Margaret River

Tere kõik see pere!
Nagu arvata võib olen ma nüüd Margaret Riveris. Margaret River ise on selline mõnus väike linnake, kusagil 5000 püsielanikku. Siin on üks peatänav kus asuvad kõik baarid, poed, hostelid jne. Nii, et kui päeval käia siis tundub, et siin on inimesi küll palju rohkem kui numbrist võiks arvata. Kliima on siin hea. Selline mõnus. Päeval kusagil 25-30 kraadi ja õhtul on veidi külmem, nii et peab ikka pikad püksid jalga panema. Aga mulle sobib, see on rohkem nagu Eesti suvi. Perthis oli 40 kraadi, see oli ikka pisut liiast.
Margaret River - http://www.margaretriver.com/pages.asp?code=500

Margaret River on tuntud kahe asja pärast eelkõige :
Esimene asi on veinid. See on põhjus miks paljud seda kohta külastavad. Siin on fantastilisi veine ja kohti kus neid maista. Ainuüksi ühe tee peal, mida mööda meie sõitsime oli juba kusagil 30 veiniistandust mida külastada. Loomulikult me ka külastasime mõningaid ja tõesti esmaklassilisi veine pakutakse.
Ma arvan, et veiniistanduses tööl olles saan ma ehk mõnegi pudeli ka
koju degusteerimiseks sebida. Eks näis.

Teine asi, mille pärasat Margaret River tuntud on on surfikohad. Siin leidub oivalisi randu, suurepäraste lainetega. Neid on siin päris palju ja ka surfareid on siin päris palju. Näiteks on täiesti normaalne et 65 aastane memm surfib.
Te ei usu mind, checkige seda pilti siis:



Jah, mu eluke siin ei ole üldse paha. Algul ma saabusin siia kahe rootslasega,
Tobiase ja Thomasega. Tobias on jutukam aga Thomas on täiesti vait enamus ajast. Perthist siiasõit kulges peaaegu vaikuses, sest püüe mingitki juttu alustada lõppes tavaliselt lihtsalt ühe silbise vastusega - yes or no. Nii et rootslased on veel endassetõmbunumad kui eestlased. See selleks. Hoopis parem uudis on see, et ma leidsin siit paar eestlast. Õigemini 3 tk. Nende nimed on Matu, Marelle ja Mirjam.
Nad on kusagil siin kuu aega olnud ja leidsid alles nüüd tööd. Igatahes on päris tore eestlastega ka juttu ajada ja Eesti toitu teha ning Eesti nalja. Nii et ma ei ole päris üksi sellel kaugel maal. Eestlased hoivad ikka kokku.

Tööst - hakkan järgmine nädal esmaspäevast tööle viinamarja istanduses ning põhitööks hakkab olema viinamarjade korjamine. Nagu ma aru saan on see nagu sõstarde korjaminegi ainult et oksad ja marjad on suuremad. Põhimõtteliselt ei midagi üle jõu käivat.
Elan hetkel karavan pargis telgis, kuid järgmisest nädalast saan arvatavasti mingisse korterisse. Kus mul saab olema oma tuba ja kus on vast kõige mõistlikum elada - hinna poolest ka.

Nädal aega olen siin Margaret Riveris olnud ja mulle meeldib siin eelkõige ka siinse looduse poolest. Siin on mõnusalt roheline ja vaheldusrikas. Õhtul on põllud täis känguruid ja päeval lendavad pargis ringi suured rohelised papagoid.
Mul õnnestus näha ka kukabarrat või kuidas seda eesti keeles kirjutatakse, ma ei tea.
Aga väga ilus lind ja inimest ei paista ta kartvat, kuna poole meetri kauguselt
ta ära ei lennanud. Siin ta on:


Margaret Riverist veidi eemal on 4-5 suurt koobast, mis on väga vanad ja suured.
Külastasime ühte neist - galgadrupi koobast. See läks kuni 30 m sügavusele ja see oli
päris lõbus ja huvitav. Valgust ei olnud nii et pidime kasutama taskulampe.
Paar pilti ka:


















Ja kõige lõpuks ka üks päikeseloojangu pilt sest ka need on siin väga ilusad. Ma kuulsin, et kõige ilusamad päikeseloojangud pidid olema kusagil kõrbes, sest siis pidid nii maa kui ka
taevas olema ühesugused tumepunased, nii et ei saa enam aru, kus on taevas ja kust algab maa. Aga olge tublid ja mõnusad!

