Florese saar

Terekest kõigile,

Nagu olete aru saanud viibin ma Indoneesias ning ünsa kohe saab kuu aega täis. Ma olen võtnud seda kuut aega nagu puhkust ja see käib ka blogi kirjutamise koha. Vahel on nii hea lihtsalt lebotada ja teada, et sa ei pea mitte midagi tegema. Keegi ei käsi kusagile minna või midagi teha. Blogi kirjutamine on ka selline paras ettevõtmine, nii et mul seda tunnet ei ole tükk aega peale tulnud, aga nüüd ehk siis viimaks :)

Kuu aega Indoneesias on olnud väga huvitav ja mitmekesine. Me alustasime oma trippi Kutast, kust me järgmine päev jalga lasime. Sealt põrutasime edasi Gili saartele, kus veetsime mõnusa nädala puhates rannas, süües ja snorgeldades.

Gili saar on üks ilusamaid kohti kus lihtsalt puhata

Gilil olles sai räägitud ka mõne turistiga, kellest mõnedki olid pikemalt Indoneesias rännanud. Üks tüdruk rääkis, kui väga talle meeldis Florese saar ja eriti selle ida osa. Uurisime veidi maad ja saime teada, et seal florese saare lähedal on ka Komodo saar, kus elutsevad suured sisalikud. Nii et igati põnev koht, mida uurida. Gililt Floresele saab sõita kas laevaga otse, mis oleks maksnud 1500 krooni ja sõitnud 4 päeva. Vahepeal muidugi igast saarte pealt läbi käinud või teine variant bussiga. See tripp kestab kusagil 30 tundi. No me sõitsime bussiga, sest tahtsime ikka raha kokku hoida. Ütleme nii, et siin Indoneesias saab sõita tegelikult väga odavalt ühest kohast teise, aga sa pead teadma, kust bussi peale minna ja kust pilet osta. Selliseid kolle, kes sulle "odavalt" piletit tahavad müüa on iga nurga peal ja keegi ei ütle sulle, kus see odav koht on. Näiteks kui me Gililt ära tulime teadis üks tüüp kes oli pikemalt rännanud täpselt kuhu minna ja kuidas kaubelda. Temaga saime bussisõidu linna 8 krooni eest, aga veidi eemalt õhtusel ajal on sama sõit kusagil 60 krooni. Nii et küsida nad oskavad. Gililt me saime Lomboki saarele ja Lomboki saarelt praamiga Sumbabwa saarele. Seal me hüppasime kohe mingi bussi peale, mis sõitis saare teise otsa ja see oli väga pikk sõit. Kusagil 11 tundi. Teed on siin hästi kitsad ja vahepeal oli isegi hea, et pime oli. Millimeetrite mäng neile meeldib. Öösel kell 2 jõudsime Bimasse, kus jäime kükitama väikesse mikrobussi, et teha edasi sõit Sapesse, kus läks
järgmine praam. See oli päris nüri ootamine. Kusagil 3 tundi ootasime mikrobussis ja vahepeal meeldis kohalikkele, kes ei maganud turiste kiusata ja prantsuse tüdrukuid ahistada. Käisid ja proovisid kõigile muljet avaldada. Päris naljakad. Igatahes hommikul jõudsime Sapesse ja saime teada, et praam läheb alles õhtul. Nii me võtsime toa ja magasime lõpuks normaalses voodis. Sape oli selline naljakas koht. Paljud majad olid ehitatud otse sadama äärde, ehk nad olid postide peal, sest tõusu ajal oleks nad muidu vee all. Ma jalutasin seal veidi ringi ka ja ega valgeid selles linnas ei olnud. Mul tekkis järsku suur soov uue märkmikku järele, et sinna mingeid asju kleepida. Halina ja Mihkel ütlesid, et ma olen küll optimist kui ma proovin siit külast neid asju saada, aga ma SAIN need asjad lõpuks. Leidsin ühe sellise veidi suurema poe. Pood on selline, et seisad väljas maja ees ja on üks lett. Sealt küsid ja siis tuuakse sulle kusagilt see asi. Inglise keel piirdus sellise lausega peale gilit igal pool - hello mister. Rohkem ei midagi. Õnneks ma olen päris palju harrastanud sõna seletamise mängu, ehk selgita kätega ja häälitsusi mitte teha. No ma siis vehkisin seal. Märkmik oli lihtne, selle ma sain minutiga kätte, aga liim. See oli raske. Küll mulle toodi igast asju alates wc torudest kuni kirjaklambrini. Lõpuks ma juba lõin käega ja siis viimasel hetkel üks naine lendas liimiga kohale. Maksis 50 senti. Kätte sain. Nüüd on mul reisimärkmik kuhu ma saan suuri ja vägevaid asju kleepida, et järgmistel põlvedel ka midagi vaadata oleks.
Sapest ma saime lõpuks praami peale ja see sõitis kusagil 8 tundi Florese saarele. Kohal olime kell 2 ja siis oli väga raske hotelli saada. Lõpuks me ei saanudki, vaid istusime ühe bungalow koha verandal ja ootasime hommikut. Saime toa, saime dušši alla ja saime süüa. Elu tundus hea ja tore. Puhkasime päeva ja siis otsustasime rolleriga seda ilusat saart avastama minna.

