mamihlapinatapai - Yàmanade keeles tähendab see - "vaatama teineteisele otsa, lootes, et teine teeb ettepaneku midagi teha, mida mõlemad pooled ihkavad, aga ei söenda teha"
James Sage (2010 roadtrip) - " trip is not about the destination, it is about the journey."
"James Holman (1786-1857), the blind traveller - I see things better with my feet."
"From Santiago AriaS - If life gives you lemons, make LEMONADE
Mark Twains words: Sorrow can take care of itself, but to get true benefit of joy, you must share it :)
Jimi Hendrix said: "When the power of love overcomes the love of power, the world will know peace"
Meelis Anvelt: Õnn pole rahas, vaid inimestes, kellega seda kulutada :)

Sunday, May 13, 2012

Paar videot

Ma olen nüüd tagasi Austraalias ja samas Cocos ja samas Katherines.
Siin Katherines elab üks väga huvitav mees nimega Phil O'Brian ja ta tegi paar väga head videot.

Jagan meelsasti teema kätetööd



Thursday, April 12, 2012

Tongariro Alpine Crossing

Uus-Meremaa kõige kuulsam ühe päeva matk on Tongariro mäestiku ületamine.


See asub Põhja saare keskel ning rada on kusagil 20-25 km pikk, olenevalt marsruudist. Ületamine võtab aega kusagil 6-10 tundi ning kaunid vaated on kogu raja ulatuses.

Ma tegin selle raja läbi kaks korda. Esimene kord oli ilus hommik aga keskpäeval tulid suured pilved üle mäe, just siis kui ma olin jõudmas mäe tippu ja siis olin ülejäänud päeva pilve sees ja vaade oli midagi sellist:


Teine kord olin targem ja ootasin ja ootasin kuni ilmateade lubas ideaalset ilma. Läksin koos paari sõbraga ja päev oli fantastiline. Midagi hoopis muud kui eelmine kord. Rada algab rahulikult kulgedes vaikselt paar kilomeetrit kuni jõuab mäe jalamile. Sealt on hea vaade Mt Ngauruhoele, mis on enamikele tuntud kui Mt Doom sõrmuste isanda filmist.


Loomulikult on see koht tuntud ka maooridele, kellel on selle kohta oma legend. Traditsiooniliselt kutsuvad maoorid kala kõhtu Tongariroks, aga Tongariro mäestiku kohta on mitu legendi. Üks tuntumaid kõlab nii. Ngatoroirangi, ehk üks hõimu pealik, kes elas selles paigus nägi kaugelt seda mäestiku ja otsustas selle mäe tippu ronida. Oma hoimukaaslastega asus ta teele, kuid poolel teel lõid nad kõik kartma ning jätsid Ngatoroirangi üksida. Ngatoroirangi jätkas oma teekonda kuni jõudis kõrgele mäe tippu. Kõrgel mäe tipus oli väga külm lõuna tuul (mis maoori keeles tähendab Tonga-riro). Ngatoroirangi kutsus jumalaid ja palus veidi tuld ja soojust siia paika. Jumalad võtsid ta palvet kuulda, ning saatsid tule joa läbi Whakaari (White Island), Moutohora, Okakaru, the Rotorua, Tarawera, Paeroa, Orakeikorako ja Taupo. Tuli liikus maa alt ning lõpuks jõudis Tongariro mäestiku ja purskas välja Mt Ngauruhoest.

Mt Ngauruhoest purskas 1839-1975 75 korda. Keskeltläbi iga 6 aasta tagant. Enamik kordi on see põhjustanud suure tuhapilve, mis on katnud ümberkaudsed maad ja ka järved. Laava on pursanud ainult 3 korda (mis on registreeritud). Nüüd see vulkaan on aga väga vaikseks jäänud. Peale 1975 on olnud vaikus. Nii et võib julgelt sinna otsa ronida, mida ma ka tegin.

Mt Doomi otsa ronimine on päris raske ja võtab aega kusagil 2 tundi. Vulkaan on väga järsk ja pinnas väga pehme ning üsna raske on end üles vedada. Enamik ajast tuleb seda teha neljakäpakil.

kas suudad leida ronijad

Ülesse jõudes kosutasime end lõunakostiga ja ka ühe õllega, mis maitses imehästi. Loomulikult kaasnes sellega ka suurepärane vaade.


