi meid ikka koju ilusti ära.

Nii et selline elu meil siin. Ah jaa, lõikasin juuksed ära ja nüüd Jaak uhkustab iga päev oma kiharatega - persse!

Elu silla all

Hällo mu kullakesed,

kuidas teil läheb? Ma loodan, et kevad on jõudnud juba ukse taha ja esimesed linnukesed juba kohal. Meie Jaaguga oleme ka jõudnud omamoodi kevadesse, ehk hetkel oleme jõudnud NT ehk põhja territooriumile, kus on lõppemas vihmaperiood, mis on omamoodi nagu kevad :)
Aga kõigepealt sellest kuidas me siia jõudsime. Nagu eelmine blogipostit võisite aru saada olime Tasmaanias ja sealt edasi viis meie tee Melbourni, kuhu me ei jäänud kauaks. City pressure tuli peale kohe suht ja väiksest maakohast suurlinna jõudes tabab mind alati millegipärast võõrastus pisut, tunne on, et laseks jalga kohe. Liiga palju liiklust ja värki ja kiiret toimetamist. Ma olen ju veidi aeglane ja selline rahulikum tempo on rohkem minu moodi, nii et lasime sealt jalga.


Kuhu siis edasi. No mõtlesime teha kiirelt paar nädalat tööd ja niisiis põrutasime Mildurasse, mis on väga suur farmipiirkond. Sealt saadeti meid edasi sellisse väikesesse kohta nagu Robinvale, mis on imepisike kohake ja kus ei ole MIDAGI teha, nagu depressiivne eesti väikelinn :) Aga meil oli seal päris põnev, no mitte päris aga huvitav ja teistmoodi sellegipoolest. Otsustasime kohe alguses, et hoiame nii palju raha kokku kui võimalik. Saime ka tööle kohe ühte viinamarja istandusse aga seekord ei olnud see mitte veiniviinamari vaid poe oma. Töö käis iga päev ja 10 tunni päevas ja raha eriti palju ei teeninud, ütleks isegi et 2-3 korda vähem miinimumpalgast, aga samas meil ei olnud kulusid ju kaa :) Nimelt otsustasime elada silla all ja mitte minna karavanparki. Leidsime sellise päris mõnusa koha silla all. Ühel pool silda oli NSW osariik ja teisel pool Victoria osariik ja keskel Austraalia suurim jõgi - Murray jõgi ja meie olime seal all täpselt keskel.


Nii me siis elasime. Ja kui niiviisi elada, saad tegelikut aru, kui vähe sul vaja on. Mis siis inimesele vaja on. Tegelikult ainult pisut vett ja peavarju. See on ju tegelikult kõik. Mis juba lisaks tuleb on boonus ja selle on tänapäeva inimene minu meelest kuidagi ära unustanud või kusagile ajusopi tahanurka surunud. Eestis on elu pisut teistmoodi, aga näiteks Austraalia, kus on soe on lihtne hakkama saada. Kui on olemas peavari ja veidi vett, siis saab ju ära elatud küll. Nii me siis ka proovisime. Elasime autos silla all. Jões me käisime ujumas peale tööd, kaldal sai end pestud ja vett peale valatud ja väga bro oli. Gaasipliidiga tegime süüa. Söögiks oli jällegi selline mõnusad kerged road, nagu nt juurvilja supp või tomatisupp. Päeval sõime terve päeva viinamarju, oma paar kilo päevas, nii et lõuna pärast me muret ei tundnud. Nii meil kuluski ehk 10-20 dollarit nädalas söögi peale näkku ja elu oli ilus. Tegime sporti veidi, mängisime malet, jõime teed ja õhtu oligi juba läbi ja öö käes. Pimedas ei ole muidugi midagi teha peale magama minemise. Aga päris mõnus oli elada päikese järgi, jõe ääres, pool metsikult ja hästi odavalt. Tuletas meelde veidi sellist koriluse stiili. Kala me ainult ei saanud järvest ega ka muid loomi metsast, aga ega nii ei olekski väga paha elada. Sest tegelikult jääks ju palju palju vaba aega. Ja tänapäeva inimesel on seda aega ju nii vähe, aga miks? Sest on vaja tööl käia ja raha teenida, eks ta nii on jah.


Igatahes sai meie 2 nädalat seal silla all täis ja me otsustasime, et meile aitab. Et aeg on edasi liikuda ja külmaks läks ka ausalt öeldes, nii et põrutasime minema - troopikasse. Adelaidest Darwinisse oli meie esialgne plaan ja et kulusid vähendada otsustasime võtta peale ka paar teist backerit, kellel oli sama tee. Üheks oli soome tüdruk Mari ja teiseks ameeriklane Eli. Sõitsime siis lõbusalt koos ühe päeva ja siis meie teed läksid lahku, sest see ameerika tüüp sai rusikaga vastu pead, mis oli talle veidi paras ka :) Kultuurilised lahkarvamused, neid ju ikka tekib.