Mina ja Halina

See sõit tuli algul veidi kohmakalt mul välja, sest roller oli rohkem nagu väike motikas käikudega ja me kahekesi Halinaga selle peal olime tema jaoks veidi rasked. Peate arvestama sellega, et Floresel enamus ajast tuleb sõita üles vägagi järsust mäest üles või siis tulla alla vägagi järskudest kurvidest. Esimese poole tunni pärast oli meil juba jama majas. Ma ei osanud eriti sõita ja ühes väga järsus kohas masin lihtsalt ei vedanud ennast välja ja libises tagasi. Pidurid ka ei suutnud hoida meid kinni ja nii me siis külje maha panime. Midagi hullu ei juhtunud, sest hoogu ju eriti polnud aga Halinale tundus, et tema niiviisi küll jätkata ei taha. Seepeale tuli mul tõestada, et mul on ikka load ja ma ikka oskan sõita küll tegelt. Et sellist järsku mäge Eestis pole ja lase ikka mehel atra seada. No saime siis edasi ja sõit oli väga ilus. Suurte mägede vahelt olid suured riisipõllud, enamik kes vastu tulid lehvitasid ja me lehvitasime vastu. Lapsed on vabsee hullud - need jooksid kaasa ja proovisid sulle patsi lüüa. Väga lõbus on nii sõita küll.

Lapsed jooksid sealt alt üles et meid näha ja tere öelda

Vaata videot lastest

Me jõudsime päris kõrgele vahepeal ja seal oli päris jahe. Kuna siiamaani temperatuur alla 30 kraadi polnud langenud ei osanud ma midagi sellist oodata ja polnud enda vastavalt varustanud. Sõitsin ja lõdisesin ning mõtlesin, et kas see linnake "Ruteng" ei hakka juba paistma. Lõpuks jõudsime ja saime kusagile end sisse seada. Selle päeva ja järgmise ma olin teki all. Ainult korra
käisin ja otsin endale jope. Sooja jope. Ruteng on üks suuremaid linnu Floresel ning sebimist oli seal palju. Uurisime mis siin siis vaadata on. Tahtsime minna Wae Rebo külasse, mis on üks vana ja traditsiooniline küla Floresel. Sinna ise päris minna ei saa, ainult giidiga või kui sa oled indoneesia keele spets. Nii me siis sebisime endale giidi. Giidiks oli meile Ricardo, kes oli üsna noor poiss - 19. Ta õppis turismi ning inglise keel oli tal päris hea. Ricardo käest uurisime selle Wae Rebo kohta ning saime teada, et sinna läheb väga halb tee. Tema jäi eelmine kord rolleriga tee peale ööseks, sest kumm läks katki. Lisaks tee lõpus tuli 4 tundi ronida mäe otsa kõrgele ja kaugele. Selline päris huvitav küla. Ricardo pakkus ka teist varianti, et selle ühe küla asemel külastada terve päev teisi asju mis siin lähedal on ning öösel minna Todo villagesse, mis on ka tradistiooniline küla, aga ei ole nii kaugel ja tee on hea. No mis siis ikka. Teine variant tundus kuidagi parem.
Järgmisel hommikul me alustasime siis oma trippi. Esime koht kuhu me läksime oli suur suur koobas. Sealt koopast leiti 4 aastat tagasi "homo florensis" ehk kääbik. Kääbikud olid elanud selles koopas 10 tuhandeid aastaid tagasi. Koopast on leitud kusagil 5-6 skeletti. Suuruselt olid nad kusagil 1m - 1.20m kuid liikmed olid välja arenenud. Ehk siis päris kääbiku rass. Florese saar
on üldse kuulus selliste ektreemsete arengute poolest. Sealt koopast leiti veel mini elevandi luud ning siiani elab Florese saare lähedal Komodo draakon. Suurim sisalik maailmas. Koobast näitas meile kohalik giid, kes lubas igale poole vaadata ja ka ronida kui tahtsid. Tavaliselt on nii, et sa ei tohi midagi puudutadagi - seal oli vastupidi. Roni väikesesse kääbiku koopasse ja tunne end vabalt. See õige koobas asus tegelikult 12 meetri sügavusel ja sinna läks väga kitsas rada ehk sa pead olema kääbik, et sealt läbi mahtuda.

selline vaade avanes meile koopast

Edasi me sõitsime ühe suuure mäe otsa, kust avanes vaade ilusatele riisipõldudele.

Riisipõllud võivad väga kaunid olla

Veidi eemal asus Ranamese järv. See oli väga rahulik ja väga külm. Üks väheseid järvi florese saarel. Florese saarel asuvad ka Kelimutu järved. Need on maailmakuulsad. Nad asuvad vulkaani jalamil ja nende eripäraks on see, et nad muudavad kogu aeg värvi ja siiani et tea keegi täpselt miks. Järvi on 3, kuid meie jaoks jäid nad pisut liiga kaugele. Algul oli plaan sinna minna
aga sõit oleks võtnud 4-5 päeva edasi tagasi. Nii me siis selle asemel seadsime oma sammud hoopis Todo küla poole. Enne todo küla võtsime veidi bensiini. Veidi harjumatu on see tähelepanu, mis sa saad kui sa kusagil peatud. Kõik, absoluutselt kõik küla elanikud jooksevad kohale ja uurivad sind, et mis nüüd saab. Memmed taadid jooksevad toast ja emad lastega rinna otsas - kõik on kohal. Valged tulid bensiini ostma - lihtsalt endal on ka naljakas

Küla oli koos kui me bensu võtsime :)

Todo küla.

