wwoofimas

No nii no nii kallid eestimaalased. Kas lehed kolletuvad ja sügise värviline vaip teeb meele heaks või hoopis heitlik ilm ajab karvad turri. Minu jaoks on see hetkel veel väga kaugel, sest siin on iga päev sama - palav või väga palav. Kaks varianti, rohkem pole. Me oleme sattunud niimoodi liikuma, et põgeneme kogu aeg vihma eest. Seetõttu olen ma viimase poole aasta jooksul vast 3 korda vihma tundnud või ehk 4. Nii et see pidev pilvine ja hall ilm, mis Eestis päevast päeva mu meelt muserdas on nüüdseks minu meelest pühitud ja kusjuures mulle hullult meeldib see. Kui juhtub mõni päev et korraks on pilvine, siis on küll hea ja jahe, aga päike on ikka mõnus. Näiteks täna oli 34-35 kraadi sooja. Selline väga soe õhk ja kuum päike. Tegime tööd - korjasime lehti kokku ja panime siis puude alla, et takistada umbrohu kasvu veidi. Ah et kus ma tööl olen, tegelikult ma ei olegi tööl. Olen hoopis wwoofimas, ehk siis teen tasuta tööd ja vastutasuks selle eest saan ma tasuta ööbida ja tasuta süüa. Lisaks näidatakse kohalike vaatamisväärusi ja muidu poputatakse. Oleme hetke seisuga ikka veel Queenslandis ja täpsemalt Maryfarmis. Siin on päris palju farme ümbruskonnas ja täiesti teistsugune elu ikka kui kusagil linnades või linnade ümbruses. Võiks öelda, et see on selline outback ehk maakolgas ja elame hetkel maainimeste juures ehk vanade põlikate juures. Ei ei mitte abode juures vaid ikka valgete vana kooli farmerite juures. Nad on umbes 50 aastased ja neil on 3 last, kes kõik on juba kodust jalga lasknud. Mehe nimi on Neil ja naise nimi Debbie. Põhi elatusallikas on selline mitte väga suur mangopuude salu. Nad saavad kusagil 40 tonni mangosid aastas, ehk päris palju tegelt. Muidu on neil selline väga ökomajandus. Elavad nad lahtises majas, ehk selline pooleldi ilma seinteta ehitis, millel plekist katus ja veidi puid ka.

selline eluase siis - külma pole vaja karta

Ilgal pool kuhu sa ka ei lähe ega vaata on mootorid. Mees on vana kooli mehaanik ja teinud siin kõvasti tööd. Vesi tuleb väikesest allikast, kus on pump. Sealt läheb osa vett suurde tünni, kus toimub puhastus. Siis veel üks mootor ja vesi tuleb majja. Üks mootor on veidi kaugemal (enamasti on kõik automootorid, mis on tasuta saadud), mis töötab selle jaoks, et aed ja mangopuud saaks kastetud. On ka üks väike kuur, kus tüübid teevad seepi. Seal on ka dušš, kust tuleb ka sooja vett. Sooja vett saab siis kui nad kütavad ühte ahju ja ahju kõrval on suur kinnine tünn. Siis on ütleme kaheks päevaks sooja vett, et dušši all käia. Elekter tuleb kahte moodi. Esiteks on neil 3 päikesepaneeli. Teiseks on neil üks mootor, mis on ühendatud generaatori ja veel mingi asjaga. Elektrit kasutatakse ainult õhtul mõni tund, et oleks valgust veidi jne. Kõik need mootorid on diiselmootorid ja need kõik töötavad toiduõli peal. Ehk nad saavad kasutatud toiduõli ümberkondsetest linnadest (igasugused kiirsöögikohad jne). Üks kord kuus või 2 käivad nad ja teevad tiiru ning korjavad õli. See õli puhastatakse ehk filtreeritakse läbi teksapükste. Siis läheb see kasutusse - nende auto sõidab sellega, kõik need mootorid töötavad sellega. Ja selle õli saavad nad tasuta. Ehk siis, vesi on tasuta, elekter on tasuta, bensiin on tasuta. Vaja on vaid veidi raha, et osta süüa. Väga palju asju kasvab neil ka ajas. Peale selle käib neil väga palju woofijaid, kes teevad ära väga palju tööd. Ehk siis nad ise ei pea väga palju tegema, rohkem asjadel silma peal hoidma. Tüübid teevad ise kodus ka päris palju asju nagu näiteks leiba, mis ei ole must leib, aga ometigi maitses see soojalt ikka väga hea.

nii valmib leib

Niel teeb veel õlut, mis peale laagerdumist pannakse pudelisse ja kork läheb ka peale. Seda ma sain kohe esimesel päeval ka ise teha. Siis läheb külmkappi ja täpselt nagu poe õlu. Ainult 10 korda odavam.

