mamihlapinatapai - Yàmanade keeles tähendab see - "vaatama teineteisele otsa, lootes, et teine teeb ettepaneku midagi teha, mida mõlemad pooled ihkavad, aga ei söenda teha"
James Sage (2010 roadtrip) - " trip is not about the destination, it is about the journey."
"James Holman (1786-1857), the blind traveller - I see things better with my feet."
"From Santiago AriaS - If life gives you lemons, make LEMONADE
Mark Twains words: Sorrow can take care of itself, but to get true benefit of joy, you must share it :)
Jimi Hendrix said: "When the power of love overcomes the love of power, the world will know peace"
Meelis Anvelt: Õnn pole rahas, vaid inimestes, kellega seda kulutada :)

Thursday, April 16, 2009

Pisut veel veinidest




Tere jälle kõigile,
Olen olnud eemal internetist mõnda aega ja ega siin asumaadel seda kerge leida olegi. Igaljuhul minu veinitöösturi karjäär on hetkeks läbi ja ma olen mõnes mõttes selle üle päris õnnelik. Lõpus hakkas juba see töö veidi tüütüks muutuma, aga samas täna Halinale sain ma selle ka paremini selgeks, sest ta oli selle töö jaoks nagu loodud.
No igatahes tahaksin teilegi veidi veinitegemise tagamaadest rääkida, sest see oli ka üks põhjus miks ma viinamarju üldse korjama läksin. Esiteks viinamarjadest – neid korjatakse hommikutundidel, sest siis on nad värsked ja külmad ning peale korjamist lähevad nad kohe töötlusesse. Seetõttu kestiski meie töö tavaliselt kuni keskpäevani. Ma sain viinamarju ka maitsta, ehk kui sa oled maitsenud näiteks Cabarnet Sauvingnoni viinamarju, siis hiljem veini maitstes mäletad tõesti ka selle viinamarja maitset ja need on üsna sarnased. Meie korjasime valgetest viinamarjadest : Semillioni (neid oli hästi palju – suured valged viinamarjad ja hästi mahlased), seda veini tehakse valgetest kõige rohkem ning see on ka üks odavamaid. Korjasime ka Sauvingon Blanci ehk see on siis sama nagu Cabarnet Sauvingnon ainult et nad on valged. Viinamarjad olid sellised pisikesed ja kobarad olid palju väiksemad kui Semillionil. Punastest korjasime Shirazi ning ka Cabarnet Sauvingnon, mis näeb välja siis selline:

Kui meie oleme viinamarjad ära korjanud siis kogutakse need kõik suurde kasti kokku.


Üks hea korjaja peaks korjama päevas umbes tonni viinamarju (hea tõdeda, et ka mina jõudsin peaaegu selle numbrini - 97 oli vist minul lõpus maksimum). Igatahes need viinamarjad pannakse ühte suurde pressi ning sealt pressist läheb üks suur voolik väga suurtesse hoidlatesse. Hoidla alla pannakse suur kast ning vein lastakse päevas 3-4 korda läbi. See on käärimise protsess, kuidagi kiirendatud moel.

Teine variant on viinamarjad pannakse suurde hoidlasse, kus nad ise vaikselt käärivad ning lõpuks nad pressistakse. Peale pressimist pannakse vein vaatidesse. Vaadid on tammevaadid ning alati kasutatakse uusi vaate. Üks vaat maksab kusagil 10000 krooni ning sellel vaadil on väga oluline roll. Selle maitse kandub otse veinile edasi, ehk mida kauem see seisab seal vaadis, seda tugevam maitse on veinil. Veini vanus ei tähenda tegelikult, et mida vanem seda parem. Kõige olulisem on aasta ja mis aasta vein on hea? - seda peab lihtsalt teadma. Näiteks see piirkond kus meie olime : Margaret River, seal oli hea aasta 2004 ja 2007. Ehk näiteks 2002 aasta vein polnud hoopiski nii hea kui 2007 aasta oma. Hea aasta tähendab seda, et viinamarjad valmivad heas kliimas. Ehk kui päike paistab kogu aeg enam vähem samal temperatuuril ja päikesevalgus on pidev, siis viinamarjad valmivad kiiresti ning nad on mahlased ja küpsed. Kui vihma sajab pidevalt ning on suured temperatuuri kõikumised, siis viinamarjad on ei ole nii küpsed ja mahlased ja siis ei tule ka vein nii hea. Nii et vein pannakse siis vaadidesse seisma ning jäävad ootama on maitse täidlasemaks muutumist ja loomulikult ka kallimaks minemist.

Hiljem nad lihtsalt villitakse ja pannakse pudelitesse ja saadetakse poodidesse.