Enne kui meid külasse lasti, pidime istuma officiesse maha ja veidi külameestega asju arutama. Enne kui küll sisened, pead sa kandma "sarongi" - kohalik riietusese. Selline pikk ja üsna kõrge seelik, mis sa endale ümber seod. Seda kannavad nii naised kui mehed. Kui meil sarong ümber oli, siis me olime küla liikmed ja kuulusime küla perekonda. Küla ongi üks suur perekond ning
perekond aitab sind alati kui sul on mingi häda. Selle põhimõttega nad elavadki ning tundus, et neil oli seal üsna hea olla. Kõigepealt näidata meile pisut küla ning siis juhatati ühte majja, kus meile pakuti öömaja. Maja oli tegelikult väga korralik ning pererahvas ise ka väga lahke ning sõbralik. Algul istusime ja lasime end suurel lastekarjal lihtsalt piiluda. Üks hetk Ricardo proovis neile pisut inglise keelt õpetada ja meid tutvustada. See oli päris lõbus. Lapsed on indoneesias küll hästi armsad ning sellised toredad. Nii me siis igaühega pisut kätlesime ja tutvusime.

Kui esialge hirm üle läks siis nad olid igal pool :)

Õhtusöök toimus perelauas ning traditsiooniline riis, kala ning juurviljad. Väga maistvalt oli tehtud ning peale õhtusööki pakuti meile ka kohalikku napsu. Floresel on enamik inimesi katoliiklased ning väike naps on väga tavaline. Kohalik vein oli minu meelest päris hea ja kerge. Arutasime pererahvaga rahvariiete üle. Pereema näitas rätikuid ja sarongi, mis ta ise on teinud
ja need olid väga ilusad. Minu meelest üsna sarnane joon Eestiga. Mõned nägid välja täpselt nagu muhu või mulgi rahvariided. Olime enne kokku leppinud külaga, et me tahaks näga ka traditsioonilist laulu ja tantsu. Nende küla reliikviaks on inimesenahk. Nende küla esimese juhi ja püha isa nahk, mida nad on säilitanud juba väga kaua aega. Selleks et meile seda nahka näidata, selleks tuleb kõigepealt läbi viia riitus ning küsida luba esivanematelt jne. No meid see nahk nii väga tegelt ei huvitanud ning nad küsisid ka hullu raha selle eest, et me seda näha võiksime. No me ei tahtnud, aga nad ei tahtnud sellest eriti aru saada - mis mõttes. Lõpuks nad said aru, et me tahame pisut laulu ja tantsu näha ning olid nõus seda meile esitama. Me tulime pisut valel ajal mõnes mõttes, sest just mõned tunnid tagasi oli lahkunud nende külast saare president. Nii et nad olid eelmine õhtu ja päev kõvasti vaeva näinud ning olid väsinud. Aga sellegi poolest pakkusid nad meile seekord veidi kangemat kohalikku napsu ja esitasid kolm laulu.

Küla mehed meile laulmas

See kõik toimus traditsioonilese majas, kus minu meelest elas koos pool küla. Peale laulu rääkisime juttu ka küla vanemaga ning uurisime üksteiselt kultuuri ja elu kohta. Ma küsisin mis on nende jaoks kõige oluliseim asi siin elus - selleks on õnn ja rahu, mis käivad käsikäes. Nemad küsisid kas me elame ka koos nagu üks perekond - kõik ühe eest ja üks kõigi eest. Me elame ju tegelikult suht
lahus oma vanematest ja suht üksi üritame oma elus hakkama saada. Nende jaoks on pere nr 1. Abiellutakse vara, hakatakse eraldi elama aga kõik suhtlevad väga tihedalt. Kui kellegil sünnib laps või toimub mingi teine tähtis üritus, siis tuleb terve küla kokku ja tähistab seda koos sinuga.
Hommikul otsin endale ühe ilusa sarongi, sest ma ei suutnud ilma selleta sealt lahkuda.

Mina, Halina, Ricardo ja Mihkel todo maja ees

Tagasiteel Rutengi sõitsime läbi veel Spider-web riisipõllult. See on selline külapõhine riisipõld, et keskel on koht jumalate annetamiseks ning ümber on riisipõllud. Kõik on seotud ning kõik hoiavad ühte. See on nende küla viis kuidas elada.

