Sydney ja uus aasta

No nii, lõpuks jõudsime siis omadega Sydneysse välja. Võttis aega mis ta võttis aga lõpuks oleme siis tegelikkus Austraalia pealinnas ja kuidas see siis on ...

No tegelikult tundus algul, et wow kui suur linn, sest õige maja leidmine võttis meil aega ikka mitu tundi. Siin on neid eellinnasid ja suburbe ikka sadu. Me peatume hetkel Halina sõbranna Milleka juures, kes on eestlane ja elab koos austraallasega. Suur tänu neile selle võimaluse eest. Nad läksid ise jõuludeks ja uueks aastaks Wally (see australlanne) vanemate juurde, nii et meie ülesandeks on hoida kahte kassi - Imret ja Miisut ning valvata kodu, kuni nad tagasi tulevad.

see on Miisu

see on Imre

No meie jaoks on see ideaalne, sest hetkel on Sydneys ööbimise hinnad ikka väga kõrged. Oleme nüüdseks seda linna ka pisut rohkem uurinud. Enam see nii suur ei tundugi kui alguses, sest see kesklinna osa ei olegi nii suur.

Kesklinnas on üsna palju suur kõrghooneid nagu igas teises pealinnas ja kesklinnas võib tööpäeval näha väga palju viigipükstes ja triiksärgis mehi liikumas. See on standardriietus, sest pintsakuga on liiga palav ja kuna enamik on sellised müügimehed, siis peab olema business riietus. Otse kesklinnast saab Hyde parki, kus väga paljud käivad lõunat söömas.

kaasaarvatud linnud

Sealt saab edasi kohe botaanikaaeda, mis on tasuta ning päris huvitav. Näiteks ripuvad puude otsas tuhandeid nahkhiiri, kes öösel ringi lendavad ja inimesi hirmutavad.

neid on iga puu otsas ja neid on PALJU

Botaanikaajast viib tee otse ooperimaja äärde, kus tiirleb sadu turiste. Ooperimajja saab sisse ka minna ning tuuri teha, kuid meie jaoks oli see veidi liiga kallis.

Ooperimaja näeb tegelikult ikka väga suur ja võimas välja.

Otse ooperimaja kõrvalt näeb ka Sydney suurt silda - Harbour Bridge. Sinna on võimalik ka päris otsa ronida jällegi kõva papi eest, kuid sillal kõndimine on ikka tasuta.

Sydney keskel asub Circural Quay- kust saab praamiga sõita igale ümberkaudsetesse kohtadesse, näiteks loomaaeda ja Manly poolsaarele. Jalutasime ka Rocksis, mis on Sydney vanim linnaosa. Seda on umbes paar tänavat, millest enamik on täis baare ja pubisid.

Sydney ise on küll väga kirju. Siin võib küll kohata igat nahavärvi inimesi ning värvi lisavad väga värvikad aasialased, keda on siin ikka väga palju ja tihti on neil vägad friikid soengud ja riided. Üleüldse näeb siin üsna perverrseid asju nagu näiteks väga pikk roose Hummer :

Jõuludest on neil ka oma arusaam

mitte Eesti lipud vaid põdrasarved

Väga palju võib näha maja ees ka väga kirevat kraami. Paljud on oma maja täismahus vilkuvaid tulesid täis pannud alates põtradest saanidest ja päkapikkudest - õudne :)

Kuna tulemas oli uus aasta, siis linn oli rahvast pilgeni täis ning kõik põhiatraktsioonid olid välja müüdud. Nagu näiteks suur Imaxi kino ja akvaarium ja loomaaed jne.

see tundub ka olevat vägev asi - monorail

Nii et ühtegi neist kohtadest me minna ei saanud või ei tahtnud. Põhiürituseks oli siiski jõulud ja uus aasta ning meiegi tegime omad ettevalmistused. Kõigepealt jõulud.
Sydney on sellepoolest tore linn, et siit saab osta igasugust head kraami, mida mujalt austraaliast nii kergelt ei leia. Nii me siis leidsimegi endale jõuludeks verivorsti, hapukapsast, head pasteeti ning punast veini. Pidasime jõule koos kahe teise eestlase - Ingridi ja Andresega. Oli lõbus ja tore ning veidi teistsugused jõulud kui muidu.

Uus aasta ettevalmistused olid ka üsna põhjalikud. Halina tegi õhtu otsa sushit ning lõpuks oli meil kusagil 16 rulli sushit ning korralik joogikraam. Juua oli meil rikkalikult - pudel Viru Valget, pudel Vana Tallinnat, pudel Bacardi rummi ning kusagil 3 pudelit shampust ja veini. Seda kõike sellepärast, et siin Sydneys tuleb end õigele platsile vedada juba üsna varakult, muidu võid sellest suurepärasest vaatemängust lihtsalt ilma jääda.