Elust ja olust Austraalias.

Ma olen olnud nüüdseks austraalias 2 nädalat ja võin teile pisut jutustada, mis mulje mulle sellest punasest maast on jäänud.

Kõigepealt inimestest - Perthi linnas on väga palju inimesi sissetulnud, nii et tänaval kõndides tekkib küsimus - kus on austraallased? Õige vastus on - nad on tööl! Enamik keda päevasel ajal kohtab on ikka turistid või backpackersid. Hästi palju on aasiast inimesi aga väga palju ka Euroopast. Näiteks hostelis on enamus inglased,sakslased, prantslased kuid oli ka paar soomlast ja rootslast. Nii et segasummasuvila :)
Austraallasi ikka kohtab ka ja nad on väga sõbralikud inimesed. Toon ühe lihtsa näite:Paar päeva tagasi tahtsin minna paari autokauplusesse, mida siin on jalaga segada muide ja selleks ma pidin bussiga sõitma veidi kaugemala. Bussijuht, kes oli austraallane, küsis kuhu ma tahan minna ja teada saades, et autot otsima, seletas ta pool teed kuhu minna, mida vaadata jne. Viskas kogu aeg kildu vahele ja pani segast ka vahepeal. Igatahes Eestis sellist asja nagu ei kohta, et bussijuht sind niimoodi aitab. Samasugust teenindus kohtab igal pool ja see on tore. Inimesed teevad tihti kõik mis nende võimuses ja seda suure rõõmu ja positiivse suhtumisega.

Siin kohtab ka algul pisut kentsakaid asju, näiteks selline lihtne asi nagu alkoholipood. See on nagupesula või töökoda, kuhu sa sõidad sisse autoga, palud ühel tüübil õllekastid autosse laduda ja siis sõidad minema. Naljakas pisut, pistad pea aknast välja, karjud õlut ja siis sõidad rahuloleva näoga minema.


Öösel on kõik siin väga vaikne ja rahulik. Tänavad on tühjad ja inimesi vähe. Olen õhtuti linnas ka paari aborigeeniga rääkinud, kuid siiani nad pole mulle suuremat muljet jätnud. Enamik ei taha tööl käia ning proovivad lihtsalt riigi rahakoti peal elada. Peale mõningat jutuajamist tundus, et nad ei ole kõige paremad kellega koos hängida. Nad ei ole minu meelest päris normaalsed. Neile meeldib näiteks karjuda vahepeal hästi kõvasti. Neil on teistest üsna suva. Nii et kui nad vahepeal ka ropendavad (ja seda üsna osavalt) karjudes, siis tundub, et me ei suhtle vist samal laiuskraadil.

Austraallased vihkavad kõik poliitikuid ja mõnitavad neid üsna mõnuga. Pollies on poliitikute hüüdnimi. Neile meeldib ka kõiki sõnu lühendada ja panna siis sinna mingi mõnus lõpp. Näiteks breakfast on brekky ja Australia on Oz jne. Vahepeal on raske aru saada mida nad räägivad,
aga eks harjub.

