Tripp jätkub põhja poole Austraalia talve

Ehk soovite teada kuidas näeb välja Austraalia talv. See on nii, et kell 8 läheb nii palavaks, et peab telgist välja ronima ja vaatama sinisinist taevast kus päike sirab juba kõrgel. Ja nii iga päev. Suvega on vahe selles, et suvel on 47 kraadi, talvel on 34. Nii et mõnus. Ainult pimedaks läheb ikka vara, nii umbes poole 7 ajal hetkel. Ehk varsti on mingi 5 juba pime. Aga soe on küll. Nii, kus mu reisikirje pooleni siis jäi. Ahjaa, pauk oli suur! hehehee.
Tegelt on see vahejuhtum juba unustatud. Tuleb eluga edasi minna ja nii meiegi.
Kimasime sealt veidi edasi ja meie tee peale jäi Kalbarrist kõrval olev papagoi park- nimega Rainbow jungle. Me Halinaga suurest erutusest hyppasime kohe autost välja ja tormasime sisse - jaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa väga oli! Papagoisid igal pool, suured väiksed, karvased sulelised jne. Üks sirtsutas Halinale suure kaarega peale, aga Halina sai õigel ajal eest ära. Naljakas oli kyll. Siin siis mõned neist:


Nii, ma sain sealt ühe sellise sinimustvalge sule ka kaasa - see on mul märkmiku vahel ja ootab Eestisse jõudmist. Jätsime papagoid edasi oma asjadega tegelema ja võtsime suuna edasi põhja poole. Tükk aega sellist kõrbe sõitu ja tee peale kerkis silt - Hamelin Pool. Keerasime sisse, kuna oli peatust vaja niikuinii. Enne Hamelin Pooli oli yks vana postkontor aastast 1884 ehk üks vanemaid maju, mis siin säilnud on. Äge. Hamelin Pool aga kujutab endast stromatoliite, mis on vanimad tõestused elust maailmas. Ehk need on siis sellised kivistised, mille peale on settinud elu juba 3,5 miljardit aastat ja mida teadlased on siis suutnud nendest välja lugeda. Igatahes väga vanad kivistised ja väga õrnad asjad ka tegelt. Siin on yks pilt ka:

Eks nad nägid veidi punasemad välja aga muidu umbes sellised, ei olegi nii suured kui võiks arvata. Jaaa, aga mind erutas tegelikult üks teine elukas palju rohkem kui need kivimid, mis on ka väga huvitavad. Nimelt istus veidi eemal puu otsas üks suur kotkas, ma arvan et see on mingi merikotkas. Ma pole elus kotkast nii lähedalt näinud, nii et ma uurisin hoopis seda tüüpi ja proovisin end talle võimlikult lähedale pressida. Ja näed siin see tüüp on:
Mõnus suur ja nokaga korra annaks, siis oleks valus küll. Mnjaa, eks siin see loodus veidi teistsugune. Linnud ja loomad võtavad inimesi suht suvalt ja väga ei karda reeglina. Näiteks on normaalne kui mingi emu sulle järsku linnas tee peale tuleb ja su autot nokkima hakkab:
Tegelt nokkima ta päris ei hakanud aga ringi siblib neid küll mõnedes linnades üsna palju. Ahjaa, see pilt on tehtud Denhami linnas ja see asub Shark Bay kõrval. Shark Bay on üks suuremaid kalarikkaid lahtesid Austraalias. Selles lahes on hästi palju mingit ujuvat rohelist kraami, mida kalad kõik saavad rõõmsalt süüa. Selle pärast on siin ka palju teisi kalu, haisid, vaalu jne. Me külastasime seda kohta peamiselt Monkey Mia pärast kus saab näha DELFIINE. Esimesel päeval me jõudsime kohale liiga hilja ning et delfiine näha pidime ootama homseni. Delfiinid tulevad hommikuti kusagil 8 paiku. Nii et me pidime endale väikse elamise õhtuks leidma. Sõitsime veidi ringi ja leidsime, et kusagil rahvuspargis asub selline mõnus suur laguun, kus saab ka telkida. Mis seal ikka. Ainult üks aga - see oli liivatee ehk 4 ratta vedu ainult ehk 4WD. Meil on ju see olemas nii et no worries aga tegelt - bööööööööööööööööööööööööööö.
Kaevasime ja kaevasime mingeid tunde raisk. Pidevalt olime kinni ja ei saanud kuidagi välja. Kõigil olid närvid jumalast läbi -mis toimub. Miks me kinni oleme. Lõpuks sõitis üks dziip meist liueldes mööda ja küsis et mis probleem. Me tegime algul vaprat nägu, et no problem ja et saame hakkama, aga mees tuli ja vaatas veic ning vangutas pead ja küsis, et kas me esimest korda sõidame neljaveolise autoga. No me umbes noogutasime ja nägime õnnelikud välja. Siis tüüp näitas meile, et näe - esiratastel on lukud peal. Need tuleb lahti teha, siis käivad esimesed rattad ka ringi ja näe imet - käisidki ja me ei olnudki enam kinni - hurrrrrrrrra. Igatahes laguuni me ei näinud, sest nii pime oli ja hommikul me lendasime kohe päikesetõusu ajal sealt minema Monkey Mia poole delfiine vaatama. Ja delfiine me ka nägime. Nad käivad Monkey Mias iga päev juba viimased kümme aasatat ja enamasti on need samad delfiinid, kes iga päevgi kuid mõnikord on täiesti suvalised jne. Delfiinid on üsna seltsivad loomad ja kolmandiku oma ajast nad pühendavadki omavahelisele suhtlusele. Mees ja naisdelfiinid hoiavad omaette ning emad tavaliselt hoolitsevad oma pisikeste eest kuni need täiskasvanuks saavad ja see võtab päris kaua aega. Mitu aasat ikka. Tihti peale ründavad haid delfiine, kuid enamasti nad suudavad plehku panna. Tored loomad need delfiinid ja armsad ka:

