Sydney ja uus aasta

No nii, lõpuks jõudsime siis omadega Sydneysse välja. Võttis aega mis ta võttis aga lõpuks oleme siis tegelikkus Austraalia pealinnas ja kuidas see siis on ...

No tegelikult tundus algul, et wow kui suur linn, sest õige maja leidmine võttis meil aega ikka mitu tundi. Siin on neid eellinnasid ja suburbe ikka sadu. Me peatume hetkel Halina sõbranna Milleka juures, kes on eestlane ja elab koos austraallasega. Suur tänu neile selle võimaluse eest. Nad läksid ise jõuludeks ja uueks aastaks Wally (see australlanne) vanemate juurde, nii et meie ülesandeks on hoida kahte kassi - Imret ja Miisut ning valvata kodu, kuni nad tagasi tulevad.

see on Miisu

see on Imre

No meie jaoks on see ideaalne, sest hetkel on Sydneys ööbimise hinnad ikka väga kõrged. Oleme nüüdseks seda linna ka pisut rohkem uurinud. Enam see nii suur ei tundugi kui alguses, sest see kesklinna osa ei olegi nii suur.

Kesklinnas on üsna palju suur kõrghooneid nagu igas teises pealinnas ja kesklinnas võib tööpäeval näha väga palju viigipükstes ja triiksärgis mehi liikumas. See on standardriietus, sest pintsakuga on liiga palav ja kuna enamik on sellised müügimehed, siis peab olema business riietus. Otse kesklinnast saab Hyde parki, kus väga paljud käivad lõunat söömas.

kaasaarvatud linnud

Sealt saab edasi kohe botaanikaaeda, mis on tasuta ning päris huvitav. Näiteks ripuvad puude otsas tuhandeid nahkhiiri, kes öösel ringi lendavad ja inimesi hirmutavad.

neid on iga puu otsas ja neid on PALJU

Botaanikaajast viib tee otse ooperimaja äärde, kus tiirleb sadu turiste. Ooperimajja saab sisse ka minna ning tuuri teha, kuid meie jaoks oli see veidi liiga kallis.

Ooperimaja näeb tegelikult ikka väga suur ja võimas välja.

Otse ooperimaja kõrvalt näeb ka Sydney suurt silda - Harbour Bridge. Sinna on võimalik ka päris otsa ronida jällegi kõva papi eest, kuid sillal kõndimine on ikka tasuta.

Sydney keskel asub Circural Quay- kust saab praamiga sõita igale ümberkaudsetesse kohtadesse, näiteks loomaaeda ja Manly poolsaarele. Jalutasime ka Rocksis, mis on Sydney vanim linnaosa. Seda on umbes paar tänavat, millest enamik on täis baare ja pubisid.

Sydney ise on küll väga kirju. Siin võib küll kohata igat nahavärvi inimesi ning värvi lisavad väga värvikad aasialased, keda on siin ikka väga palju ja tihti on neil vägad friikid soengud ja riided. Üleüldse näeb siin üsna perverrseid asju nagu näiteks väga pikk roose Hummer :

Jõuludest on neil ka oma arusaam

mitte Eesti lipud vaid põdrasarved

Väga palju võib näha maja ees ka väga kirevat kraami. Paljud on oma maja täismahus vilkuvaid tulesid täis pannud alates põtradest saanidest ja päkapikkudest - õudne :)

Kuna tulemas oli uus aasta, siis linn oli rahvast pilgeni täis ning kõik põhiatraktsioonid olid välja müüdud. Nagu näiteks suur Imaxi kino ja akvaarium ja loomaaed jne.

see tundub ka olevat vägev asi - monorail

Nii et ühtegi neist kohtadest me minna ei saanud või ei tahtnud. Põhiürituseks oli siiski jõulud ja uus aasta ning meiegi tegime omad ettevalmistused. Kõigepealt jõulud.
Sydney on sellepoolest tore linn, et siit saab osta igasugust head kraami, mida mujalt austraaliast nii kergelt ei leia. Nii me siis leidsimegi endale jõuludeks verivorsti, hapukapsast, head pasteeti ning punast veini. Pidasime jõule koos kahe teise eestlase - Ingridi ja Andresega. Oli lõbus ja tore ning veidi teistsugused jõulud kui muidu.