Paremalt - mina, Halina, Ingrid, Andres ja nende toakaalsane Danielo

Nii siis meiegi hakkasime juba kell 12 päeval liikuma ettenähtud punkti poole, milleks oli see kord Toranga loomaaja juures olev ala. Rahvast liikus juba koos meiega üsnagi palju ning leidsime koha endale rannas, kust avanes kena vaade Harbour Brigile ning ooperimajale. Inimesed rannas ujusid, mängisid palli, sulistasid mulistasid jõid ja olid lõbusad. Nõnda meiegi. See 10 tundi läks nagu lennates ja saime tuttavaks paari kohalikuga ning viskasime nalja. Mõned tunnid enne paugutamist otsisime endale veidi parema koha, kust saaks head pilti teha ja kust oleks hea vaade. Veidi metsas hulkumist ja koht oli leitud. Tulevärk oli kaks korda- kell 9 ja kell 12. Leidsime lõpuks end põõsast koos kahe leedukaga ning kahe inglasega, kes arvasid ka et see on hea koht.



Tulevärk oli üsna võimas, kuid naljaks oli see et inimesed ise ei lasknud ühtegi raketti. Sellist värki nagu eestis, et igaüks paugutab siin ei olnud. Rakette polnud võimalik kusagilt ostagi ja ehk see on õige ka.




Nii et siis selline uus aasta oli. Järgmine päev oli päris halb olla ja tundub, et pole selle viinaga enam väga harjunud. Peab tulema vist ikka Eestisse harjutama ...

Fraser Island

Austraalia idakaldal on paar kohta, mida kõik proovivad külastada. Üheks neist on Whitsunday saared, mis on imekaunid korallsaared (mida meie kahjuks ei ole külastanud) ja teiseks kohaks on Fraser island, mis on üks suurimaid liivasaari maailmas. Kohalikud aborigeenid kutsuvad Fraseri saart K'Gari, mis tähendab umbes "paradiisi poole".

Kohalikel on ka ütlus, et kõik liiv mis on kusagil Austraalia idakaldal jõuab lõpuks ikka Fraseri saarele. Saar ise on 120 km pikk ja 15 km lai ja tekkis kusagil 800 000 aastat tagasi. Kõrgelt õhust vaadates tundub see saar väga rohelisena, et olla maailma suurim liivasaar ja see on üks imesid, miks see saar kuulub ka Maailma pärandite hulka. Saarel on väga palju säilinud vihmametsa ja enam kui 40 järve. Järvedes on kristallselge puhas vesi ning aborigeenide jaoks oli see koht kus läbi viia oma rituaale. Järved on imeilusad aga okeaan mis saart ümbritseb kubiseb haidest, suurtest millimallikatest ehk jellyfishidest nii et ookeanis ujuda eriti soovitatav ei ole, kuigi ranna ääres minu meelest polnud absoluutselt midagi hullu nii et ma ikka ujusin :)

Saarel on ka tohutult palju dingosid, kes kõik käivad ringi näljaste nägudega ja otsivad süüa. Seetõttu tuleb oma toit alati ära panna ja mitte jätta dingodele. Dingod ise ei ole tegelikult inimesele väga ohtlikud. Ehk võib olla siis kui pojad on just sündinud, aga viimase aastakümne jooksul on nad Fraseri saarel rünnanud üht väikest last, kes sattus vales kohas olema. Muidu pole neist küll vast midagi karta. Nägin päeval üht dingo poissi, kes varitses mingit lindu ja õhtul nägime neid rannas ikka hulgim. Ega nad midagi ei kartnud, vaikselt tulid ringiga sinu juurde ja nuuskisid ja otsisid midagi hamba alla. Ma proovisin mõne peale kõva häälega karjuda, aga millegi pärast see neile eriti ei mõjund. Tundub, et nad on turistidega harjunud.

kohalik dingo

Selleks et saarele tulla on vaja 4 veolist masinat ja päris korralikku. Enne kui sa saarele pääsed ootab väike proovikivi, selline väga liivane ala, mis on täiesti ülesküntud masinate poolt ja kus väga paljud kinni jäävad kohe algul.

