Bali jätkub

Algab pääääääääev, algab päev, sa avad silmad kuid esialgu ei näe sa eriti midagi. Siis sa ringutad ning haigutad ning tõused üles. Nüüd alles avad oma silmad täiesti ning vaatad välja:

Wauaa. Sellist päikesetõusu näeb väga harva. Pildil ei saa kunagi edasi anda seda mida sa näed päris tegelikult. Tol hommikul Mundukis oli kõik väga väga vaikne. Kaugemal kädistas mõni lind kuid vaikus oli kõrvulukustav. Eile õhtune udu oli kadunud. Selle asemel laius minu ees suur org, mis oli kaetud metsade ja põldudega ning kaugel taamal helkis vastu ookeani virvenus. Esialgu ei saanud ma aru, et kas tõesti on see ookean või ehk taevas või miski muu. Aga kui päike sealt vastu hakkas helkima siis olin kindel.

Eelmisel õhtul jõudsime sellisse väikesse kuid väga ilusasse kohta nimega Munduk. Munduk asub päris kõrgel merepinnast ning paljudest kohtadest avaneb hunnituid vaated allolevatele orgudele ning ka riisipõldudele. Me leidsime omale väga mõnusa ööbimiskoha, kust läks väike tee ka imeilusa joani. Joa kõrval oli ka pisike kohvik nii et sai mõnusalt teed rüübata ja seda kaunist kohta nautida.



Põhiartraktsioon oli siiski päikeseloojang ja tõesti - väga kaunis oli see kuid sai liiga ruttu otsa.





Hommikul peale päikesetõusu saime veel pisut nautida seda kaunist kohta ning juua kanget Bali kohvi, mis paned su välkkiirelt tegutsema. Nii et me siis istusime rolleri selga ja andsime tuld. Hoog oli sees nii kõva et ei saanudki pidama. Sõna otses mõttes oli kuidagi väga raske peatuda ning lõpuks avastasime end Padang Bailt, kus läks praam Lomboki saarele. Padang Bai asub saare ida küljel, nii et tegelikult sõitsime me läbi suurema osa saarest ilma peatumata :) Üks kord siiski peatusime, sest ma polnud nii paljusid lippe veel näinud :



Padang Bais enne praami peale minekut peatas meid politseinik.
Aga kuhu te lähete?
Me läheme Lombokile!
AHAH - või nii. Tulge istuge siia korraks

No selge. Tavaline turistilõks. No ma siis istusin ja me vaatasime üle kõik paberid. Mul ei olnud rahvusvahelist tõlget oma lubadele, nii et nad natuke pinnisid mind. Siis tuli teine mees, kes hakkas mingit mesijuttu ajama. Et elu ikka nii raske ja politseid tuleb aidata, siis politsei aitab sind jne. Ma kehitasin õlgu ja ütlesin, et jajaa, kas ma võin nüüd minna. Natuke pinniti veel, aga siis nad vist nägid et pappi siit ei tule ja lasid meid minema.

Praamisõit kestis 4-5 tundi ning kui kohale jõudsime oli juba väga väga pime. Kell oli nii 10. Eks me siis asusime magamiskohta otsima, aga ega see väga lihtne polnud. Jõudsime ühte suuremasse linna, aga kuna olid pühad, siis kõik kohad olid pilgeni täis. Me küsisime vähemalt 10-nest kohast. Olime juba väga väsinud ja tülpinud ning siis üks kohalik klutt pakkus oma abi. Ma tean kõiki kohti, tule minu järgi. No me siis sõitsime talle järgi ja peale pikka otsimist leidsime ühe koha kus oli vabu kohti. Koht ise oli väga jube, aga meil oli savi. Hind oli poole odavam kui enamikud kohad nii et me andsime raha klutile ning ta näitas meile toa kätte. Kuigi me olime surm väsinud, ei suutnud me seal uninuda. voodi oli väga halb ning mingi mees norskas ikka väga jubedalt kusagil ja igalt poolt sügeles. Lõpuks peale 3 tundi ma heitsin lihtsalt põrandale, ahjaa tekki polnud ja patja ka mitte. Aga kui ma uinusin siis uni oli magus. Tahtsime hommikul sealt lihtsalt kiirelt jalga lasta, aga meid ootas ees halb üllatus. Nimelt see klutt tegi nägu ainult, et ta maksis meie toa eest, tegelt ta lasi lihtsalt jalga rahaga. Nii et peale suurt vaidlust me pidime veel veidi oma kukrut kergitama. Lombokil on väga lihtne end tüssata lasta ja ma teadsin seda, aga näe see juhtus ikkagi.

Lombok on tegelikult päris ilus saar, palju palme ja kauneid rannasoppe. Meie aga suundusime Gili saarte poole. Gili saari on 3 ja eelmine kord sai veedetud nädal Gili Airil. Seekord valisime Gili meno. Neist kõige vaiksem ja vähem rahvastatud saar. Saarele viib väike avalik paat, millega sõidavad kõik kohalikud. Nii me siis ootasime, kuni see paat täis saab, sest enne ta ei välju ja olimegi teel. Ma nägin tol hommikul üsna nutune välja, magamata, pahur, külmetanud jne aga naljakas :



Gili saared on ikka täielik paradiis. Aeg lihtsalt veereb seal omasoodu ja nädal läheb lennates. Me leidsime väga mõnusa bungalowa nimega Diana bungalows.



Ma küsisin ka kui kiirelt need valmis said - omanik vastas 3 kuud. Ega see ehitamine seal tõesti kaua aega ei võta. Käisime veidi ringi ning rääkisime ka ühe valge mehega, kes rajas sinna ka mingit bungalow kompleksi. Parasjagu oli tal käsil baari ehitus. Ta ütles, et see valmib ühe päevaga, sest mis sul vaja on? Väike bambuse katus, paar lauda ja tooli ja ongi valmis :) Ta ütles, et peale 30 aastat tööd on siin hea koht, kus lihtsalt olla koos perega. Nõustun temaga.


Meie Bungalowst veidi eemal oli ka kohvik Diana cafe ning parim toit mis ma kogu selle reisi jooksul sain oli seal. Fantastiline ulah ulah ning roheline karri värske kurgiga ning kookosepiimaga. Wow.