Me käisime oma kambaga ka veinituuril, ehk sõitsime läbi päris palju erinevaid viinamarja istandusi ning maitsesim nende häid veini. Siin osatakse ikka väga häid veine teha, kuigi prantslased proovisid meid selles ümber veenda. Eriti head olid valged Rieslingi veinid ning ka mõned late harvesti veinid. Kahjuks me ei ostnud ühtegi kaasa, aga selle eest saime me oma istandusest nii mõnegi pudeli ja seegi on üsna hea kvaliteet vein.
Nii, et kui lähete poodi vaadake, ehk jääb mõni austraalia vein teile ette, nagu näiteks Xanadu, Moss Brothers või mõni muu näiteks Hardys, mis on siin vist kõige kuulsam.
Ostke Reislingit ja late harvestit - need on kõige paremad. Ja mulle meeldis ka Semillion

Sunday, March 29, 2009

Happy times

No nii, tere kullakesed!
Tervisi talvisele Eestimaale, kus tuiskab lumi ja akna taga kiunub tuul. Siin on aega ajalt mõnus aga öööööööööööööd hakkavad juba külmaks minema. Öösel langeb temepratuur kusagil 9- 10 kraadini ja ega see ei ole sugugi soe, kui magada telgis. Nii et peab kõvasti kaissu tõmbama, et sooja saada, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Millest ma siis tahtsin rääkida, esiteks ikka kõige olulisemaist. Kõige olulisem on see, et Halina on nüüd minuga ja see on väga tore. Aeg lendab lennutiivul ja iga päev on väga tore ja päikeseline temaga. Halina on tulnud üsna õigel ajal. Pole liiga kuum ja liiga külm ka veel ei ole. Kusagil nädal aega on ta siin olnud ja minu arust tunneb ta end juba üsna koduselt ning naudib siinset elu ja olu. Siin on sellest elav näide:

Ja see on ka väga hes uudis, et nii Halina kui Mihkel (üks eestlane siin ehk sõber) said samuti samasse viinamarja istanudusse tööle kus meiegi. Plaan ongi selline, et kusagil kaks nädalat töötame siin veel ja siis liigume üles põhja poole umbes 1000 kilomeetrit. Seal on tunduvalt soojem ja samuti on seal väga ilus korallmeri lähedal, mida ma igatsen uurida ja puurida. Viimasel ajal tegelikult ei ole tööd väga palju olnud - umbes nädalas 1 või 2 päeva, mis jätab aega siis rannas vedelemiseks, tennise mängimiseks ja muudeks pudulojuse asjade jaoks nagu näiteks pikutamine, lugemine jne. Puhkus suure P tähega võiks öelda, aga tegelt see mõjub ka rahakotile üsna rängalt, aga mitte heale tujule, nii et no worries. Küll me hakkame saame.
Näiteks eile õnnestus mul veidi lisa raha teenida ja mõned tüübid pokkerilauas rahast lagedaks teha. Kuna neil oli ohtralt veini ja mul ei olnud, siis lõpuks olid nad kõik nii täis ja mina nii kaine, et see ei olnudki nii väga raske. Haa. Nii et täna on minul ohtralt veini aga ma olen õnneks nii tark, et ma täna seda mängu ise ei mängi.

Mis siis veel, ah jaaaaaaaaaaaa. Näiteks külastasime siin veidi eemal, kusagil 150 km eemal asuvat looduseparki, kus kasvasid väga pikad ja suured puud - 60 meetrised ja nende otsa oli võimalik ka ronida. Mida me ka loomulikult tegime. Algul tundus päris jube, aga tegelt oli lapsemäng. Üsna turvaline ja kodune värk. Siin üks pilt ka:


ja seal oli ka üks eestlane käinud, eestlased ikka jõuavad igale poole :)
(tee suuremaks kui silm ei seleta!)

Igatahes sealt ülevalt oli päris mõnus vaade ja väga suured ja võimsad puud kasvasid ikka seal pargis. Me Halinaga käisime veel pärast 10 kilomeetrise matkaraja läbi, teised olid liiga nõrgad ja ei tulnud kaasa, aga meil oli küll tore ja lõbus. Ja loomulikult oli veel seal lahedaid kakduusid terve park täis, kes kõik noolisid mingit head ja paremat külastajatelt, näiteks meie sõbra Mihkli õuna nad lihtsalt rebisid poole hammustamise pealt käest ära (haa -see oli tegelt naljakas )


Mihkel on see sama poiss siin pildil. Ta on pärit hiiumaalt ja viskab kogu aeg ikka hiidlaste kombel nalja ka, nii et on päris lõbus. Üks päev oli Mihklil töö juures selline lugu juhtunud, et üks prantslane tuli suurte ja üllatunud silmadega teiste juurde ja ütles :" Te ei usu, mis praegu juhtus! Ma pistsin ühe väikese kuivanud viinamarja suhu ja see maitses täpselt nagu rosin!" :) Kõik said pisut naerda ja väiksele prantslasele tehti selgeks, et kulla mees, kuivanud viinamari ongi rosin aga kujutage ette, et TE EI TEA SEDA! Siiras Avastus missugune.