Kõik jagavad vett ja kõik jagavad saaki. Riisi nad saavad kusagil 3 korda aastas, nii et nälga nad ei jää.Esmapilgul võib jääda mulje, et nad elavad väga vaeselt, kuid tegelt pole asi nii. Neil pole vaja ka eriti midagi. Kogu aeg on soe, riisi saab palju, veidi kala ja juurvilju ning ongi kõik olmas. Paljud elavad hüttides, mis ei näe just eriti esinduslikud välja, kuid mis peavad vastu üsna kaua. Nii nad on palju õnnelikumad kui vaevatud lääne inimesed. Pole laenu, pole tööd on vaid põld, lapsed,
küla ja perekond. Ega nende elu pole kerge, kuid nad leiavad alati aega et suhelda ja rõõmustada teiste üle.

spider web rice paddy

Rutengist me edasi ei sõitnud vaid sõitsime tagasi Labujan Bajosse, mis oli meie esimene peatuspunkt siin Floresel. Otsustasime Halinaga, et hakkame allveeelanikeks mõneks ajaks ehk siis sukelduma. Seda ma olen tahtnud teha juba väga ammu ja tundus, et Flores on selleks suht ideaalne koht. Florese ümbrus on Indoneesias sukeldujate üks lemmikkohtasid, sest siin võib kohata väga mitmekesist veealust loodus. Väga palju erinevaid koralliliike, tasandike, saari ja muidugi tuhandeid erinevaid kalu. Esimesed kaks päeva ma põhimõtteliselt tegelesime sellega, et endale selgeks teha kuidas see sukeldumine käib. Kolmandal päeval oli juba kaks sellist korraliku sukeldumist ja sai asja nautida. Tõesti, see elu mis seal all on näeb imeilus välja. Me olime vee all
mõlemal korral kusagil 50 minutit ja see aeg läks nagu 5 minutit. Nägime suuri kalaparvesid, veealust ussi, kilpkonna, mandarinikala, selliseid naljakaid angerjaid, suurt kalmaari ja veel sadu erinevaid värvilisi kalu. Me esialgu ei teadnud väga mida vaadata, aga instruktor näitas vahepeal kepiga kuhu vaadata ja mida uurida. Igatahes väga põnev asi on see. Mul tekitas kõige rohkem sellist vaeva õige hingamine. Hingata tuleb hästi sügavalt ja aeglaselt sisse ja välja. Mul on aga kogu aeg selline tunne, et õhku on ikka vähe ja tahaks veel ja veel. Aga ma harjutasan tasapisi ja ega need kes profid olid, said vast 15 minutit kauem olla. Võtsime viimasel päeval veel kaks lisa sukeldumist, mis mõnes mõttes lõppesid minu jaoks veidi õnnetult. Sukeldumised ise olid väga ilusad ja nägime palju kaunist, aga millegi pärast mu kõrvas juhtus midagi valesti. See rõhk ja mingid värgid, tekitasid mu kõrvas mingi põletiku, mida ma ravin siiamaani. Seda enamikel ei juhtu, aga näe, mul juhtus. Loodan, et paari järgneva päeva jooksul, mul see paraneb ja ma saan ikka Austraaliasse lennata. Muidu olen jamas.

sukeldumisvarustus

1 kuu puhkust indoneesia saarestikus

Hällo hällo ...

Meie kauaoodatud puhkus on lõpuks käes ja me otsustasime sõita Bali saarele. Eelkõige seetõttu, et siin on väga palju huvitavat kultuuri, kaunid ja huvitavad kohad ning üsna odav. Meie lend maandus Bali pealinna lähedal ning kõige pealt tuli meil leida takso, et jõuda kuhugi enam vähem hotelli. Ma ei olnud enne aasia riikides käinud, niisetõttu tuli kultuurišokk ka üsna peatselt. Põhimõtteliselt on nii, et kohalike hordid ründavad sind igalt poolt, pakkudes sulle igal ma korrutan igal sammul transporti, tüdrukuid, narkootikume, elamist, süüa, ninni-nänni jne. Peale selle käib sinu ümber tohutu kaos liikluses ning kõik see paneb pea ringi käima ja ihkama kuhugi vaiksesse kohta. Nii oligi, et kui me esimese öö olime ära maganud, otustasime siit turistide mekast Kutast kohe jalga lasta esimesel võimalusel. Põhimõtteliselt on siin nii, et kui sa kellegile midagi mainid, et sul on vaja midagi, näiteks kuhugile minna, siis kõik kellega sa räägid saavad seda sulle pakkuda. Me peatusime hotellis ja ütlesime hotelliomanikule, et me tahaks sõita veidi kaugemale. Ta juba oli kusagil telefoni otsas ja helistas tõenäoliselt ühele oma sajast sugulasest, kes seepeale lubas meid väga mõistliku hinna eest kohale viia. See sugulane siis tõttas kuhugile autolaenutusse ja ootas meid oma uhke sõidukiga varsti hotelli ees. Siin ise sõita on surm -esiteks sõidad kellegile otsa, teiseks sul poleks aimugi kuhu poole sõita ja kolmandaks autojuht ei maksa väga palju. Me palusime end läbi saare viia ja mõningaid huvitavamaid asju näidata. Üheks neist on monkey forest. Seal pesitsevad ahvipoisid juba väga ammusest ajast ja neile banaani andes ronivad nad su peale ja tõenäoliselt varastavad ka midagi, kui sa veidi hooletu oled.