Uus aasta ettevalmistused olid ka üsna põhjalikud. Halina tegi õhtu otsa sushit ning lõpuks oli meil kusagil 16 rulli sushit ning korralik joogikraam. Juua oli meil rikkalikult - pudel Viru Valget, pudel Vana Tallinnat, pudel Bacardi rummi ning kusagil 3 pudelit shampust ja veini. Seda kõike sellepärast, et siin Sydneys tuleb end õigele platsile vedada juba üsna varakult, muidu võid sellest suurepärasest vaatemängust lihtsalt ilma jääda.

Paremalt - mina, Halina, Ingrid, Andres ja nende toakaalsane Danielo

Nii siis meiegi hakkasime juba kell 12 päeval liikuma ettenähtud punkti poole, milleks oli see kord Toranga loomaaja juures olev ala. Rahvast liikus juba koos meiega üsnagi palju ning leidsime koha endale rannas, kust avanes kena vaade Harbour Brigile ning ooperimajale. Inimesed rannas ujusid, mängisid palli, sulistasid mulistasid jõid ja olid lõbusad. Nõnda meiegi. See 10 tundi läks nagu lennates ja saime tuttavaks paari kohalikuga ning viskasime nalja. Mõned tunnid enne paugutamist otsisime endale veidi parema koha, kust saaks head pilti teha ja kust oleks hea vaade. Veidi metsas hulkumist ja koht oli leitud. Tulevärk oli kaks korda- kell 9 ja kell 12. Leidsime lõpuks end põõsast koos kahe leedukaga ning kahe inglasega, kes arvasid ka et see on hea koht.



Tulevärk oli üsna võimas, kuid naljaks oli see et inimesed ise ei lasknud ühtegi raketti. Sellist värki nagu eestis, et igaüks paugutab siin ei olnud. Rakette polnud võimalik kusagilt ostagi ja ehk see on õige ka.




Nii et siis selline uus aasta oli. Järgmine päev oli päris halb olla ja tundub, et pole selle viinaga enam väga harjunud. Peab tulema vist ikka Eestisse harjutama ...

Fraser Island

Austraalia idakaldal on paar kohta, mida kõik proovivad külastada. Üheks neist on Whitsunday saared, mis on imekaunid korallsaared (mida meie kahjuks ei ole külastanud) ja teiseks kohaks on Fraser island, mis on üks suurimaid liivasaari maailmas. Kohalikud aborigeenid kutsuvad Fraseri saart K'Gari, mis tähendab umbes "paradiisi poole".

Kohalikel on ka ütlus, et kõik liiv mis on kusagil Austraalia idakaldal jõuab lõpuks ikka Fraseri saarele. Saar ise on 120 km pikk ja 15 km lai ja tekkis kusagil 800 000 aastat tagasi. Kõrgelt õhust vaadates tundub see saar väga rohelisena, et olla maailma suurim liivasaar ja see on üks imesid, miks see saar kuulub ka Maailma pärandite hulka. Saarel on väga palju säilinud vihmametsa ja enam kui 40 järve. Järvedes on kristallselge puhas vesi ning aborigeenide jaoks oli see koht kus läbi viia oma rituaale. Järved on imeilusad aga okeaan mis saart ümbritseb kubiseb haidest, suurtest millimallikatest ehk jellyfishidest nii et ookeanis ujuda eriti soovitatav ei ole, kuigi ranna ääres minu meelest polnud absoluutselt midagi hullu nii et ma ikka ujusin :)