Igatahes on meil siin üsna lõbus ja tore tegelikult. Nii et olge mõnusad sõbrad ja mu pere. Kirjutage ikka mulle, kuigi ma ise olen üsna vilets selles viimasel ajal aga ikka on väga südant soojendav teilt kirju saada.
Ciao bambiino,
Meelis
P.S. Soojad tervitused ka vanaemadele :)



Monday, March 16, 2009

Elu nagu loomajas :)

Hello,

Viimased 2 nädalat on lennanud päris kiiresti ja mõnusalt, nii et ei ole aega olnudki blogi uuendada, osaliselt selle pärast ka et siin on ikka päris mõnus vahel mitte midagi teha ja lihtsalt olla. Mihkel, üks eestlane kes siin on koos minuga ütles, et Eestis ei olnud kunagi sellist asja, aga siin käib aeg teistmoodi. Sa ei pane tähelegi kui päev õhtusse jõuab ja siis imestad kuidas see päev nii kiiresti läks! Nii see on tõesti.

Igatahes me elame nüüd (mina ja veel neli 3 eestlast - Mihkel, Marelle ja Madis) ühes karavanpargis, ehk kämpingus. Selline näeb see kaugelt välja -
Veidi punaset liiva ja veidi selline metsik place. Algul mulle tundus, et siin ma kyll eriti olla ei taha, aga nüüd ma olen väga ära harjunud ja mulle meeldib siin väga. Mis siin siis head on. No esiteks tennis, siin on väga hea tenniseväljak ja see on tasuta. Samuti reketid ja muu varustus, nii et iga päev leiab aset üks verine tennisematš eestlase vahel ja ma olen ka paar korda võitnud - haa võimas värk. Teiseks on siin ka korvpalli plats ja kossuplats. Sööki saame teha välisköögis, mis on kogu aeg lahti ja korraliku barbequegrilli ning gaasipliitidega. Nii et süüa saab korralikult ja viimasel ajal olen ma proovinud paar kilo juurde võtta. Portsud on päris korralikud. Aga kilosid pole veel eriti juurde tulnud. Böö, aga kyll nad tulevad.
Mis siis veel, aaaaaaaaa loomaaed. See on põhiline ja päris äge. Siin on igast loomi igal pool ja vahel on tunne, et elad tõesti loomaajas. Näiteks, kuukabarrad on siin su suured sõbrad iga kord kui sa laua taha istud. Nad istuvad konkreetselt suht poole meetri kaugusele ja passivad iga su suutäit. Võid mõelda, et Eestis on varblased sellised väiksed vargapoisid, heh, need tüübid siin ikka teisest puust. Näiteks 10 minutit tagasi proovis üks kuukabarra ühe hollandlase taldrikust poole kilose lihatükiga minema lennata, aga õnneks viimasel hetkel saadi ikka veel otsast kinni. Nii et vahet pole kui suur tükk või mis asi, kohe kui jätad oma toidu valveta on see läinud.
Siuksed tüübid siis -
Kõige ägedemad on siiski opossumid, kes ilumvad välja kusagil 10 ajal. Samuti nagu enamik loomi ei karda nemadki inimest ja suht rõõmsalt tulevad su näpu vahelt saia nosima. Hästi pehme karv on neil ja nad on üldse sellised suht lõbusad ja naljakad tüübid. Eile näitkes söötsime ühte vannitubade juures, kus üks tüüp hoidis tagajalgadega kusagilt maja katuseäärelt kinni ja siis rippus nii eluohtlikult ja oma väikeste kätega võttis rõõmsalt vastu kõike mis talle pakuti. Ja talle ikka mahtus oma jagu kõhtu. Magusat neile anda siiski ei saa, kuid saia ja mingeid puuvilju ja sellised asju kyll. Ühe tüübiga sain ka suhelda lähemalt
Aga mudu näevad välja umbes täpselt sellised:
Päris armsad tüübid. Heh

Aga see pole veel kõik. Loomulikult on siin esindatud ka Austraalia peamised loomad ehk känguruud ja väiksed ruud ehk Joeyd. Hoiatus märgid on üleval ja seda põhjusega. sest

pabulaid on igal pool täis ja kui ette ei vaata siis astud kindlasti mõne sisse!

Aga jah neid siin ikka on igal õhtul igal pool ja näksivad vaikselt muru. Sellised rahulikud tüübid, aga hüppavad kyll ikka väga kiiresti ja väga kõrgele. Näiteks siin on üks kes minu telgi juures kogu aeg chillib.
Aga ega need tüübid on ka sellised väiksed pätid. Näiteks üks päev oli nii, et nende eestlaste paari telgi ääres olid mingid küpsised ja mingid snäksid. Öösel igatahes söödi kogu kraam ära nii et purugi polnud alles. Nii et chillid tüübid aga väga lähedale ma pole julgenud minnagi.