.Mõned õnnelikud said neile kala ka anda. Meie kambast õnnestus see Mihklil.
Aga järgmine nädal jälle. Olge tulblid

Margaret Riverist põhja poole

No nii, alustan siis oma esimese reisikirjega, mida ma olen juba üsna tükk aega edasi lükanud. Et te ikka aru saaks, kui kaua ma seda edasi olen lükanud, siis teadke et ma alustasin reisi 10-ndal aprillil, ehk siis ammu juba - no vähemalt nii tundub. Algus oli keeruline - meid oli viis inimest pluss viie inimese asjad. Siinkohal tuleb väita et dziip ei ole väike aga 2 naisterahva asjad pluss veel kolme väikse noormehe asjad on isegi dziibile liig. Enne sõitu võis pilgu tahaistmele visata ja vastu vaatas see:

vaade siis vasakult : Mihkel, Marelle, Madis ja veel miljon kodinat, mis olid põrandast kuni laeni igal pool. Mu kõrval oli näiteks pann ja istme all mingid ujumisvarustused. Igatahesa nodi oli palju ja maa oli pikk. Me sõit oli Margaret Riverist Perthi, sealt Pinnaclesi juurde ja lõpuks kuni Carnarvoni välja. Ma panen siis ühe kaardi:

Nii, esimesel õhtul me sõitsime maha kusagil 600 km, Margaret Riverist Cervantesese. Cervantese kõrval asuvad Pinnaclesid, ehk sellised kivimürakad sinepikollasel liival. Neid on hästi palju ja aborigeenide jaoks oli see püha koht, kus iga kivi oli kellegi nn auks või hauaks või tema märk. Nende otsa ei tohtinud ronida ning üldse tuli kohta aupaklikult suhtuda. Me jõudsime kohale Cervantesesse õhtul kusagil kell 8 ja leidsime sellise mõnusa avatud platsi kus kõik rõõmsalt kämpisid.Meiegi leidsime endale mõnusa koha. Telki ei hakanud üles panema vaid tõmbasime lihtsalt kile alla kortsu.


Hommikul meilt küsiti siiski 5 doltsi per kärss, aga meil polnud selle vastu midagi, sest sai pesta ja süüa jne. Mõnus. Igatahes tõmbasime kohe Pinnaclesi poole teele. Sinna oli mingi 20 km ja uurisime siis neid sinepikollaseid kivimürakaid. Kõige parem aeg sinna minna on päikesetõusul ja päikeseloojangul kus värvid on kõige paremad ja ei ole nii palav ka. Me magasime siis kui päike tõusis, nii et jõudsime kohale alles kusagil 10 paiku. Ma panen paar pilti ka, et te aru saaksite et need olid ikka vägevad kivid.