Monkey oma pojaga

Siin saarel on ka tuhandeid templeid ja tuhandeid jumalaid kellele need kõik on mõeldud. Loomulikult on need templid kõik väga ilusad ja lihtsalt peab imestama nende käsitöö oskuse üle siin saarel. Ubud on üks linn, kus Bali saarel võib neid väga palju kohata. Meiegi külastasime mõningaid neist

Templi sissekäik

Bali saar on hetkel väga ülerahvastatud ning hetkel on käimas turisti tipphooaeg, ehk me sattusime siia veidi valel ajal. Nii me otsustasime veidi lõõgastuda ning otsustasime minna kusagile saarte peale. Kõige mõistlikum tundus olevat minna Gili saartele. Need ei asu väga kaugel ning on väiksed saared valge liiva ning helesinise veega ümbritsetud. Mis seal ikka, nädalake vedelmist paradiisisaarel ei kõlanud just halvasti. Gili saar – siit me tuleme. Sinna saamine oli veidikene pikem protsess kui me algul arvasime. Algul me asutsime praamile mis sõitis kusagil 6 tundi. See kõige hullem ei olnud. Algul pidime istuma puupinkidel ja kössutama, aga hiljem tehti mingi uks lahti ja sai minna visata end veidi mugavamalt pikali. Jõusdime Lomboki saarele ja sealt viidi meid väikse bussiga saare teise otsa. Veidike ootamist ja järgmine paadike ootas meid.

Sellise väikse ujukiga läksime

Ja kohal me olimegi. Pidime otsima muidugi majutust ja selle ma ka leidsime pärast mõningat sebimist. Siin on sellised suht ägedad bangalod, kus ees on võrkkiik ja sees on suur voodi, mis on nagu vana kool. Selline suur võrk on peal ja kusagilt vahelt pead sisse pugema. Siin me siis nüüd oleme – paradiisisaarel.

Milline näeb välja siis üks päev paradiisisaarel
Kusagil kell 5 hakkavad kirema siin kuked. Nii et ei mingit pikalt vedelemist. Neid kukkesid on siin mustmiljon ja kõik kirevad järjeset kuni 8-ni välja. Me tavaliselt lihtsalt ignoreerime neid kukkesid kuni 8-ni ja siis ajame end rõõmsalt üles. Hommikusöögiks on üks pannkook või röstsai munaga. Peale seda on aeg minna randa pikutama ja snorgeldama. Rand on kaetud väikeste mõnusate hütikestega, mille ees või siis sees on võimalik lösutada. Siin pakutakse kõige maitsvamaid mahlajooke ja smootisid mida sa võid endale ette kujutada ja see kõik näeb välja siis umbes nii:

Sõber Mihkel mõnulemas

Ma olen ka snorgeldamise fänn ja siin on selleks suurepärane võimalus. Ümber kogu saare on korrallajad ning miljonid toredad värvilised kalad. Täna ma nägin suurt kilpkonna ja ujusin temaga pisut koos:

Üks päev võtsime ka väike kruuisi, kus meid viidi ümberkondsete saartele jalutama ning snorgeldama. Väga väga tore oli.

Päeval me käime tavaliselt Fatihma juures söömas, kellel on väike köök ja üks laud, kuid kes teeb kõige maitsvamalt süüa. Riisi kalaga või nuudleid kanaga saad sa iga kell ja see maksab 8 krooni. Kohalikud söögis üldse on siin väga väga head ja neid tehakse ka hoolega ja kaua. Enamik valmisab oma söögi süte peal, mis teeb selle veel maitsvamaks. Kala on siin peamiseks õhtusöögiroaks ja seda nad oskavad väga hästi teha.

Nasi Goreng ehk riis kalaga

Päikeseloojangud on siin ka fantasilised. Ühed kõige ilusamad mida ma oma elus olen näinud.

Kas pole kaunis?

Tavaliselt õhtud me istume kusagil mereääres hütis ja tellime endale head paremat ning kuulame mõnusat muusikat ja naerame. Tore on aga veidi liiga tore juba. Me otsustasime, et aitab täna. Liiga kaua liiga tore on igav, nii et järgmise nädala me kondame oma pead ringi ja proovime jõuda komodo saarele, kus elavad suurimad sisalikud siin ilmas.

Päikest
:)

Karijini - Lääne- Austraalia pärl

Karijini rahvuspark asub Lääne-Austraalias suhteliselt keskel. Karrathast on see 500 km kaugusel ja Broomist 1000 km kaugusel. Karijini kujutab endast suuri mäeahelikke ja tohutuid pikki lõhesid, mis on tekkinud maakoore sisse. Niisiis on võimalik vaadata maa sisemusse ja näha mida on loodus teinud 100 miljonite aastate jooksul. 20000 aastat on elanud selles kohas aborigeenid ja nende jaoks on see väga püha koht.