Peale nende ilusate loomade on siin lähedal ka väga mõnus rand, kus me ka iga päev ikka tunnikese vedeleme. Vesi on mõnusalt soe ja läbipaistev nagu kusagil pildi peal. Vahepealt tunnen tõesti, et lihtsalt võrratu puhkus ja ma naudin siinset elu ikka iga päevaga rohkem. Elu on ilus ütleme nii. Nii et tulge külla - haaaaaaaaaaaaaa. Olge tublid

Wednesday, March 4, 2009

Töö ja elu

Hello hello,
või siis g'd day mate nagu siin öeldakse!

Olen juba teist nädalat tööl viinamarja istanduses. Koha nimi kus ma töötan on Femroy Estate ja see on päris mõnus istandus kus töödata. Ma lisan siia ühe pildi ka sellest kohast:


Kokku töötab meid selles istanduses umbes 20 inimest. Minu tiimis on 4 inimest, ehk mina, kaks eestlast Madis ja Marelle (sain nendega juhuslikult kokku Margaret Riveris) ja veel üks prantslane - Graig.


Töö algab istanduses kell 7, ehk siis üles tõusma pean ma iga päev kell 5:3o. See polegi nii hirmus kui näiteks Eestis see võib tunduda. Siin käivad need asjad teistmoodi. Hommikud on siin väga külmad ja pimedad. Nii et kui me tööle sõidame, siis päike alles hakkab tõusma ja loodus tärkab. Päikesetõusu ajal on kängurud ka ikka õige aktiivsed ning olen isegi paari tee ääres nii hüppevalmis näinud, kuid siiamaani on kõik õnneks läinud ja pole ühelegi otsa sõitnud. Igatahes me jõuame kusagil 7 kohale viinamarja istandusse. Seda juhib üks naine, kes on väga tore. Tal on ka kaks koera, sellised lahed. Üks on kurt ja teine pime :) Aga mõlema lemmiksöögiks tundub olevat kasutatud viinamarjadest läbiimubnud kummikindad, sest kui sa need kusagile lohakile jätad on paukad kohe platsis ja kugistavad need alla. Siin üks pilt ka:

Töö ei ole väga raske, kuid jalad ja selg saavad ikka päris palju pinget ja vahel jäävad ikka kangeks. Mul see asi kuidagi nii lihtsalt ei lähe ka nagu mõnel teisel. Ma olen kogu grupist üks aeglasemaid, vähemalt siiamaani olin. Ma algul proovisin olla korralik ja kõik viinamarjad ära korjata ning teha kvaliteetset tööd, aga ma olin liiga aeglane. Selle ajaga mis mina korjasin korjas mõni 2x rohkem, nii et ma loobusin olla korralik ja pani põhi rõhu kiirusele. Siis tulid enam vähem tulemused. Aga ikkagi pean veel pingutama et teiste tempos püsida.
Üldiselt on päevaplaan selline, et 3 tundi tööd, siis saame puhkust ning sooje saiu ning teed või kohvi. Pool tundi on paus ja siis jälle kusagil 3 tundi tööd. Viinamarju peab korjama hommikupoole, sest siis on nad külmad ja kuidagi värsked ja nad pannakse kohe kusagile pressi alla peale korjamist ja pesu. Nii et kusagil 1 paiku päeval me tavaliselt lõpetame.
Palka makstakse kusagil 18 doltsi tunnis või kui korjad kiiresti siis saad rohkem. Igatahes kusagil 100 doltsi päevas tuleb. Aga hetkel me iga päev ei tööta nii et ega seda raha siis kerge teenida pole. Päris paljud on ilma tööta ning on üsna raske kusagile viinamarja istandussegi kohta saada. Mul tuli veel üks eestlane hostelisse minu tuppa lambist ning loodab ka kohta saada kusagile. Aga tal on ka üsna roosiline ettekujutus sellest elust siin. Varsti ehk saab aru, et ega elu siingi lill pole. Loodan, et ta siiski saab tööd järgmine nädal.

Eestlastest veel niipalju, et vahepeal oli siin Vabariigi aastapäev ja ega meiegi siin pidasime väikest pidu. Meid oli kokku neli eestlast - Mina, Madis, Marelle ning Mirjam. Otsustasime pidada väikse pikniku või siis istumise karavan pargis, kus mina ning Madis ja Marelle ööbisid. Seal oli selline mõnus istumiskoht. Mul oli veel säästud üks Viru Valge ning poest leidsime isegi heeringat ja hapukoort. Nii et pidulaud oli kaetud, kutsusime ka paar teist külalist hostelist ning lasime ka veidi eesti mussi. Siin on üks pilt, kus Carlos (must) joob viru valget mille sisse on pandud suitsujuustu riba. Ta arvas, et nii on eriti hea. Õpetasin teistele kuda parmupilli mängida ning näitasin ka paari eesti pilti jne. Igatahes väga lõbus oli aga lõbu lõppes sellega et meid visati sealt karavan pargist lihtsalt välja. Põhimõtteliselt selle pärast, et kutsumata külalisi ei tohi olla ja me ei teadanud neile, et meile mõned tulevad. Sain siiki seal öö ära magada, kuid järgmisest päevast olin välja visatud ning nädala raha mis ma neile ööbimise eest maksin, otsustasin nad ka endile jätta, kuna olin rikkunud korda. Me muidugi vaidlesime nendega päris pikalt jne, kuni lõpuks tuli politsei ja asja kuidagi ikka pisut meie kasuks otsustas. Me ei räusan end teinud mingeid lollusi. Lihtsalt sõime ja olime. Aga mis seal ikka. Siin on omad asjad ja oma kord. Igatahes oli päris huvitav pidu.