Ma algul mõtlesin, et mõttetu koht, aga tegelt oli ikka päris äge.


Nii, sealt läks sõit kohe kõrval olevasse hangover baysse ehk siis " pohmaka lahte". Seal oli selline mõnus hubane rannake, kus veidi puhkasime, ujusime ja sõime. Ega siis reisimine pea mingi tormamine olema, mõnuga tuleb ikka asja võtta. Hangover bay kõrval oli ka selline suur hästi lumivalge liivaga mägi, kuhu otsa lihtsalt tuli ronida. Seal me turnisime, hüppasime, veeresime ja tegime igast pulli. Siin on üks eesti pull:
Meil juhtus väike õnnetus ka, nimelt Halina fotokas vaatas liivaga tõtt ja ei ole enam sellest ajast töödanud korralikult. Ehk saab korda.
Igathes sõit läks edasi ja me jõudsime õhtuks Geraldtoni, mis oli väga sümpaatne linn. Aga kuna me otsustasime, et hoiame eelarvet selle reisi jooksul, siis tuli otsus minna magama randa. Nii me ka tegime. Otsisime ühe ilusa ranna ning tuhnisime seal veidi ringi. Kartsime, et ehk tuleb mingi ranger ja ajab meid ära, aga õnneks seda ei juhtunud. Leidsime sellise mõnusa koha kusagil põõsaste taga, kus tuul väga ei puhunud, aga samas lained loksusid kaldasse kusagil paar meetrit eemal. Uinusime vaadates tähti ja kuulates mõnusat ookeani mühinat.

Hommikul tervitasid meid kalamehed kaugelt lehvitades ning kui paar pitsut oli mööda jalutanud ajasime kabjad alla ja panime asjad kokku. Mis seal ikka kui siis rattad alla ja minema. Üsna pea tuli teha väike pit stop ja õli vahetada. Mõtlesime raha kokku hoida ja seda ise teha. Kusagil tee ääres pidasime kinni ja asusime asja kallale. Ainuke asi on kärbsed. NEED ON IGAL POOL. Ronivad sulle kõrva, ninna ja eriti suhu. Elav näide kuidas nende vastu võidelda on siin:

Nii, järgmine destination oli Kalbarra. Tee peale jäi selline ilus koht nagu nature window ehk looduse aken. Looduse aken oli tegelikult lihtsalt üks asi, mida me selles looduspargis nägime. Aga millegi pärast tahtsid seal kõik pilti teha ja eks siis meiegi!

Aga looduspark ise kujutas endast massiivset jõeorgu, kust avanesid hunnitud vaated kaugustesse ja suurtele punastele kivimägedele ja orgudele.
Seal me tegime ka pisut pikema jalutuskäigu Halinaga, et vaadata ka Z-bendi, ehk kus jõgi tegi selliseid ägedaid käänakuid.
Väga ilus koht oli ja soovitan minna, kui sinna kanti sattuda.

Kalbarri linn on selline mõnus suvituskohake, kuhu tullakse meelsasti koolivaheajaks ja niisama nädalavahetusteks puhkama. Sealt on mõnus ja mugav paadiga sõitma minna ning niisama chillida. Me tegime endale sellise mõnusa õhtueinekese ja kohalike poiste käest saime teada, et siit veidi edasi jõge mööda saab mõnusasti telgi üles lüüa ja öö ära veeta. Paljud kohalikud ja backpackerid pidid seda võimalust kasutama ja nii oligi, et enamik kohti oli võetud jõe ääres. Siin on ju tegelt nii, et kusagil niisama kämpida pole eriti lubatud ja kui saadki, siis pead kellegile ikka midagi maksma. Aga me ei tahtnud kellegile midagi maksta, nii et läksime jõe äärde. Ja seal oli mõnuuuuuus, minu üks suur unistus siin Austraalias ka täitus - nimelt saime LÕKET teha. Väga chill oli lõkke ääres õlut libistada ja parmupilli pläristada.