Õnneks me sealt pääsesime. Aga ees ootas ikka päris palju kannatusi. Saarel sõidetakse eelkõige rannaäärt pidi, mis on kusagil 100 km pikk ja kust avanevad kaunid vaated

Ega me väga kaugele ei jõudnud, kusagil 25 km enne kui me esimest korda kinni jäime. Siis me olime suht õnnelikud veel ja meid päästis üks mees, kes siin saarel käib vast iga nädal turistidega ning peale seda kui ta oli meil kummid kusagil poole tühjemaks lasknud ja me tagant veidi masinat aitasime, saimegi välja ning asusime edasi saart avastama. Seadsime oma suuna Lake McKenzie poole, mida peetakse selle saare kõige ilusamaks. Nooh andsime autole gaasi ja jäime kinni ühes vastikus kohas jälle. Õnneks on siin nii, et kui kinni jääd, siis varem või hiljem tuleb keegi ja peab sind aitama, sest sa oled tee peal ees. Tuli kusagil kolm autot ja veidikese lükkamise järel oligi mu auto vaba ja ma asusin uuele katsele seda kohta ületada. Esimesel korral oleks ühele teisele autole täie hooga külje pealt sisse põrutanud, aga sain viimasel hetkel ikka seisma. Liiv on väga ootamatu asi mille peal sõita ja see võib sind ühel hetkel täiesti teise suunda visata ja ütleme, et liiva sees on ikka päris raske sõita. Igatahes jõudsime ilusti järveni ja see oli tõesti imeilus türkiissinine järveke, väga sooja ja puhta veega. Ma vedelesin seal sees ikka pool tundi järjest :)




No nii, mõtlesime siis et põrutame edasi järgimise ilusa kohani. Seekord aga valisime vale tee. Tahtsime minna lake Wabby juurde, mida ümbritseb ilus põlismets, aga me ei jõudnud sinna. Kusagil 6 km väga hüpliku ja rasket teed jäime lootusetult kinni. No me ikka kaevasime ja kaevasime, saime paar meetrit edasi ja siis jälle, kuni üks paari tunni pärast tulid mööda teed kaks meest, kes meid sealt välja aitasid. Nende arvates on meie masin liiga madal ja tõesti oligi. Enamik masinais, mis seal ringi sõitsid olid nii suured, et nende kummid olid sama kõrged kui minu auto. Mu masin jäi lihtsalt põhja peale igal pool kinni ja selline väga pehme vajuv liiv on väga halb.

minu masin on see vasakpoolne

No me sõitsime sealt siis tagasi, kuna edasiminek tundus üsna võimatu. Valisime siis teise suuna ja jällegi jäime kinni. Seekord tuli buss ja bussitäis rahvast aitas meid välja. Nüüdseks olid närvid juba üsna läbi ja sellest kaevamist ja liivast täiesti kopp ees. Enam me ei tahtnud kusagile kinni jääda ja seetõttu andsime oma masinale sellist piitsa, mida ta vaeseke pole veel kunagi kogenud ja vist ei koge enam ka. Teisekäiguga mul pöörded alla 6000 ei langenud ja ütleme et 6000 pööret on selle masina jaoks juba see punane ala. Masin röökis nagu siga aja vahel kui meie mööda auke lendasime ja samuti kõik asjad mis meil autos olid. Näiteks kilukonserv oli pärast kilupudru, aga see selleks. See oli rets sõit, Halina paitas masinat kogu aeg ja julgustas kui tuli jälle selline koht, kust vaatasid, et siia me jääme. Me möödusime oma teel väga ilusatest kohtadest, tõesti sellist kaunist ürg-ja vihmametsa ma pole kaua aega näinud, aga ma ei julgenud kusagil peatuda, kartes kinni jääda.

Nii me siis kusagil poolteist tundi tulime sealt välja. Maa kilomeetrites oli üsna lühike, mis me päeva peale läbisime. Ütleme, et meil läks 30 km läbimiseks sisemaal kusagil 7-8 tundi ja kusagil 50 l kütust, mis tundub täiesti absurd. Aga nii see oli. Meil oli kopp ees, kõht tühi ja närvid läbi, nii et otsustasime esimesel võimalusel telgi püsti panna ja asja veidi rahulikumalt võtta. See meil õnnestus, tegime pisut süüa ja vaatasime päikeseloojangut. Noh ütleme, et peale esimest shampust tundus see saar juba palju ilusam ja tähtede all merekohinat kuulates hakkas nagu asi veel paremaks minema. Me jõime kokku 3 pudelit shampust ja oli hästi tore.

