pühapäeva kirje

Hei hei,
te pole minust tükk aega midagi kuulnud. See tuleneb vist sellest, et kui sul on üks vaba päev, siis tundub, et see väärtuslik aeg tuleks kulutada millegi muuga tegelemise peale. Aga kui aus olla, siis ma olen ka lihtsalt laisk.
Eelmine lugu lõppes sellega, et ma tahtsin üht mereelukat näha. Tegelikult sellega me tripp ka peaaegu, et lõppes. Sealt edasi me lihtsalt suundusime Karrathasse, mis pidi olema siis "promised land" ehk lubatud maa. Palju tööd, palju raha jne. No siin me siis nüüd igatahes oleme. Haha. Ega see algus eriti meeldiv ei olnudki. Nimelt Karratha on üks kaevanduslinn ning arenenud viimastel aastakümnetega üsna palju. Kui siia saabusime tundus, et siin küll mingit majanduslangust ei ole toimunud. Igal pool ehitatakse uusi maju, igal pool käib hirmus siblimine ja arendamine. Kuid olnud siin nüüd veidi kauem tuleb välja, et Karratha on kõigi aegade halvimas seisus. Ka kõige esimestel aastatel oli olnud rohkem tööd ja võimalusi kui hetkel. Tegelikult päris nii pole, sest tööd siin leiab palju rohkem kui teistes linnades ja ka palgad on väga kõrged. Peamiseks tööandjaks on siin Woodside - see on Gazprom ehk ta pumpab maa seest gaasi välja ning transpordib seda nii Austraaliale, kui ka ümberkaudsetele riikidele. Woodside ehitab hetkel siia ka uut jaama - "Pluuto". Tänu sellele on siia hästi palju töölisi vaja ning tänu sellele areneb ka kõik muu. Me käisime seda tehast ka vaatamas ning see on tõesti võimas:

Teiseks peamiseks tegevusharuks on siin kaevandamine. Siin on palju suuri kaevandusi. Peamiselt kaevandakse iron ore ehk siis rauamaaki. Iga päev läheb maailma pikim vagunite rivi Perthi poole teele, mis on täis rauamaaki. Ma ise sattusin ka üks päev raudtee tõkke taha ja see rivi ulatus tõesti nii kaugele kui silm ulatas. Paarimees jõudis paar suitsu ära teha enne, kui saime edasi sõita. Teine asi, mida siin veel palju on, on sool- soola kaevandused. Me ise pole veel ühesgi kaevanduses sees käinud, kuid sinna tehakse ka ekskursioone, ehk üks päev me teeme selle ära ja vaatame, mida nad seal teevad.
Mina ise teen ka tööd. Töötan ühes tehnikapoes laos ning võtan vastu kaupa ja toimetan ka koju kätte. Poe nimi on Retravision - http://retravision.com.au/ ning omanikuks on üks kreeka mees, kes on hästi sõbralik ning selline huvitav mees. Minu ülemuseks on üks Ameeriklane John, tema päris nimi on tegelikult Sheridan, aga kõik kutsuvad Johniks. Ta oli Ameerikas 8 aastat õhuväes ning parandas Jet lennukeid, ehk sõjaväe tehnikat. Nii et kuldsete kätega mees. Temaga on koos üsna lõbus ning nalja saab palju. Polegi vist ühesgi töökohas nii palju nalja saanud varem :)