Karijini on oma suuruselt üks suuremaid loodusparke oma 627 445 hektariga. Peamine põhjus, miks siia tullakse on see, et näha iidseid kivikolosse ja sügavaid kanjoneid mis voolavad läbi suure püha Karijini.Geoloogiliselt on Karijini umbes 2500 miljonit aastat vana. Peale mitmeid jääaegu on Karijinis murenenud, suured jõed on oma tee uuristanud ning tuuled ja tormid on jätnud oma jälje. Nüüd me siis näemegi seda suurepärast loodusetööd ja ma pean tunnistama et see oli üks kaunemaid kohti elus mida ma näinud olen:

Karijinis on paar loodusliku basseini, Fortescue Falls ja Circular pool, mis on eriti pühad paigad. Neist ühte me külastasime esimesel õhtul. Circular Pooli, mis oli võrratult kaunis. Ma olin ainuke seekord, kes selles pühas kohas ka vette hüppas ja külma vee ära proovis. Oli tegelt päris mõnus - nagu krabi tiigis.

circular pool

Järgmise päeva hommikul käisime ära ka teises looduslikus basseinis. Sellel oli ka sellne mõnus juga, kus sai mõnusalt vedeleda ja lasta veel end masseerida

.

mina mõnulemas - haa

Peale seda mõnusat värskendavat suplust, läksime selle kandi suuremat mäge vallutama. Mount Bruce mäge. Mäe kõrguseks merepinnast on 1235 meetrit ja see oli väga mõnus ja meeldiv ronimine. Natuke raske mõnes kohas aga muidu selline väga maaliline retk. Üles jõudmine võttis meil aega kusagil 2 tundi ja üleval olles nautisime väikest piknikku.

Alla tulemine oli veel mõnusam, kuna see ei nõudnud mingit pingutust. Lihtsalt nautisid võrratut vaadet.

maailma vallutamas

Peale seda võrratut mäe vallutamist oli aeg minna vallutada oma esimene kaunis kanjon. Selleks oli Hancocki kanjon. Kanjonites oli selline päris huvitav ronimine. Tihti peale oli osa teest kaetud veega, nii et pidid ronima mööda kitsast äärekest ja hoidma kõvasti nurgast kinni. Oli ka üks hästi kitsas koht kus all voolas vesi ja sa pidi toetuma kahe jalaga seinte peale, et sealt läbi tulla. Selle koha nimi oli spiderwalk ehk "ämbliku kõnd"

ämblikmees

Peale seda huvitavat komberdamist jõudsime tõesti imeilusasse kohta, kus vesi voolas alla mööda imelist värvi kanjonit ja jõudis lõpukus rohekasse väikesse järvekesse. Me olime üsna lummatud sellest kohast ja ei tahtnud kuidagi lahkuda. See on üks kaunis koht mis jääb mulle mällu väga pikaks ajaks.

see oli tegelt päris libe ja külm aga pilt sai tehtud

Peale seda kaunist kohta suundusime järgmist kohta avastama. Selle koha nimeks on Noks, ehk inglise keeles Knox gorge. Nimi on veidi naljakas aga koht oli väga huvitav. Algul me kõndisime mööda kanjonit ja ega ei hakanud midagi väga erakordset silma, aga tundus, et ees tuleb midagi väga head. Kõndisime kusagi paar kilomeetrit ja siis juhtus midagi naljakat. Suured kiviseinad mis meid kogu aeg ümbritsesid muutusid äkki tumepunasest helesiniseks või selliseks hallikaks sinkjaks tooniks. Tee läks järjest kitsamaks ning lõpus ootas meid kiri : siit edasi minna juba ainult professionaalidel. Eestlased on kõiges veidi professionaalid, nii et me otsustasime pisut piiluda, mis meid ees ootab. Selleks tuli tõsiselt oma jalalihaseid ja tasakaalu kasutada. Kõigepealt tuli jalad päris laiali ajada ja tasapisi liikuda mööda kitsast kanjonit edasi. Alla vaadates nägid kiiret oja vulisemas paari meetri kaugusel. Sinna alla kukkumine oleks siiski päris valus. Edasi tuli paar suurt jämedat puud, mida mööda edasi liikudes pidi hoidma head tasakaalu. Vastasel juhul kukud 2-3 meetrit ja saad haiget.

Halina on üks julge naine :)

Meelis - üks julge poiss :)

Viimaks tuli teha kahe eelmise kombot, et tasapisi puule toetudes ja seina mööda roomates sai astuda suurele kivile. Ja sealt kivilt avanes hingemattev pilt, mida jäid lihtsalt suu ammuli passima. Sinu all vajus sügavikku ilus sinine oja, istudes suurel kivil, mis asus väga kõrgel kui alla vaadata. Ümberringi suured sinised ja tumedad kaljud ja nende vahelt paistab kaugel eemal tume oranž päikese poolt kullatud väljapääs ja selle all türkiisroheline looduslik bassein. See oli võrratu ...

pilt ei anna edasi päris seda - aga see oli kaunis

Kivi peal - õnnelik et siia jõudsin

Karijinis on kusagil 10 kanjonit ja matkarada. Käisime läbi neist enamuse ja lõpuks tundusid nad juba üsna sarnased. Seetõtttu ma ei hakka päris igast ühest rääkima, aga mainimist tasuks veel kindlasti see viimane koht kus me käisime. Selleks on järjekord looduslik bassein, sest me vajasime värskendust ja suplust enne pikka teekonda. Fern pool on kõige suurem, mis Karijinis on. See on aborigeenidele väga ammu teada paik. Nende legendi järgi ilmus see bassein tänu sisalikele, kes tegid selle, kui maakera oli veel pehme. Need sisalikud elavad seal tänapäevani.

Karijini on koht mida peab külastama kui sa oled seal lähedal. Soovitan soojalt!!!!!!!! Ma sain sealt nii palju ilusaid pilte, mis siia kõik ei mahu, aga üks viimane:)

Kolm kuus Karrathas - nüüd läbi!