Saarel on ka tohutult palju dingosid, kes kõik käivad ringi näljaste nägudega ja otsivad süüa. Seetõttu tuleb oma toit alati ära panna ja mitte jätta dingodele. Dingod ise ei ole tegelikult inimesele väga ohtlikud. Ehk võib olla siis kui pojad on just sündinud, aga viimase aastakümne jooksul on nad Fraseri saarel rünnanud üht väikest last, kes sattus vales kohas olema. Muidu pole neist küll vast midagi karta. Nägin päeval üht dingo poissi, kes varitses mingit lindu ja õhtul nägime neid rannas ikka hulgim. Ega nad midagi ei kartnud, vaikselt tulid ringiga sinu juurde ja nuuskisid ja otsisid midagi hamba alla. Ma proovisin mõne peale kõva häälega karjuda, aga millegi pärast see neile eriti ei mõjund. Tundub, et nad on turistidega harjunud.

kohalik dingo

Selleks et saarele tulla on vaja 4 veolist masinat ja päris korralikku. Enne kui sa saarele pääsed ootab väike proovikivi, selline väga liivane ala, mis on täiesti ülesküntud masinate poolt ja kus väga paljud kinni jäävad kohe algul.

Õnneks me sealt pääsesime. Aga ees ootas ikka päris palju kannatusi. Saarel sõidetakse eelkõige rannaäärt pidi, mis on kusagil 100 km pikk ja kust avanevad kaunid vaated

Ega me väga kaugele ei jõudnud, kusagil 25 km enne kui me esimest korda kinni jäime. Siis me olime suht õnnelikud veel ja meid päästis üks mees, kes siin saarel käib vast iga nädal turistidega ning peale seda kui ta oli meil kummid kusagil poole tühjemaks lasknud ja me tagant veidi masinat aitasime, saimegi välja ning asusime edasi saart avastama. Seadsime oma suuna Lake McKenzie poole, mida peetakse selle saare kõige ilusamaks. Nooh andsime autole gaasi ja jäime kinni ühes vastikus kohas jälle. Õnneks on siin nii, et kui kinni jääd, siis varem või hiljem tuleb keegi ja peab sind aitama, sest sa oled tee peal ees. Tuli kusagil kolm autot ja veidikese lükkamise järel oligi mu auto vaba ja ma asusin uuele katsele seda kohta ületada. Esimesel korral oleks ühele teisele autole täie hooga külje pealt sisse põrutanud, aga sain viimasel hetkel ikka seisma. Liiv on väga ootamatu asi mille peal sõita ja see võib sind ühel hetkel täiesti teise suunda visata ja ütleme, et liiva sees on ikka päris raske sõita. Igatahes jõudsime ilusti järveni ja see oli tõesti imeilus türkiissinine järveke, väga sooja ja puhta veega. Ma vedelesin seal sees ikka pool tundi järjest :)




No nii, mõtlesime siis et põrutame edasi järgimise ilusa kohani. Seekord aga valisime vale tee. Tahtsime minna lake Wabby juurde, mida ümbritseb ilus põlismets, aga me ei jõudnud sinna. Kusagil 6 km väga hüpliku ja rasket teed jäime lootusetult kinni. No me ikka kaevasime ja kaevasime, saime paar meetrit edasi ja siis jälle, kuni üks paari tunni pärast tulid mööda teed kaks meest, kes meid sealt välja aitasid. Nende arvates on meie masin liiga madal ja tõesti oligi. Enamik masinais, mis seal ringi sõitsid olid nii suured, et nende kummid olid sama kõrged kui minu auto. Mu masin jäi lihtsalt põhja peale igal pool kinni ja selline väga pehme vajuv liiv on väga halb.