See on Johni sünnipäeval - Jeesuse iga
P.S. Ma olen purjus

Minu tööpäev näeb välja siis umbes selline - et hommikul kell 9 algab tööpäev. Tavaliselt tuleb hommikuti kaupa ehk siis külmkappe ja pesumasinaid tonnide viisi. Alguses ma rammisin ja kobistasin nendega ringi aga nüüd ma olen juba üsna proff ning kärutan ringi nagu vana mees oma trolliga ehk käruga. Kui kaup on maas peame selle üle lugema ning lattu arvele võtma. See on selline veic igavam töö aga mis seal ikka. Kõige lõbusamad on kohale viimised. Tihti peale ikka juhtub midagi huvitavat. Ma võin mõned näited tuua, mis meil siin viimasel ajal toimunud on. Ma olen juba muide kuu aega seal tööd teinud ning ühe kuu teen kindlasti veel. Nii, iga päev me viime kaupa kohale kusagil 5-6 kohta ning selle käigus kohtab igasugu inimesi. Minu jaoks üks meeldejäävamaid kordi oli see, kui me viisime kohale ühe kuivati. Maja ees istusid kolm meest ja jõid õlut ning lobisesid. Vaatasin kaugelt, et näe need Austraalia mehed on kõik ikka sellised suured ja väga karvased elukad. Tassisime siis kuivati neile sobivasse kohta ning alati me vajame ka allkirja. Läksin siis meeste juurde ja lobisesime paar sõna. Kõige suurem ja karvasem mees tundus kuidagi naljakana. Tema hääle ja oleku järgi võis arvata, et ta on rohkem nagu naine. Näojooned olid ka kuidagi pehmed, kuid keha järgi oli ta kindlasti mees. Suur, paks, karvased käed, rind ning suur must habe. Igatahes ta kirjutas alla ning me läksime ära. Autos ma vaatasin siis kes meile alla kirjutas - see oli Laureen ehk siin naine. Mmmh, ma olin veidi aega väga môtlik.
Viimane nädal on ka üsna üllatuste rohke olnud. Üks päev pidime kohale viima ühe külmkapi ja see oli selline koht, kus inimesi tegelt ei ela. Lihtsalt sõidad mööda kruusakat kusagil 15 minutit ja lõpuks jõuad kusagile mäe äärde ja seal seisab sinine buss. Kohal! - inimesed elavad siin ikka lambi kohtades. Peale selle me suutsime ära kaotada oma käru selle tee peal, ehk siis see millega ma asju tuppa viime. Ega me seda ei taibanudki enne kui olime juba 50 km kaugemal teises linnas jne. Õnneks vedeles käru ikka tee ääres. Viimasel ajal oleme üldse veidi lohakad olnud. Paar päeva tagasi lendas üks videomakk meil autost maha ja ega me seda üles ei leidnuki. Peale selle õnnestus meil veel üks televiisori laud ära lõhkuda. Olime pannud selle pikkupidi auto taha ning kinnitasime selle tugevalt rihmadega. Kohale jõudes, on meil harjumus kohe rihmu lõdvendada ja alles siis kauba järele haarata. Harjumus sai võitu ning hetke pärast nägime kuidas pikk laud lihtsalt kukkus vertikaalselt - põmm vastu maad ilusa klaasiklirina saatel. Uups! :) No worries.
Aga kõige jubedamad on ausalt aborigeenide majad. Ma olen ikka sattunud nii mõnessegi ja APPI, mis sealt vastu vaatab. Igas ma korrutan igas aborigeeni majas sa leiad kindlasti sellise nurga, kust sult vastu vaatab prügimägi. Kui sa käid seal majas siis sa pead sõna otses mõttes tegema endale teed läbi selle sita mis seal vedeleb. Väga normaalne pilt on see et mingi aborigeeni naine hoiab süles 2 aastast last, samal ajal teeb suitsu ning maas vedeleb mingi okseloik või ümberläinud pudrukauss. Sellest haisust ma ei taha rääkidagi, mis nendes majades sul vastu tuleb. Aga sellised nad on ja kusjuures aborigeenid arvavad, et meie haiseme. Kuna me paneme endale mingeid lõhnaõlisid peale ja laseme endale mingit mürki peale.
Aborigeenide eest tuleb siin hoiduda. Kohalikud räägivad, et kui sa näed tee ääres mingit aborigeeni naist, kes hoiab last süles ja on nagu väga täbaras olukorras ei tohi mitte mingil juhul seisma jääda, sest siis sa jääd oma autost või kogu varast ilma mis sul on. Paljud pidid isegi nii tegema, et viskavad tee peale pikali ja kui sa seisma jääd, siis järsku hüppavad püsti ja kimavad su masinaga minema. Nii et kui sa mõnda aborigeeni tee ääres surnunult vedelemas näed, lase püssiga enne paar pauku, et kontrollida kas ta ikka on surnud ja alles siis kutsu kiirabi (nii soovitavad kohalikud). :)

Vahepeal sellest ka, et kus me elame ja kuidas meil läheb. Me elasime kusagil kuu aega ühes karavan pargis, kus Halina ka hetkel töötab. Seal oli tegelikult selline reegel, et üle nädala aja seal olla ei tohi. Mingi maakonna seadus. Aga me suutsime kuidagi neid üle kavaldada kogu aeg ning pisult pikemalt olla. Eelmine nädal aga öeldi, et kõik ja otsige endale uus kodu. Karrathaga on nii, et kas Karratha võtab su avalisüli vastu või saadab su pikema jututa siit üsna pea minema. Ehk kas sul on elamine või sul ei ole. Elamist on siin väga raske saada. Et üürida maja, pead sa ette maksma 6 nädala üüri ehk kusagil 70-80 tuhat krooni. Isegi kamba peale on seda raske kokku saada. Tube, mis välja üüritakse on vähe ja tavaliselt küsitakse ka nende eest väga palju raha. Üsna tavaline, mida üks paar peab välja käima on 500- 600 dollarit ehk 6-7 tuhat krooni nädalas. Seda on üsna palju. Meil läks kuidagi väga hästi ja seda tänu Halinale. Üks tema töökaaslane - Chriss pakkus meile tasuta ööbimist oma angaaris. Ja siin me nüüd oleme. Neil on perefirma ning nad teevad köögimööblit. Firmal ei ole kõige paremini läinud ning nad panevad tegelikult asju kokku. Kusagil kuu aja pärast on siit minek. Nii et me siis telgimegi angaaris ja elame nende sõbraliku pere juures, mis on päris huvitav.