Päevad on siis kõik väga päikesepaistelised ja vihma pole veel kordagi tulnud. Nendel päevadel, kui tuult ei ole on tõesti väga raske. Kolm tundi väljas ja siis on võhm suht otsas ka. Lihtsalt pead
kusagile varju saama ja midagi külma jooma. Tihti on selleks muidugi õlu ja seda juuakse siin tõesti tonnide kaupa. Palju juuakse ka Austraalia veini, mis on tõesti hea ja odav. Mulle tundub, et seda saan ma ka ise lähiajal üsna palju proovida. Nimelt ma suundun Margaret Riverisse, mis asub all lõunas Austraalia nurgas. Seal on üks suuremaid viinamarjaistandusi siinkandis ning loodetavasti leian ma seal tööd. Kavatsen olla seal kusagil kuu aega ning mõnusalt ka aega veeta. See kant on tuntud ka kui surfiparadiis ning lained on seal väga suured. Kavatsen kindlasti võtta surfikursuse ning selle asjaga pisut tegeleda. Kõik tingimused on ideaalsed. http://www.surfpoint.com.au/

Selleks et sinna saada tuli mul osta ka auto. See ei olnudki nii lihtne kui algul tundus. Ma otsisin Ford Falconit, mis on siin kõige levinum auto. Sellist family stationit, ehk pick-upi kuhu mahub päris palju asju. Ma vaatasin mõnda, kuid need tegelikult mis on ikka head ja odavad ostetakse lihtsalt kohe ära. Ma helistasin kusagile 5-6, kuid kõik müüdud. Vaatasin ka mõnda, kuid sellist väga korralikku ei leidnud. Nii, et lõpuks maandusin ikka selle otsa, mille peale ma kodus mõtlesin. Ostisin endale Holden Kangaroo, mis on jeep ja selline pisut vanem, kuid see eest päris heas korras. Omanikud olid iirlased, kuid selline vaikne paar ja tundus, et nad on seda autot üsna hästi hoidnud. Lasin teha ka põhjaliku läbivaatuse ja tulemused olid üsna head. Paar väikeviga, ehk kojamehed ja paar pirni. Muidu tipp topp. Autoga tuli kaasa ka korralik matkavarustus, nii et selle pärast ma enam muretsema ei pea. Siin on palju mõnusaid rahvusparke, kus on lihtne ja odav ööbida. Nii et ma astun siis homme vasakpoolsesse liiklusesse, mis on minu jaoks
päris keeruline. Kõik käib vasakule parema asemele ja vanad harjumused ei taha nii kergesti ikka kaduda. Nii, et ma selle väikse vahemaa, mis ma sõitnud olen, läbisin ma ikka vales reas :)
No worries, saab hakkama.
Auto ka:


Eile õhtul jalutasin pargis ja päris ilus oli. JA MIS PEAMINE - UFO. Seda ei näe igapäev!




Õhtuti nad niisutavad parki ja oli selline päris kena vaatepilt ja mõnus. Ma ei saa kuidagi üle nendest puudest mis siin kasvavad. Need on lihtsalt väga suured ja vanad. Ronisin ka ühe otsa ja tõesti, Eestist selliseid puid ei leia. Võimsad!!!


















Nii, et järgmine kuu ma siin töötan päeval viinamarjaistanduses ning õhtuti liuglen lauaga mööda laineid!
Ma arvan, et see saab tore olema!

Tervisi kõigile ja tulge külla :)

Esimene nädal

Minu esimene nädal.

No nii, aeg ikka lendab päris kiiresti siin, eriti kui sul ei olegi otseselt mingeid plaane.
Aga huvitav on olnud. Olen end siin hostelis üsna mugavalt sisse seadnud ja tean juba
kus midagi on, kus on poed, kuda linna saab jne. Nii, et selles suhtes enam pikalt mõtlema ei
pea. Mis ma siis olen nädal aega teinud:
Nädala alguses otsustasin sommidega randa minna ja vaadata kuda siis üks ilus Austraalia
rand välja näeb. Otsin päikesekreemi ning võtsin tekikese kaasa. Koha nimi oli Cottensloe või
midagi peaaegu sellist. Igatahes oli see päris ilus rand. Pilt ka selle kohta all pool.