Nägime kauneid päikeseloojanguid ning nautisime õhtusööke sillerdava kuu valguses. Lugesime, ujusime ja puhkasime. Nagu see paketipuhkus ikka käib :) Oeh päris mõnus oli.



Olime Menol vist 4 päeva ning peale seda otsustasime veidi veel Lombokil ringi vaadata. Lombokil on Rinjani vulkaan, mida ma tahtsin väga näha. Samas on sinna hea minna veidi varustatuna, ehk kui sa kogu varustuse rendid, siis koos giidiga on see matk päris päris kallis. Aga oma varustusega ei ole kõige hullem. Nii et see jääb ootama järgmist korda.

Sõitsime veidi ringi ja keerasime sisse kohast kus näitas nool - beautiful waterfalls. Sõitsime mingit väga kahtlast teed pidi, mis vahepeal täitsa ära kadus ning lõpuks jõudsime kohale. Meid võttis vastu üks tore noormees, kes rääkis inglise keelt väga hästi ning lubas meid väikese tasu eest juhatada ilusatesse kohtadesse. No me siis järgnesime talle ja tõesti ise me poleks selliseid kohti üles leidnud. Ta viis meid ühte väikesesse kaljudega ümbritsetud ujulasse :) Vesi oli külm aga karastav ning esimest korda elus hüppasin ma päris kõrgelt kalju pealt vette ka. No ega see väga kõrgel polnud aga nii 4-5 meetrit :) Minu jaoks oli kõrge, aga vägev oli.



Peale seda külastasime veel paari juga ja ta näitas ka meile oma küla ning külanaised võtsid parasjagu sirbiga riisi maha. Kõik uudistasid meid suurte silmadega ja meie uudistasime vastu ning ajasime pisut juttu. Päris lõbus oli - haa.


Sõit viis meid Balile tagasi ning me veetsime veel pisut aega Ubudis ja pisut aega Kutal. Seekord ma proovisin veidi ka veemõnusid ning lained on seal tõesti suured ning surfimiseks ideaalsed. Ma liuglesin siiski bodyboardiga, mis pole päris sama nagu surfilaud aga lainepeal sõita saab küll.

Bali on tore koht küll. Järgmine kord aga ma prooviks mõnda teist aasia riiki nagu Birma või Laos. Aga Bali on ja jääb eriliseks kohaks.

palju õnne eesti

Dalai Lama käest küsiti et mis on tema jaoks kõige üllatavam ja ta vastas et inimene .. sest ta ohverdab oma tervise et saada raha ja siis ohverdab raha et saada oma tervis tagasi .. ning ta on nii mures tuleviku pärast et ei ela olevikus ja tulemus on see et ta ei ela praeguses hetkes ega ka tulevikus .. ta elab nagu ta kunagi ei sureks .. ja siis ta sureb ja pole õieti elanudki :)

Elagu Eesti ja elagu Dalai Lama

lugu j2rgneb - bali ...

Lennuki aknast jäid eemalduma Manila miljonid tuled ja ees ootas Singapur. Singapuri ma sattusin üks kord juba ka varem, siis kui ma esimest korda Austraalia poole teel olin. Sellest jäi meeldi väga suur palavus ja suured tornid ja palju inimesi. Seekord olin aga väga meeldivalt üllatunud. Peale Filipiinide melu oli väga tore leida end puhtast hoolitsetud linnast, kus kõik kulges väga rahulikus kuid meeldivas tempos. Külastasime Singapuri muuseumit ning tutvusime veidi ajaloo ning kultuuriga. Singapur on olnud väga tähtsaks peatumispunktiks läbi aegade ning juba ammu hoolitseti selle eest, et Singapur püsiks. Tohutu rahvamass mis sealt läbi voolab kogu aeg jätab oma jälje haiguste ning muude hädadega, seetõttu ongi Singapur väga puhas ja hoolitsetud linn. Iga inimene kes seal elab võtab seda kui oma missiooni, sest muidu ei jääks sellest linnast midagi järgi. Nii et oli tore jalutada mõõda hoolitsetud parke ja alleesid ja uudistada linnapilti. Ütleme nii et mulje jäi väga meeldiv seekord.

Edasi aga Bali poole. Ma juba teadsin, et mis tuleb. Nii kui lennujaamast välja astud tormab sinu poole meeste kari, kes kõik püüavad haarata sult nööbist ja sind kuhugi viia - taxi taxi, transport transport!!! Nii et ma valmistusin selleks ja tormasin lennujaamast välja silmad maas ja suunaga väljuvate lendude poole, sest sealt on hea taksot võtta. Ehk ei saa nii palju petta. Mis aga juhtus oli see, et keegi ei hüüdnud taxi taxi või transport transport ja mul läks ikka veidi aega, enne kui ma üldse mingi takso leidsin. Laupäeva õhtu - kõik austraallased on linnapeal joomas, nii et taksod olid seal. Seekord ei läinud ka taksoga mitte kõige paremini, saime ikka veidi petta ja õigesse kohta ka ei viidud. õige koha leidmisega läks aega peaaegu 1,5 tundi. Bali hotellid on nii pisikesed ja neid on nii palju ja nii kitsastel tänavatel, et kaardi järgi minnes läheb ka aega. Kõige naljakam on see, et me otsisime ja otsisime, aga ei leidnud ja lõpuks läksime netikohvikusse, et uurida kus see on. Küsisime onult laua taga ja see vaatas nime ja kratsis kukalt ja ütles et pole kunagi kuulnud! ja nii me siis otsisime internetist ja lõpuks leidsime, mingi kaardi, mis ütles et peame tagasi minema veidi. Poole tunni pärast aga olime tagasi kohviku juures ja see koht oli netikohviku taga, nii umbes 10 meetrit. Ma olin õnnelik et kohale saime, sest El Nidol olin oma jalga veidi vigastanud koralliga, ning nüüd oli see paistes ja mida rohkem kõndisid seda hullemaks see läks. Nii et järgmised 3 päeva veetsin ma jalga puhates ja $1 dollarisi kokteile juues nurga peal baaris. Päris tore oli :)