minu masin on see vasakpoolne

No me sõitsime sealt siis tagasi, kuna edasiminek tundus üsna võimatu. Valisime siis teise suuna ja jällegi jäime kinni. Seekord tuli buss ja bussitäis rahvast aitas meid välja. Nüüdseks olid närvid juba üsna läbi ja sellest kaevamist ja liivast täiesti kopp ees. Enam me ei tahtnud kusagile kinni jääda ja seetõttu andsime oma masinale sellist piitsa, mida ta vaeseke pole veel kunagi kogenud ja vist ei koge enam ka. Teisekäiguga mul pöörded alla 6000 ei langenud ja ütleme et 6000 pööret on selle masina jaoks juba see punane ala. Masin röökis nagu siga aja vahel kui meie mööda auke lendasime ja samuti kõik asjad mis meil autos olid. Näiteks kilukonserv oli pärast kilupudru, aga see selleks. See oli rets sõit, Halina paitas masinat kogu aeg ja julgustas kui tuli jälle selline koht, kust vaatasid, et siia me jääme. Me möödusime oma teel väga ilusatest kohtadest, tõesti sellist kaunist ürg-ja vihmametsa ma pole kaua aega näinud, aga ma ei julgenud kusagil peatuda, kartes kinni jääda.

Nii me siis kusagil poolteist tundi tulime sealt välja. Maa kilomeetrites oli üsna lühike, mis me päeva peale läbisime. Ütleme, et meil läks 30 km läbimiseks sisemaal kusagil 7-8 tundi ja kusagil 50 l kütust, mis tundub täiesti absurd. Aga nii see oli. Meil oli kopp ees, kõht tühi ja närvid läbi, nii et otsustasime esimesel võimalusel telgi püsti panna ja asja veidi rahulikumalt võtta. See meil õnnestus, tegime pisut süüa ja vaatasime päikeseloojangut. Noh ütleme, et peale esimest shampust tundus see saar juba palju ilusam ja tähtede all merekohinat kuulates hakkas nagu asi veel paremaks minema. Me jõime kokku 3 pudelit shampust ja oli hästi tore.

Hommikul käisin ookeanis ujumas ja otsustasime, et lähme uurime seda saart ikka pisut veel. Nüüd mööda rannaäärt sõites ei olnud asi väga hull, sest liiv oli kuidagi kõva ja sai sõita üsna kiiresti ning muretult. Kahjuks me kaugele ei jõudnud, sest hakkas tõus ja me lugesime infovoldikust, et tõusu ajal on osa saart läbimatu ja tuleks oodata mõõna. Nojah, mis siis ikka. Tagasiteel avastasime tee pealt Wabby järve matkaraja - ohooo. No mina tahtsin seda näha kindlasti aga Halinale tundus 45 minutit kuuma käes kõndimist hetkel liig ja ta hea meelega võttis hoopis rannas päikest. Wabby järv on maailma sügavam järv ja see läheb nii kiiresti sügavaks et nii kui sa vette astud kalda pealt on juba kohe peaaegu üle pea. Järve ümbritses tohutult suur liivadüün, ehk niikaugele kui silm nägi oli liiv ja siis all orus oli selline ilus järv. Väga mõnus oli seal. Aga meil oli tarvis ka edasi minna, nii et lasime sealt saarelt jalga ja ütlen ausalt, et jälle asfaldil sõites oli ikka sitaks hea tunne.

Soe soovitus, kui keegi peaks sinna kunagi minema - minge bussiga!

Mis ma siin teen

Tere kullakesed,

kuidas teil läheb? Mul läheb üsna hästi ja üsna igapäevases rütmis.
Töötame Halinaga ikka veel salatifarmis. Äratus on kell 5 ja kella 6st oleme valmis salatit lõikama. Mõni päev ei saa me muud teha kui ainult rohida - 8 tundi. Kui mulle keegi oleks eestis öelnud, et mine Austraaliasse rohima, siis ma oleks talle vastanud, et mine sa ka p....sse. Aga nüüd ma siis siin olen ja rohin rõõmsalt. Eks ta seljale veidi hakkab ja kuigi lohutad ennast, et selg saab tugevamaks ja loodad, et varsti enam ei valuta, siis see on ainult enesepett. Töö lõpeb meil kell pool 3 ning aega aitavad sisustada kreisiraadio ning rahva oma kaitse :) Mis on vahel päris naljakad ikka ja kui ma seal vagude vahel kõht kõveras vahepeal maha potsatan, siis jaapanlased vaatavad, et need eurooplased on ikka veidi imelikud tüübid :) , eriti eestlased