Tervist kõigile!
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama algusest. Ehk sellest, kui ma veel elasin Karrathas. Täpselt nii, mind ei ole enam seal. Ausalt öeldes, kui ma esimest korda sinna linna sisenesin, arvasin ma et siia urkasse mina küll ei jää - aga näe:) Ma mõtlesin, et ma teen lühikokkuvõtte sellest, mida ma õppisin ja kogesin selle kolme kuu jooksul kui ma elasin Karrathas. Ma töötasin lokaalses ettevõttes kus enamik töötajaid olid austraallased. Nii ma õppisin tegelikult tundma seda maad ja inimesi rohkem kui seda saaks teha ühest kohast teise pidevalt rännates.
NIII, ma toon välja plussid ehk head asjad mis kõik juhtusid:
1. Töötates kohalikega paranes minu inglise keel ikka paar korda. Sa oskad küll inglise keelt ja räägid vabalt, aga kui sa räägid 8 tundi päevas ja kogu aeg, siis sa avastad äkki et sa ei oskagi nii hästi ja jääd lolli näoga pobisema midagi. Aga ma õppisin palju
2. Sain tundma kuidas austraallased mõtlevad ja millised nad on (sellest pisut hiljem)
3. Teenisin üsna palju raha lühikese ajaga
4. Sain tuttavaks päris paljude lahedate backpackeritega
5. Sain teha pisut teistsugust tööd - laotööd, mis mulle meeldis
6. Sain käia ringi päris paljudes australlaste majades ja näha millised on nende kodud
7. Sain tuttavaks ka päris paljude lahedate eestlastega

Asjad mis ei ole nii head:

1. Pole maganud voodis juba 5 kuud
2. Pidevalt ühes väikses linnakeses elades pole midagi teha peale töö - see on tegelikult suht suur asi. Karrathas oli töö töö töö ja siis mindi joodi väike õlu ehk nädalavahetusel.
3. Ujumas ei saanud eriti kusagil käia ja mingit randa seal ka ei olnud
4. Üks austraallane hakkas väga tüütüks muutuma, aga chill Anthony:)

Karratha oli selline imelik linnake. Seal on võimalik hästi palju raha teenida kui sa oled oskustööline. Karrathas on kolm suurt tööandjat:

Woodside

Need kes töötavad woodsides on väga või sees. Esiteks tasuta elamine tervele perele - kõik veidi kõrgemad kohad saavad tasuta maja. Tihti ka tasuta söömine ja toit. Pluss kõik kindlustused. Operaator teenib kusagil 3-4 tuhat dollarit nädalas ehk 30-40 tuhat krooni nädlas ehk 1500000 krooni kuus. Ja need ei ole mingid imemehed - tavaline operaator kes on koolitused läbinud.

Pilbarra Iron omab väga paljusid kaevandusi. Kaevanduste vahel sõidavad rongid, ühe rongi väärtus kui ta kaevandusest välja sõidab om kusagil 50 000 000 dollarit ehk kusagil 5 miljardit eesti krooni ja neid sõidab päevas ikka mitu:

Pilbarra ironi rongikeskus

soolakaevandus

Siin on palju kaevandusi. Woodside kaevandab gaasi ja ehitab uut tehast. Nende kasum on kõige suurem. Siis tuleb Pilbarra Iron - tal on hästi suured rauamaagi kaevandused kuid on ka soolajärved. Ehk vesi on nii soolane, et sealt on võimalik väga palju seda kätte saada. Ümber Karratha oli palju suuri järvekesi, mis järjest väiksemaks muutusid. Lõpuks on üks väike järveke, mis koosnebki peamiselt soolast ja sealt saab seda ikka 100 tonne välja kaevata.

siit see sool siis tuleb

Enamik inimesi töötavad sellistes kohtades. Neil on kolm asja mida teha Karrathas. Tööd tööd tööd -enamik töötab vähemalt 6 päeva nädalas. Teiseks asjaks on kalastamine. Igal ühel on paat paat paat ja Karratha ümbruses on võimalik kergesti püüda väga ja väga suuri kalu. Kolmandaks , kolmandaks ei olegi midagi öelda - joooooooooooooooooomine. See ei ole tegelt küll põhjus. Nii et jääb siis kaks põhjust. Austraallased ehitavad nii:
esiteks nad teevad metallist karkassi. Nad ei kasuta puitu, sealt liiga palju termiite ja muid mutukaid on kes selle lihtsalt ära sööks. Peale selle nad peavad valmis olema ka mingiteks orkaanideks ja muudeks sellisteks asjadeks.


Kui karkass on valmis, lisatakse sellele siuke foolium isolaator ehk hoiab pistu sooja sees talvel ja suvel külma sees. Soojustust ei panda ja kui on talv, siis nad värisevad elektriteki all. See on selline, et paned teki peale, siis paned juhtme seina ja tekk läheb soojaks. Mõned saavad vahel ka elektrišoki, aga see käib asja juurde. Igatahes kui isolaator on ümber, laotakse ilusamatel majadel ka telliskivi ümber ja ongi maja valmis. Muidugi ka veel siseviimistlus aga enam vähem ongi maja valma. 5 milonit eesti krooni tuleb välja käia


Kui maja on valmis siis on maja juurde vaja 2 autot - 1 4X4 masin ehk džiip ja siis üks tavaline auto. Lisaks veel üks suur paat, millega avamerel kala püüda ja siis veel üks väike paat et niisama pühapäeval lahes õngitseda.