Hetkel elan ma hostelis, mis asub ookeani ääres ja siin on päris kena. Siin on surfamiseks ideaalsed tingimused, kuid mul ei ole seda siiani õnnestunud teha. Ehk järgmine nädal ma loodan. Proovin ka korterit leida, ehk tuba korteris, sest see on kõige odavam. Aga millegi pärast on eelistatud tüdrukud ja seda enamasti, nii et mul ei ole veel midagi õnnestunud leida.

Ilmad on siin muidu päris vahelduvad. Vahepeal tundus, et ongi ainult ilusad ilmad, kuid nüüd vahepeal oli ikka sellist välku ja müristamist nagu ma pole enne näinud. Päris külm on siin ka ikka mõnipäev - umbes nii 17 ja 18 kraadi. Nii et nagu eesti suvi :)

Igtahes olge musid ja tublid! Ma siin vaikselt rügan ja ootan oma kallimat :)

P.S: Vahepeal olin kusagil metsas peol ja selline wc oli

Thursday, February 19, 2009

Margaret River

Tere kõik see pere!
Nagu arvata võib olen ma nüüd Margaret Riveris. Margaret River ise on selline mõnus väike linnake, kusagil 5000 püsielanikku. Siin on üks peatänav kus asuvad kõik baarid, poed, hostelid jne. Nii, et kui päeval käia siis tundub, et siin on inimesi küll palju rohkem kui numbrist võiks arvata. Kliima on siin hea. Selline mõnus. Päeval kusagil 25-30 kraadi ja õhtul on veidi külmem, nii et peab ikka pikad püksid jalga panema. Aga mulle sobib, see on rohkem nagu Eesti suvi. Perthis oli 40 kraadi, see oli ikka pisut liiast.
Margaret River - http://www.margaretriver.com/pages.asp?code=500

Margaret River on tuntud kahe asja pärast eelkõige :
Esimene asi on veinid. See on põhjus miks paljud seda kohta külastavad. Siin on fantastilisi veine ja kohti kus neid maista. Ainuüksi ühe tee peal, mida mööda meie sõitsime oli juba kusagil 30 veiniistandust mida külastada. Loomulikult me ka külastasime mõningaid ja tõesti esmaklassilisi veine pakutakse.
Ma arvan, et veiniistanduses tööl olles saan ma ehk mõnegi pudeli ka
koju degusteerimiseks sebida. Eks näis.

Teine asi, mille pärasat Margaret River tuntud on on surfikohad. Siin leidub oivalisi randu, suurepäraste lainetega. Neid on siin päris palju ja ka surfareid on siin päris palju. Näiteks on täiesti normaalne et 65 aastane memm surfib.
Te ei usu mind, checkige seda pilti siis:



Jah, mu eluke siin ei ole üldse paha. Algul ma saabusin siia kahe rootslasega,
Tobiase ja Thomasega. Tobias on jutukam aga Thomas on täiesti vait enamus ajast. Perthist siiasõit kulges peaaegu vaikuses, sest püüe mingitki juttu alustada lõppes tavaliselt lihtsalt ühe silbise vastusega - yes or no. Nii et rootslased on veel endassetõmbunumad kui eestlased. See selleks. Hoopis parem uudis on see, et ma leidsin siit paar eestlast. Õigemini 3 tk. Nende nimed on Matu, Marelle ja Mirjam.
Nad on kusagil siin kuu aega olnud ja leidsid alles nüüd tööd. Igatahes on päris tore eestlastega ka juttu ajada ja Eesti toitu teha ning Eesti nalja. Nii et ma ei ole päris üksi sellel kaugel maal. Eestlased hoivad ikka kokku.

Tööst - hakkan järgmine nädal esmaspäevast tööle viinamarja istanduses ning põhitööks hakkab olema viinamarjade korjamine. Nagu ma aru saan on see nagu sõstarde korjaminegi ainult et oksad ja marjad on suuremad. Põhimõtteliselt ei midagi üle jõu käivat.
Elan hetkel karavan pargis telgis, kuid järgmisest nädalast saan arvatavasti mingisse korterisse. Kus mul saab olema oma tuba ja kus on vast kõige mõistlikum elada - hinna poolest ka.