Ja selle ilusa peatükki lõpetuseks veel üks tüüpiline asi, mis minuga ikka aeg ajalt juhtub. Nimelt väike õnnetus. Asi oli siis nii, et käisime bensiini võtmas ja lasime ilusti paagi täis, maksime poes ära ning kui bensukast välja tulime oli üllatus - ohoooooooo, kus auto on. Ja auto oli kusagil 20 meetrit tagapool võsas, mingi valge auto otsas. Tundub, et keegi jättis käsipiduri peale panemata. Kes see küll olla võis, aga polnd hullu. Tädi oli veidi kurva näoga aga ajasime paberid korda ja elu läks edasi. Ega sel tädi autol ka midagi hullu viga polnd. Paar väikest mõlki. Nii et no worries. Dziibil pole häda midagi. Rauad ümber ju.

Aga jutuke jätkub juba järgmine nädal ... tsau tsau

Hetkel Karrathas

Tere!

Kuna oma arvutiga ei ole internetti tükk aega saanud, siis pole ka postitusi olnud.
Hetkel oleme maha soitnud umbes 3000 km ja oleme soojas ja palavas Karrathas. Siin on palju tood ja tundub, et jääme siia pisut kauemaks.
Igal juhul kôik on hästi ning varsti panen hunniku pilte ja infi yles, et mis vahepeal juhtunud on.

Kalli

Pisut veel veinidest

Tere jälle kõigile,
Olen olnud eemal internetist mõnda aega ja ega siin asumaadel seda kerge leida olegi. Igaljuhul minu veinitöösturi karjäär on hetkeks läbi ja ma olen mõnes mõttes selle üle päris õnnelik. Lõpus hakkas juba see töö veidi tüütüks muutuma, aga samas täna Halinale sain ma selle ka paremini selgeks, sest ta oli selle töö jaoks nagu loodud.
No igatahes tahaksin teilegi veidi veinitegemise tagamaadest rääkida, sest see oli ka üks põhjus miks ma viinamarju üldse korjama läksin. Esiteks viinamarjadest – neid korjatakse hommikutundidel, sest siis on nad värsked ja külmad ning peale korjamist lähevad nad kohe töötlusesse. Seetõttu kestiski meie töö tavaliselt kuni keskpäevani. Ma sain viinamarju ka maitsta, ehk kui sa oled maitsenud näiteks Cabarnet Sauvingnoni viinamarju, siis hiljem veini maitstes mäletad tõesti ka selle viinamarja maitset ja need on üsna sarnased. Meie korjasime valgetest viinamarjadest : Semillioni (neid oli hästi palju – suured valged viinamarjad ja hästi mahlased), seda veini tehakse valgetest kõige rohkem ning see on ka üks odavamaid. Korjasime ka Sauvingon Blanci ehk see on siis sama nagu Cabarnet Sauvingnon ainult et nad on valged. Viinamarjad olid sellised pisikesed ja kobarad olid palju väiksemad kui Semillionil. Punastest korjasime Shirazi ning ka Cabarnet Sauvingnon, mis näeb välja siis selline:

Kui meie oleme viinamarjad ära korjanud siis kogutakse need kõik suurde kasti kokku.


Üks hea korjaja peaks korjama päevas umbes tonni viinamarju (hea tõdeda, et ka mina jõudsin peaaegu selle numbrini - 97 oli vist minul lõpus maksimum). Igatahes need viinamarjad pannakse ühte suurde pressi ning sealt pressist läheb üks suur voolik väga suurtesse hoidlatesse. Hoidla alla pannakse suur kast ning vein lastakse päevas 3-4 korda läbi. See on käärimise protsess, kuidagi kiirendatud moel.

Teine variant on viinamarjad pannakse suurde hoidlasse, kus nad ise vaikselt käärivad ning lõpuks nad pressistakse. Peale pressimist pannakse vein vaatidesse. Vaadid on tammevaadid ning alati kasutatakse uusi vaate. Üks vaat maksab kusagil 10000 krooni ning sellel vaadil on väga oluline roll. Selle maitse kandub otse veinile edasi, ehk mida kauem see seisab seal vaadis, seda tugevam maitse on veinil. Veini vanus ei tähenda tegelikult, et mida vanem seda parem. Kõige olulisem on aasta ja mis aasta vein on hea? - seda peab lihtsalt teadma. Näiteks see piirkond kus meie olime : Margaret River, seal oli hea aasta 2004 ja 2007. Ehk näiteks 2002 aasta vein polnud hoopiski nii hea kui 2007 aasta oma. Hea aasta tähendab seda, et viinamarjad valmivad heas kliimas. Ehk kui päike paistab kogu aeg enam vähem samal temperatuuril ja päikesevalgus on pidev, siis viinamarjad valmivad kiiresti ning nad on mahlased ja küpsed. Kui vihma sajab pidevalt ning on suured temperatuuri kõikumised, siis viinamarjad on ei ole nii küpsed ja mahlased ja siis ei tule ka vein nii hea. Nii et vein pannakse siis vaadidesse seisma ning jäävad ootama on maitse täidlasemaks muutumist ja loomulikult ka kallimaks minemist.