See vahemaa Adelaidest Darwinisse on kusagil 4000 km ja ega me väga palju ei näinud oma teel. Meil oli plaanis igast asju vaadata oma teel, aga auto hakkas meil plõksima ja nii me siis põrutasime nii kiiret kohale kui saime ja oleme siis nüüd siin Katherinis. Aga tee peal meil juhtus ikka midagi põnevat ka. Nimelt siin on hetkel see vihmaperiood ja nii siis oli päris palju teid vahepeal üleujutatud ja see oli päris huvitav ja teistmoodi. Näiteks siin on sellest üks pilt :



Ja ühes kohas oli lausa nii, et vaatasime tükk aega, kas ikka kannatab üle sõita, sest vesi oli ikka päris kõrgel. Mingid neid oma mikrobussiga jäid seal suht hätta, kuna jäid kõige hullemas kohas seisma ja siis see vesi jõuab ju päris kiiresti igale poole. Meie saime siiski kenasti läbi aga Eestis kusagil maanteel sellist vaatepilti väga tihti ei kohta.

Tasmaania

Tasmaania on suuruselt pisut suurem kui Eesti. Kusagil 65000 ruutkilomeetrit. Ta on eraldi osariik ja seal elab kusagil 500 000 inimest. Selle avastas Abel Tasman 1642. Ta ei avastanud Austraaliat, mis on päris kurioosne :) Tasmaania fauna ja floora on väga erilised, kuna nad on täiesti eraldi arenenud väga kaua ja seetõttu leidub siin palju selliseid loomi ja taimi, mis kusagil mujal ei kasva. Tuntumateks loomadeks on tasmaania tiiger ehk kassi taoline olend ja tasmaania kurat, ehk selline koera taoline olend :)

Tasmaania minu jaoks oli mõnes mõttes hea üleminek, sest Tasmaania on väga sarnane Uus-Meremaale ja samas on ta ikkagi Austraalia. Tasmaania on väga roheline ja kliima poolest ülejäänust Austraaliast palju külmem. Suvel temperatuur väga üle 30 ei lähe aga miinust ka ei tule väga palju, külmemates kohtades ehk kuni -10 aga enamikel jääb see nii 0 piiresse. See aasta oli kliima poolest väga halb. Väga külm ja vihmane.

Tasmaaniasse jõudes ootas mind ees mu kadunud "poolvend" Jaak. Me polnud õieti näinud juba mitu aastat ja üksteise ära tundmisega oli raskusi :) Tegelikult on väga kummaline kuidas mõned asjad, mida sa ikka väga soovid lähevad täide. Nimelt Jaaguga me arutasime juba kusagil 5 aastat tagasi Krabi vanas saunas laua taga istudes, et oi küll oleks äge, kui saaks kunagi lambist kusagil teisel pool maakera kokku, näiteks Tasmaanias ja seikleks seal ringi. See soov oli siiras aga aega võttis, mis ta võttis, lõpuks saime kokku seal kohas, millest olime unistanud.

Jaak viis mind ühte farmi, kus ta oli olnud ka eelmine kord. Jaak oli sellest palju jutustanud ja mul oli sellest kohast kuidagi oma visioon ja vaimupilt tekkinud. Kohale jõudes ei olnud see tegelikult üldse see, mida ma olin ette kujutanud, niljem see aga muutus täpselt selliseks nagu Jaak oli seda mulle kirjeldanud. Selle koha nimi või talu nimi on Highland herbs (www.highlandherbs.com.au) ning seda peavad Graig ja Libby. Graig on uus-meremaalane ja Libby on austraallanna. Graig jutustas ka loo, kuidas ta selle talukoha ostis. Nimelt oli ta käinud vaatamas ühte teist kohta veidi eemal sellest talust ning keegi pakkus talle välja ka selle krundi. Kui ta seda vaatamas käis sai ta kohe aru, et see on tema koht. Reaalsuses ei viinud sinna mingit teed, ega ei olnud ka mingeid hooneid või midagi muud. See oli lihtsalt üks tükk maad. Nõnda nad selle ära ostsidki ning esialgu nad püstitasid lihtsalt väikse kuuri moodi asja ja elasid seal. Tasapisi hakkasid nad sellest aga suuremat maja ehitama. See kõik võttis muidugi väga palju aega. Näiteks 5 aastat polnud neil mingit teedki, kust maja juurde saada. Auto tuli jätta nii paar kilomeetrit eemale eelmise maja juurde ja siis vantsida. Nõnda ei käinud neil esimestel aastatel keegi külaski. Nüüdseks on asjad muutunud.