Igatahes kreemitasin end mis ma kreemitasin põlesin ikka ära mõne koha pealt. Lihtsalt ma ei osanud end kreemitada igalt poolt kus vaja. Nt sa peab määrima seda kreemi üle
pea igale poole, muidu lihtsalt paar väikest kohta juuste piiril ei saa seda kaitset ja see põleb lihtsalt kohe ära. Samuti mulle tundus, et mu jala otsad on liivased ja sinna
lihtsalt ei saa kreemi panna, sest kuda sa liiva peale seda kreemi paned. Aga eiiiiiiiiii, kohe põlevad ära. Muidugi jäi mul veel paar kohta nii et lõpuks ma põlesin kudagi eriti nõmedalt triipude ja laikudena ära. Pole eriti mõnus see tunne. See selleks, hetkel ma juba oskan sellega arvestada ja kreemitan end korralikult igalt poolt kus vaja. Rand iseenest oli selline hea ja mõnus, seal oli isegi sellised rohuga kaetud alad, kus sa ei saanud liivaseks ja oli päris
mõnus puhata. Järgnevad kaks päeva ma olin hostelis enamus ajas varjus ja libistasin õlut. Õlu maisteb siin eriti hästi, kuna on tõesti palav ja siin on pudelid kõik väiksed - sellised 0,3 või nii ja neid läheb tõesti päris palju.

Midagi kasulikku suutsin ma ka siiski ära teha. Nimelt avasin pangas omale konto, sebisin endale viisa kleebise ning tegin avalduse tax file numberi jaoks, ehk see on vajalik selleks et üldse tööd teha. Siis sa saad oma maksud makstud jne. Nüüd ma tegelt ootangi selle nr järgi ja kui
ma selle kätte saan, siis ma saan tööle asuda. Seda ma kavatsengi järgmine nädal teha.


Selle nädala kõrghetk oli siis neljapäev. Külastasin Rottnest islandit, ehk ühte saart, mis asub Perthi linnast kusagil 30 km kaugusel. Nimi Rottnest island tuleneb sellest, et kui esmakordselt Hollandlased saabusid sellele saarele, nägi kapten selliseid roti taolisi väikseid olendeid ja neid oli väga palju. Nii ta panigi saarele nimi rottnest ehk eesti keeles rotipesa. Tegelikult on nende väiksest loomaksete nimi quakkas ja nad on ka kukkurloomad. Nad on päris uudishimulikult ja inimsest ei karda. Mul õnnestus ja neid kohata. Üks proovis mu kotti ronida :) Selle peale pakksin neile pisut saaremaa leiba, mis mul veel kotis oli. Tundus et neile istus see päris hästi, sest nad läksid omavahel lõpuks isegi kaklema. Siin siis üks pilt ka sellest quakkast, kes parajasti saaremaa leiba mugib!


Saarelt ma muidu rentisin ratta ning cruisisin mööda
saart ringi. See on kõige parem viis seda saart näha. Ja tõesti, ma nägin väga palju kauneid lahe soppe
imeiluste randade ning vaadetega. Need olid nagu postkaardilt välja lõigatud. Ma sain kaasa ka snorgeldamisvarustuse ning loomulikult lasin selle ka käiku.
Minu jaoks esmakordne kogemus. Peale paari katset veidi sügavamale minna, sain ma aru et see ei õnnestu. Kohe on kopsud soolast vett täis ja peab veidi aega hinge tõmbama enne kui saab uuesti proovida. Igatahes sain ma asja päris kiiresti käppa ja tõesti - MIS KALAD! Igal pool ujub 10 imeilusat ja värvilist suurt kala lihtsalt nina eest mööda.
Väga palju koralle polnud kui mõned siiski ja ma ei tahtnud tükk aega veest välja tulla, lihtsalt nii võrratult ilus on veealune maailm. FANTASTLINE! Ma ei kujuta ette, mis siis veel saab kui päris sukelduda kunagi õnnestub. Ma vist jäängi sinna vee alla, kuni viimase sekundini.
Ma lisan siia ühe pildi ka mõnest kohast sellelt saarelt.



Kuigi ma olin sellel saarel üleni riides õnnestus mul nina ja nägu ikka ära põletada kuidagi, nii et nüüd ma olen hosteli rahva arvates nagu mingi vampiir, kes käib verd imemas. Eks nad saavad tegelt aru ja viskavad veidi nalja, kuid asi pole õnneks ka väga hull. Täna ma tunnen end juba pisut paremini ka, ning see põletus väheneb päris jõudsalt. Aloe vera on võlusõna.