Tegime ringi ümber kraatri ja vaatasime sisse mitmelt poolt. Sinna sisse ma ei soovitaks väga ronida, sest kes teab, mis koletise see võib äratada.


Kui keegi peaks sinna üles ronima, siis kindlasti tasub ja uurida ka nurgataguseid, sest igalt poolt vaatab vastu hoopis isesugune vaade ja üks on kaunim kui teine.



Alla minek oli tegelikult päris lõbus. Kuna see pinnas on väga pehme ja vajuv siis astudes ühe sammu tundub see kui hiiglase samm, sest iga sammuga kaasneb ka vajumine või libisemine, mis aitab edasi nii paar meetrit iga kord. Nii et alla minek läheb päris kiiresti.

Alla jõudes tuleb edasi minna ja peale väikest kõnnakut ja ronimist jõuab Punase Kraatri jalamile. Selle kraatri värvid on täesti uskumatud.


Olin suht lummatud sellest kraatrist, nii et otsustasin sinna alla minna ja seda veidi lähemalt uurida. Võimas võimas on see koht.


Enne alla minekut aga langeb pilt kaunitele helerohelistele vulkaanide järvedele. Neid on kolm tükki. Üks on hästi väike. Kui keegi sinna satub, soovitan väga nendele järvedel tiir peale teha, sest nad on täiesti ufo värvi ja kaunid vaated on igal pool.


Ühe järve äärde teed ei olnud, nii et pidi veidi ronima ja see oli selline päris libe ja veidi ohtlik aga see eest kohalejõudes oli vaade seda kõike väärt.



Edasi järgneb tee ainult allamäge ja kaunis Taupo järv paistab kauguses kogu aeg ning metsad ja teised väiksemad järved teevad selle 10 km rännaku allamäge üsna meeldivaks.



Kokkuvõttes on see kindlasti üks matkarada, mis tasub siinkaandis ettevõtta aga ainult ILUSAL PÄEVAL!

Saturday, April 7, 2012

Erua Lodge

Kuna uue passi saabumine võtab aega kusagil kuu (nüüd vist isegi 2) siis ma otsisin kohta kuhu minna ja olla see kuu. Kuna finantsiliselt lihtsalt kusagil tiksumine on üsna kulukas siis otsustasin minna kusagile helpexima. See käib nii, et lähed helpx.net kodulehele ja see organisatsioon on üle maailma. Valid riigi ja asukoha ning nimekiri olemasolevatest kohtadest ilmub sinu ette. Mina valisin ühe hosteli või backpackeri nimega Erua lodge. Peamiselt selle tõttu, et siin kohe kõrval on Uus-Meremaa suurim suusakuurort ja ka Tongariro mäestik. See on üks kaunemaid mäestike Põhja saarel ning mul ei olnud enne aega siia tulla. Niisiis kirjutasin neile ja nad vastasid, et võtavad mind meelsasti vastu.

Omanikeks on Bryan ja Miriam. Mõlemad on üsna noored, nii 40 kandis ja väga töökad. Selles Hostelis on kusagil 150 voodikohta ja hoone ise on ka üsna suur.


See koht meenutab mulle väga paljuski nõukaaegseid talvelaagreid. Nad on vaeva näinud ja selle koha veidi rõõmsamaks teinud. Seinteks on viineritahvlid, mis on värvitud igasugu erinevate rõõmsate toonidega. Soojustus puudub ja siin läheb talvel ikka päris külmaks, nii - 7 kraadi või nii. Siis on sees sama soe kui väljas :)

siin on Gandalfi sau (tagavara oma, mida filmis ei kasutatud)

Bryan on üsna lahtiste kätega mees ja toonud siis sisse päris palju puid. Paljud ukse liistud on suured puupakud. Treppideks on suured puupakud lihvitud ja lakitud ja näevad väga mõnusad välja



Elutoas on mõnus kamin ja keset tuba on suur puu, mille ühele oksal puhkab mõnus laud, kus on hea malet mängida. On ka korralik piljardilaud ja minu lemmik suur riidekapp.