Kuta ei ole siiski minu lemmik koht, kuid Ubud on, nii et sinna me suundusimegi järgmisena. Kohale jõudes saime teada, et homme on Galugan. See on väga tähtis päev Bali inimeste jaoks, sest sellel päeval tulevad jumalad taevast alla ning iga maja ukse ette tehakse selline bambusest kaar, mille külge riputatakse palmilehe ribad ning tippu selline väike korvike. Igal asjal on oma tähendus, kuid peamine on, et jumalad on teretulnud siia majja. Niisiis 10 päeva jooksul jumalad pidutsevad ning 10 päeva pärast toimub järjekordne tseremoonia Kalugan, mille käigus antakse jumalatele teada, et väga tore oli et tulite, aga nüüd on aeg tagasi minna. Külastasime Monkey Foresti templit ning saime teada, et kui tulla täis balinese kostüümis on meil võimalus sellest tseremooniast osa saada. No me siis läksime turule ja ostsime endale sarongid ja sallid ning olime elevil. Tseremoonia pidi olema hommikul vara nii 7. Me siis läksime kohale ja vaikus - täielik vaikus. Mitte kedagi. OK. Käisime ringi ja uurisime ning saime igasugu erinevaid vastuseid. Ühel hetkel aga hakkas mingi liikumine ja eks meiegi olime siis tagasi Monkey Forestis. Aga sisse meid ei lastud, vaidlesime küll, et meil on ju kostüüm ja meile öeldi, et me võime tulla! - aga EI. Ma sain aru ka, sest turiste oli seal teisigi kes kõik piilusid ja kui ühe sisse lased, siis varsti tahavad ju kõik saada ja siis ei ole see enam ju mingi tseremoonia vaid show turistidele. Nii et nägemata jäi see tseremoonia. Ma arvan, et kui minna väiksemasse kohta ja koos kohalikuga on tõenäosus sisse saada palju suurem. Pole hullu, selle asemel läksime vaatama tantsu õhtul.



Bali tants on ikka võimas. Et ära õppida kuidas üks tants käib, ma arvan, et see võib võtta aastaid. Bali tantsu juures on väga tavaline see, et sõrmed on kogu aeg välja painutatud kuidagi ülespoole. Minu sõrmed niiviisi igatahes ei paindu ning nende pea käib edasi tagasi kogu aeg ning silmad on pärani ning vaatavad kahtlustavalt kogu aeg ümberringi. Ma olin võlutud ja vaatasin vaimustusega. Eelmine kord ma vaatasin rohkem kaamerasse kui tantsu ennast. Seekord kaamerat polnud ja keskendusin ainult tantsule. Leidsin rütmi ning avastasin kui täpselt nad ikka tantsivad ja kui suurt füüsilist pingutust ning harjutamist see nõuab. wow



Sellest inspireerituna külastasin kohalikku raamatukogu ning panime koos Rubyga end kirja kiirkursustele. Ruby võttis Bali tantsu ning mina puu nikerdamise kursuse. Nimelt Bali inimesed on väga osavad nikerdamises ning kõik uksed ja voodid ja mis iganes esemed on mustreid ja kujundeid täis. Väga ilus. Nii et otsustasin seda kunsti veidi õppida. Kursus oli 3 tundi ning õpetajaks oli üks tore Bali mees, kes oli seda ametit õppinud alates 6-ndast eluaastast oma isalt ning tema isa oma isalt jne. 3 tunni jooksul õnnestus mul õppida kuidas nikerada põhilist lille mustrit ja väga mõnus töö oli. Tööriistad olid tal enda tehtud aga suht lihtsad ja ise valmistatavad. Ning ega see muster ise ka väga keeruline polnud. Puiduks oli mahagoni puu, see on suht pehme ning üsna lihtsalt vormitav. Jäin rahule ning kunagi kui mul on paiksem koht kavatsen ma selle asja uuesti käsile võtta ning oma kätt harjutada veidi. Ruby õppis ära ühe tantsu ning temagi jäi väga rahule.



Me olime Ubudis kusagil üks nädal ning selle jooksul õnnestus meil üht teist ikka teha. Üheks toredamaks ürituseks kujunes jalgaratta maraton. Märkasime ühel päeval jalutades väikest sildikest, et paari päeva pärast on selline kohalik lõbus jalgratta maraton. Kohalikus keeles, aga üldpilt oli aru saadav. Nii et otsisime üles ühe jalgratta laenutuse ning küsisime selle kohta ja voilà - 10 krooni ja tule ning naudi. Eks me siis rentisime jalgratta ja olime hommikul õiges kohas platsis. Inimesi oli palju ning igast vanusegrupist - lapsi, emad isad ja ka vanaemad - kõik rõõmsalt koos. Mulle tundus, et meie olime küll ainukesed mitte kohalikud aga ega see kedagi ei häirinud. Pauk käis ning sõit võis alata. Tee viis läbi ümberkaudsete külade ning loomulikult jäid tee peale ka riisipõllud ning sajad külaelanikud, kes tegelised oma igapäevatöödega. Nad lehvitasid rõõmsalt meile, kui me neist möödusime ja kogu see tripp oli laste kilkamist ja naeru täis. Väga mõnus.

Ubudis on paar asja, mis on väga head. Üheks neist on massaaž . Loomulikult me kasutasime seda võimalust paaril korral. Mõnes kohas ei olnud see väga hea, teises kohas aga väga hea. Proovisin lõpuks ära ka massaaži kuumade kividega. See käib nii nagu tavaline massaaž ikka, aga lõpus võetakse kasutusele ka kuumad mustad kivid ning masseeritakse nendega ning see aitab lihaseid rohkem lõdvestada. Päris hea oli. Järgmiseks leveliks on 4 käe massaaž . Seda ma ei jõudnud proovida, aga pidi väga hea olema.