Hiljem nad lihtsalt villitakse ja pannakse pudelitesse ja saadetakse poodidesse.



Me käisime oma kambaga ka veinituuril, ehk sõitsime läbi päris palju erinevaid viinamarja istandusi ning maitsesim nende häid veini. Siin osatakse ikka väga häid veine teha, kuigi prantslased proovisid meid selles ümber veenda. Eriti head olid valged Rieslingi veinid ning ka mõned late harvesti veinid. Kahjuks me ei ostnud ühtegi kaasa, aga selle eest saime me oma istandusest nii mõnegi pudeli ja seegi on üsna hea kvaliteet vein.
Nii, et kui lähete poodi vaadake, ehk jääb mõni austraalia vein teile ette, nagu näiteks Xanadu, Moss Brothers või mõni muu näiteks Hardys, mis on siin vist kõige kuulsam.
Ostke Reislingit ja late harvestit - need on kõige paremad. Ja mulle meeldis ka Semillion

Happy times

No nii, tere kullakesed!
Tervisi talvisele Eestimaale, kus tuiskab lumi ja akna taga kiunub tuul. Siin on aega ajalt mõnus aga öööööööööööööd hakkavad juba külmaks minema. Öösel langeb temepratuur kusagil 9- 10 kraadini ja ega see ei ole sugugi soe, kui magada telgis. Nii et peab kõvasti kaissu tõmbama, et sooja saada, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Millest ma siis tahtsin rääkida, esiteks ikka kõige olulisemaist. Kõige olulisem on see, et Halina on nüüd minuga ja see on väga tore. Aeg lendab lennutiivul ja iga päev on väga tore ja päikeseline temaga. Halina on tulnud üsna õigel ajal. Pole liiga kuum ja liiga külm ka veel ei ole. Kusagil nädal aega on ta siin olnud ja minu arust tunneb ta end juba üsna koduselt ning naudib siinset elu ja olu. Siin on sellest elav näide:

Ja see on ka väga hes uudis, et nii Halina kui Mihkel (üks eestlane siin ehk sõber) said samuti samasse viinamarja istanudusse tööle kus meiegi. Plaan ongi selline, et kusagil kaks nädalat töötame siin veel ja siis liigume üles põhja poole umbes 1000 kilomeetrit. Seal on tunduvalt soojem ja samuti on seal väga ilus korallmeri lähedal, mida ma igatsen uurida ja puurida. Viimasel ajal tegelikult ei ole tööd väga palju olnud - umbes nädalas 1 või 2 päeva, mis jätab aega siis rannas vedelemiseks, tennise mängimiseks ja muudeks pudulojuse asjade jaoks nagu näiteks pikutamine, lugemine jne. Puhkus suure P tähega võiks öelda, aga tegelt see mõjub ka rahakotile üsna rängalt, aga mitte heale tujule, nii et no worries. Küll me hakkame saame.
Näiteks eile õnnestus mul veidi lisa raha teenida ja mõned tüübid pokkerilauas rahast lagedaks teha. Kuna neil oli ohtralt veini ja mul ei olnud, siis lõpuks olid nad kõik nii täis ja mina nii kaine, et see ei olnudki nii väga raske. Haa. Nii et täna on minul ohtralt veini aga ma olen õnneks nii tark, et ma täna seda mängu ise ei mängi.

Mis siis veel, ah jaaaaaaaaaaaa. Näiteks külastasime siin veidi eemal, kusagil 150 km eemal asuvat looduseparki, kus kasvasid väga pikad ja suured puud - 60 meetrised ja nende otsa oli võimalik ka ronida. Mida me ka loomulikult tegime. Algul tundus päris jube, aga tegelt oli lapsemäng. Üsna turvaline ja kodune värk. Siin üks pilt ka:


ja seal oli ka üks eestlane käinud, eestlased ikka jõuavad igale poole :)
(tee suuremaks kui silm ei seleta!)