Avades riidekapi vaatab vastu lõvi,


see on siis inspireeritud Narnija filmiseeriast, kus oli samasugune lõvi. Igatahes on see riidekapp suur kinoruum projektoriga.



Mõnes mõttes olen ma alati tahtnud sellist ruumi omada. Suurem osa ajast on see hostel peaaegu inimtühi, nii et ma tunnen end siin nagu kuninga kass.

Peale selle suure hosteli on neil ka päris palju loomi, kellel on igalühel oma ülesanne. Neil on siga Daisy:



Daisy sööb ära kõik toiduülejäägid. Kuna nad elavad "maal", siis ei käi siin igapäev prügiauto. Nii et kui see toit lihtsalt oleks kusagil mustas kotis siis hakkaks see haisema üsna ruttu, nii et notsul on tähtis ülesanne ja ta on oma ülesandega päris rahul.

Peale selle on neil 2 koera:

boss

ja
zak



Kass, lammas ja kits. Viimaste ülesanne on rohtu pügada majade ümber. Peale selle on neil päris palju hobuseid. 4 või 5 antud hetkel. Nimelt Miriam tegeleb hobuste kasvatamisega, treenib nad välja ja siis müüb maha.



Nii et tegemist on siin niisamagi palju. Viimasel ajal oleme aga siiski tegelenud soojustamisega. Viimased 50 aastat on see maja seisnud soojustamata ja nüüd lõpuks on see toimumas. Ega see kerge pole. Peame maja all ringi roomama ja see pindala on väga suur, mis kõik katta tuleb. Nii et mitme kuu töö. Aga tasapisi liigume edasi ja Bryan on progressiga päris rahul.

Peale minu oli siin veel 3 teist helpexi:


jenny, ashley ja viktor

Nii et koos oli päris lõbus olla ja õhtuid koos veeta. Käisime ja tegime ka Tongariro Alpine Crossingu, aga sellest järgmine kord siis ...



Friday, March 30, 2012

Auckland

Meie reisi lõpppunktiks oli Auckland. Peamiseks põhjuseks auto. Auckland on vaieldamatult kõige suurem linn Uus-Meremaal ja tundus loogiline koht olevat auto müümiseks. Nii me siis olimegi kusagil nädal enne äralendu Aucklandis ja panime hoogsalt üles oma kuulutusi igale poole. Huvi oli alguses täitsa olemas ja tuli ka pakkumisi, aga kusagil 1000 dollarit vähem meie küsitud hinnast, nii et ma ütlesin neile ära. Mis oli suur viga, nagu ma hiljem aru sain.

Aucklandit kutsutakse City of Sails ehk Purje Linnaks või midagi sellist. Põhimõtteliselt on purjetamine siin nr 1 asi. Sadam on suur ja täis suuri võimsaid jahte ning võimalusi erinevatele kruiisidele minna on palju. Delfiinid, vaalad jms. Loomulikult tuleb maksta selle eest ka päris kenake kopikas ja meil seda polnud, kuid ma arvan, et selline sõit võib päris kihvt olla.

Aucklandi kesklinn Queen st
Muidu on Auckland pisike. Haa, tegelikult elab siin üle miljoni inimese, aga suurem osa neist on kõik suburbides ja neid on siin hästi hästi palju. Kesklinn aga ise on nii paar suuremat tänavat ja see on kõik. Mis seal linnas siis teha on. Suurt midagi. Külastamist kindlasti väärib Aucklandi muuseum. Nad eeldavad 10 dollarist toetust kui siseneda, aga kui minna tagant uksest ja küsida WC-sse siis on sisenemine tasuta :) Muuseumis on hästi palju maoori kultuuri ja ka palju lihtsalt üldisi leide jms. Huvitav igal juhul. Muuseumi kõrval on ka väike botaanikaaed, erinevate sektsioonidega. Mõnus roheline ala linna keskel. Loomulikult oli see mu lemmikkoht, koht kus saab veidi istuda ja rahulikult hingata.


see on Albert Park, mis asub otse kesklinnas
botaanika aed

Peale kino ei leidnudki ma väga suurt midagi huvitavat teha Aucklandis. Me Rubyga ei suutnud tegelikult väga kaua linnas passida, lihtsalt pole kohta kus olla ja pole eriti midagi teha, nii et me leidsime mingi rannaäärse koha linna lähistal ja suvitasime seal mõned päevad. Ruby lahkus Austraaliasse ja mina jäi maha autot müüma.