Eile ehk reedel oli meil barbecue botaanika ajas ja sain lõpuks üle tüki aja end ääreni liha ja salatit täis õgida. Päris hea oli. Botaanika ajast on samas ka kõige parem vaade linnale ning öösel tundub see eriti ilus. Kahjuks pilti ei ole lisada.

Täna ehk laupäeval käisin ma ühe austraalia pässiga mägedes matkamas. Ma kohtasin teda eile pargis hosteli lähedal, kus ma varjus lesisin ja niisama aega viitsin.
Väga lahe päss oli ning ta ütles, et kuna tal on niipalju vaba aega, siis ta hea meelega võtab mu kaasa ja näitab siin mõnda rahvusparki. Seda me täna ka tegime ning me käisime John Forrest national parkis. Kevadel on see imeilus, sest siis jookseb sealt ilus jõgi läbi koos suure ilusa kosega. Kõndisime veidi punasest mäest üles, kivide ja torkivate põõsaste vahelt, kuni jõudsime kõrgele mäe otsa. Väga ilusad vaated jällegi avanesid mu silmadele. Nägin ka esimest korda kängurut, kes hüppas rõõmsalt ringi. Üldiselt oli mõnus päev värskes õhus. Kusagil kolm tundi kolasime seal võpsis ringi ning lõpuks jõudsime ka ühe suure tammini, mis aeg ajalt pidi ikkagi üle ujutama. Väga lahe oli kokkuvõttes. Nägin esimest korda seda õiget Austraalia metsa ehk bushi. Sest selliseid puid nagu eestis tõesti ei ole. On nt black boyd - ehk mustad poisid, mis kasvavad tuhandeid aastaid ning ei kasva eriti suureks. Samas kui toimub põleng, siis nad ei põle ära vaid kasvavad vaikselt edasi. Samas nende koor on selline süsimust ning nende sisu on selline kergelt õline ning neid kasutatakse tule tegemiseks. Samamoodi nagu me kasutame kase tohtu.

Paar pilti ka siis sellest puust ning üldse sellest pargist.

Nii et järgmise
nädalani
sõbrad!

START!

No nii, lõpuks on mul aega, et siis algust teha oma reisikirjetega.