Hommikul käisin ookeanis ujumas ja otsustasime, et lähme uurime seda saart ikka pisut veel. Nüüd mööda rannaäärt sõites ei olnud asi väga hull, sest liiv oli kuidagi kõva ja sai sõita üsna kiiresti ning muretult. Kahjuks me kaugele ei jõudnud, sest hakkas tõus ja me lugesime infovoldikust, et tõusu ajal on osa saart läbimatu ja tuleks oodata mõõna. Nojah, mis siis ikka. Tagasiteel avastasime tee pealt Wabby järve matkaraja - ohooo. No mina tahtsin seda näha kindlasti aga Halinale tundus 45 minutit kuuma käes kõndimist hetkel liig ja ta hea meelega võttis hoopis rannas päikest. Wabby järv on maailma sügavam järv ja see läheb nii kiiresti sügavaks et nii kui sa vette astud kalda pealt on juba kohe peaaegu üle pea. Järve ümbritses tohutult suur liivadüün, ehk niikaugele kui silm nägi oli liiv ja siis all orus oli selline ilus järv. Väga mõnus oli seal. Aga meil oli tarvis ka edasi minna, nii et lasime sealt saarelt jalga ja ütlen ausalt, et jälle asfaldil sõites oli ikka sitaks hea tunne.

Soe soovitus, kui keegi peaks sinna kunagi minema - minge bussiga!

Mis ma siin teen

Tere kullakesed,

kuidas teil läheb? Mul läheb üsna hästi ja üsna igapäevases rütmis.
Töötame Halinaga ikka veel salatifarmis. Äratus on kell 5 ja kella 6st oleme valmis salatit lõikama. Mõni päev ei saa me muud teha kui ainult rohida - 8 tundi. Kui mulle keegi oleks eestis öelnud, et mine Austraaliasse rohima, siis ma oleks talle vastanud, et mine sa ka p....sse. Aga nüüd ma siis siin olen ja rohin rõõmsalt. Eks ta seljale veidi hakkab ja kuigi lohutad ennast, et selg saab tugevamaks ja loodad, et varsti enam ei valuta, siis see on ainult enesepett. Töö lõpeb meil kell pool 3 ning aega aitavad sisustada kreisiraadio ning rahva oma kaitse :) Mis on vahel päris naljakad ikka ja kui ma seal vagude vahel kõht kõveras vahepeal maha potsatan, siis jaapanlased vaatavad, et need eurooplased on ikka veidi imelikud tüübid :) , eriti eestlased

Isegi kui endale seda väga tunnistada ei taha on töö päris väsitav, sest terve päeva oled sa püsti ja enamus ajast mitte ei seisa vaid oled kummargil. Nii et koju jõudes tunduvad külm coca cola ja voodi nii mõnusad, et läheb ikka aega enne kui sealt jälle püsti saab. Nii need päevad lähevad. Nädalavahetustel me ikka proovime midagi ette võtta. Üks nädalavahetus me pisut maalisime ning oli päris tore. Sellise pildi siis tegime Halinaga:

Hetkel ilusteb see meie esikus

Eelmine nädalavahetus käisime ühes rahvuspargis üle tüki aja ja selle koha nimi oli Bald Rock, et siis kiilas kivi. Juhtus, et see päev oli üks kuumemaid, mis siin viimaste aastate jooksul on olnud ja see ronimine võttis ikka veidi hinge kinni. Et te aimu saaksite kui SUUUUUUUUUUUUUR see kivi oli, siis ehk need pildid aitavad:

Siin Mihkel ja Halina proovivad mäge vallutada

See oli ikka päris vertikaalne ronimine :)

siin näitan mina, et ma pole mingist pilliroost tehtud

Kui suutsime end üles vinnata, siis jäime suud ammuli seda vaadet nautima niikaua kuni süda ära jahtus ja see võttis umbes 15 minutit aega

ilus vaade oli

Alla tulemine oli ausalt öeldes palju jubedam, sest ma arvasin, et mina kui kivikuningas saan plätudega ka ronitud, siis allatulemine oli väga libe kuidagi ja ega ei oleks tahtnud surma saada. Üks saksa backpacker sai paar kuud tagasi surma kuskil seal kandis kivide vahel ronides, nii et ettevaatlik peab kindlasti olema. Päris tore retk oli.

igast kivimürakaid oli seal igal pool - looduse kunst

Kuna me seal kandis juba olime, siis käisime ja piilusime korra ka NSW ehk Sydney osariiki.

Ja kui Queenslandi tagasi tulime kontrollisime, et meil jänest püksis poleks - $30000 ikkagi

Aga see oli ainult korraks, sest me lihtsalt eksisime teelt.
Ilmad on siin päris huvitavad. Vahepeal oli niiiiiiiii palav, et sure ära ja see palavus toob tihti kaasa sellised järsud tormid, mis tulevad ja lähevad paari tunniga. Päeval on väga palav, õhtul tõuseb tuul, hakkab hirmsasti müristama ja välku lööma ning ämbriga vihma kallama. Hommikul on paks udu ja kell 8 paistab jällegi kuum päike. Ja hakkamegi jälle otsast peale.

välku pildistada on väga keeeeeeeeruline - maja taga

maja ees

Kui väljas vihma kallab ja müristab

siis kõige mõnusam on teki alla pugeda ja raamatut lugeda. Viimasel ajal ma olen avastanud sellise kirjaniku nagu Jeffery Archer, kelle raamatuid on väga põnevad. Hetkel olen ma 4 tk läbi lugenud ja vist 2 tk loen veel.