Meie telgike keset mööbliladu - kodu

Kohalik austraalia perekond oma rõõmude ja muredega ning meie nende keskel. Ema Chrissi, isa Joe, siis on kaks poega - Keith ja Brandon. Lisaks on veel neil 3 tütart, kellest üks elab siin ja kellel on väike poeg. Ema ja ise elavad kohe angaari kõrval karavanis ja samuti ka Keith ning tema väljavalitu. Viimane on 19 aastane blond näitsik, kes on nende peres parasjagu probleeme tekitanud. Lisaks siis meie, kes me elame nende keskel. Pere ema ja isa joovad igal õhtul kõvasti õlut ja viskavad nalja ja naeravad kõva häälega. Nad on lõbusad ja toredad. Üks päev nad käisid kalal ja tõid suure krabi, millest ka meie osa saime. Oli küll väga hää ja järgmine kord võetakse ehk meidki kaasa:

Mina, isa Joe ja ema Chrissi ja krabi

Selline on meil siis see eluke hetkel. Mina töötan 6 päeva nädalas, Halina vaeseke töötab iga päev(ma ei tea kuidas ta küll jaksab) aga ehk ta peab vastu ning kuu aja pärast me kavatseme puhata ja ringi sõita mööda Austraaliat. Tore on ja ma loodan, et ka teil on seal tore. 17 kraadi ja päike paistab. Rohi hakkab roheliseks minema ning kevad tuleb südamesse. No worries ja tundke elust rõõmu. Dadaaaaaaaaaaaa ...

Lõpetuseks veel killuke eilsest õhtust. Nimelt käisime ühes soolaleiva peol ning kohalikud Austraallased näitasid kuidas tuleb juua - kõvasti õlut, siis Jagermeistrit koos red bulliga (jägerbomb on selle nimi) ning peale veel puhast Gallianot. Veidi aega pritsis tatti igale poole ja siis jäi rahulikku unne sellises poosis kuhu ta vajus :

Lugu läheb edasi

Lähme siis edasi kus pooleni jäi.
Mihkel on üldse aeg ajalt õnnejunn aga aega ajalt ei ole ka. Ta läks hiljuti just tüdrukuga lahku, kes pidi talle järgi tulema. Aga näe, ei tule, nii et Mihkel jahib siis nüüd ilusaid Aasia naisi. Edu talle. Peale delfiinide nägime Monkey Mias veel igast huvitavaid tegelasi. Näiteks tuigerdas seal ringi üks emu, kes tundis ennast üsna vabalt ja toppis oma nokka igale poole. Ta uimeras minust ka mööda ja vaatas mulle sügavalt silma - väga imelik oli, ma kartsin tegelt aga tagant ma julgesin näppida teda küll:


No ja siis olid seal veel sellised äged suured pelikanid kes ka vahel tegid selliseid äkilisi liigutusi, nii et Halina pistis kiljudes leekima. Heh, päris naljaks oli. Nad olid tegelt ikka suured ja nende nokad ikka vägevad:

Mnjaa, kuna Monkey Mia endast midagi muud ei kujutanudki, kui see keskus siis ma panime lestad likku ja asusime edasi hoopis kirjumasse keskkonda. Ehk me olime jõudnud üsna Ningaloo reefi kaitseala lähedale. Ningaloo reef on kusagil 200 km pikk ala, kus on hästi palju koralle ja veealust elu. Ningaloo pesitsevad ka vaalhaid, ehk kõige suurimad elukad üldse, keda ookeanis leida võib ning kui sul on raha (umbes 3000 krooni) siis viiakse sind nende juurde. Sul tekib võimalus nende kõrval ujuda ja sukelduda. Kuna vaalhaid on ainult planktonitoidulised, siis karta pole vaja, aga tegelt kui sinust ujub mööda 13 m elukas siis sa vist nii ei mõtle. Siin on link: http://www.ningaloo.com/. Enne kui sa jõuad päris ningaloole, ootab sind ees selline koht nagu Coral Bay. See on imeilus paradiisirand, kus vesi on algul väga madal nagu laguunil ning väga järsku läheb väga sügavaks, ning seal ootab sind ees korallide ning kirjude kalade meri. Vesi on väga soe ning snorgeldamise rõõmu jätkus meil igataheks tundideks. Kui ma magasin ronis isegi üks krabi mulle suhu ja ma tegin amps:

Hea oli. Õhtuks me liikusime edasi ning otse ningaloo reefi ääres asub linn Exmouth. See on selline väike tore linnake. Me jõudsime kohale ysna hilja, kuid suutsime siiski leida ühe koha caravan pargis ja peab ütlema, et see oli kõige ilusam ja ägedam, mida me senimaani näinud olime. Peatuksin siiski peamisel ja peamine on, et hommikul hästi vara panime asjad kokku ja läksime seda reefi uurima.Reef on siis kalda äärne korallimeri ja kui idakalda on Suur Vallrahu, siis läänekaldal on Ningaloo. Ningaloo puhul on see hea, et sa ei pea kaldast kuigi kaugele minema. Kohe kalda ääres algavad korallid ja saad rahulikult snorgeldada. Idakalda puhul pead sa minema paadiga paari kilomeetri kaugusele. Igatahes me alustasime tagasihoidlikult. Leidsime vaikse sopi, kuid me ei näinud seal eriti mingeid koralle ega kalu. Seejärel külastasime infopunkti ja saime teada, et seal on ikka kindlad kohad kus sa saad snorgelda ja kus seda tasub teha. Meile näidata paar parimat kohta kätte ja läinud me olimegi. Esimes kohas oli päris tugev hoovus ja väga palju inimesi. Snorgelasime ja püüdsime hoovusega võidelda, kuid see on ikka uskumatult raske. Sa võid ujuda nii kiiresti kui sa suudad, aga edasi sa ei liigu sammugi vaid vastupidi. Kalu ja koralle nägime seal päris huvitavaid ning elamused panid vahel ikka huilgama, kuid see ei olnud päris see. Meil olid maskid, kuid polnud lestasid, nii et hoovusega võideldes jäime seekord alla. Igatahes me läksime uurima ka seda teist kohta ja see oli fantastiline. Algul tundus, et väga kivine ja selline halb. Pool tundi ei tahtnud keegi vette minna. Ma olin esimene julge. Peale seda ei tahtnud keegi enam eriti välja tulla. Esiteks oli vesi hästi selge ning soe. Hoovusi polnud, oli üsna madal ning tonnide viisi erinevaid kalu ja fantastili koralle. Nägime suuri suuri kalu, no ütleks üle meetri kindlasti pikad ja hästi laiad. Need ujusid ka vahel parvedena. Nägime Halinaga suurt kilpkonna ning ujusime pisut temaga koos. Hästi äge on ikka veel all sellist elukat näha. Nägime ka haid, kes ei ujunud väga kaugel. See oli selline pisem, kuid kui hakkas minu poole ujuma, hakkas kyll jube ja ysna kiire.



Meritähti, violetseid kalu ja muid imelike tüüpe nägime kylluses. Väga vägev oli ning ma ei tahtnud kuidagi lahkuda. Aga seda tuli siiski teha. Tagasi teel Exmouthi nägime veel teel selliseid elukaid, mida te ei kujuta ettegi:

Minu jaoks oli väga meeldejääv päev ning ma loodan veel kunagi sinna tagasi jõuda 3000 krooniga, et vaadata seda suurt mereelukat nimega vaalhai.

Tripp jätkub põhja poole Austraalia talve

Ehk soovite teada kuidas näeb välja Austraalia talv. See on nii, et kell 8 läheb nii palavaks, et peab telgist välja ronima ja vaatama sinisinist taevast kus päike sirab juba kõrgel. Ja nii iga päev. Suvega on vahe selles, et suvel on 47 kraadi, talvel on 34. Nii et mõnus. Ainult pimedaks läheb ikka vara, nii umbes poole 7 ajal hetkel. Ehk varsti on mingi 5 juba pime. Aga soe on küll. Nii, kus mu reisikirje pooleni siis jäi. Ahjaa, pauk oli suur! hehehee.
Tegelt on see vahejuhtum juba unustatud. Tuleb eluga edasi minna ja nii meiegi.
Kimasime sealt veidi edasi ja meie tee peale jäi Kalbarrist kõrval olev papagoi park- nimega Rainbow jungle. Me Halinaga suurest erutusest hyppasime kohe autost välja ja tormasime sisse - jaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa väga oli! Papagoisid igal pool, suured väiksed, karvased sulelised jne. Üks sirtsutas Halinale suure kaarega peale, aga Halina sai õigel ajal eest ära. Naljakas oli kyll. Siin siis mõned neist:


Nii, ma sain sealt ühe sellise sinimustvalge sule ka kaasa - see on mul märkmiku vahel ja ootab Eestisse jõudmist. Jätsime papagoid edasi oma asjadega tegelema ja võtsime suuna edasi põhja poole. Tükk aega sellist kõrbe sõitu ja tee peale kerkis silt - Hamelin Pool. Keerasime sisse, kuna oli peatust vaja niikuinii. Enne Hamelin Pooli oli yks vana postkontor aastast 1884 ehk üks vanemaid maju, mis siin säilnud on. Äge. Hamelin Pool aga kujutab endast stromatoliite, mis on vanimad tõestused elust maailmas. Ehk need on siis sellised kivistised, mille peale on settinud elu juba 3,5 miljardit aastat ja mida teadlased on siis suutnud nendest välja lugeda. Igatahes väga vanad kivistised ja väga õrnad asjad ka tegelt. Siin on yks pilt ka:

Eks nad nägid veidi punasemad välja aga muidu umbes sellised, ei olegi nii suured kui võiks arvata. Jaaa, aga mind erutas tegelikult üks teine elukas palju rohkem kui need kivimid, mis on ka väga huvitavad. Nimelt istus veidi eemal puu otsas üks suur kotkas, ma arvan et see on mingi merikotkas. Ma pole elus kotkast nii lähedalt näinud, nii et ma uurisin hoopis seda tüüpi ja proovisin end talle võimlikult lähedale pressida. Ja näed siin see tüüp on:
Mõnus suur ja nokaga korra annaks, siis oleks valus küll. Mnjaa, eks siin see loodus veidi teistsugune. Linnud ja loomad võtavad inimesi suht suvalt ja väga ei karda reeglina. Näiteks on normaalne kui mingi emu sulle järsku linnas tee peale tuleb ja su autot nokkima hakkab:
Tegelt nokkima ta päris ei hakanud aga ringi siblib neid küll mõnedes linnades üsna palju. Ahjaa, see pilt on tehtud Denhami linnas ja see asub Shark Bay kõrval. Shark Bay on üks suuremaid kalarikkaid lahtesid Austraalias. Selles lahes on hästi palju mingit ujuvat rohelist kraami, mida kalad kõik saavad rõõmsalt süüa. Selle pärast on siin ka palju teisi kalu, haisid, vaalu jne. Me külastasime seda kohta peamiselt Monkey Mia pärast kus saab näha DELFIINE. Esimesel päeval me jõudsime kohale liiga hilja ning et delfiine näha pidime ootama homseni. Delfiinid tulevad hommikuti kusagil 8 paiku. Nii et me pidime endale väikse elamise õhtuks leidma. Sõitsime veidi ringi ja leidsime, et kusagil rahvuspargis asub selline mõnus suur laguun, kus saab ka telkida. Mis seal ikka. Ainult üks aga - see oli liivatee ehk 4 ratta vedu ainult ehk 4WD. Meil on ju see olemas nii et no worries aga tegelt - bööööööööööööööööööööööööööö.
Kaevasime ja kaevasime mingeid tunde raisk. Pidevalt olime kinni ja ei saanud kuidagi välja. Kõigil olid närvid jumalast läbi -mis toimub. Miks me kinni oleme. Lõpuks sõitis üks dziip meist liueldes mööda ja küsis et mis probleem. Me tegime algul vaprat nägu, et no problem ja et saame hakkama, aga mees tuli ja vaatas veic ning vangutas pead ja küsis, et kas me esimest korda sõidame neljaveolise autoga. No me umbes noogutasime ja nägime õnnelikud välja. Siis tüüp näitas meile, et näe - esiratastel on lukud peal. Need tuleb lahti teha, siis käivad esimesed rattad ka ringi ja näe imet - käisidki ja me ei olnudki enam kinni - hurrrrrrrrra. Igatahes laguuni me ei näinud, sest nii pime oli ja hommikul me lendasime kohe päikesetõusu ajal sealt minema Monkey Mia poole delfiine vaatama. Ja delfiine me ka nägime. Nad käivad Monkey Mias iga päev juba viimased kümme aasatat ja enamasti on need samad delfiinid, kes iga päevgi kuid mõnikord on täiesti suvalised jne. Delfiinid on üsna seltsivad loomad ja kolmandiku oma ajast nad pühendavadki omavahelisele suhtlusele. Mees ja naisdelfiinid hoiavad omaette ning emad tavaliselt hoolitsevad oma pisikeste eest kuni need täiskasvanuks saavad ja see võtab päris kaua aega. Mitu aasat ikka. Tihti peale ründavad haid delfiine, kuid enamasti nad suudavad plehku panna. Tored loomad need delfiinid ja armsad ka:

.Mõned õnnelikud said neile kala ka anda. Meie kambast õnnestus see Mihklil.
Aga järgmine nädal jälle. Olge tulblid

Margaret Riverist põhja poole

No nii, alustan siis oma esimese reisikirjega, mida ma olen juba üsna tükk aega edasi lükanud. Et te ikka aru saaks, kui kaua ma seda edasi olen lükanud, siis teadke et ma alustasin reisi 10-ndal aprillil, ehk siis ammu juba - no vähemalt nii tundub. Algus oli keeruline - meid oli viis inimest pluss viie inimese asjad. Siinkohal tuleb väita et dziip ei ole väike aga 2 naisterahva asjad pluss veel kolme väikse noormehe asjad on isegi dziibile liig. Enne sõitu võis pilgu tahaistmele visata ja vastu vaatas see:

vaade siis vasakult : Mihkel, Marelle, Madis ja veel miljon kodinat, mis olid põrandast kuni laeni igal pool. Mu kõrval oli näiteks pann ja istme all mingid ujumisvarustused. Igatahesa nodi oli palju ja maa oli pikk. Me sõit oli Margaret Riverist Perthi, sealt Pinnaclesi juurde ja lõpuks kuni Carnarvoni välja. Ma panen siis ühe kaardi:

Nii, esimesel õhtul me sõitsime maha kusagil 600 km, Margaret Riverist Cervantesese. Cervantese kõrval asuvad Pinnaclesid, ehk sellised kivimürakad sinepikollasel liival. Neid on hästi palju ja aborigeenide jaoks oli see püha koht, kus iga kivi oli kellegi nn auks või hauaks või tema märk. Nende otsa ei tohtinud ronida ning üldse tuli kohta aupaklikult suhtuda. Me jõudsime kohale Cervantesesse õhtul kusagil kell 8 ja leidsime sellise mõnusa avatud platsi kus kõik rõõmsalt kämpisid.Meiegi leidsime endale mõnusa koha. Telki ei hakanud üles panema vaid tõmbasime lihtsalt kile alla kortsu.