Ranna ääres oli ka suured koopad kus kunagi Maoorid tantsu lõid
Järgnesid päevad, mis olid tumedad. Olin üksida keset suurt linna ja olles suures tunned end väga üksikuna. Palju enam kui kusagil looduses. Ootasin kõnet, et äkki keegi tahab osta autot ja päevad läksid kuni sellest sai nädal. Inimesed muutusid minu silmis kurjadeks olevusteks ja ma ei tahtnud olla selles linnas, ma suht vihkasin seda. Istusin oma bussis ja ootasin. Väga masendav oli see. Langetasin auto hinda kogu aeg, aga ei midagi. Pakkujaid oli nii palju - kusagil üle 100 ja ostjaid väga vähe. Lõpuks saabus laupäev ja läksin autoturule. Turul seisis reas üle 30 matkabussi ja ostjaid oli kusagil 3. Olin lootust kaotamas. Enne turu kinnipanekut ilmus üks paarike, kes oli huvitatud ja ma ei kahelnud. Hind oli pakkutust palju väiksem, aga mind ei huvitanud tol hetkel. Mul oli hea meel, et sain sellest koormast lahti.

tumedad ööd bussis

Huh, enesetunne läks paremaks. Pakkisin oma asjad, korrastasin bussi ja läksin linna, et kindlustada endale tuba homseks ja organiseerida oma pabereid jms. Paar päeva veel ja ma olen teel tagasi Austraalia poole. Kõik tundus jälle hea, inimsesed toredad ja naeratavad. Läksin tagasi oma bussi, tegin süüa ja imestasin veidi paari asja üle, et nagu mingid asjad on valesti ja siis järsku oli shokk - MIS!!! Vaatasin oma voodi alla, mu asjad on kadunud. Keegi on bussis sees käinud ja mu asjad ära varastanud. Kuna ma olin bussi just ennsist korrastanud, siis seal polnudki midagi. Ainult minu suur kott, mis oli pakitud ja oli voodi all. Nüüd oli see läinud ja selles kotis oli ka mu pass. OH no, jälle see jama. No ma läksin siis kohe politseisse ja tegin avalduse. See oli ka kõik mis nad tegid, ega nad ei uurinud või tulnud isegi vaatama sündmuskohale. No mis seal siis ikka.

Nüüd aga läks mul üsna kiireks. Mul oli 5 päeva aega enne kui mu viisa aegus ja mul polnud passi. Pidin lendama kiirkorras Wellingtoni. Sõitma rongiga veidi ja kohtuma Eesti Konsuliga - Tõnuga. Tõnu on väga hea mees. Ta aitas mind igati. Vormistas mulle jälle uue ajutise reisidokumendi. Tavaliselt saab selle teha kusagil max 7 päevaks, aga nüüd erandkorras tegi ta selle 30 päevaks. Läksin sellega siis immigratsiooni. Immigratsiooni onu vaatas ja sorry aga me ei saa teha sulle uut viisat, kuna see dokument ei ole pass. Kahju küll aga paki oma asjad ja lenda koju. Olin suht shokis ja kaalusin igasugu variante. Õnneks Tõnu tegi paar kõnet ja järgmine päev olles tagasi Aucklandis läksin uuesti immigratsiooni. Seekord läks asi paremini ja andsin oma paberid sisse. Uue passi saabumine võib võtta aega kusagil kuu. Nii et kuu aega veel Uus-Meremaal.

Ma peatusin Freinz hostelis, kus olid mõnus katus hea vaatega
Kuigi mu suur seljakott varastati oli mul õnneks kaasas mu väike seljakott, kus olid sees kogu mu elektroonika ja muud vähe väärtuslikumad asjad. Nii et mõnes mõttes olen ma isegi osaliselt päris rahul, et mind vabastati 20 kg. Loomulikult kaotasin ma päris korralikult rahaliselt, aga samas olen ma nüüd kuidagi vabam. Ma ei pea seda suurt kotti kaasas tassima. Jube mõnus on väikse seljakotiga ringi liikuda. 2 särki, hambahari ja paar pikki ja lühiksesi pükse on kõik, mis mul vaja on.