Nädal aega olen siin Margaret Riveris olnud ja mulle meeldib siin eelkõige ka siinse looduse poolest. Siin on mõnusalt roheline ja vaheldusrikas. Õhtul on põllud täis känguruid ja päeval lendavad pargis ringi suured rohelised papagoid.
Mul õnnestus näha ka kukabarrat või kuidas seda eesti keeles kirjutatakse, ma ei tea.
Aga väga ilus lind ja inimest ei paista ta kartvat, kuna poole meetri kauguselt
ta ära ei lennanud. Siin ta on:


Margaret Riverist veidi eemal on 4-5 suurt koobast, mis on väga vanad ja suured.
Külastasime ühte neist - galgadrupi koobast. See läks kuni 30 m sügavusele ja see oli
päris lõbus ja huvitav. Valgust ei olnud nii et pidime kasutama taskulampe.
Paar pilti ka:


















Ja kõige lõpuks ka üks päikeseloojangu pilt sest ka need on siin väga ilusad. Ma kuulsin, et kõige ilusamad päikeseloojangud pidid olema kusagil kõrbes, sest siis pidid nii maa kui ka
taevas olema ühesugused tumepunased, nii et ei saa enam aru, kus on taevas ja kust algab maa. Aga olge tublid ja mõnusad!

Thursday, February 12, 2009

Elust ja olust Austraalias.

Ma olen olnud nüüdseks austraalias 2 nädalat ja võin teile pisut jutustada, mis mulje mulle sellest punasest maast on jäänud.

Kõigepealt inimestest - Perthi linnas on väga palju inimesi sissetulnud, nii et tänaval kõndides tekkib küsimus - kus on austraallased? Õige vastus on - nad on tööl! Enamik keda päevasel ajal kohtab on ikka turistid või backpackersid. Hästi palju on aasiast inimesi aga väga palju ka Euroopast. Näiteks hostelis on enamus inglased,sakslased, prantslased kuid oli ka paar soomlast ja rootslast. Nii et segasummasuvila :)
Austraallasi ikka kohtab ka ja nad on väga sõbralikud inimesed. Toon ühe lihtsa näite:Paar päeva tagasi tahtsin minna paari autokauplusesse, mida siin on jalaga segada muide ja selleks ma pidin bussiga sõitma veidi kaugemala. Bussijuht, kes oli austraallane, küsis kuhu ma tahan minna ja teada saades, et autot otsima, seletas ta pool teed kuhu minna, mida vaadata jne. Viskas kogu aeg kildu vahele ja pani segast ka vahepeal. Igatahes Eestis sellist asja nagu ei kohta, et bussijuht sind niimoodi aitab. Samasugust teenindus kohtab igal pool ja see on tore. Inimesed teevad tihti kõik mis nende võimuses ja seda suure rõõmu ja positiivse suhtumisega.

Siin kohtab ka algul pisut kentsakaid asju, näiteks selline lihtne asi nagu alkoholipood. See on nagupesula või töökoda, kuhu sa sõidad sisse autoga, palud ühel tüübil õllekastid autosse laduda ja siis sõidad minema. Naljakas pisut, pistad pea aknast välja, karjud õlut ja siis sõidad rahuloleva näoga minema.


Öösel on kõik siin väga vaikne ja rahulik. Tänavad on tühjad ja inimesi vähe. Olen õhtuti linnas ka paari aborigeeniga rääkinud, kuid siiani nad pole mulle suuremat muljet jätnud. Enamik ei taha tööl käia ning proovivad lihtsalt riigi rahakoti peal elada. Peale mõningat jutuajamist tundus, et nad ei ole kõige paremad kellega koos hängida. Nad ei ole minu meelest päris normaalsed. Neile meeldib näiteks karjuda vahepeal hästi kõvasti. Neil on teistest üsna suva. Nii et kui nad vahepeal ka ropendavad (ja seda üsna osavalt) karjudes, siis tundub, et me ei suhtle vist samal laiuskraadil.

Austraallased vihkavad kõik poliitikuid ja mõnitavad neid üsna mõnuga. Pollies on poliitikute hüüdnimi. Neile meeldib ka kõiki sõnu lühendada ja panna siis sinna mingi mõnus lõpp. Näiteks breakfast on brekky ja Australia on Oz jne. Vahepeal on raske aru saada mida nad räägivad,
aga eks harjub.

Päevad on siis kõik väga päikesepaistelised ja vihma pole veel kordagi tulnud. Nendel päevadel, kui tuult ei ole on tõesti väga raske. Kolm tundi väljas ja siis on võhm suht otsas ka. Lihtsalt pead
kusagile varju saama ja midagi külma jooma. Tihti on selleks muidugi õlu ja seda juuakse siin tõesti tonnide kaupa. Palju juuakse ka Austraalia veini, mis on tõesti hea ja odav. Mulle tundub, et seda saan ma ka ise lähiajal üsna palju proovida. Nimelt ma suundun Margaret Riverisse, mis asub all lõunas Austraalia nurgas. Seal on üks suuremaid viinamarjaistandusi siinkandis ning loodetavasti leian ma seal tööd. Kavatsen olla seal kusagil kuu aega ning mõnusalt ka aega veeta. See kant on tuntud ka kui surfiparadiis ning lained on seal väga suured. Kavatsen kindlasti võtta surfikursuse ning selle asjaga pisut tegeleda. Kõik tingimused on ideaalsed. http://www.surfpoint.com.au/