Teine asi on toit. Me proovisime väga paljusid erinevaid restorane ja enamike kohalike toite. Kui keegi satub Ubudi siis võiksin soovitada ühte väikest kohta mis on enne Monkey Forestit, Ubud terraceview oli vist nimi. Väga hea vaade on tõesti ja toit on üsna odav ja hea ka. Ja teine koht, mille me leidsime saab ka kindlasti auhinna, sest see oli nii odav ja väga maitsev. See oli hiina koht, mille leidab Dewi Sita rd pealt. Õigemini tuleb sealt veel väikese tänava peale ära pöörata, aga tõesti, me sõime 3-4 erivat rooga ja kahepeal läks ehk 50 krooni, nii et väga hea koht.Üks asi jäi siiski proovimata, selleks on bali pearoog süte peal banaanilehtede vahel 6 tundi küpsetatud part. See on nagu meile jõuluroog, aga et seda tellida peab päev varem teada andma ja alati oli et homme aga lõpuks ei jõudnudki seda tellida. Aga teie kindlasti tellige ...

terrace view cafe

Aeg minna, rentisime rolleri ja andsime tuld. Bali on päris suur ja avastamist palju. Nii et olime elevil. Esimene peatus oli kohviistandus, mis jäi tee peale. Õigemini oli neid seal väga palju nii et peatusime ühes. Istanduses kasvas palju erinevaid taimi - vaniljet, kookost, teed, igasugu erinevaid tee ja kohvi sorte. Nr 1 kohvi sordiks, mis on eripärane ainult Balil on Kopi Luwak. Luwaki kohvi saadakse sel viisil, kui üks ilus kass

käib öösel ringi ja sööb kõige enim valminud kohviube. Kohvioad läbivad kassi seedeorganid, kuid jäävad täiesti terveks ning siis tulevad teisest otsast välja. Oad pestakse hoolikalt röstitakse ning valmib tõenäoliselt maailma parim kohv. Me siis proovisime ka tassikese seda kohvi. Oli tõesti suurepärane - väga tugeva maitsega. Veidikene shokolaadi maitsega. Aga väga tummine kuidagi ja oih väga hea. Üsna kallis muidugi. 150 grammi seda kohvi umbe maksab kusagil 300-400 krooni.


edasi liikusime suure vulkaani poole nimega Katamani. Tee peal otsustasime osta veidi puuvilju kohalike. Enamike neist polnud ma kunagi näinud. Tädi rõõmsalt aitas kaasa jajah, seda ikka ka jne. Lõpuks jõudis asi maksmiseni ning tädi küsis üüratut hinda. Selline asi ajab veidi närvi. Ütleme et sa tahad kilo mandariine ja keegi küsib selle eest 100 krooni kilo. No ei, siis saad alla veidi ja veel veidi ja siis veel veidi ja siis saad ikka poolega petta. Uhh, mulle ei meeldi üldse selline kauplemine. Ma saan aru, et pannakse 2-3x otsa aga 10. See on liiast. Ma saan aru tegelikult Bali inimestest, et enamik neist ei ole väga rikkad ja paljud turistid kes sinna tulevad on ikka 100 kordi rikkamad kui nemad, nii et miks ei peaks nad siis veidi rohkem maksma, aga mõnikord tulevad ka mitte nii rikkad backpackerid ja sama üüratuid hindu neilt küsida on ikka liiast.

Vulkaan. Baturi mägi ning Kitamani vulkaan on üks külastatavamaid kohti Balil ning ka meil oli plaan selle otsa ronida. Vaatasime kaugelt tegime paar pilti, kuid see aeg, kui me seal olime meid lihtsalt rünnati igast nurgast ja pakuti igast asju ja kuidagi väga vaenulikult isegi nii, et ma lasime sealt jalga. Lihtsalt selline tunne on et kõik tahavad sind lüpsta ja siis käib võitlus, kes sind lüpsta saab ja kui suurel hulgal. Ma lihtsalt ei suutnud usaldada mitte kedagi, eriti peale seda puuvilja insidenti nii et lasime sealt jalga.



Meil juhtus ka see õnnetus, et kaotasime ära kaardi tee peal nii et pidime siis taju järgi liikuma. Üks kord viis taju veidi alt ning sõitsime mööda õigest kohast. Nii et nägime veidi väiksemaid külasid, mis ei asunud pea teede ääres. Nägime mitmeid ilusaid tempeid täiesti inimtühjad. Kusagil linnas oleks turistijärjekord ümber nurga olnud. Nägime ühte silti - ököküla. Nii et otsustasime minna ja järgi vaadata, et mis see ököküla endast kujutab. Tee sinna oli pikk kuid ilus. Ököküla asus kusagil kõrge mäe otsas ning puhkides jõudsime kohale. Koht oli imeilus, väga eriliste väikeste hüttide või bungalotega. Majarahvas oli väga lahke ka ja kohal ise oli ka selline mõnus aura. Aga kallis oli see koht meie jaoks. Pere jaoks ehk mitte nii vägagi nii 500 krooni öö, aga meie jaoks oli see veidi liiast. Aga tore avastus oli sellegi poolest.

tempel teepeal

Meie sõit läks edasi aga pimedaks läks ja külmaks ka. Eriti ju mägedes. Panin salli ümber endale, aga nagu ikka veidi liiga hilja. Õnneks oli see külmetus mul ainult 1-2 päeva. Sõit pimedas aga võttis 2-3 tundi ja tahtsime kusagil peatuda, aga polnud ühtegi kohta. Nii et lõpuks jõudsime siis põhjarannikuni välja kohta nimega Lovina. Leidsime ilusa koha kus ööbida ning broneerisime endale ka varahommikuse delfiinituuri. Kuulsime et see on parim koht kus delfiine näha. No olime siis kell 6 valmis ja väike paadike viis meid merele. Päikesetõus oli kaunis ning merel väiksel paadil olla ja oli ka omaette kogemus. Mis aga minu tuju mõnes mõttes alati ära rikub on turistid ja see mis toimuma hakkas. Nimelt meie paadike liikus kusagile avamere poole ja järsku möödus meist üks paat ja siis teine ja siis 3,4 ja ka 5 ja lõpuks kui me"kohale jõudsime" ootas meid ees veel 10-15 paati. Kõik varitsesid, kõigil olid kaamerad valmis ja siis keegi hüüdis SEAL - iga paadi mootor pandi maksimum pöörete peale ja kõik paadid tormasid suure hooga delfiinide peale. Need loomulikult kadusid vee alla ning ilmusid paari minuti pärast kusagil kaugemalt välja. Siis toimus jälle seesama ning jälle ja jälle. Delfiine õnnestus paaril korral näha küll, kui need meie paadi juurest välja hüppasid. See oli tore moment, aga üldmulje - AAAH. Saate aru mis ma mõtlen:



Lovinast sõitsime allpoole. Tee peale jäi meile Gitgit waterfall ehk juga. Palju turiste ja neid jugasid nägin ma lõpuks nii palju, et nad hakkasid oma võlu kaotama. Aga Gitgit on siis siin:



Peatusime kohas nimega Candikuning. Candikuningi keskel asub suur turg ja kõik ümberkaudsed talumehed toovad oma puuvilju sinna, nii et hästi palju odavat puuvilja.
Üheks mida me päris palju sõime oli mangosteen. See on selline kõva koorega puuvili mille sees on väga magusad valged kaunad. Väga hea kraam


Teine hea asi oli Rambutan. Näevad välja punased ja karvased ning sees on suur valge pall. Palli sees oli minu meelest ka kivi nii et ettevaatust. Samuti ettevaatust, siplegad hirmsasti armastavad ka seda puuvilja ja seal peal ronida.



Candikuningis on ka suur suur botaanikaaed. Alati kui kusagil on botaanikaaed proovin ma sinna minna, sest minu meelest Eesti botaanikaaed on üks ilusamaid. Vähemalt mulle väga hinge lähedane. Candikuningis oli ka väga ilus botaanikaaed. Väga suur ning väga mitmekesine.

Candikuningi lähedal on ka üks väga kuulus temple nimega " ujuv tempel". Eks me käisime ka sealt läbi. Loomulikult meeletu turistihord. Nii et käisime kiirelt aga tempel ise on siin.



Templitesse ei saa sisse, eriti valge turist. Need on avatud ainult tseremooniateks nii et neid saab uudistada ainult kaugelt.

Järgmine päev sõitsime veidi allapoole kohta nimega Jatiluwih. See piirkond on kuulus oma riisipõldude poolest. Mitte et neid igal pool niigi ei oleks, aga sealsed on tõesti võrratud. Eelkõige seetõttu et vaated on vaimustavad. Väga kaugele ulatuvad ning riisipõllud on tõesti suured :



Enne kui me sinna jõudsime, saime teepeal kogeda sellist Bali kultuuri. Nagu ma ennist mainisin kaotasime me ära kaardi ja ega see pole Eesti, et lähed bensukasse ja ostad uue kaardi. Pole võimalik. Nii et me siis küsisime teed. Nii ka seekord. Nt küsisme teed tädilt ja ütlesime mitu mitu korda Jatiluwih. See on peamine tee ja kõik teavad seda kes seal elavad. Tädi juhatas meid minge sinna, minge sinna. Olime veidi kahtlevad aga ta oli väga järjekindel. See tee mis ta meile kätte juhatas läks täiesti vales suunas väikesse külasse. Külas oli toredad poisid ja näitasid jälle õige tee kätte. Või siis kui me otsisime ühte templit. Olime ristumiskohas ning silti polnud ja ma vaatasin lihtsalt abi otsivalt ringi ja üks mees viibutas sinna sinna -tempel tempel. Loomulikult vale suund, tempel oli teises suunas 300 meetrit. Selle asemel sõitsime 10 km otsisime templit. Ma arvan, et kohalikud lollitavad lihtsalt turiste. Pullipärast.

Lugu läheb jälle edasi, sest see on pikk lugu :)

Filipiinid ja Bali

Meil oli Jaaguga plaan minna koos Filipiinidele puhkama paariks nädalaks koos, aga vana tõde on, et plaanid, need muutuvad kogu aeg. Nagu ennist sai mainitud, et mõnikord tunduvad asjad puhta kullana kuid mõne aja pärast on asjad jälle muutunud. Meil Jaaguga oli tihti vestluseks silla all elades, et poissmees on ikka hea olla - muretu, vaba ja pikk suhe - see läheb ju ikka lõpuks tuksi - nii et parem on olla poissmees ja ikka pikalt.

Kaks kuud hiljem - hostelisse saabus üks suurte ilusate siniste silmade ja kuldsete lokkidega saksa piiga Barbara ning Jaak oli kui piksest tabatud ja otsustas koos temaga Darwinisse minna.

Mina kohtusin hostelis ühte Korea tüdrukut, kellega kohe alguses tekkis väga hea klapp. Oli võlutud tema mõtteviisist ja tema olekust. Temas on nagu mingi rõõmumullid sees ning tema naer on lihtsalt nakkav. Igatahes armusin temasse kõrvuni ära, nii et saage tuttavaks Ayhoon või austraalia päraselt Ruby.


Ruby on 29 aastat vana. Tal on 2 venda, ema ja isa ning ta elas Koreas Souli lähedal väiksemas linnas. Tal on füüsikas magistrikraad ja see oli ka osaliselt tema töö - ülikoolis andis loenguid. Nüüd on ta kusagil poolteistaastat ringi rännanud ja tundub, et mõned aastad veel. Ma õpetan talle tasapisi eesti keelt ja tema mulle korea keelt ja siiani on meil koos väga hea.

Igatahes läksime me nüüd Filipiinidele neljakesi. Meie teed läksid küll lahku järgmisel päeval, sest meie Rubyga otsustasime lennata Palawani saarele ja Jaak jäi suurele saarele Manillasse mõneks päevaks oma viisa asju ajama. Küll me kohtume taas, ehk Uus-Meremaal.

Palawan on Filipiinide üks suurimaid saari ning paljude arust ka üks ilusamaid. Pealinnaks Puerto Princessa. Kohad nimed on enamik hispaania keelsed, sest filipiinid oli hispaania koloniaalmaa. 16. sajandist 19 sajandi keskpaigani. Hispaanlaste pärandiks oli kristluse edendamine filipiinidel. Nii et peaaegu kõik filipiinlased on usklikud ja ma ütleks isegi süvausklikud. Hispaanlased rajasid ka palju koole ja muid toredaid riigimajakesi. Endaga tõid nad kaasa ka palju uusi juurvilja sorte ning mitmekesistasid filipiinide toidulauda. Peale hispaanlasi oli filipiinidel väike sõda Ameerikaga ning peale teise maailmasõja ajal tegid oma töö jaapanlased. Peale sõja lõppu saavutasid filipiinlased siiski iseseivuse ja seda on nad siiani. Oma jälje aga on jätnud sinna kõik.