Igatahes sealt ülevalt oli päris mõnus vaade ja väga suured ja võimsad puud kasvasid ikka seal pargis. Me Halinaga käisime veel pärast 10 kilomeetrise matkaraja läbi, teised olid liiga nõrgad ja ei tulnud kaasa, aga meil oli küll tore ja lõbus. Ja loomulikult oli veel seal lahedaid kakduusid terve park täis, kes kõik noolisid mingit head ja paremat külastajatelt, näiteks meie sõbra Mihkli õuna nad lihtsalt rebisid poole hammustamise pealt käest ära (haa -see oli tegelt naljakas )


Mihkel on see sama poiss siin pildil. Ta on pärit hiiumaalt ja viskab kogu aeg ikka hiidlaste kombel nalja ka, nii et on päris lõbus. Üks päev oli Mihklil töö juures selline lugu juhtunud, et üks prantslane tuli suurte ja üllatunud silmadega teiste juurde ja ütles :" Te ei usu, mis praegu juhtus! Ma pistsin ühe väikese kuivanud viinamarja suhu ja see maitses täpselt nagu rosin!" :) Kõik said pisut naerda ja väiksele prantslasele tehti selgeks, et kulla mees, kuivanud viinamari ongi rosin aga kujutage ette, et TE EI TEA SEDA! Siiras Avastus missugune.

Igatahes on meil siin üsna lõbus ja tore tegelikult. Nii et olge mõnusad sõbrad ja mu pere. Kirjutage ikka mulle, kuigi ma ise olen üsna vilets selles viimasel ajal aga ikka on väga südant soojendav teilt kirju saada.
Ciao bambiino,
Meelis
P.S. Soojad tervitused ka vanaemadele :)

Elu nagu loomajas :)

Hello,

Viimased 2 nädalat on lennanud päris kiiresti ja mõnusalt, nii et ei ole aega olnudki blogi uuendada, osaliselt selle pärast ka et siin on ikka päris mõnus vahel mitte midagi teha ja lihtsalt olla. Mihkel, üks eestlane kes siin on koos minuga ütles, et Eestis ei olnud kunagi sellist asja, aga siin käib aeg teistmoodi. Sa ei pane tähelegi kui päev õhtusse jõuab ja siis imestad kuidas see päev nii kiiresti läks! Nii see on tõesti.

Igatahes me elame nüüd (mina ja veel neli 3 eestlast - Mihkel, Marelle ja Madis) ühes karavanpargis, ehk kämpingus. Selline näeb see kaugelt välja -
Veidi punaset liiva ja veidi selline metsik place. Algul mulle tundus, et siin ma kyll eriti olla ei taha, aga nüüd ma olen väga ära harjunud ja mulle meeldib siin väga. Mis siin siis head on. No esiteks tennis, siin on väga hea tenniseväljak ja see on tasuta. Samuti reketid ja muu varustus, nii et iga päev leiab aset üks verine tennisematš eestlase vahel ja ma olen ka paar korda võitnud - haa võimas värk. Teiseks on siin ka korvpalli plats ja kossuplats. Sööki saame teha välisköögis, mis on kogu aeg lahti ja korraliku barbequegrilli ning gaasipliitidega. Nii et süüa saab korralikult ja viimasel ajal olen ma proovinud paar kilo juurde võtta. Portsud on päris korralikud. Aga kilosid pole veel eriti juurde tulnud. Böö, aga kyll nad tulevad.
Mis siis veel, aaaaaaaaa loomaaed. See on põhiline ja päris äge. Siin on igast loomi igal pool ja vahel on tunne, et elad tõesti loomaajas. Näiteks, kuukabarrad on siin su suured sõbrad iga kord kui sa laua taha istud. Nad istuvad konkreetselt suht poole meetri kaugusele ja passivad iga su suutäit. Võid mõelda, et Eestis on varblased sellised väiksed vargapoisid, heh, need tüübid siin ikka teisest puust. Näiteks 10 minutit tagasi proovis üks kuukabarra ühe hollandlase taldrikust poole kilose lihatükiga minema lennata, aga õnneks viimasel hetkel saadi ikka veel otsast kinni. Nii et vahet pole kui suur tükk või mis asi, kohe kui jätad oma toidu valveta on see läinud.
Siuksed tüübid siis -
Kõige ägedemad on siiski opossumid, kes ilumvad välja kusagil 10 ajal. Samuti nagu enamik loomi ei karda nemadki inimest ja suht rõõmsalt tulevad su näpu vahelt saia nosima. Hästi pehme karv on neil ja nad on üldse sellised suht lõbusad ja naljakad tüübid. Eile näitkes söötsime ühte vannitubade juures, kus üks tüüp hoidis tagajalgadega kusagilt maja katuseäärelt kinni ja siis rippus nii eluohtlikult ja oma väikeste kätega võttis rõõmsalt vastu kõike mis talle pakuti. Ja talle ikka mahtus oma jagu kõhtu. Magusat neile anda siiski ei saa, kuid saia ja mingeid puuvilju ja sellised asju kyll. Ühe tüübiga sain ka suhelda lähemalt
Aga mudu näevad välja umbes täpselt sellised:
Päris armsad tüübid. Heh