siin bussis ma ööbisin ja Jaak enne mind 4 aastat tagasi

Ehitavad nad kõik looduslikest materialidest ning enam vähem sellest, mida saada oln Hetkel on Graigil oma väike saekaater, oma mets, kus ta toob puidu ja millest parajad jupid välja saeb. Nii kerkibki tasapisi maja suuremaks ja ilusamaks. Algul mind hämmastas, et näiteks 4-5 aasta jooksul polnud ta suutnud panna ette aknaid ülemisele korrusele, aga hiljem ma sain teada, et see maksaks kusagil 300 000 krooni, sest ta paneks ainult puitaknad ja nende raamide tegemine maksab nii palju Tasmaanias. Nii, et ta teeb need ise, aga ta lihtsalt ootab, et puit, mille ta varunud on - kuivaks.

nende maja

Nende põhitööks on siiski igasuguste ravim - ja maitsetaimede kasvatamine. Neil on suured põllud, kus kasvab hästi palju erinevaid teesorte ja muid ravimtaimi. Hommikuti kõik korjavad kas nt kummelit või midagi muud ja siis pannakse need suurte restide peale kuivama ning hiljem pakkidesse ja siis kas looduspoodidesse või eraklientidele jne. Kvaliteet on muidugi väga hea, sest ta teeb seda südamega ja juba väga kaua. Abiks on neile alati mõned backpackerid, kellest enamik tuleb WWOOF organisatsiooni kaudu. Tol hetkel kui mina seal oli, siis oli meid kokku 7. Nii et mõnus abivägi :)

Nende elustiil vajab kindlasti välja toomist, sest see haaras mind üsna pea endasse ja ma avastasin nii palju uut. Alustame hommikust. Hommikul enne hommisööki tehakse väga tihti joogat. Nii Graig kui Libby on mõlemad selles väga osavad. Ma mõtlesin ise enne, et see on ehk selline jube kondiväänamine, aga tegelikult on see lihtsalt selline mõnus võimlemine, et veri käima saada ja pole eriti raske. See kestab kusagil tunnikese ja annab päevale mõnusa alguse. Siis tuleb hommisöök. Libby ja Graig on taimetoitlased ning minu jaoks oli see väga uus kogemus. Hoomikyusöögi üks tähtsamaid osi on jogurt. Naturaalne jogurt on väga väga tervislik ja väga maitsev ka. Nemad teevad seda ise ja see protsess on väga lihtne. Suur kausitäis müslit koos mõne puuvilja ja jogurtiga on suurepärane hommikusöök. Peale hommikusööki tuleb teha tööd, ehk siis korjata ravimtaimi või muid toimetusi. Me kaevasime Jaaguga jälle kraavi aia jaoks seekord :) vedasime sõnnikut, ehitasime uut kuuri ja lõhkusime puid. Sellised tavalised maatööd. Lõunasöögiks oli alati suur hunnik salatit, mille sisse käis juustu -ja leivatükid, advokaadot, tomatit ja siis peale väga head salatikastet.

lõunasöök

Mõnus, kerge ja jälle väga tervislik. Lõuna oli tavaliselt kusagil tund aega, mille ajal joodi ka teed ning lobiseti mõnusalt. Peale lõunat läks töö edasi veel mõned tunnid ja siis oli vaba aeg, mil said teha, mida hing ihkas. Me ronisime mõnikord Jaaguga suurte kaljude otsa, mis meid seal ümbritsesid või siis tegime trenni või lugesime raamatuid.