60 aastat vana traktor - töötab

Mis me siis siin oleme teinud. Oleme olnud siin ühe nädala ja selle ajaga oleme pidanud - puhastama mango puu alused okstest ja toigastest. Siis muruniidukitega niitma ära mangopuu alt ja ümbert, et kui korjamise aeg tuleb, mis on varsti, siis oleks mugav korjata.

muruniidukiga mangopuude all

Lõhkuma puid, puhastama väikest basseini, umbrohtu korjama terve hunniku, kaevama allika auku suuremaks. Viimase puhul oli see, et ojake ehk allikas kuivas ära kuidagi. Nii siis tuli üks päev mööta sellega, et kaevasime suure suure augu ja siis tuli palju palju vett. Haa.

mina mõrvarliku kirvega :)

viimasel päeval pidime ingverit kiskuma ja puhastama

Mis me siin vahepeal oleme teinud. No meid ikka päris paljudesse kohtadesse viidud, kuhu ise ei eksiks ära mitte kuidagi. Kõik teed on 4WD teed, ehk ainult neliveoliste autodele mõeldud. Oleme saanud käia vihmametsas, väikeste waterfallide juures,

vihmametsas

kose all

käisime ühel teisel farmeril külas, kel oli palju linde ja suur siga, kes kooris mandariine. Oleme näinud ussi (ühte surnut), Halina nägi ühte aias ja siis nägime ühte kui me ujumas käisime. See uss ujus ka vees.

uss uss

väike kiilipoiss

Ämblike -hästi suuri ja väikeseid. Peremeest hammustas üks päris suur ämblik - barking spider. Ta näitas pilti ka. Päris karvane ja suur. Mürgine ka. Muidu on nad elanud siin ligi 30 aastat, lahtise köögi ja sissekäiguga. Ei ole neid ükski madu rünnanud või sisse roomanud. Nii et pole vaja neid karta. Neid on siin küll, aga Austraalias sureb maohammustuse või ämblikuhammustuse kätte võibolla paar inimest aastas. Mujal riikides on see näitaja tavaliselt palju suurem. Nii et kui sa isegi näed madu, siis hammustamine saamine, on üsna ebatõenäoline aga ma ikka veidi kardan neid madusid. Siin ühel naabril oli väga pikk aega üks suur püüton istunud kusagil kapi peal. Ise sinna roninud ja tüüpidel oli üsna suva, kuni üks päev tuli see tüüp sealt alla ja hammustas väiksest last jalast. Siis oli paanika, aga kiiresti haiglasse minek, aga tegelikult püütoni hammusutus on kahjutu. See ei tapa üldse, lihtsalt veidi valus. Nii et kuid teid püüton hammustab, paanikat pole vaja. Te ei sure. Üsna vastikud on ka rohelised sipelgad, kes hammustavad päris valusasti. Neid on siin igal pool. On ka igasuguseid konnasid, rohelisi ja kärnkonni.

üks roheline konn - oleks peaaegu niidukiga alla ajanud

Kärnkonnade vastu on siin kampaania. Ehk too kõik kärnkonnad meie juurde, ma tapame nad valutult. Kärnkonni on siin liiga palju ja nad teevad paljudele farmeritele suurt kahju. Nad on nii suured, et on võimelised isegi krokodilli ära sööma kambakesi. Nii et nalja pole. Seetõttu on tehtud inimlik kampaania - too kärnkonnad meile ja meie tapame nad valutult. Ühes linnas oli neid eriti palju ja nad olid ikka eriti suured.

sajajalgne - hammustab valusasti

Kui tulla Austraaliasse ja sul on juba mingi raha olemas, siis woofimine on küll üks päris mõnus asi. Raha palju ei kulu, kuid sellist kohaliku elu ja eluolu näeb küll päris lähedalt. Kohtab palju toredaid inimesi ja loomi ja ka linde ja usse ja ämblike. Heh heh, viimaseid küll mitte eriti tihti.