Hommikul meilt küsiti siiski 5 doltsi per kärss, aga meil polnud selle vastu midagi, sest sai pesta ja süüa jne. Mõnus. Igatahes tõmbasime kohe Pinnaclesi poole teele. Sinna oli mingi 20 km ja uurisime siis neid sinepikollaseid kivimürakaid. Kõige parem aeg sinna minna on päikesetõusul ja päikeseloojangul kus värvid on kõige paremad ja ei ole nii palav ka. Me magasime siis kui päike tõusis, nii et jõudsime kohale alles kusagil 10 paiku. Ma panen paar pilti ka, et te aru saaksite et need olid ikka vägevad kivid.

Ma algul mõtlesin, et mõttetu koht, aga tegelt oli ikka päris äge.


Nii, sealt läks sõit kohe kõrval olevasse hangover baysse ehk siis " pohmaka lahte". Seal oli selline mõnus hubane rannake, kus veidi puhkasime, ujusime ja sõime. Ega siis reisimine pea mingi tormamine olema, mõnuga tuleb ikka asja võtta. Hangover bay kõrval oli ka selline suur hästi lumivalge liivaga mägi, kuhu otsa lihtsalt tuli ronida. Seal me turnisime, hüppasime, veeresime ja tegime igast pulli. Siin on üks eesti pull:
Meil juhtus väike õnnetus ka, nimelt Halina fotokas vaatas liivaga tõtt ja ei ole enam sellest ajast töödanud korralikult. Ehk saab korda.
Igathes sõit läks edasi ja me jõudsime õhtuks Geraldtoni, mis oli väga sümpaatne linn. Aga kuna me otsustasime, et hoiame eelarvet selle reisi jooksul, siis tuli otsus minna magama randa. Nii me ka tegime. Otsisime ühe ilusa ranna ning tuhnisime seal veidi ringi. Kartsime, et ehk tuleb mingi ranger ja ajab meid ära, aga õnneks seda ei juhtunud. Leidsime sellise mõnusa koha kusagil põõsaste taga, kus tuul väga ei puhunud, aga samas lained loksusid kaldasse kusagil paar meetrit eemal. Uinusime vaadates tähti ja kuulates mõnusat ookeani mühinat.

Hommikul tervitasid meid kalamehed kaugelt lehvitades ning kui paar pitsut oli mööda jalutanud ajasime kabjad alla ja panime asjad kokku. Mis seal ikka kui siis rattad alla ja minema. Üsna pea tuli teha väike pit stop ja õli vahetada. Mõtlesime raha kokku hoida ja seda ise teha. Kusagil tee ääres pidasime kinni ja asusime asja kallale. Ainuke asi on kärbsed. NEED ON IGAL POOL. Ronivad sulle kõrva, ninna ja eriti suhu. Elav näide kuidas nende vastu võidelda on siin:

Nii, järgmine destination oli Kalbarra. Tee peale jäi selline ilus koht nagu nature window ehk looduse aken. Looduse aken oli tegelikult lihtsalt üks asi, mida me selles looduspargis nägime. Aga millegi pärast tahtsid seal kõik pilti teha ja eks siis meiegi!

Aga looduspark ise kujutas endast massiivset jõeorgu, kust avanesid hunnitud vaated kaugustesse ja suurtele punastele kivimägedele ja orgudele.
Seal me tegime ka pisut pikema jalutuskäigu Halinaga, et vaadata ka Z-bendi, ehk kus jõgi tegi selliseid ägedaid käänakuid.
Väga ilus koht oli ja soovitan minna, kui sinna kanti sattuda.

Kalbarri linn on selline mõnus suvituskohake, kuhu tullakse meelsasti koolivaheajaks ja niisama nädalavahetusteks puhkama. Sealt on mõnus ja mugav paadiga sõitma minna ning niisama chillida. Me tegime endale sellise mõnusa õhtueinekese ja kohalike poiste käest saime teada, et siit veidi edasi jõge mööda saab mõnusasti telgi üles lüüa ja öö ära veeta. Paljud kohalikud ja backpackerid pidid seda võimalust kasutama ja nii oligi, et enamik kohti oli võetud jõe ääres. Siin on ju tegelt nii, et kusagil niisama kämpida pole eriti lubatud ja kui saadki, siis pead kellegile ikka midagi maksma. Aga me ei tahtnud kellegile midagi maksta, nii et läksime jõe äärde. Ja seal oli mõnuuuuuus, minu üks suur unistus siin Austraalias ka täitus - nimelt saime LÕKET teha. Väga chill oli lõkke ääres õlut libistada ja parmupilli pläristada.

Ja selle ilusa peatükki lõpetuseks veel üks tüüpiline asi, mis minuga ikka aeg ajalt juhtub. Nimelt väike õnnetus. Asi oli siis nii, et käisime bensiini võtmas ja lasime ilusti paagi täis, maksime poes ära ning kui bensukast välja tulime oli üllatus - ohoooooooo, kus auto on. Ja auto oli kusagil 20 meetrit tagapool võsas, mingi valge auto otsas. Tundub, et keegi jättis käsipiduri peale panemata. Kes see küll olla võis, aga polnd hullu. Tädi oli veidi kurva näoga aga ajasime paberid korda ja elu läks edasi. Ega sel tädi autol ka midagi hullu viga polnd. Paar väikest mõlki. Nii et no worries. Dziibil pole häda midagi. Rauad ümber ju.