Jaak fotografeerimas

Enne õhtusööki oli mõni kord mediteerimine. Selle peale olin ma ka tihti mõelnud, et kuidas see ikka käib ja tundus selline päris keeruline asi olevat. Aga mu üllatuseks oli see jällegi üsna lihtne. Eks seda on muidugi võimalik teha ka väga sügavuti jne aga me alguses põletasime veidi "gheed", mis on tegelikult lehmasitt mingi seguga. See on India kombe kohaselt siis. Ega see ei haisenud või ei olnud kuidagi midagi jubedat vaid oli selline mõnus väike tuleke püramiidi taolises anumas. Peale seda laulsime ühte mantrat, milles me palusime rahu ja õnne maailmale ning siis oli vaikus, mille jooksul sa said oma mõtetes ja vaimus ringi lennata ja end tasakaalustada. Väga mõnus ja puhas tunne on küll peale seda. Selline muretum ja õnnelikum :) Siis tuli õhtusöök. Ma olen eluaeg liha söönud ja ilma selleta tundub nagu võimatu hakkama saada, et mida ma siis söön ja kõht jääb ju tühjaks, aga see pole tegelikult nii hoopiski. Õhtusöögiks oli meil mõnikord pasta, mõnikord riis köögiviljadega jne. Lihtsalt korralik ports ja kõht saab hästi täis. Ja oi kui hästi hakkab su keha end tundma paari nädala pärast, see on lausa uskumatu. Ma ei ole ka end nii hästi tundnud kohe aastaid. Ma ei ütle, et ma hakkan taimetoitlaseks, aga 2-3 korda nädalas kavatsen nüüd küll süüa asju ilma lihata. Olles seal juhtusin lugema ka ühte raamatut, mis jutustas Hunzade elust. See on sugukond, kes elab Himaalajas ja nemad elavad kuni 145 aastaseks. 120 on täiest tavaline vanus. Ja üks mees elas koos nendega ja uuris nende hea tervise tagamaid ja minu üllatuseks tulid välja täpselt need asjad, mida Graig ja Libby praktiseerisid iga päev. Hunzade peamiseks saladuseks on söök - hommikul jogurt ja õhtuks hästi palju naturaalset taimetoitu. Samuti leib, mis on tehtud naturaalsest jahust (mitte sellest valgest vaid pruunist). Lisaks liikumine iga päev, näiteks kõndimine vähemalt pool tundi päevas ja töö. Inimesed, kes jäävad pensionile ja ei tee midagi, surevad palju rutem, sest aju ja keha vajavad pidevat liikumist, eriti veel vanas eas. Ja suuremat saladust ei olegi. Ma arvan, et eesti inimestel on neilt midagi õppida.

Olime kusagil nädalakese selles toredas kohas ja siis otsustasime veidikene ja matkamist teha selle suurepärase saare peal. Saare lõuna osas jookseb läbi üks suur matkarada nimega South coast track. Kogu raja pikkuseks on 180 km ja läbimine võtab aega kusagil 2 nädalat. Nii me siis valmistusime endid ette, ostsime suure laari sööki, võtsime kaasa veidi soojemaid riideid ja asusime teele. Meid hoiatati mitmes kohas, et see kliima seal on väga teistsugune. Kuna seda rada läbivad antarktilised õhuvoolud pidevalt, siis võib oodata nii rahet, lund kui vihma ja seda iga päev iga hetk. Ei kõlanud just väga ahvatlevalt aga otsustasime väljakutse vastu võtta.

läks! , aga Jaak sa ikka veel sabast kinni, vale koht oli veidi

Alustasime hoopis valest kohast aga viimasel hetkel saime sellest aru ja sõitsime mõne tunni jagu alla poole raja lõpu osassa ja jätsime auto sinna. Otsustasime pärast hääletada tagasi kuidagi. Hakkasime siis astuma. Kott oli raske, kuid teada oli, et see läheb ju ainult kergemaks iga päevaga ja küll hakkama saab. Esimene päev läbisime sellist laugteed ja vahepeal oli tunne, nagu oleks Eesti rabas kusagil ja läbisime ka veidi metsa ning ka paar rannikuäärset ala.

Kõndisime kusgil 11 km ja panime oma telgi üles ja kõik oli väga chill. Järgmine päev ületasime väikses jõe, vesi oli kusagil põlveni ning siis me veel ei teadnud, mis meid ees ootab. Matkarada läks suuremas jaolt mäest tasapisi üles ja üles ja muutus järjest porisemaks ja porisemaks. Esialgu me proovisime seda pori vältida ja tegime mingeid hüppeid ja kõrvalepõikeid nendest mülgastest, aga mida aega edasi, seda rohkem seda pori oli ja mingi hetk polnud enam vahet. Hüppasid mülkasse sisse ja panid edasi. Paar kaanipoissi saime ka, aga ei midagi hullemat.

Hullem oli see, et meile tundus kogu aeg, et me jõuame kohe kohale kusagile ja me ei tohi sööki eriti kulutada ja et me peame maksimaalselt pingutama iga päev, et välja tulla õigel ajal ja piisava varuga. Nõnda, me siis ei söönud eriti midagi ja mingi hetk hakkas pilt juba taskusse minema ja energiavarus olid 0 ,is 0. Siis me viskusime suvalisse kohta ja sõime suure koti täie pähkleid. Oi kui hea oli. Tunne oli küll selline, et per..e, eriti mudarallile oleme sattunud. Õnneks kaugele polnud enam minna ja tee läks ka paremaks ning varsti olime järgmises laagriplatsis ja saime oma mudased jalad ja saapad puhtaks pesta ning telki hüpata ja teevee keema panna. Tee oli meie reisi aja üks meie parimaid sõpru. Kuum tee peale päevast rännakut on lihtsalt super.