Aga see pole veel kõik. Loomulikult on siin esindatud ka Austraalia peamised loomad ehk känguruud ja väiksed ruud ehk Joeyd. Hoiatus märgid on üleval ja seda põhjusega. sest

pabulaid on igal pool täis ja kui ette ei vaata siis astud kindlasti mõne sisse!

Aga jah neid siin ikka on igal õhtul igal pool ja näksivad vaikselt muru. Sellised rahulikud tüübid, aga hüppavad kyll ikka väga kiiresti ja väga kõrgele. Näiteks siin on üks kes minu telgi juures kogu aeg chillib.
Aga ega need tüübid on ka sellised väiksed pätid. Näiteks üks päev oli nii, et nende eestlaste paari telgi ääres olid mingid küpsised ja mingid snäksid. Öösel igatahes söödi kogu kraam ära nii et purugi polnud alles. Nii et chillid tüübid aga väga lähedale ma pole julgenud minnagi.

Peale nende ilusate loomade on siin lähedal ka väga mõnus rand, kus me ka iga päev ikka tunnikese vedeleme. Vesi on mõnusalt soe ja läbipaistev nagu kusagil pildi peal. Vahepealt tunnen tõesti, et lihtsalt võrratu puhkus ja ma naudin siinset elu ikka iga päevaga rohkem. Elu on ilus ütleme nii. Nii et tulge külla - haaaaaaaaaaaaaa. Olge tublid

Töö ja elu

Hello hello,
või siis g'd day mate nagu siin öeldakse!

Olen juba teist nädalat tööl viinamarja istanduses. Koha nimi kus ma töötan on Femroy Estate ja see on päris mõnus istandus kus töödata. Ma lisan siia ühe pildi ka sellest kohast:


Kokku töötab meid selles istanduses umbes 20 inimest. Minu tiimis on 4 inimest, ehk mina, kaks eestlast Madis ja Marelle (sain nendega juhuslikult kokku Margaret Riveris) ja veel üks prantslane - Graig.


Töö algab istanduses kell 7, ehk siis üles tõusma pean ma iga päev kell 5:3o. See polegi nii hirmus kui näiteks Eestis see võib tunduda. Siin käivad need asjad teistmoodi. Hommikud on siin väga külmad ja pimedad. Nii et kui me tööle sõidame, siis päike alles hakkab tõusma ja loodus tärkab. Päikesetõusu ajal on kängurud ka ikka õige aktiivsed ning olen isegi paari tee ääres nii hüppevalmis näinud, kuid siiamaani on kõik õnneks läinud ja pole ühelegi otsa sõitnud. Igatahes me jõuame kusagil 7 kohale viinamarja istandusse. Seda juhib üks naine, kes on väga tore. Tal on ka kaks koera, sellised lahed. Üks on kurt ja teine pime :) Aga mõlema lemmiksöögiks tundub olevat kasutatud viinamarjadest läbiimubnud kummikindad, sest kui sa need kusagile lohakile jätad on paukad kohe platsis ja kugistavad need alla. Siin üks pilt ka:

Töö ei ole väga raske, kuid jalad ja selg saavad ikka päris palju pinget ja vahel jäävad ikka kangeks. Mul see asi kuidagi nii lihtsalt ei lähe ka nagu mõnel teisel. Ma olen kogu grupist üks aeglasemaid, vähemalt siiamaani olin. Ma algul proovisin olla korralik ja kõik viinamarjad ära korjata ning teha kvaliteetset tööd, aga ma olin liiga aeglane. Selle ajaga mis mina korjasin korjas mõni 2x rohkem, nii et ma loobusin olla korralik ja pani põhi rõhu kiirusele. Siis tulid enam vähem tulemused. Aga ikkagi pean veel pingutama et teiste tempos püsida.
Üldiselt on päevaplaan selline, et 3 tundi tööd, siis saame puhkust ning sooje saiu ning teed või kohvi. Pool tundi on paus ja siis jälle kusagil 3 tundi tööd. Viinamarju peab korjama hommikupoole, sest siis on nad külmad ja kuidagi värsked ja nad pannakse kohe kusagile pressi alla peale korjamist ja pesu. Nii et kusagil 1 paiku päeval me tavaliselt lõpetame.
Palka makstakse kusagil 18 doltsi tunnis või kui korjad kiiresti siis saad rohkem. Igatahes kusagil 100 doltsi päevas tuleb. Aga hetkel me iga päev ei tööta nii et ega seda raha siis kerge teenida pole. Päris paljud on ilma tööta ning on üsna raske kusagile viinamarja istandussegi kohta saada. Mul tuli veel üks eestlane hostelisse minu tuppa lambist ning loodab ka kohta saada kusagile. Aga tal on ka üsna roosiline ettekujutus sellest elust siin. Varsti ehk saab aru, et ega elu siingi lill pole. Loodan, et ta siiski saab tööd järgmine nädal.

Eestlastest veel niipalju, et vahepeal oli siin Vabariigi aastapäev ja ega meiegi siin pidasime väikest pidu. Meid oli kokku neli eestlast - Mina, Madis, Marelle ning Mirjam. Otsustasime pidada väikse pikniku või siis istumise karavan pargis, kus mina ning Madis ja Marelle ööbisid. Seal oli selline mõnus istumiskoht. Mul oli veel säästud üks Viru Valge ning poest leidsime isegi heeringat ja hapukoort. Nii et pidulaud oli kaetud, kutsusime ka paar teist külalist hostelist ning lasime ka veidi eesti mussi. Siin on üks pilt, kus Carlos (must) joob viru valget mille sisse on pandud suitsujuustu riba. Ta arvas, et nii on eriti hea. Õpetasin teistele kuda parmupilli mängida ning näitasin ka paari eesti pilti jne. Igatahes väga lõbus oli aga lõbu lõppes sellega et meid visati sealt karavan pargist lihtsalt välja. Põhimõtteliselt selle pärast, et kutsumata külalisi ei tohi olla ja me ei teadanud neile, et meile mõned tulevad. Sain siiki seal öö ära magada, kuid järgmisest päevast olin välja visatud ning nädala raha mis ma neile ööbimise eest maksin, otsustasin nad ka endile jätta, kuna olin rikkunud korda. Me muidugi vaidlesime nendega päris pikalt jne, kuni lõpuks tuli politsei ja asja kuidagi ikka pisut meie kasuks otsustas. Me ei räusan end teinud mingeid lollusi. Lihtsalt sõime ja olime. Aga mis seal ikka. Siin on omad asjad ja oma kord. Igatahes oli päris huvitav pidu.


Hetkel elan ma hostelis, mis asub ookeani ääres ja siin on päris kena. Siin on surfamiseks ideaalsed tingimused, kuid mul ei ole seda siiani õnnestunud teha. Ehk järgmine nädal ma loodan. Proovin ka korterit leida, ehk tuba korteris, sest see on kõige odavam. Aga millegi pärast on eelistatud tüdrukud ja seda enamasti, nii et mul ei ole veel midagi õnnestunud leida.

Ilmad on siin muidu päris vahelduvad. Vahepeal tundus, et ongi ainult ilusad ilmad, kuid nüüd vahepeal oli ikka sellist välku ja müristamist nagu ma pole enne näinud. Päris külm on siin ka ikka mõnipäev - umbes nii 17 ja 18 kraadi. Nii et nagu eesti suvi :)

Igtahes olge musid ja tublid! Ma siin vaikselt rügan ja ootan oma kallimat :)

P.S: Vahepeal olin kusagil metsas peol ja selline wc oli