Kui kellegil kätte satub soovitan soojalt.

Selle toas lesimise ja lugemisega on mul juuksed kuidagi päris pikaks juba kasvanud ning ühel hommikul ma avastasin, et mul on kasvama hakanud väike "rastapoiss". Nüüd ma siis igapäev jälgin tema arengut ja vaatan, mis tast lõpuks saab.

see valge tutt on rasta - hee

Vot sellised lood hetkel siit Austraaliast. Me kogume raha et siis järgmine kuu hakata uuesti reisima. Ma arvan, et siis on blogisse midagi kirjutada ka ja uhkeid pilte panna. Aga olge tublid ja tehke lumememmesid :)

farmeri karjäär jätkub

Tere kõigile,

Minu farmeri karjäär on edasi liikunud. Nimelt eelmisest kohast kus me harvendasime ploome ja virsikuid lasin ma jalga. Lõpus ma ei suutnud enam õiget motivatsiooni leida ja siis nagu imeväel Halinale tuli pakkumine (õigemini ta ise sebis pisut) et salatifarmi on paarile tööd pakkuda. Võtsime selle rõõmuga vastu, kuna hostelis oli ikka liiga kallis ja raha eriti kõrvale panna ei saanud. Nii me siis laupäeval asusime otsingutele ja käisime uurimas paari kohta. Kõige normaalsem tundus üks maja, kus oli kena valge tuba suure voodiga. Majas elab kaks jaapanlast (noormeest) ning kaks korea noormeest, nii et Halina on ainuke valge naine majas. Mnjaa, ma pean oma seljatagust vaatama, aga tegelikult on need aasia poisid väga viisakad ja korralikud. Veidi naljakad on ka.

Aga tööst - see on selline salatifarm nimega Australian Fresh Salat ja selle toodang läheb suurematesse kettidesse. Kokku on neil siin 7 farmi ja ikka parajalt suured.

sellised pikad salati read oootavad meid igal hommikul

Meie tööpäev näeb välja nii, et hommikul kell 6 algab töö ja tavaliselt siis me läheme oma teravate suurte nugadega ja lõikame värsket salatit. Sellist suurt lehtsalatit mida pannakse McDonalsis burksi vahele. Seda me teeme tavaliselt paar tundi. Siis tihtipeale võetakse ka traktoriga hunnik salatit üles ehk traktor sõidab, taga on suur lõikur ja kogu salat tuleb lindi pealt kastidesse, mida peab siis ilusti ritta panema ja vaatama et kõik on täis. Enamus ajast me muidugi rohime ja see näeb välja umbes mitte nii nagu vanaema juures kardulapõllal vaid veidi teistmoodi. Kahekesi käiakse vastamisi rida läbi ja umbrohtu on ehk üks meetri peale või mõnikord üks 10 meetri peale aga kõik tuleb ära võtta. Üsna tore on, seal on veel 2 jaapanlast, paar prantslast ja sakslast. Nii käib töö ja vile koos. See oli meil esimene nädal, eks kuu aja pärast paistab kui tore on. Selg saab muidugi küürutamisest üha tugevamaks koos valuga :) No pain no gain. Aga hetkel meeldib.

Täna juhtus väga kummaline asi. Siin Austraalias ikka juhtub väga imelike asju vahel. Hommikul oli kõik ümberringi hall, sest taevast liikus tolmutorm ehk kõrbest on palju tolmu üles aetud ning see rändab siis mööda maad ringi. 3 tunniga taevas siiski selgines ning päike tuli välja. Sooja oli kusagil 34 kraadi, kuid arvestades et me oleme 1 km merepinnast siis võib sinna 3-4 kraadi juurde panna. Kusagil lõuna ajal läks taevas pilve ja 10 minuti pärast sadas taevas alla SUUUUUUUUUUUUUUURI jäätükke ehk rahet. Nii suuri ma pole oma elus vist veel näinudki

umbes nagu golfipallid :)

Peale seda on nüüd müristanud ja välku löönud terve õhtu otsa. Elekter oli ära pikka aega ning päris hea oli tekki all raamatut lugeda - mõnus. Oleks veel kamin ka ja sooja hõõgveini, mis siis elul viga.
Aga homme paistab jälle päike ja elu läheb edasi nagu poleks siin mingit vihma olnudki. Selline on Austraalia. Ilusat värvilist sügist, sest seda siin ei ole. Nautige