Järgmine päev algas sellega, et tuli märjad sokid ja jalanõud jälle jalga panna. See on selline vastik tegevus, millega ei taha üldse harjuda. Enamik, kes seda rada läbi tegid oli varustatud tipptasemel, ehk korralikud veekindlad matkasaapad sääristega ning matkakepid jne. Me pidime niisama läbi ajama. Aga kord kui saapad juba jalas on pole hullu, sest tead, et need saavad märjaks kohe kohe nii või naa, nii et vahet pole ju. Kõndisime mööda kallast ja nägime mõnusaid suuri värvilisi kivimürakaid ning meeletult suuri laineid. Ikka selliseid, mis üle pea lendavad.

Peagi olime aga metsas tagasi ja seekord oli mets küll ilus ilus. Rada oli veidi vähem sopane ja mudane, aga mõned kohad olid ikka sellised, kus jalg kadus põlvini muda sisse. Ühes kaunis kohas kohtasime üht väga kahvatut noormeest, kellega ajasime tiba juttu. Nimelt eks me nägime neid matkajaid teisigi, kes meile vastu tulid, aga tema oli esimine, kes tuli sealt, kuhu meie minna tahtsime, ehk päris selle raja algusest. Enamik teevad ainult pool rada läbi Malelucani ja siis lennukiga saab Hobartisse tagasi. See jutt, mis selle noormehe suust tuli, muutis täielikult meie plaani. Nimelt, ta ütles, et peale seda Malelucat on rada täiesti hull. Kuna see aasta oli ilm ikka väga halb ja vihma nii palju tulnud, siis rada oli lihtsalt üks suur muda olnud ja ta ütles, et ta oli 4 päeva mudas rahmeldanud ja polnud midagi eriti ei näinud. Pluss tal tuli 3 päeva oodata ühes kohas, et jõge ületada, sest vesi oli nii kõrgele tõusnud, et seda polnud ohutu ületada. Hmmm, see pani meid mõtlema ja vaadates selle noormehe kahvatusse näkku ja ausalt ta eriti hea välja ei näinud, otsustasime mitte sinna välja minna vaid kusagil mõnusas kohas chillida paar päeva ja siis tagasi minna.

Nii siis oligi, et päeva lõpus me jõudsime ühte väiksemasse kämpimiskohta, panime sinna oma telgi üles ja sinna me ka jäime kolmeks päevaks. Haaa, seal oli lihtsalt nii mõnus. Ilm oli nendel päevadel ka väga hea, see tähendab, et vihma ei tulnud ja mõnikord me isegi nägime päikest. Ausalt öeldes tundsime end imehästi. Me ei teinud eriti mitte midagi, aga ai kui hea oli telgis lesida, veidi teed juua, juttu puhuda ja raamatut lugeda. Meil oli üksteisele palju rääkida ka ja kolm päeva läks lennates.

Me käisime ikka veidi ringi ka seal. Ega ma kogu aeg telgis olnud ja seal ümbruses oli imekauneid kohti tõesti. Imeilusad rannad ja täiesti inimtühjad.

Ükspäev me läksime niisama edasi mööda rada, et näha ühte kohta, kus pidi olema jõe ületus paadiga. Me jõudsime aga ühe teise jõe ületuseni, mille ületamine osutus meile liiga raskeks. Nimelt me oleks pidanud konkreetselt ujuma, et seda ületada. Vesi läks üle pea ja kui meil oleks kotid ka olnud, siis ma ei teagi kuidas me üle oleks saanud. Seepärasast selle raja läbimine võtab ka rohkem aega tavaliselt kui plaanitud, kuna sa pead ootama jõe taseme langemist. Peale seda jõe ületust oleks tulnud selline koht nagu Ironbound ehk selline suur suur mägi 800m, mille ületamine oli selle raja raskem koht. Me ei läinudki sinna, sest edasi tagasi selle mäe ületus tundus liiga karm. Igatahes oli meil seal kämpas tore niisama ka. Käisime ujumas näiteks, nendes suurtes lainetes, vesi oli külm, aga mitte nii külm ka, nagu eesti merevesi ma ütleks. Tegime trenni ja jooksu ja olime sportlikud :) Õhtuti tegime lõket ja vahel tuli meile ka paar kängurut külla.

Üks päev tuli see päev siiski kätte, kui pidi tagasi minema. Ei tahtnudki väga, sest mõnus oli olla looduse rüpes. Väga rahulik ja kaunis. Aga mis seal ikka. Hakkasime siis minema ja vahepeal oli see rada veel hullemaks läinud, kui enne. Aga seekord me ei hoolinud, vaid astusime kiirel sammul edasi otse läbi igast mülkast ja august. Et te aru saaksite kui naljakas ja tore see vahepeal oli, lisan siia ühe video ...