Filipiinidel saab liikuda mitmel erineval viisil -ka härjavankris

Palawanil on mitu turistile huvipakkuvat objekti. Üheks neist on maailma pikim maa-alune jõgi. Reklaamid on igal pool, et hääleta hääleta meie poolt. Aadressiks on http://www.new7wonders.com/archives/wonder/puerto-princesa-underground-river
Sealt saate vaadata ka pilte, sest meil neid seal koopas eriti ei õnnestunud teha. Minu jaoks oli see üks suur suur koobas, kus voolas läbi jõgi ja see läks ikka pikalt - nii 9 km või nii. Me tegime nii tavalise kruiisi- paari km, aga võimalik teha ka pikemaid. Loomulikult peab selle eest kukrut ka kõvasti rohkem kergitama.

Mulje ise oli päris hea, liigud vaikselt pimedas mööda jõge ja nahkhiired lendavad igal pool ja meeletud suured stalaktiivid on igal pool. Küll üks on mikihiire nägu ja siis jälle dinosaurus või muu elukas. Eks need on pikalt ja suurelt läbi uuritud ja mõne koha peal oli venelased isegi suutnud - "Misha oli siin" kirjutada. Mõned asjad ei muutu kunagi.

Teiseks põnevaks kohaks on Ugong Rock, ehk selline suur kivi, mida tuuled ja veed on uuristanud miljoneid aastaid ja nüüdseks on see selline koht, kus turist saab minna ja pilti teha :)

Tegelikult oli see äge koht ja üsna odav. Suur kivi ja kui tagusid vastu kivi mingi asjaga siis kivi kõmises vastu. Päris tore. Muidugi tuli suurt vaeva näha, et mööda seda kivi üles saada, sest see oli ikka väga suur kivi ja kõige tipust sai mööda köit alla lasta. Ehk siis zipline, eesti keeles ma ei teagi mis see on. Ma polnud kunagi lasknud, aga nüüd siis proovisin. Polnud üldse väga hirmus, kuigi eelnevalt olid mingid tädid röökinud terve tee täiest kõrist. Minu jaoks oleks võinud isegi veidi kiirem see protsess olla, et hoogu oleks rohkem tahtnud.



Palawani kõige ilusam ja eksklusiivsem koht on El Nido. Ehk selline väike linnake saare kõige põhja osas. El Nido ümbruses on palju imeilusaid laguune, sadu väiksed paradiisisaarekesi ning kauneid randu, kus vedeleda. El Nidosse saab lennukiga, aga see lennupilet ei ole just kõige odavam sinna ja eriti veel Manilast. Meie otsisime alati säästlikku varianti, ning selleks oli roller. Sõit sinna kestis kusagil 8-9 tundi ning viimased paar tundi olid tagumikule täielik surm juba. Eriti kui pole harjunud sadulas istuma terve päev. Nagu ma kohalike jutust aru sain, esimene osa teest, mis läheb El Nido poole, oli korealaste poolt ehitatud ja töö oli korralik. Teise poole tegid aga filipiinod ise, mis tähendab, et enamus rahast, mis pidi selle töö jaoks minema läks kellegi teise taskusse ja kokku hoiti iga asja pealt ja seda oli tunda ka. Me oleks kukkunud vähemalt 4-5 korral päris kindlasti. Ma polnud ammu rolleri seljas olnud ja see viimane tee osa- nii 2 tundi oli kruusatee, mida ilmestasid miljonid augud ja ohtlikud kurvid. Eriti vihkasin ma kurve, kus kurvi pöördeosas oli paks kiht kruusa või liiva, kuhu oli mõnus sisse vajuda. Autod lasevad seal kiiresti, kuid 2 ratta seljas kogenematul eesti poisil seal väga kerge polnud, eriti kui keegi veel taga istub. Vandusin vahepeal omaette aga lõpuks olime kohal. Ja vaade oli võimas. Imeilus väike linnake, mille ümber laiub ookean ja pilk ookeanile paneb kergelt ohkama. Wooow, see on ilus. Vaadake ise:



Me leidsime mõnusa koha otse ranna kõrval kus ööbida. Kuna parasjagu madal hooaeg saime mõnusalt hinnaalandust ja olime väga rahul.

Island bungalow resort

Enamikel õhtutel tõime kohalikult turult kala - mõne suure tuunakala või mõned väiksemad barrakuudad või midagi, ning ööbimiskoha omanik Lingling sättis meile kenasti grilli liiva peale ning kuumad söed ka, ehk täisservice. Saime rahulikult oma kalakest seal küpsetada ja päikeseloojangut vaadata.

umbes nii see oli

Leidsime endale ka ühe väikse sõbra sealt kohast, Alberti, ehk sellise väikse koera. Kes truult sammus kogu aeg meie järgel ning magas meie ukse ees, peamiselt selle pärast, et söögiülejäägid läksid tema kurgust alla ja ma olin tõsiselt üllatunud, kui ta esimesel õhtul kala pea koos kogu skeletiga 2 sekundiga alla kugistas nii et silm ka ei pilkunud. Shokk.

kui selline kusagilt välja roomab siin on ka shokk

Ühel õhtul jalutasime veidi ringi ning sattusime mõningate kohalikega juttu ajama. Nad kutsusid sisse ning pakkusid meile veidi brändit. Rumm ja brändi on Filipiinidel nii odav, et see on naeruväärne, ma ütleks et 0,7l väga hea brändi maksis 15-20 krooni. ehk 1 euro eest. Niisiis olime koos Rubyga väikses majakeses ning meie ümber 5-6 vanemat härrasmeest ja üks noorem ning neil silmad kõik vilasid juba rõõmsalt. Brändi klaas käis ringi ning naer ja jutt muutus kogu aeg ikka valjemaks ja valjemaks ning pudelid tühjenesid üks teise järel. Kohalikel elu tegelt lihtne, et kui on kusagil tööd teha, siis tehakse. Keegi näljas pole. Kala on meres palju. Elatakse üsna lihtsalt- bambusest ja palmilehtedest on onnid kokku klopsitud. Onnis on paar lavatsit kuhu pere peab ära mahtuma magama, pesunöör on väljas ja wc on nurga taga. Nagu ikka. Põhiline vara on kukk. Paljudel on kana, aga igal ühel kukke pole, nii et hommikuti mehed kogunevad kusagil ja siis käib arutelu ja kuke vahetus. See kes kuke saab, selle nägu ikka säras nagu esimene päike pärast pikka talve. Selle pika jutu lõpetuseks sai kokku lepitud nende härrastega, et nad viivad meid järgmine päev hommikul tuurile koos paadiga, sest üks oli kalamees ja tal oli paat, ning üks neist kuulus giid, vähemalt nende jutu järgi.