Stanthorpis, hosteli toas kell 9, sooja 24 kraadi, päike paistab ja on laupäev

Tere tere,

me oleme siin Halinaga vahepeal mööda Austraaliat ringi rännanud ja tööd otsinud. Aga enne töö otsimist, otsustasime kätt proovida kullakaevajatena :) Mitte küll päris kullakevajatena, vaid seekord oli meie eesmärgiks kalliskivid. Nimelt seal wwoofimise kohas näidati meile karbi sees ilusaid vääriskive, mis nägid välja nagu teemandid aga olid tegelikult topaasid. Neid oli seal üks 10 tükki ja nad väitsid, et nad leidsid need nädalavahetusega. No meil Halinaga läksid silmad põlema ja otsustasime ka oma õnne proovida.

Kõigepealt ostsime varustuse - sõela, kindad ja labidas oli meil endal olemas. Siis seadsime oma sõidusuuna Mt Suprise poole, mis oli selle linnakese nimi. Linnakeses elas kokku umbes 400 inimest ja nad olid väikelinnadele kohaselt kõik väga sõbralikud. Linnast kusagil 35 km eemal on vanad jõesängid, kust tuleb siis kaevata ja end õnnelikuks teha. Jõesänge on kusagil 10 km raadiuses, nii et kaevamise kohti seal ikka peaks olema.

Brians Creek

Kahjuks esimene pilt seda ei lubanud, sest me käisime pikalt mööda üht jõesängi ja ükskõik kuhu sa ka ei vaadanud, keegi oli sealt juba kaevanud. Kui nüüd mõelda, et viimased 100 aastat on seal käinud 10000 inimesi kaevamas, siis tegelikult ei olegi seda kohta kust kaevata nii lihtne leida. No me esimesed tunnid surkisime siit ja sealt ja närvid hakkasid juba üles keema, sest midagi ei leidnud ju. Siis otsustasime sõita palju kaugemale ja surkida sealt. No lõpuks leidsime ühe sellise koha, kus väga ei olnud keegi surkinud ja hakkasime pihta. Me küsisime enne kui me kohale sõitsime veidi õpetust ka, et kuidas seda asja teha. Kalliskive leidub kõige rohkem kusagil käänakute, kivide ja muude takistuste tagant, kuhu nad on kinni jäänud. Seetõttu on kõige parem kaevata sellistes kohtades.

käib töö ja vile koos

Kivi ise mida otsid, peab olema selline, et kui sa hoiad kivi käes näed sa oma sõrme läbi selle, ehk mida läbipaistavam seda parem. No mina siis andsin labidale tuld ja Halina andis sõelale ja pärast 4 tundi kühveldamist oli meil kotis kusagil 20 kivi, millest 2-3 tükki olid sellised päris läbipaistvad ja ilusad. Panime siis oma asjad kokku ja sõitsime lõikaja juurde.

varandusekütid

Laotasime oma koti talle ette ja ta vaatas need kivikesed üle. Mnjaaa, kas teil oli meeles mis ma hommikul rääkisin. Otsige läbipaistvaid kive, mille ääred on siledad. See ei tundnud nii oluline, aga see on. Me olime saanud endale kotitäie kvartsi, mis ei olnud väärt midagi. Ainult üks väike kivike, mis mina arvasin et on klaas osutus topaasiks. Nii et midagi me saime - ühe väikse kivikese mille väärtus on ehk 100 krooni. Aga midagi me sellest ikka õppisime. Meil on olemas nüüd kaevaja luba ja me kavatseme minna ka opaale otsime. Nii et lootus sureb viimasena.