Selleks et sinna saada tuli mul osta ka auto. See ei olnudki nii lihtne kui algul tundus. Ma otsisin Ford Falconit, mis on siin kõige levinum auto. Sellist family stationit, ehk pick-upi kuhu mahub päris palju asju. Ma vaatasin mõnda, kuid need tegelikult mis on ikka head ja odavad ostetakse lihtsalt kohe ära. Ma helistasin kusagile 5-6, kuid kõik müüdud. Vaatasin ka mõnda, kuid sellist väga korralikku ei leidnud. Nii, et lõpuks maandusin ikka selle otsa, mille peale ma kodus mõtlesin. Ostisin endale Holden Kangaroo, mis on jeep ja selline pisut vanem, kuid see eest päris heas korras. Omanikud olid iirlased, kuid selline vaikne paar ja tundus, et nad on seda autot üsna hästi hoidnud. Lasin teha ka põhjaliku läbivaatuse ja tulemused olid üsna head. Paar väikeviga, ehk kojamehed ja paar pirni. Muidu tipp topp. Autoga tuli kaasa ka korralik matkavarustus, nii et selle pärast ma enam muretsema ei pea. Siin on palju mõnusaid rahvusparke, kus on lihtne ja odav ööbida. Nii et ma astun siis homme vasakpoolsesse liiklusesse, mis on minu jaoks
päris keeruline. Kõik käib vasakule parema asemele ja vanad harjumused ei taha nii kergesti ikka kaduda. Nii, et ma selle väikse vahemaa, mis ma sõitnud olen, läbisin ma ikka vales reas :)
No worries, saab hakkama.
Auto ka:


Eile õhtul jalutasin pargis ja päris ilus oli. JA MIS PEAMINE - UFO. Seda ei näe igapäev!




Õhtuti nad niisutavad parki ja oli selline päris kena vaatepilt ja mõnus. Ma ei saa kuidagi üle nendest puudest mis siin kasvavad. Need on lihtsalt väga suured ja vanad. Ronisin ka ühe otsa ja tõesti, Eestist selliseid puid ei leia. Võimsad!!!


















Nii, et järgmine kuu ma siin töötan päeval viinamarjaistanduses ning õhtuti liuglen lauaga mööda laineid!
Ma arvan, et see saab tore olema!

Tervisi kõigile ja tulge külla :)

Saturday, February 7, 2009

Esimene nädal

Minu esimene nädal.

No nii, aeg ikka lendab päris kiiresti siin, eriti kui sul ei olegi otseselt mingeid plaane.
Aga huvitav on olnud. Olen end siin hostelis üsna mugavalt sisse seadnud ja tean juba
kus midagi on, kus on poed, kuda linna saab jne. Nii, et selles suhtes enam pikalt mõtlema ei
pea. Mis ma siis olen nädal aega teinud:
Nädala alguses otsustasin sommidega randa minna ja vaadata kuda siis üks ilus Austraalia
rand välja näeb. Otsin päikesekreemi ning võtsin tekikese kaasa. Koha nimi oli Cottensloe või
midagi peaaegu sellist. Igatahes oli see päris ilus rand. Pilt ka selle kohta all pool.


Igatahes kreemitasin end mis ma kreemitasin põlesin ikka ära mõne koha pealt. Lihtsalt ma ei osanud end kreemitada igalt poolt kus vaja. Nt sa peab määrima seda kreemi üle
pea igale poole, muidu lihtsalt paar väikest kohta juuste piiril ei saa seda kaitset ja see põleb lihtsalt kohe ära. Samuti mulle tundus, et mu jala otsad on liivased ja sinna
lihtsalt ei saa kreemi panna, sest kuda sa liiva peale seda kreemi paned. Aga eiiiiiiiiii, kohe põlevad ära. Muidugi jäi mul veel paar kohta nii et lõpuks ma põlesin kudagi eriti nõmedalt triipude ja laikudena ära. Pole eriti mõnus see tunne. See selleks, hetkel ma juba oskan sellega arvestada ja kreemitan end korralikult igalt poolt kus vaja. Rand iseenest oli selline hea ja mõnus, seal oli isegi sellised rohuga kaetud alad, kus sa ei saanud liivaseks ja oli päris
mõnus puhata. Järgnevad kaks päeva ma olin hostelis enamus ajas varjus ja libistasin õlut. Õlu maisteb siin eriti hästi, kuna on tõesti palav ja siin on pudelid kõik väiksed - sellised 0,3 või nii ja neid läheb tõesti päris palju.

Midagi kasulikku suutsin ma ka siiski ära teha. Nimelt avasin pangas omale konto, sebisin endale viisa kleebise ning tegin avalduse tax file numberi jaoks, ehk see on vajalik selleks et üldse tööd teha. Siis sa saad oma maksud makstud jne. Nüüd ma tegelt ootangi selle nr järgi ja kui
ma selle kätte saan, siis ma saan tööle asuda. Seda ma kavatsengi järgmine nädal teha.