Too päev hakkas ilm tegema tegelikult igast pulli. Tuul piitsutas ja tuli vihma ja siis jälle veidi päikest. Jõudsime oma eelmisse laagriplatsi ja panime oma telgi samasse kohta, kuigi oli ka teisi kohti. See polnud tegelikult kõige parem koht sest tuul oli meeletu, tuli rahet mitu korda, vihma ja nii kuradi külm oli ka. Mõtlesime, et aaaa tahaks juba ära siit. Sellise ilmaga küll pole eriti tore. Väga raske oli magada ka, sest tuul oli tõesti meeletu ja kippus telgi alt sisse tulema ja temperatuur langes alla 10 kraadi kindlasti. Igatahes hommikul panime kiirelt oma märjad jalanõud jalga ja panime ajama, sinna samma porisesse teelõiku, mida me teadsime juba ennist. Seekord oli see veel hullem, aga nüüd me olime targemad. Me panime otse kogu aeg, näiteks niiviisi :

Ega see rada tegelikult nii hull ei olnud kogu aeg. Vahepeal oli ikka sellist rohelist paksu vihmametsa ka ja väga ilusaid suuri vanu puid ja muid kauneid kohti. Sellepärast see rada nii kuulus on ka ja inimesed sinna lähevad. Kahju ainult, et päikest nii vähe oli seekord. Kuiva ja päiksega oleks see koht lause super super. Siin on mõned pildid ka nendest ilusatest kohtadest:

Enne lõppu ootas meid ees veel üllatus. Nimelt too koht, kus me enne saime nii üle, et vesi oli põlveni, siis nüüd oli see tõusnud väga kõrgeks ja ka vool oli väga tugev. Lõpuks leidsime ikka koha kust üle minna ja ütleme nii et vesi tõusis ikka vahepeal peaagu rinnuni.

Jaak ületamas jõge

Too päev tegime hullu tempot ja kõndisime maha üle 20 km ning lõpp oli paduvihmas, kuid jõudsime ilusti valges autoni ja panime isegi ajama kohe talu poole tagasi. Sooja tuppa, sooja dušši alla ja sooja sööki. See kõik on eriti hea peale nädalast matka. No me matk pidi olema 2 nädalat ja hull kütmine, aga välja kukkus veidi teistmoodi. Nautimine on ikka tegelikult see kõige olulisem osa, see millepärast sa seda ette võtad ja meil oli küll väga tore, vaatamata ilmale ja porile.

Tagasi talus. Tegime veel kõvasti tööd ja käisime veel imeilusates kohtades. Viimasel päeval viis Graig meid mööda väga teistsugustg matkarada aborigeeni koopasse. See oli selline korralik bushwalk, ehk poolmetsik ja väga harva külastav koht. Läksime kogu kambaga ja oli väga tore päev. Saime nautida imelist Tasmaania loodust, millest jutustavad alljärgnevad pildid :

Vot sellised olid 3 nädalat tasmaanias. Mida sa hing veel ihaldad. Päikest ja sooja, see pärast me nüüd Jaaguga üles poole tõttamegi. Veidi teeme tööd ja siis oleme tagasi kusagil Darwini kandis. Olge mõnusad

Uus-Meremaa - head aega!

Olen nüüd mõnda aega olnud Austraalias ja ringi rännanud Tasmaanias kuid enne seda lugu olen mõelnud siin pikalt ka Uus-Meremaa peale ja nimelt Olles Uus-Meremaal vaevas mind alati üks küsimus. Kas ma tahaksin siin elada ja miks? Millegi pärast tuli südamest alati vastus ei ja ma küsisin endal, aga miks mitte ja hakates lähemalt uurima selle põhjust ma tihti ei suutnudki seda leida.

Kliima - siinne kliima on tegelikult eestlasele minu meelest vägagi sobiv. Neli aasta aega, aga igal aasta ajal on palju päikest ja ei lähe väga külmaks, aga on võimalik nautida lund ja suurepärased mäed pakuvad palju võimalusi lumelauaga või suuskadega alla kimada. Väga palju isegi tullakse siia üksnes selle pärast. Suved on mõnusalt soojad enamikes Uus-Meremaa kohtades. All lõunas on veidi külmem ja vihmasem aga muud kohad on väga soojad. Ideaalne

Inimesed - inimesed on väga väga viisakad ja abivalmid. Üksteist toetatakse alati ning väga tihti ka võhivõõraid oma võimaluste piires. Uus-meremaallased on ka väga ausad ning otsekohesed. Siin ei ole vaesust, (vähemalt ei ole seda näha,) siin ei ole vargaid (oma kodu ukse võid sa enamikes linnades täiesti lahti jätta kui kodust ära lähed, kartmata et keegi tuleb ja varastab midagi). Samas olen ma uus-meremaallaste juures täheldanud ka sellist tervat keelt ja veidi nokkivad suhtlemist. Neile meeldib veidi tögada ja nad ootavad tihti, et sa midagi tervat ka vastu ütled (mitte väga teravat, aga nii naljaga pooleks). Muidu on nad väga töökad inimesed, farmerid on eriti sellised karmid tüübid, et kui näpu ära saed või lõikad töö käigus, siis töö tuleb ikka ennem ära lõpetada ja siis alles oma sõrme juppi otsima minna. Nad on jah väga asised ja heade oskustega inimesed.