Täna on esimene veebruar, väljas on selge päikesepaisteline ilm, kusagil 32 kraadi sooja ja linnud laulavad.
Oma reisi alustasin ma 28 jaanuaril, külmast ja talvisest Tallinnast. Mu lennureis oli üsnagi keeruline võrreldes paljudega, kes Austraaliasse tulevad. Minu esimene sihtkoht oli Riia lennujaam. Tallinnast väljus lennuk kell 8 õhtul ning kell 9 oli see Riias. Öö veetsin ma lennujaamas. Lükkasin paar sellist lamamistooli kokku ja sain ilusti end kerra tõmmata. Kusagil 2-st enam rahvas ei liikunud, nii et ma sain rahulikult magada kusagil 6 tundi. Korra käis
turvamees, et kontrollida kas mul on ikka pilet ja ega ma mõni pamsa pole, ülejäänud aeg oli väga rahulik.
Riia lennujaam on küll suurem kui Tallinna oma, kuid minu meelest veidi nigel. Interneti pole, interneti ei saa ning väga ebakompetentsed tädid informatsiooni letis. Tallinna lennujaam tundus küll palju parem, nii et 1:0 Tallinn-Riia.
Järgmine päev kusagil kell 11 läks Riiast edasi lennuk Istanbuli. Lend möödus rahulikult, ainult et ma lootsinsaada ka mingit süüa või juua lennuki peal. Heh, võileib ja tass kohvi on 100 krooni palun. Selle peale ma ainultnaeratasin neile näkku ja otsisin kotist oma võileiva välja ja närisin seda rahulikult. 100 krooni võileib - hulluks on läinud.
Istanbul oli ka selline teistsugune koht, Euroopa Liitu Türgi selle järgi küll ei kvalifitseeruks. Mõtlesin check-in ära teha ja siis rahulikult kusagil hängida, aga ...
Check in tädi võttis mu dokumendid vastu ja venitas seal tükk aega. Ma ütlesin, et mul aega on, take it easy, aga ma eksisin rängalt, sest tädi küsis mult - you are going to Australia - please show us your Visa.
Böööööööööööööööööööööööööööööööööööööööööö - Eestis ma mõtlesin kõik asjad omast arust 10 korda läbi, aga et viisat välja printida, selle peale ma küll ei tulnud kordagi. No mis siis ikka, ma pidin selle netist kusagilt üles leidma. Järgmised 3 tundi läksid nagu kolm minutit. Internet oli seal nii aeglane, et peaaegu võimatu oli oma meili sirvida. Selle viisa kinnituse sain ma kusagil aasta tagasi ja et seda meilist üles leida (läbi interneti) tuli kurja vaeva näha. Lõpuks
jõudsin ma niikaugele, et viimane kiri mu interneti meilboxis oli kusagil juuni kuust eelmine aasta. Nii et seda visa meili mul ei OLNUDKI! Väike paanika paanika, onud check-in--ist ütlesid, sorry aga me ei saa sind lennuki peale lasta. Pead siia jääma niiakaua kuni sul meil visat ette näidata ei ole. Nii oligi. Check in lõpetati ära ja ma olin juba lootuse kaotanud. Nad lubasid mu
lennud siis järgmisele päevale edasi lükata. Veidi aega sobramist arvutis ja nad leidsid, et oops, järgmine vaba lend on kusagil 2 veebruaril alles. Siis oli küll - mida ....? Onud ise ka sattusid veidi paanikasse ja kuna ma vahepeal olin saatnud mingi meili Austraalia
saatkonda, et palun saatke mu viisa uuesti, siis sealt tuli automaatne vastus. Kuna net oli nii aeglane, siis see lihtsalt ei avanenud eriti. Onu vaatas, et ah pohhui, tule võta oma kott, me paneme su ikkagi lennuki peale. Kui Singapuri jõuad, siis seal onud kontrollivad
uuesti su viisat. Siis peab sul olema see ette näidata. Viimasel minutil jooksin siis oma suure kotiga lennuki peale, kuna pagas oli juba ära viidud. Nibin nabin jõudsingi peale ja veidi oli jamamist, et ma saaks oma suure pagasi ikka sinna kus see olemapeaks (pagasiruumi), aga kõik laabus. Uuuh, see oli tegelt räige napiks. Poleks tahtnud küll maha jääda ja 5 päeva oodata.
Lennuk ise lendas siis Araabia poolsaarele Qatari. See võttis kusagil aega 7 tundi. Mu kõrval istus üks vene noormees Pasha,kes lendas Singapuri oma õele külla. Me saime jutu peale ning ootasime koos Qataris ka Singapuri lennukit. See väljus
kusagil kell 2 öösel ja pidi jõudma kohale järgmine päev kell 3. Lennuk oli suur koos kõigi mugavustega ja sai isegi normaalselt magada ja süüa ja juua. Nii, et lend ei tundundki nii pikk.
Jõudes Singapuri lennujaama oli küll suur Vau. Täielik puhtus, lilled ja taimed igal pool. Väga sõbralik teenindus jne. Läksime koos Pashaga välja ning tal oli õde vastas, kes võttis ka mind kohe oma hoole alla. Väga tore vene neiu oli. Töötas kusagil haiglas ja tegi marketingi, ehk organiseeris väliskülalistele kõiki asju. Ta aitas mind ka kohe rõõmsasti.
Lennujaam oli väga suur ja ma oleks seal ise kindlasti tükk aega ringi tujanud. Tegime check-ini ära ja keegi ei küsinud VIISAT! Väga rõõmustav. Sõitsime metrooga pasha õe poole, kus sain korraks dushi alla minna ja riideid vahetada. Meil oli veel veidi aega, enne kui mu lennuk läks ning koos Pasha, Pasha õe ja ühe nende toakaaslasega läksime linna peale indoneesia kööki proovima. Väga huvitav oli. Mingi banaani lehtede peale pandi riisi koos vürtsika kana ja
loomalihaga. Väga maitsev ja huvitav söök oli. Singapur ise oli ka muidugi selline Metropoliit, koos suurte kõrgete majade ning paljude värviliste inimestega. Peale söömat pandi mind takso peale ja lend Perthi poole võis alata.