Nii et nüüd teen ma veidi helpx. Helpx (www.helpx.net) on organisatsioon, kus farm või mõni hotell või muu äge ettevõte pakub majatust ja toitlustust paari tunni töö eest päevas ehk põhimõttelist sama, mis wwoofing, aga wwoofing on ainult orgaanilised farmid. Helpx võib olla aga mis iganes. Nii et, siin ma nüüd olen. Tongariro rahvuspargis ühes Backpackeris ja teen paar tundi tööd. Aga sellest järmgine kord

Monday, March 26, 2012

Metsa valitsejad ehk võimsad kauri puud

Maoori legendide jutustab, et Tane on Ranginui (taeva isa) ja Papatuanuku (maa ema) poeg. Tane kasvas aga nii suureks, et rebis oma vanemad lahku ning tõi valgust ja õhku ja elu maa peale.

Tane on elu tooja. Kõik elavad hinged on Tane lapsed. Tane on kõige vanim elav kauripuu Uus Meremaal. Tema vanus pole täpselt teada, aga kusagil 2000 aastat. wOw. Tane mõõdud on tüve pikkus 17.7 meetrit, täiskõrgus 51,5 meetrit ja tüve ümbermõõt 13,8 meetrit.


tane mahuta -- (see on seesama puu kes Kiwi looski)

Te Matua Ngahere ehk Metsa isand on kindlasti üks võimsamaid puid, mida ma kunagi näinud olen.

Kõrgus 29,9 m, ümbermõõt 16,41 m


Waipoa metsades on väga palju erinevaid radu ja kohti, kus kasvab palju palju Kauri puid. Jalutasime nendes metsades terve päeva ja väga väga ilusad kohad on need tõesti.


Neli õde


Üks rada oli suletud kuna Tyronnasuarus Rex oli liikvel

Saturday, March 24, 2012

edasi tähtede poole

Edasi tähtede poole!

Kosmos on meeletu ja väga väga suur, nii suur, et ei mahu su vaatevälja. Sa pead pea kuklasse panema ja keerutama, et tajuda seda massiivset universumi, mis on meie ümber. Ühel õhtul juhtusime sattuma väga ideaalsesse kohta, et jälgida seda tähtedemerd meie ümber.

Siin kohal mainin, et Wellingtonis on üks väga mõnus observatoorium, kus saad lamada mugavas toolis, peaaegu lamavas asendis ja kogu suur lagi on üks ümmargune ekraan. Siis viiakse sind kuule ja tehakse väike tiir maailmaruumis. Soovitan soojalt seda kohta külastada :) et veidi rohkem teada saada meie täheruumist.

Ühel õhtul me siis seisime Waipoa metsade lähedal Omapere nimelises kohas ja leidsime ühe hästi väikese kämpla ja hästi odava :) ning see oli peaaegu tühi. Kämpla oli ühe kõrge nõlvaku peal ning kui nõlvakust alla minna ootas sind ees imekaunis rand. Mis aga selle koha veel väga eriliseks tegi, oli see et vaateväli su ümber oli meeletult suur. Mitte ühtegi maja või kõrgemat kohta meie ümber, mis segast jälgimast seda tähtedemerd, mis avaneb öösel. Meie õnneks oli täiesti selge öö ja meil oli võimalus oma uusi teadmisi proovile panna ja leida üles Matariki.

Matariki ehk ka jumala silmad on maoorirahvale väga suure tähendusega. Nimelt esivanemad leidsid üles Suure Valge Pilve maa tänu nendele tähtedele. Kui kevadel õigel ajal minema hakata (kusagilt polüneesia saartelt), siis tähistaeva kõige alumises servas ilmuvad 7 suuremat tähte moodustades Matariki tähekogu. Kui hoida kurss selle tähekogu poole , siis on õnn maabuda kusagil Uus-Meremaa põhjasaare põhjaosas. No me siis otsisime seda tähekogu, aga kahjuks ei leidnud. Aga vaatepilt oli siiski väga võimas.




Loomulikult ei jäta ma kunagi kasutamata võimalust et valgusega mängida ...




Edasi aga Wiapoa metsa, kus ootavad suured kauripuud