giid ja tema sõber paadimees-

Niisiis järgmine hommik olime meie kohal, aga härrased alles magasid ja olid ilmselgelt suures pohmeluses. Siis läks paar tundi aega, sest ega nad vist ei oodanud, et me tegelikult ka tuleme. Lõpuks oli paat ja giid olemas ning sõit võis alata. Nad olid lubanud meile suurt ja ägedat trippi, kuid hakkas tunduma, et see jääb ära. Aega oli juba liiga vähe. Sellegi poolest nägime päris huvitavaid kohti. Giid viis meid ühte laguuni, kus veidi edasi ujudes tuli selline koobas. Ujusid koopasse sisse, ning koopa laes oli väike ava, kust läbi tungis suur ja tugev päikeskiir. See kiir läks lõpuks päris laiaks ning helkis helesinises vees sügavale. Ehk see oli selline koht, mis tavaliselt on kusagil filmides. Et on üks suur koobas ja on väga pime ning siis on selline väike ava laes kus läbi tungib suuuuur kiir. Teate ju küll mida ma mõtlen. Vägev, oleks tahtnud pilti teha.
Sõitsime terve päeva ühest laguunist teise ja mõne koha peal sai snorgeldada. Minu meelest polnud snorgeldamine siin eriti hea. Polnud eriti midagi vaadata. Laguunid ise olid aga päris ilusad, siin on paar pilti :



El Nido on üks ilus koht küll. Nädalake seal läheb kiiresti, kuid väga kaua seal midagi teha küll pole. Nii et tagasi pealinna poole. Filipiinodest ehk niipalju, et mehed minu meelest on üsna väikesekasvulised, kuid enamik neist väga sitked ja lihalised, samas aga üsna kõhnad. Selline talupoeglik keha, palju tööd ja mitte nii palju süüa. Naised on üsna ilusad, seetõttu on nad üsna lemmikud austraallaste või korealaste jne meeste hulgas, kes nendega hea meelega abielluvad. Filipiinidel on tegelikult palju probleeme just selle abieluga. Väga paljud noored neiud, ikka väga paljud nii pooled jäävad juba rasedaks olles keskkoolis või veelgi varem. Nii et paljud neist abielluvad noorelt ja olles kord juba abiellunud on väga raske lahutada. See võtab oma 4-5 aastat ja väga palju raha. Nii et paljud on abielus ühega, aga elavad koos hoopis kellegi teisega. Kui aga arvestada kui usklikud nad on siis mõned asjad jätavad nad küll piiblis lugemata :)

Üheks õhtuks jäime ka Manilasse. Pealinna. Lennujaamast välja astudes oli meil pikk jutuajamine taksojuhtidega. Tahtsime saada odavasse hotelli, aga keegi ei tunnista sellist asja. Takso eest taheti saada umbes 5-6 korda suuremat tasu. See on safe takso, viiakse kohale ja midagi ei juhtu, selle eest pead maksma rohkem. OK, me siis läheme jala. HULL oled peast või, kuhu sa lähed?Saad surma nii ju. No lõpuks nad said ikka aru, et me läheme jala ja juhatasid meid ühte hotelli, mida me teadsime, et on veidi odavam. Hakkasime astuma, tee polnud väga pikk aga läks läbi päris huvitavatest kohtadest, kus tänavate peal oli liiga härrasmeeste klubisid ja igasugu hulkureid, kes kõik tahtsid midagi, aga keegi meil liiga küll ei teinud. Jõudsime kohale ja saime toa. Tuba ise oli puhas ja korralik, aga ehitatud ainult ühel eesmärgil. Punane valgus ja peeglid igal pool ümberringi, ma usun et Jaagule oleks seal meeldinud :)

-

Päeval käisime veidi Manilas ringi ja õhtul enne lennukit leidsime ühe väga kohaliku baari. Reegel on, et kui on baar on karaoke ka kõik filipiinod laulavad ja palju ja kogu aeg. Nii et kes laulda saab, see on võitlus. Baaris käis asi nii, et õlut- jah! Kui palju? Ämber - OK. Tuuakse ämber, ämber on täis jääd ja õllepudeleid. Mõnus. Kohalik söök ja kohalik õlu. Maitsesid hästi, loomulikult kõik kes baaris olid vaatasid meid silmanurgast kogu aeg naljaka muigega aga meie vaatasime neid ka samamoodi, nii et oli tore. Baaridaam hoolitses meie eest igati hästi ning lõpuks läks tänavale ja karjus meile kusagilt takso ka ja seletas kuhu me minna tahame ja olimegi teel Bali poole ...

Hei hopsti!

Viimasest postitusest on nüüd juba niipalju möödas, et raske on isegi end tagasi viia nii kaugele. Siiski kirjutan kõigepealt sellest, et millest ma toona mõtlesin. Sest mõtted, need ju vahetuvad koguaeg ja mis mõnikord tundub absoluutse tõena on hiljem hoopis midagi muud.

Eks vana tõde on, et mida vanemaks saad, seda targemaks ka. Eks minugi silmad avanevad aeg ajalt mõne koha pealt ja siis on selline tunne, et kas ma olen nii kaua ringi käinud klapid peas. Peale seda tundub suure vajadusena kuulutada kõigile oma uut avastust ainult selleks, et leida, et see on ju ammu teada tuntud asi ja ei midagi uut siin ilmas. Lihtsalt minul võttis nii palju aega, et aru saada sellest. Aga iga asi omal ajal.