Selle nädala kõrghetk oli siis neljapäev. Külastasin Rottnest islandit, ehk ühte saart, mis asub Perthi linnast kusagil 30 km kaugusel. Nimi Rottnest island tuleneb sellest, et kui esmakordselt Hollandlased saabusid sellele saarele, nägi kapten selliseid roti taolisi väikseid olendeid ja neid oli väga palju. Nii ta panigi saarele nimi rottnest ehk eesti keeles rotipesa. Tegelikult on nende väiksest loomaksete nimi quakkas ja nad on ka kukkurloomad. Nad on päris uudishimulikult ja inimsest ei karda. Mul õnnestus ja neid kohata. Üks proovis mu kotti ronida :) Selle peale pakksin neile pisut saaremaa leiba, mis mul veel kotis oli. Tundus et neile istus see päris hästi, sest nad läksid omavahel lõpuks isegi kaklema. Siin siis üks pilt ka sellest quakkast, kes parajasti saaremaa leiba mugib!


Saarelt ma muidu rentisin ratta ning cruisisin mööda
saart ringi. See on kõige parem viis seda saart näha. Ja tõesti, ma nägin väga palju kauneid lahe soppe
imeiluste randade ning vaadetega. Need olid nagu postkaardilt välja lõigatud. Ma sain kaasa ka snorgeldamisvarustuse ning loomulikult lasin selle ka käiku.
Minu jaoks esmakordne kogemus. Peale paari katset veidi sügavamale minna, sain ma aru et see ei õnnestu. Kohe on kopsud soolast vett täis ja peab veidi aega hinge tõmbama enne kui saab uuesti proovida. Igatahes sain ma asja päris kiiresti käppa ja tõesti - MIS KALAD! Igal pool ujub 10 imeilusat ja värvilist suurt kala lihtsalt nina eest mööda.
Väga palju koralle polnud kui mõned siiski ja ma ei tahtnud tükk aega veest välja tulla, lihtsalt nii võrratult ilus on veealune maailm. FANTASTLINE! Ma ei kujuta ette, mis siis veel saab kui päris sukelduda kunagi õnnestub. Ma vist jäängi sinna vee alla, kuni viimase sekundini.
Ma lisan siia ühe pildi ka mõnest kohast sellelt saarelt.



Kuigi ma olin sellel saarel üleni riides õnnestus mul nina ja nägu ikka ära põletada kuidagi, nii et nüüd ma olen hosteli rahva arvates nagu mingi vampiir, kes käib verd imemas. Eks nad saavad tegelt aru ja viskavad veidi nalja, kuid asi pole õnneks ka väga hull. Täna ma tunnen end juba pisut paremini ka, ning see põletus väheneb päris jõudsalt. Aloe vera on võlusõna.

Eile ehk reedel oli meil barbecue botaanika ajas ja sain lõpuks üle tüki aja end ääreni liha ja salatit täis õgida. Päris hea oli. Botaanika ajast on samas ka kõige parem vaade linnale ning öösel tundub see eriti ilus. Kahjuks pilti ei ole lisada.

Täna ehk laupäeval käisin ma ühe austraalia pässiga mägedes matkamas. Ma kohtasin teda eile pargis hosteli lähedal, kus ma varjus lesisin ja niisama aega viitsin.
Väga lahe päss oli ning ta ütles, et kuna tal on niipalju vaba aega, siis ta hea meelega võtab mu kaasa ja näitab siin mõnda rahvusparki. Seda me täna ka tegime ning me käisime John Forrest national parkis. Kevadel on see imeilus, sest siis jookseb sealt ilus jõgi läbi koos suure ilusa kosega. Kõndisime veidi punasest mäest üles, kivide ja torkivate põõsaste vahelt, kuni jõudsime kõrgele mäe otsa. Väga ilusad vaated jällegi avanesid mu silmadele. Nägin ka esimest korda kängurut, kes hüppas rõõmsalt ringi. Üldiselt oli mõnus päev värskes õhus. Kusagil kolm tundi kolasime seal võpsis ringi ning lõpuks jõudsime ka ühe suure tammini, mis aeg ajalt pidi ikkagi üle ujutama. Väga lahe oli kokkuvõttes. Nägin esimest korda seda õiget Austraalia metsa ehk bushi. Sest selliseid puid nagu eestis tõesti ei ole. On nt black boyd - ehk mustad poisid, mis kasvavad tuhandeid aastaid ning ei kasva eriti suureks. Samas kui toimub põleng, siis nad ei põle ära vaid kasvavad vaikselt edasi. Samas nende koor on selline süsimust ning nende sisu on selline kergelt õline ning neid kasutatakse tule tegemiseks. Samamoodi nagu me kasutame kase tohtu.

Paar pilti ka siis sellest puust ning üldse sellest pargist.

Nii et järgmise
nädalani
sõbrad!