Toit - toidu kultuur ei ole mitte just kõige parem. Hästi palju on kiirtoitu. Fish and chips, burgerid, pitsad jne. Igal pool, kogu aeg. Ja uus-meremaallased söövadki hästi palju ka seda. Muidugi on sul võimalus minna poodi ja teha endale ise head sööki :) Aga ka see on veidi keeruline, kuigi mitte sugugi võimatu. Nad ise harrastavad hästi palju seda, et ostetakse liha ja pannakse sügavkülma ja ülehomme võetakse välja ja siis sulatatakse. Mulle see väga ei meeldinud, aga neile meeldi.



Töö - tööd on siin suhteliselt lihtne saada või õigemini mitte väga lihtsalt, aga mitte ka väga raskelt. Paljud ja väga paljud firmad pakuvad tööluba sulle, kui sa tahad sinna tööle jääda. Nad teevad seda rõõmuga. Nii ongi ka paljud tulnud turisti viisaga ja otsinud lihtsalt tööandja, kes neile seda pakub. Ja enamik hotelle, restorane ja muid sellised turiste teenindavad kohad teevad seda väga tihti ja see ei ole neile mingi üllatus, kui sa ütled, et sul pole viisat ja kas ma võiksin seda teie kaudu saada. Neile on see üsna kasulik. Enamik töökohti on kas koristaja või kelner jne ja nende tööde juures on iseloomulik see, et inimesed vahetuvad päris tihti. See inimene aga kes on nende viisa peal, saab töötada ainult nende jaoks ja teha ainult seda tööd, mis talle ette on nähtud. Nii saavad need hotellid ja restoranid endale püsiva töötaja ja nad on õnnelikud selle üle. Tihti on halb asi ainult see, et töötunde tuleb vähe ja raha säästa on raskem, aga alati on võimalik end üles töötada ja aina parem ja parem töökoht saada ja peale 4-5 aastat on võimalik taodelda päris kodakonsust ning jääda päriseks. Seda ka väga paljud inimesed teevad. Hästi palju on brasiillasi ja üldse ladina ameeriaklasi, aga ka eurooplasi ja aasialasi. Nii et kirju seltskond ja tihti peale hästi lõbus.



Loodus - loodus on Uus-Meremaal lausa võrratu. Siin on kõik olemas, miljon imeilusat kohta ja tõenäoliselt ei jõua enamikku isegi ära näha terve elu jooksul. Ideaalsed kohad kalastamiseks, paadiga sõitmiseks (igal 4-ndal uus-meremaallasel on oma paat) - siin on nii palju järvi ja muidu vett, kus sõitmas käia saab ja seda ka tehakse ohtralt. Matkata lõputult, 100 matkaradasid ideaalselt hooldatud. Põhja saar on täis sadu randu, valge liiva ja palmipuudega. Siin on igale ühele midagi.



Sport - sportimiseks on ka väga palju võimalusi. Igal pool on jooksu ja ratta rajad. Rataste jaoks on paljudes kohtades isegi oma spets rajad, koos ohtrate hüpete ja oma trasside ja ma ei tea millega. Tennise väljakud on paljudes kohtades tasuta, avalikud ujulad on üsna odavad võrreldes isegi Eestiga, ragbit mängitakse igal pool kogu aeg, jalgpalli ka. Jne jne. frisbit saab mängida pargis, õigemin frisbigolfi, mis on veelgi lahedam. Golf on hästi odav. Ma ka proovisin, oli eriti lahe küll. Ja mis peamine, väga odav on see ka. 10-15 dollarit mäng on üsna tavaline ja kõik võivad minna, kui see ei ole just mingi väga kallis klubi. Võimalusi on palju palju.


Nii, et miks siis ikkagi mitte. No mul endal jäi kõige rohkem häirima kultuuritus. Ma ei oska seda teistmoodi kirjeldada. Kuidagi kultuuri vaene on see maa. Tulles Eestist ja omades tegelikult ajalugu ja oma kultuuri ja oma kombeid ja siis järsku kuidagi olla täiesti ilma selleta. Uus-Meremaa on noor riik. Väga palju on toimunud viimase 100 aasta jooksul. Siin ei olegi väga ajalugu ja ei ole väga kunsti, ei ole väga palju muusikat (seda leiab, aga mitte nii nagu Eestis), ei ole teatrit jne. On kast õlut ja gaasipliidi barbeque, kus küpsetatakse vesiseid vorstikesi ja see ongi kultuur. Ma võin ka eksida ja see asi võib olla hoopis teistmoodi, aga mul jäi selline tunne ja see häiris mind veidi. Ja kodu saab olla ainult ühes kohas, seal kus on su süda ja mu süda ei ole Uus-meremaal, kuigi ma tahaks sinna väga tagasi ja ma lähen ka, sest nii palju kohti jäi veel avastamata ja ikka veel kripeldavad mu südame peal.