Aga jutuke jätkub juba järgmine nädal ... tsau tsau

Hetkel Karrathas

Tere!

Kuna oma arvutiga ei ole internetti tükk aega saanud, siis pole ka postitusi olnud.
Hetkel oleme maha soitnud umbes 3000 km ja oleme soojas ja palavas Karrathas. Siin on palju tood ja tundub, et jääme siia pisut kauemaks.
Igal juhul kôik on hästi ning varsti panen hunniku pilte ja infi yles, et mis vahepeal juhtunud on.

Kalli

Pisut veel veinidest

Tere jälle kõigile,
Olen olnud eemal internetist mõnda aega ja ega siin asumaadel seda kerge leida olegi. Igaljuhul minu veinitöösturi karjäär on hetkeks läbi ja ma olen mõnes mõttes selle üle päris õnnelik. Lõpus hakkas juba see töö veidi tüütüks muutuma, aga samas täna Halinale sain ma selle ka paremini selgeks, sest ta oli selle töö jaoks nagu loodud.
No igatahes tahaksin teilegi veidi veinitegemise tagamaadest rääkida, sest see oli ka üks põhjus miks ma viinamarju üldse korjama läksin. Esiteks viinamarjadest – neid korjatakse hommikutundidel, sest siis on nad värsked ja külmad ning peale korjamist lähevad nad kohe töötlusesse. Seetõttu kestiski meie töö tavaliselt kuni keskpäevani. Ma sain viinamarju ka maitsta, ehk kui sa oled maitsenud näiteks Cabarnet Sauvingnoni viinamarju, siis hiljem veini maitstes mäletad tõesti ka selle viinamarja maitset ja need on üsna sarnased. Meie korjasime valgetest viinamarjadest : Semillioni (neid oli hästi palju – suured valged viinamarjad ja hästi mahlased), seda veini tehakse valgetest kõige rohkem ning see on ka üks odavamaid. Korjasime ka Sauvingon Blanci ehk see on siis sama nagu Cabarnet Sauvingnon ainult et nad on valged. Viinamarjad olid sellised pisikesed ja kobarad olid palju väiksemad kui Semillionil. Punastest korjasime Shirazi ning ka Cabarnet Sauvingnon, mis näeb välja siis selline:

Kui meie oleme viinamarjad ära korjanud siis kogutakse need kõik suurde kasti kokku.


Üks hea korjaja peaks korjama päevas umbes tonni viinamarju (hea tõdeda, et ka mina jõudsin peaaegu selle numbrini - 97 oli vist minul lõpus maksimum). Igatahes need viinamarjad pannakse ühte suurde pressi ning sealt pressist läheb üks suur voolik väga suurtesse hoidlatesse. Hoidla alla pannakse suur kast ning vein lastakse päevas 3-4 korda läbi. See on käärimise protsess, kuidagi kiirendatud moel.

Teine variant on viinamarjad pannakse suurde hoidlasse, kus nad ise vaikselt käärivad ning lõpuks nad pressistakse. Peale pressimist pannakse vein vaatidesse. Vaadid on tammevaadid ning alati kasutatakse uusi vaate. Üks vaat maksab kusagil 10000 krooni ning sellel vaadil on väga oluline roll. Selle maitse kandub otse veinile edasi, ehk mida kauem see seisab seal vaadis, seda tugevam maitse on veinil. Veini vanus ei tähenda tegelikult, et mida vanem seda parem. Kõige olulisem on aasta ja mis aasta vein on hea? - seda peab lihtsalt teadma. Näiteks see piirkond kus meie olime : Margaret River, seal oli hea aasta 2004 ja 2007. Ehk näiteks 2002 aasta vein polnud hoopiski nii hea kui 2007 aasta oma. Hea aasta tähendab seda, et viinamarjad valmivad heas kliimas. Ehk kui päike paistab kogu aeg enam vähem samal temperatuuril ja päikesevalgus on pidev, siis viinamarjad valmivad kiiresti ning nad on mahlased ja küpsed. Kui vihma sajab pidevalt ning on suured temperatuuri kõikumised, siis viinamarjad on ei ole nii küpsed ja mahlased ja siis ei tule ka vein nii hea. Nii et vein pannakse siis vaadidesse seisma ning jäävad ootama on maitse täidlasemaks muutumist ja loomulikult ka kallimaks minemist.

Hiljem nad lihtsalt villitakse ja pannakse pudelitesse ja saadetakse poodidesse.