Ükskõik kui palju sul algul seda raha on, Austraalias kulub see ruttu ja üsna pea tuleb asuda töö otsingutele. Tööd on palju, kuid backpackeril seda nii lihtne leida ei ole. Sest neid lihtsalt ei võeta reeglina headesse kohtadesse tööle. Peamiseks põhjuseks on viisa, mis ei luba üle poole aasta töödata ja teiseks on see, et backpacker võib iga kell jalga lasta, mida paljud ka teevad. Nii, et peamised tööd, mida backerid saavad on köögiabi (ehk nõudepesija jne), koristaja,(kokk ja juuksur on kõige nõutavamad ametid siin austraalias, ehk neid on vaja igale poole kogu aeg), viinapoodi müüjaks või siis autojuhiks. Lisaks sellele veel farmitööd, mis ei nõua mingit eelnevat kogemust ja mida enamik austraalilasi ei tee, kuna see on liiga raske. Kui esialgu Austraaliasse tulla, siis tasub vaadata lähimatesse linnadesse ja uurida, kust mingit farmitööd leidub, sest suurest linnast kohe ilma Austraalia töökogemuseta tööd leida on väga raske. Farmitöödeks on siin põhiliselt igasuguste asjade korjamine. Aga enne korjamist on kõigepealt prunimine ehk okste kärpimine, siis thinnimine ehk harvendamine (puudelt võetakse ära liigsed marjad, et allesjäänud kasvaks suureks ja ilusaks) ja alles siis tuleb korjamine. Osades kohtades pannakse veel peale võrke ja tehakse veidi muud näiteks istutamist. Nii et tööd on kui on hooaeg. Lääne kaldal oli tööd veidi lihtsam leida, kuna backpackereid ei olnud eriti palju, siin idakaldal on neid meeletult ja tööd on väga raske leida. Paljudes kohtades on nii, et iga aasta käivad samad inimesed ja uutele lihtsalt kohta pole või kui see inimene läheb ära, annab ta selle koha oma tuttavale. Nii et head farmi on ausalt öeldes väga raske leida. Enamik farmereid kasutab seda olukorda ära, et backpackereid on nii palju ja maksab nii vähe kui võimalik. Lisaks sunnib tegema väga pikkasid päevasid ja kohtleb üldse neid mitte nagu inimesi vaid sigu. Meil sõbrad said näiteks suure vaevaga mangosid korjama Darwini lähedale. Farmer oli mingi vietnamlane ning see sõimas ning mölises kogu aeg nendega, et kiiremini ja paremini jne. Lõpuks kui töö oli tehtud oli ta jalga lasknud ja 2 nädala raha maksmata jätnud. Vietnami ja üldse aasia farmerite juurde ei tasu mitte kunagi minna, sest need teevad alati tüssu. No me proovisime siin õnne vahepeal tomatite korjamisega. See oli ka väga õudne. Algul tundus kõik väga ilus - kusBuagil 800 dollarit nädalas, kohe saate tööd ja tööd on palju. Start kell 6 olge kohal. No me siis olime kohal. Buss oli suur - kusagil 40 inimest oli bussis. Enamik neist pilukad. Adam tuli (seevahendaja kes meile töö leidis) ja hakkas karjuma nimesid, kes on kohal, kes mitte. Lõpuks ta ei olnud enam nii kena vaid ähvardas kõik inimesed tööst ilma jätta, kes telefoni päeva lõpus välja lülitavad või vastu ei võta, kui tema helistab. No see selleks, jõudsime farmi ning seal oli üks selline grillkana moodi naine, kes karjus ja kamandas. Uued pandi ühte tiimi -tiimis 13 inimest. Tomati read oli pikad ja neid oli palju.

midagi umbes sellist (see on tee aga tomatid on sarnased)