Isegi kui endale seda väga tunnistada ei taha on töö päris väsitav, sest terve päeva oled sa püsti ja enamus ajast mitte ei seisa vaid oled kummargil. Nii et koju jõudes tunduvad külm coca cola ja voodi nii mõnusad, et läheb ikka aega enne kui sealt jälle püsti saab. Nii need päevad lähevad. Nädalavahetustel me ikka proovime midagi ette võtta. Üks nädalavahetus me pisut maalisime ning oli päris tore. Sellise pildi siis tegime Halinaga:

Hetkel ilusteb see meie esikus

Eelmine nädalavahetus käisime ühes rahvuspargis üle tüki aja ja selle koha nimi oli Bald Rock, et siis kiilas kivi. Juhtus, et see päev oli üks kuumemaid, mis siin viimaste aastate jooksul on olnud ja see ronimine võttis ikka veidi hinge kinni. Et te aimu saaksite kui SUUUUUUUUUUUUUR see kivi oli, siis ehk need pildid aitavad:

Siin Mihkel ja Halina proovivad mäge vallutada

See oli ikka päris vertikaalne ronimine :)

siin näitan mina, et ma pole mingist pilliroost tehtud

Kui suutsime end üles vinnata, siis jäime suud ammuli seda vaadet nautima niikaua kuni süda ära jahtus ja see võttis umbes 15 minutit aega

ilus vaade oli

Alla tulemine oli ausalt öeldes palju jubedam, sest ma arvasin, et mina kui kivikuningas saan plätudega ka ronitud, siis allatulemine oli väga libe kuidagi ja ega ei oleks tahtnud surma saada. Üks saksa backpacker sai paar kuud tagasi surma kuskil seal kandis kivide vahel ronides, nii et ettevaatlik peab kindlasti olema. Päris tore retk oli.

igast kivimürakaid oli seal igal pool - looduse kunst

Kuna me seal kandis juba olime, siis käisime ja piilusime korra ka NSW ehk Sydney osariiki.

Ja kui Queenslandi tagasi tulime kontrollisime, et meil jänest püksis poleks - $30000 ikkagi

Aga see oli ainult korraks, sest me lihtsalt eksisime teelt.
Ilmad on siin päris huvitavad. Vahepeal oli niiiiiiiii palav, et sure ära ja see palavus toob tihti kaasa sellised järsud tormid, mis tulevad ja lähevad paari tunniga. Päeval on väga palav, õhtul tõuseb tuul, hakkab hirmsasti müristama ja välku lööma ning ämbriga vihma kallama. Hommikul on paks udu ja kell 8 paistab jällegi kuum päike. Ja hakkamegi jälle otsast peale.

välku pildistada on väga keeeeeeeeruline - maja taga

maja ees

Kui väljas vihma kallab ja müristab

siis kõige mõnusam on teki alla pugeda ja raamatut lugeda. Viimasel ajal ma olen avastanud sellise kirjaniku nagu Jeffery Archer, kelle raamatuid on väga põnevad. Hetkel olen ma 4 tk läbi lugenud ja vist 2 tk loen veel.

Kui kellegil kätte satub soovitan soojalt.