Me käisime oma kambaga ka veinituuril, ehk sõitsime läbi päris palju erinevaid viinamarja istandusi ning maitsesim nende häid veini. Siin osatakse ikka väga häid veine teha, kuigi prantslased proovisid meid selles ümber veenda. Eriti head olid valged Rieslingi veinid ning ka mõned late harvesti veinid. Kahjuks me ei ostnud ühtegi kaasa, aga selle eest saime me oma istandusest nii mõnegi pudeli ja seegi on üsna hea kvaliteet vein.
Nii, et kui lähete poodi vaadake, ehk jääb mõni austraalia vein teile ette, nagu näiteks Xanadu, Moss Brothers või mõni muu näiteks Hardys, mis on siin vist kõige kuulsam.
Ostke Reislingit ja late harvestit - need on kõige paremad. Ja mulle meeldis ka Semillion

Happy times

No nii, tere kullakesed!
Tervisi talvisele Eestimaale, kus tuiskab lumi ja akna taga kiunub tuul. Siin on aega ajalt mõnus aga öööööööööööööd hakkavad juba külmaks minema. Öösel langeb temepratuur kusagil 9- 10 kraadini ja ega see ei ole sugugi soe, kui magada telgis. Nii et peab kõvasti kaissu tõmbama, et sooja saada, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Millest ma siis tahtsin rääkida, esiteks ikka kõige olulisemaist. Kõige olulisem on see, et Halina on nüüd minuga ja see on väga tore. Aeg lendab lennutiivul ja iga päev on väga tore ja päikeseline temaga. Halina on tulnud üsna õigel ajal. Pole liiga kuum ja liiga külm ka veel ei ole. Kusagil nädal aega on ta siin olnud ja minu arust tunneb ta end juba üsna koduselt ning naudib siinset elu ja olu. Siin on sellest elav näide:

Ja see on ka väga hes uudis, et nii Halina kui Mihkel (üks eestlane siin ehk sõber) said samuti samasse viinamarja istanudusse tööle kus meiegi. Plaan ongi selline, et kusagil kaks nädalat töötame siin veel ja siis liigume üles põhja poole umbes 1000 kilomeetrit. Seal on tunduvalt soojem ja samuti on seal väga ilus korallmeri lähedal, mida ma igatsen uurida ja puurida. Viimasel ajal tegelikult ei ole tööd väga palju olnud - umbes nädalas 1 või 2 päeva, mis jätab aega siis rannas vedelemiseks, tennise mängimiseks ja muudeks pudulojuse asjade jaoks nagu näiteks pikutamine, lugemine jne. Puhkus suure P tähega võiks öelda, aga tegelt see mõjub ka rahakotile üsna rängalt, aga mitte heale tujule, nii et no worries. Küll me hakkame saame.
Näiteks eile õnnestus mul veidi lisa raha teenida ja mõned tüübid pokkerilauas rahast lagedaks teha. Kuna neil oli ohtralt veini ja mul ei olnud, siis lõpuks olid nad kõik nii täis ja mina nii kaine, et see ei olnudki nii väga raske. Haa. Nii et täna on minul ohtralt veini aga ma olen õnneks nii tark, et ma täna seda mängu ise ei mängi.

Mis siis veel, ah jaaaaaaaaaaaa. Näiteks külastasime siin veidi eemal, kusagil 150 km eemal asuvat looduseparki, kus kasvasid väga pikad ja suured puud - 60 meetrised ja nende otsa oli võimalik ka ronida. Mida me ka loomulikult tegime. Algul tundus päris jube, aga tegelt oli lapsemäng. Üsna turvaline ja kodune värk. Siin üks pilt ka:


ja seal oli ka üks eestlane käinud, eestlased ikka jõuavad igale poole :)
(tee suuremaks kui silm ei seleta!)

Igatahes sealt ülevalt oli päris mõnus vaade ja väga suured ja võimsad puud kasvasid ikka seal pargis. Me Halinaga käisime veel pärast 10 kilomeetrise matkaraja läbi, teised olid liiga nõrgad ja ei tulnud kaasa, aga meil oli küll tore ja lõbus. Ja loomulikult oli veel seal lahedaid kakduusid terve park täis, kes kõik noolisid mingit head ja paremat külastajatelt, näiteks meie sõbra Mihkli õuna nad lihtsalt rebisid poole hammustamise pealt käest ära (haa -see oli tegelt naljakas )


Mihkel on see sama poiss siin pildil. Ta on pärit hiiumaalt ja viskab kogu aeg ikka hiidlaste kombel nalja ka, nii et on päris lõbus. Üks päev oli Mihklil töö juures selline lugu juhtunud, et üks prantslane tuli suurte ja üllatunud silmadega teiste juurde ja ütles :" Te ei usu, mis praegu juhtus! Ma pistsin ühe väikese kuivanud viinamarja suhu ja see maitses täpselt nagu rosin!" :) Kõik said pisut naerda ja väiksele prantslasele tehti selgeks, et kulla mees, kuivanud viinamari ongi rosin aga kujutage ette, et TE EI TEA SEDA! Siiras Avastus missugune.

Igatahes on meil siin üsna lõbus ja tore tegelikult. Nii et olge mõnusad sõbrad ja mu pere. Kirjutage ikka mulle, kuigi ma ise olen üsna vilets selles viimasel ajal aga ikka on väga südant soojendav teilt kirju saada.
Ciao bambiino,
Meelis
P.S. Soojad tervitused ka vanaemadele :)