Need on siis Pasha, tema õde ja tema toakaaslane

Kell 2 öösel kohaliku aja järgi maandus lennuk. Peale pagasi kätte saamist oli pikk pikk järjekord tolli ja karantiini osakonnas. Kõik mu pagas vaadati üksipulgi läbi ja ma pidin loobuma oma pikast latist põdravorstist, mida oli keelatud sisse tuua. Juust ja leib jäid õnneks alles. Ja pudel viina ka.
Kui ma siis lõpuks kell 4 seal lennujaama uksest välja sain tuli küll naeratus suule - lõpuks kohal :)

Ootasin veidi aega bussi, kuid seda ei tulnud, nii et võtsin takso. Taksojuht oli ka väga lahe sell ja andis mulle kohe paar head vihjet, kuhu minna ja mida vaadata. Kusagil kell 5 olin kohal oma hostelis, selle ks on Witch's Hat Hostel. (http://www.witchshat.com/index.asp)
Väga mõnus ja puhas koht. Peale dushi mõtlesin kohe põhku keerata, aga peale tund aega visklemist sain ma aru, et magama jäämine küll ei õnnestu. Nii et kobisin alla ja mõtlesin veidi linna peal ringi vaadata. Päike alles alustas oma tõusmist ning
kedagi ei olnud veel liikvel. Oli kergelt soe ja mõnus ning kõik asjad nägid välja väga teist moodi. Puud on suured ja jämedad. Kõik liiklus on teistpidi ja kõik räägivad vabalt inglise keelt. Võtsin sammud kesklinna poole, otsin kusagil võileiva ja jalutasin jõe äärde. Et veidi aimu saada mis siin on, ostin ka Hop on Hop Offi linnatuuri pileti. See kujutas siis endast siukest trammi, mis sõitis igal pool ringi ja Bob, kes oli selline lahe vana päss ning viskas kogu aeg kildu
tutvustas mind selle linnaga. Kuna ma olin nii varajane, siis ma olin tükk aega ainuke seal trammi peal. Sõitsime läbi linna tänavate ja külastasime ka üht suurimat hotelli ja lõbustus kompleksi, kus oli mingi meeletu kasiino jms.
Peamine vaatamisväärsus oli muidugi Kings Park, ehk botaanikaaed. Kahjuks oli keegi seal paar nädalat tagasi tulekahju tekitanud, ning botaanikaaja osa oli suures osas põlenud, millest on kahju. Tegin seal siis ka jalgsi paar suuremat ringi - kahjuks ma ise ei osanud seda ülejäänud osa väga hinnata. Minu meelest see oli selline tavaline bush, ehk võsastik. Kell oli muidugi siis kusagil 12 ka, nii et päike küttis ikka täiega ja õhtuks oli mul selline korralik joodiku päevitus. Kui ma lõpuks hostelisse jõudsin olin ikka omadega täiesti läbi. Pidin veidi tukkuma.
Õhtul hängisin veidi hostelis, ostsin õlut (külma õlut)!! Tee ei kujuta ette mida tähendab olla terve päeva kuuma päikese käes ja kui lõpuks saad kätte pudeli külma õlut, siis miski siin ilmas ei tundu olevat parem kui see esimene lonks. Igatahes on siin ka paar soomlast, kellega ma pikemalt rääkisin. Väga normaalne noorpaar on ning ma arvan, et ma hängin siin nendega veel ringi. Igatahes ma olen rahul ja õnnelik! Tervitusi kõigile sinna kaugele kodumaale ning pidagi vastu ja naeratage :) No worries mates! :)