Ühel päeval töö juures hakkas mu mõte lihtsalt oma rada kuhugi minema ja jõudis välja siis sellise avastuseni. Mu üleeelmine blogipost on sellest, et mis on olulised asjad elus ja ma avastasin, et ehkki ma panin need sinna kirja, siis ise ma neid ju ei jälgi täiel määral. Aga miks ma need sinna siis kirjutasin?

Õhtul hostelis olles nägin inimesi kuidagi teises valguses. Enamik vaevles mingite sõltuvuste või probleemide küüsis - aga miks? Kas inimene ei suuda siis tõesti nendest üle olla? Magama minnes mõtlesin pikalt ja otsustasin end veidi proovile panna ja endale mõned "challengid" püstitada. Eelduseks võttsin siin asjad, mis olid mu üleeelmises blogpostis. Mulle tundus juba tükk aega, et koolist on väga palju aega möödas ja ma ei ole üldse end arendanud vaimselt. Olen üsna vähe asju juurde õppinud.

Ühest asjast ma olen aru saanud ja ma olen võtnud selle endale uueks elu aluseks. Kogu elu tuleb hoolitseda oma vaimu ja keha eest. Ehk kogu elu tuleb õppida ja täiendada end kogu aeg. Maailmas on nii palju huvitavat. Nii palju valdkondi, nii palju informatsiooni kõige kohta. Internet on valla, ole ainult mees ja uuri. Teine asi on tervis ja hea vorm. Igaüks leiab kindlasti mingi võimaluse või valdkonna või keskkonna, kus end treenida. Võimalusi on nii palju ning koos hea toitumisega annab see vaimule nii suurt naudingut. Palju suuremat kui see, mille sa saad diivanil vedeledes. Ja vahet ei ole kui vana sa oled. Minu meelest vanemas eas peaks inimesed just seda enam trenni tegema. Ma saan aru, et mõned kondid valutavad, aga ujuda saab ju ikka ja võimalusi on teisigi.

foto internetist

Niisiis otsustasin kõigepealt vabaneda kõigest liigsest mis mul on. See on vajalik selleks, et alustada puhtalt lehelt. See on alati lihtsam. Niisiis kõik mis polnud otseselt vajalik pidi kaduma - telefon, internet, arvuti, televiisor, muusika. Vabaneda mürast, mis kogu aeg on su ümber ja millega sa oled harjunud, aga mis pole sugugi vajalik, vaid lihtsalt röövib aega ja palju. Teiseks asjaks oli igasugune tarbimine. Siin hostelis inimesed joovad, suitsetavad kogu aeg ümberringi ja lihtne oli sellesse voolu end lasta sisse tõmmata, aga liiga palju probleeme toob see endaga alati kaasa. Nii et kõigest sellest tahtsin ma ka eemale saada. Kõik see selleks, et saaks keskenduda uuele ja hoopis olulisemale. Enesetäiendusele.

Iga päev ma tõusin siis kui päike hakkas mu telki sisse paistma. Sõin tervisliku hommikusöögi - müsli koos puuviljadega. Käisin tööl ning peale tööd - tund aega trenni, tund aega kas raamatukogu või muud lugemist ( et täiendada end mingis valdkonnas). Rohkem, tunduvalt rohkem suhtlemist inimestega ning äkitselt avastad, et sul on nii palju aega, nii paljudeks asjadeks. Enne läks see kaduma, internetis istumise peale või lihtsalt logelemise peale. Ega ei osanudki ju midagi selle ajaga enne teha. Aga MIKS? Polnud huvi on ainuke vastus, mis mulle pähe tuleb. Aga milleks siis üldse elada, kui pole huvi elada.

Päris naljakas oli aga see, et nii kui sa joomise või suitsetamise maha jätad, hakkavad kõik sulle pakkuma kogu aeg. Ma ei mäleta väga, et enne keegi pakkunud väga oleks, aga nüüd igal sammul. Eks eelkõige vist selle pärast, et mind proovile panna, aga ega see mind eriti ei härinud.


Vahepeal panin end veel proovile erinevate asjadega. Mõtlesin, et ma pole mitte kunagi olnud söömata terve päeva ehk 24 tundi. Terve oma elu olen ma iga päev söönud. Hmm, kui raske võiks siis olla söömata. Tegin katset, ei söönud ja polnud üldse nii raske nagu ma arvasin. Ma avastasin, et tegelikult on kõik need asjad puhtalt tahtejõu küsimus. Kui sa tahad midagi ja tahtejõudu on siis ei olegi see nii raske. Kui sa tead, et sa sööd täna ja kell on juba palju, siis hakkab kõht väga korisema, aga kui sa tead, et täna sa ei söö, siis kõht väga ei korise. Järgmine päev oli selle eest, aga kõht nii tühi, et sõin kaks korda rohkem :) Nii et vahet polnud tegelikult. Järgmiseks proovikiviks võtsin vaikimise. Otsustasin üks päev mitte sõnagi rääkida, aga kahjuks ei läinud see läbi. Kui sa oled üksi kusagil pole see väga keeruline, aga kui sul on tegevus kogu aeg ümberringi on asi pisut raskem. Pidasin kusagil 10 tundi vastu ja asja keeras tuksi üks kana, kes kaagutas lihtsalt nii häirivalt mu ümber 10 minutit, et lihtsalt üks hetk karjatasin talle, et jää vait. See on selline emotsionaalne värk ja väga raske on emotsioone tagasi hoida.

Sellised eksperimendid on huvitavad ja panevad mõtlema, et milleta sa ei saa elada. Ma ütleks et nägemine on tõesti väga oluline ja ma ei teinud katset silmad kinni terve päev ringi käia, aga tõenäoliselt peaksin seda tegema. Et aru saada kui õnnelikud me oleme ja et oskaks olulistest asjadest lugu pidada. Nii et olge üle oma laiskustest ja halbadest harjumustest. Vahetage need uute ja huvitavate harjumuste vastu. Minu järgmisteks eesmärkideks on - painutamine ehk ma paindun nii halvasti ja ma pole kunagi seda teinud. Aga see on vaid harjutamise küsimus. Ehk enne trenni painutada painutada. Teiseks kunst- tahan lugeda mõned raamatud läbi kunsti ajaloo ja teooriate kohta. Nii et head uut teilegi :)

foto internetist