Viimasel nädal ma sain veel veidi Uus-Meremaad näha ja ringi sõita. Eelnevad pildid jäänud sellest mälestuseks.

Julgus

Ma ei ole ammu kirjutanud,see eest olen ma palju mõelnud. Vahepeal tuleb see periood. Üks mu armas sõber andis mulle ühe hea OSHO raamatu ja olles seda lugenud on täitnud mu pea mitmete mõtetega.

Niisiis üks lugu:

Oli kord kaks võistlevat templit.Kaks õpetajat ehk kaks preestrit olid omavahel nii vaenulikud, et nad andsid oma õpilastele käsu: ärge isegi kunagi vaadake teise templi poole. Kummalgil õpetajal olid teenripoisid, kes nende asju ajasid - tõid neile süüa, sõnumeid ja muud vajalikku.Üks preester ütles oma posile, kelle nimi oli Cho Min: "Sa ei tohi selle teise poisiga sõnagi vahetada, seal templis elavad pahad inimesed!"

Aga poisid jäävad poisteks ja ühel hommikul said nad tee peal kokku ja Cho Min küsis teiselt poisilt: "Kuhu sa lähed?" Teine poiss mõtles veidi, sest ta olid kloostris kuulnud tarkade munkade juttu ja vastas: "Kuhu tuul mind viib." Cho Min oli segaduses ja veidi solvunud, sest ta teadis, et ka see poiss läheb ju turule juurvilju ostma, nagu temagi. Miks ta peaks siis vastama midagi sellist tobedat nagu, kuhu tuul mind viib. Cho Min ei osanud midagi selle peale vastata ja oli isegi pahane enda peale, et ta ei kuulanud preestri õpetust.

Cho Min ostsustas kõik preestrile ära rääkida nagu asi oli. "Mul on väga häbi, et ei kuulanud teie õpetust. Seal elavad tõesti pahad inimesed. Sest mis vastus see on, kuhu tuul mind viib. Ta lihtsalt narris mind", rääkis Cho Min oma preestrile. Preester vastas: " Ma ju hoiatasin sind, aga sina ei kuulanud mind. Nüüd tee nagu ma ütlen sulle. Mine homme samasse kohta ja kui sa seda poissi uuesti kohtad, küsi temalt :" Kuhu sa lähed?" Ja kui ta vastab sulle, et lähen kuhu tuul mind viib, siis küsi temalt: "Kas sul siis jalgu ei olegi? Hing on ju kehatu. Tuul ei saa teda kuhugi viia." Vaata mis ta selle peale kostab.

Cho Min oli varakult juba hommikul samas kohas ja kordas kogu aeg, mida preester talle oli õpetanud. Sest ta ei tahtnud seekord midagi valesti teha. Peagi nägi ta poissi tulemas mööda teerada ja kui poiss oli temani jõudnud küsis Cho Min temalt: "Kuhu sa lähed?" Poiss vastas selle peale: "Lähen turule juurvilju ostma!"
Cho Min oli sõnatu. Sõnatu. Miks?

Sest elu on ettearvamatu, sa ei tea kunagi mis juhtub. Sa ei saa ennast ette valmistada. See ongi ilus, see ongi elu. Elu on üllatus. Paljud inimesed kardavad, et mis saab, mis tuleb. Miks? Sest me pole kindlad, et kas see on hea või halb ja keegi ei taha ju halba. Aga ei tasu karta. Julgust on vaja. Julgus tähendab seda, et hirmudest hoolimata minnakse edasi tundmatusse. Prantsuse inglise keelne sõna courage tuleb ladina keele tüvest cor, mis tähendab südant. Julgus tähendab südamega elamist, südamega tegemist ja südamlikkust. See kes elab südamega avastab tähenduse. Kuulake omaenda südant, kuulake tähelepanelikult ja te ei eksi. Pea on ärimees. Pea teeb kogu aeg arvestusi. Pea mõtleb minevikule, tulevikule ning arvestab olusid. Süda ei tee mingeid arvestusi, ta lihtsalt teab. Nii et minge ja kui te midagi teete, tehke seda südamega ja kui sa teed midagi südamega, siis sa teed seda endale. See teeb sulle head ja teeb head teistele ja sa avastad õnne ja rõõmu igast päevast :)