Ehk see on tavaline mall. Sellised maju on kõik tänavad täis ja selline on see õige elu - living my dream, nagu üks austraallane ütles. Noo kuidas kellegile. Mina seda oma dreamiks küll ei pea.

Aga muidu on austraallased üks naljakas rahvas - nad alati tervitavad sind, küsivad rõõmsa näoga kuidas sul läheb, viskavad alati palju nalja ja naeravad kõva häälega. Mina kui veidi flegmaatiline eestlane jäin aeg ajalt austraallastega jänni. Neile meeldib ilgelt kõige üle veidi ilkuda ja nalja visata. Neil tuleb sellist mõnusat iroonilist juttu ja sa pead neile vastu haukuma. Mitte halvas mõttes aga nii naljaga pooleks. Nad armastavad footyt ehk austraalia jalgpalli, neile meeldib hullult õlut juua ja hästi palju.

Laupäeva õhtu - footy ja õlu

dTore oli seal Karrathas, vahel veidi igav aga lõppkokkuvõttes võitsin ma palju. Karrathast panime oma asjad peale ja läksime koos Halina, Mihkli ja veel 2 eestlase (Andrese ja Ingridiga) Karijini rahvusparki avastama. See on järgmine lugu juba ...

Pidu pidu pidu

Servus eestimaa, servus Laulu-ja Tantsupidu! Huraaaaaaaaaaaaaaa!Siin kaugel austraalias ei ole tantsupidu ega laulupidu vaid siin on lihtsalt pidu IGA PÄEV! Mitte just päris igale ühele aga osa rahvale küll. Tundub, et Karratha on läbinisti töölinn, ehk paljud töötavad siin 2 nädalat järjest ilma ühegi puhkepäevata. Samas leiavad enamik inimesi piisavalt aega et juua ja pidutseda. Kaks põhi asja siin ongi - töö ja joomine. Pubides käib pidu iga päev, kuigi nädalavahetustel on ikka see põhiline möll. Eks meiegi oleme siin saanud pidutseda päris mõnusalt. Pea iga nädalavahetus on mingi pidu kusagil kellegi juures või lihtsalt minnakse välja. Olen saanud juba näha ja tunda kuidas austraallased joovad. Kui eestlased mõtlevad et nad on kõvad joomavennad, siis australlastele peame vist küll alla vanduma. Nad ikka kummutavad palju ja segamini. No worries. Hommikul lähevad tööle või siis ei lähe - on haiged. See on üsna tavaline. Ma kirjutaks mõnest peost veidi lähemalt ka:
Üks kuu aega tagasi oli meil küünis "Pimps and Pros Party" ehk sutenööride ja prostituutide pidu. Halinal olid sellised mustad läikivad püksid hästi lühikesed, mida sai hästi patsutada ja päris paljud seda ka proovisid. Ma plaanisin algul olla pimp ehk sutenöör, aga kuna mul ei olnud ei kaabut, ilusaid kuldseid kingi ei sõrmuseid siis ma läksin lihtsama vastupanu teed ja oli prostituut. Selline ma nägin siis välja:

Halina oli ka väga populaarne ning nägi võrratu välja:

Halina koos Joega ehk sutekaga

Pidu kulges väga tormiliselt. Algul olid tegelt kõik sellised tagasihoidlikud, aga alkohol teeb inimesed imelikuks. Nii et mingi hetk oli pilt umbes selline, et kõik käisid ja piitsutasid kedagi pepu peale või niisama tegid lolle poose ja hööritasid oma puusi. Kõik olid väga teemas ja elasid rolli sisse. Hästi palju sai naerda ja väga tore oli. Seda tuli võtta sellise naljana ja pullitegemisena. Mõned ei saanud aru aga enamik said ja oskasid seda nautida. Siin veel mõned pildid.

Siin ma võtan vastu 50 dollarit - see oli minu õhtu tax

Paar nädalat tagasi sai käidud ühe töökaaslase sünnipäeval. See oli maskeraad ehk maskipidu. Proovisin kusagilt maski leida, aga ma ei suutnud. Esiteks olid nagu väga kallid ja teiseks sellised igavad ka. Mõtlesime veidi ja välja tuli midagi sellist:

JOKER

Kassnaine

Me nägime päris naljakad välja ja sai jälle kõvasti naerda. Johni, mu töökaaslase laps vaatas mulle korra otsa ja jooksis paanikas ringi. Nii kui mind kusagil nägi pani jälle röökides ema otsima. Päris naljakas oli, lõpuks ta juba tuli mind meelega luurama ja näpuga näitama. Siin veel mõned pildid:

Pärast pidu linnapeal liikudes oli ka päris äge inimesi hirmutada. Mnjaa

Enamik õhtuid istume tegelikult maja verandal ja libistame õlut. Me elame nüüd majas ja siin on igasuguseid inimesi igalt poolt pluss üks kana.

Maja elanikud - Vasakult Saif, Joel, Donal, Laura, Lee, Jane, Kenneth
All Adam, Mihkel ja Halina