Selle toas lesimise ja lugemisega on mul juuksed kuidagi päris pikaks juba kasvanud ning ühel hommikul ma avastasin, et mul on kasvama hakanud väike "rastapoiss". Nüüd ma siis igapäev jälgin tema arengut ja vaatan, mis tast lõpuks saab.

see valge tutt on rasta - hee

Vot sellised lood hetkel siit Austraaliast. Me kogume raha et siis järgmine kuu hakata uuesti reisima. Ma arvan, et siis on blogisse midagi kirjutada ka ja uhkeid pilte panna. Aga olge tublid ja tehke lumememmesid :)

farmeri karjäär jätkub

Tere kõigile,

Minu farmeri karjäär on edasi liikunud. Nimelt eelmisest kohast kus me harvendasime ploome ja virsikuid lasin ma jalga. Lõpus ma ei suutnud enam õiget motivatsiooni leida ja siis nagu imeväel Halinale tuli pakkumine (õigemini ta ise sebis pisut) et salatifarmi on paarile tööd pakkuda. Võtsime selle rõõmuga vastu, kuna hostelis oli ikka liiga kallis ja raha eriti kõrvale panna ei saanud. Nii me siis laupäeval asusime otsingutele ja käisime uurimas paari kohta. Kõige normaalsem tundus üks maja, kus oli kena valge tuba suure voodiga. Majas elab kaks jaapanlast (noormeest) ning kaks korea noormeest, nii et Halina on ainuke valge naine majas. Mnjaa, ma pean oma seljatagust vaatama, aga tegelikult on need aasia poisid väga viisakad ja korralikud. Veidi naljakad on ka.

Aga tööst - see on selline salatifarm nimega Australian Fresh Salat ja selle toodang läheb suurematesse kettidesse. Kokku on neil siin 7 farmi ja ikka parajalt suured.

sellised pikad salati read oootavad meid igal hommikul

Meie tööpäev näeb välja nii, et hommikul kell 6 algab töö ja tavaliselt siis me läheme oma teravate suurte nugadega ja lõikame värsket salatit. Sellist suurt lehtsalatit mida pannakse McDonalsis burksi vahele. Seda me teeme tavaliselt paar tundi. Siis tihtipeale võetakse ka traktoriga hunnik salatit üles ehk traktor sõidab, taga on suur lõikur ja kogu salat tuleb lindi pealt kastidesse, mida peab siis ilusti ritta panema ja vaatama et kõik on täis. Enamus ajast me muidugi rohime ja see näeb välja umbes mitte nii nagu vanaema juures kardulapõllal vaid veidi teistmoodi. Kahekesi käiakse vastamisi rida läbi ja umbrohtu on ehk üks meetri peale või mõnikord üks 10 meetri peale aga kõik tuleb ära võtta. Üsna tore on, seal on veel 2 jaapanlast, paar prantslast ja sakslast. Nii käib töö ja vile koos. See oli meil esimene nädal, eks kuu aja pärast paistab kui tore on. Selg saab muidugi küürutamisest üha tugevamaks koos valuga :) No pain no gain. Aga hetkel meeldib.

Täna juhtus väga kummaline asi. Siin Austraalias ikka juhtub väga imelike asju vahel. Hommikul oli kõik ümberringi hall, sest taevast liikus tolmutorm ehk kõrbest on palju tolmu üles aetud ning see rändab siis mööda maad ringi. 3 tunniga taevas siiski selgines ning päike tuli välja. Sooja oli kusagil 34 kraadi, kuid arvestades et me oleme 1 km merepinnast siis võib sinna 3-4 kraadi juurde panna. Kusagil lõuna ajal läks taevas pilve ja 10 minuti pärast sadas taevas alla SUUUUUUUUUUUUUUURI jäätükke ehk rahet. Nii suuri ma pole oma elus vist veel näinudki

umbes nagu golfipallid :)

Peale seda on nüüd müristanud ja välku löönud terve õhtu otsa. Elekter oli ära pikka aega ning päris hea oli tekki all raamatut lugeda - mõnus. Oleks veel kamin ka ja sooja hõõgveini, mis siis elul viga.
Aga homme paistab jälle päike ja elu läheb edasi nagu poleks siin mingit vihma olnudki. Selline on Austraalia. Ilusat värvilist sügist, sest seda siin ei ole. Nautige