Kõik korjasid kõrvuti oma rea pealt ning kui ämber sai täis tühjendati kõik autosse ja edasi. Ma arvan, et esimene päev on selline katse päev, et kes peab vastu. Poole päeva pealt kamandati meid mingite ridade vahele, kus ei olnudki midagi korjata, vaid kus tuli punased maha visata. Just punaseid tomateid ei korjata vaid need visatakse kõik maha. Sest selleks ajaks kui need poodi jõuavad on need juba mädad. Nii et tuleb korjata kergelt kollakaid tomateid ja punased kõik maha visata. Kaks tundi me viskasime neid punaseid tomateid maha ja selle eest ei makstud sentingi, sest makstakse ainult nende tomatite eest, mida sa korjad autosse. Kella kaheks, kui suur kuumus oli oma tapva töö teinud oli meie tiimist alles kusagil 8 inimest. 3 läksid ära, kuna enam ei suutnud, üks pilukas väsis järsku ära ja tahtis koju. Paar tükki võeti ja viidi teise tiimi. Nii et lõpuks oli meid 7 või nii ja töö läks aeglaselt. Kell pool kuus viidi meid bussiga koju ja päike loojus. Teine päev oli palju parem juba, sest saime heasse tiimi ja asi läks ruttu ja pappi tuli. Kolmas päev see eest oli surm. Hommikul öeldi meile, et täna tuleb lühike päev, nii et pingutage ja korjake palju. Me olime rõõmsad, sest meil polnud kindaid. Ja tomatite korjamine ilma kinnasteta on käte surm. Päeva lõpus on su käed üleni sitaga kaetud, see tuleb lehtedest. Tomatilehed kui nendes palju siblida jätavad sellise kihi su kätele. See ei tule maha eriti ja ütleme et su käed näevad välja väga jubedad. No me siis pingutasime, et endale minna kindaid ostma. Eelnevatel päevadel polnud see võimalik, sest poed oli siis juba kinni kui me koju jõudsime. (laupäev ja pühapäev olid eelnevad päevad). Tomatite korjamine tähendab 12 tundi lõõskava päikese käes olemist ja läheb ikka väga palavaks. Me jõime kusagil 5-6 liitrit vett igaüks päevas vähemalt. Enamik aja oled sa kummargil, sest tomatid kasvavad kusagil põlve kõrgusel ja alla pool. Nii et küürutad ja roomad edasi oma ridade vahel. Kell 2 ootasime oma päeva lõppu ja meile lubati et see on viimane rida. Peale seda viimast rida tuli grillkana ja ütles et üks rida on ikka veel. Me tegime selle ühe rea veel siis ära ja kell 4 mõtlesime, et nüüd saame koju. Grillkana tuli ja ütles, et jah. Nüüd on nii et sealt on vaja ikka veel veidi teha. Meie vingumise peale, ütles ta et selle töö jaoks peab ikka mune olema. No me siis võtsime viimase jõu kokku ja korjasime selle rea ära. Päike loojus, kell oli pool 6 ja koju mineku aeg oli käes. Aga äkki tuli veel üks rida, mis on vaja ära korjata. No me olime oma kõik jõuvarud ära andund, nii et me protesteerisime, aga kasu polnud midagi. Tee või kao siit. Keegi ei jõudnud korjata, nii et enamik lihtsalt sõna otses mõttes roomas selle rea läbi ja ei korjanud eriti midagi. Lihtsalt see on nii raske füüsiline töö, mis nõuab kõike su jõuvarusid ja tahtejõudu. Bussis me otsustasime, et enam mitte. ROhkem enam ei suuda seda teha ja nii me siis sealt järgmine päevjalga lasimegi. Ega enamik inimesi seal üle paari päeva kuni nädala vastu ei pidanud. Kui me oma palga järel käisime, kuulsime, et Adam rääkis kellegagi telefonis, kes oli Darwinis. Adam lubas talle kohe tööd ja 800 dollarit palka. Tule kohe siia, lennukiga lenda Cairnsi ja sealt bussiga saad siia. No me mõtlesime, et ää mingi 600 dollarit pane hakkama, et siia saada ja see vaene vennike ei tea mis teda ees ootab. Kuna tööd on väga raske saada, siis paljud sõidavad maha pika maa, ning pärast on sunnitud tegema mingit orjatööd, sest neil pole raha, et edasi sõita. Nii neist saavadki orjad.

Austraalias on palju koske -üks ilusam kui teine

Kuu aega otsisime tööd, lehtedest, internetist, tänavakuuluste pealt. Isegi farmitööd ei leidnud mitte mingi sugust. On olemas sellien koht kuhu sa saad helistada ja kust vahendatakse farmi tööd üle Austraalia. Halina helistas iga päev sinna ja lõpuks saime ühte kohta tööle. Stanthorp on selle linna nimi. Siin on üks tööhostel. Maksab päris palju võrreldes tavalisi üüri hindu siin, aga selle eest leiavad nad sulle tööd. 180 dollarit nädal. Esimene nädal me kärpisime õunapuid. Eestlased on siin heas nimekirjas ning neid võetakse meelsasti igale poole tööle. Õunte kärpimine oli raske töö. Kõigud kusagil kõrgel redeli otsas ja pead lõikama ülespoole turritavaid oksi. Mõned on päris paksud ja terve päeva käärida neid lõigates jäävad käed haigeks küll.

kängurud käivad vahepeal meid lõbustamas

Õnneks leidis hosteliperemees meile teise töö juba kolmandal päeval. Saime puuvilja farmi
tööle, kus peame harvendama virsikuid ja ploome.

korjatud ploomid

Pärast saab ehk korjata ka . Omanik on selline ülbe tüüp ja teised farmerid ei salli teda eriti. Aga niikaua kui sa oma tööd teed, on kõik hästi. Meid on seal kokku ainult 4 tükki. 2 austraallast ja kaks eestlast.

Duncan - kohalik austraalia korjaja

Kuigi oleks vaja kusagil 20 inimest, aga farmer on veidi kitsi. Siin peaks olema tööd paariks kuuks. Nii et elame näeme.

mina päikese eest varjudes ploome harvendamas

Hostelis käib vilgas elu, kuigi juua siin ei tohi. Juua saab kõrval pargis, kus iga nädalavahetus koguneb kenake kamp kes siis seal ennast täis joovad ja pärast baari lällama lähevad. Enamik neist on inglased ja iirlased kes joovad meeletult. Täna on hobuste võiduajamine, mis toimub kord aastas ja mis on suur sündmus. Kõik löövad end üles, joovad end täis ja veavad hirmsate summade peale kihla. See saab lõbus olema,

tsutsu frei :)