Kakaduu rahvuspark

Hellõu,

Mis meil siin veel siis vahepeal on juhtunud. Sest tegelikult me oleme siin vahepeal kuu aega ringi trippinud. No alustame siis sellest, kui me Balilt tagasi tulime. Kõrvaga on nüüd kõik ok. Kartsin veidi lennata, sest kõrv oli veidi blokkis ja siis ei ole lendamine kõige mõistlikum, aga õnneks läks kõik hästi. Kõrv nüüdseks korras. Maandusime Darwinis. Saime tagasi oma auto, millest oli kadunud nii mobiiltelefon kui gps seade. Ehk nüüd me peame hakkama saama ilma nendeta. Sõitsime sealt Darwinist minema, sest otsustime, et idakaldal on tööd veidi lihtsam leida. Läbisime oma teekonnal Kakaduu rahvuspargi. Me jõudsime kohale suht öösel ja leidsime ühe öko laagriplatsi, mis oli enam vähem tasuta, vähemalt meile :) Lisaks oli seal miljon sääske kes kõik sind halastamatult sõid ja närisid. Kakaduu pargi regioonis on 6 aastaaega, ehk mitte nagu meil 4. Aborigeenid on need väga täpselt paika pannud ja need tõesti on vajalikud ja väga täpsed. Me sattusime sellisesse aastaaega, mis on kuum ja väga tuulevaikne ja see on karm. Oled telgis öösel ja mitte mingit õhku ei ole vaid on sitaks palav. Me magasime ilma katteta, ehk siis natuke tuli õhku. Aga väga karm ja niiske ja palav ja ei mingit õhku. Kui me olime kuu aega varem, siis oli õhku palju ja öösel isegi pisut külm. Nii et siin vahetuvad need aastaajad väga tihti. Kõige karmimad kuud on jaanuar ja veebruar. Siis tuleb nii palju vihma ja tormi, et väga paljud teed on täiesti läbimatud. Ja mitte sellised väiksed küla teed vaid suured maanteed, mis on osariikide vahelised. Ehk tihtipeale jaanuaris sa ei saa sõita lihtsalt teise osariiki. Pole võimalik, sest teed on vee all ja ehk neist on saanud jõed. Ja kui sa oled kõva mees ja üritad neid läbida, siis saab sinu Toyotast lihtsalt üks neist, kes on kusagil kummuli tee kõrval ja mis enam ei sõida. Vool on lihtsalt nii tugev. Monsoon season on selle asja nimi kohalikus keeles. Aborigeenid lähevad siis koobastesse vihma eest peitu ja ei tule enne välja kui päike on jälle taevas, ehk siis kusagil märtsis. kakaduu rahvuspargis ja selle ümbruses elab väga palju aborigeene ja nende maa on püha. Et sinna minna peab sul olema luba, aga ega nad valget inimest väga enda juurde ei oota. Kakaduu pargis leidub väga palju ka koopamaalinguid, ning meil õnnestus kuulata ka kohaliku giidi juttu ning paljud asjad said selgemaks. Aborigeenidel on väga palju legende ja lugusid, kuidas midagi tekkis ja kuidas millegi puhul toimida. Nagu eesti vanasõnad ja jutud, tarkuseiva on ikka sees. Näiteks on nii, et kõikidel aborigeenidel on mingi grupp kuhu nad kuuluvad. Neid on kokku 16 ja iga üks alati uuel kohtumisel küsivad, kust nad tulevad. Ehk siis nad teavad, mis grupist nad on. Neil on ära määratud, kindlad grupid kes omavahel abielluda võivad. Kui see neiu ei ole sellest grupist, siis kahju küll. Sa ei tohi teda naiseks võtta ja kui sa sellest üle astud, siis oi oi. Siin on tagajärjed ja kohe on neil rääkida üks lugu mis siis juhtub. Üks tüüp (Nabulwinjbulwinj, aga nagu jumal meile umbes) selle üks lastest astus sellest reeglist üle ning jumal karistas teda. Ta seoti ümber puu ning puu pandi põlema. Kuidagi õnnestus naisel põgeneda, kuid mitte kaugele. Ta jõudis jõkke hüpata, sest ta nahk oli põlenud ning jumal muutis ta krokodilliks. Tänu oma põlenud nahele ja krokodilli nahk krobeline ning krokodill on julm loom. Nii et kui sa ei taha pahandust, siis hoia sellest parem kinni, sest muidu tulevad pahandused.

Koopamaalingud

Nii õpetatakse aborigeeni nende omal maal. Neil on kindlad asjad mida põlvest põlve edasi kantakse. Ligi 20 000 aastat on aborigeenid elanud sama moodi ja samade reeglite järgi. Ehk hoia oma maad, ära muuda midagi ja jäta see oma lastele. Neil on väga kindlad asjad, mis neile on pärandatud, kuidas ja mida kindlal aastaajal püüda ja mis viisil. Ehk suvel nad püüavad väga palju linde. Neil on väga rasked puuhalud, mida hoitakse vees. See teeb nad väga raskeks ning kui terve küla mehi hiilib õigesse kohta ning ootab kuni üks linnuparv üles lendab, siis reeglina ei pääse sellest parvest mitte keegi. Kõik kukuvad surnult maha. Nii täpsed vennad on need. Väga palju süüakse vesiroose ja neid on seal palju ja erinevaid. Samuti kalu ning igasuguseid taimi. Suuri käbisid ehk nende seemneid jms. Neil on palju süüa ja nad ei nälgi sugugi. Nii et nad saavad looduselt kõik mis neil eluks vaja on ning ma arvan, et nad on omas keskkonnas üsna õnnelikud. Kahjuks neid õigeid aborigeene on üsna vähe alles jäänud. Väga palju kohtab hoopis sellised pool aborigeene ehk halfcaste, kes elavad linnades ja nende ümbruses. Kes joovad ja laaberdavad ning tööd ei tee ega hooli millestki. Nad ei tea oma esivanemate kommetest eriti midagi ega saa enam metsas hakkama. Ning oma grupist sõltuvalt ei tohi nad nendega kes metsas elavad ka eriti suhelda. Neil on väga kindlad reeglid, ehk sa ei tohi ja saa mingite gruppide koos olla või viibida jne. Nii et neid õiged on üsna vähe alles jäänud, ehk 10-20 tuhat. Kokku on aborigeene üldse kusagil paarsada tuhat. Nii et ega neid valesidki eriti palju pole.

Dancing

Krokodillid - Kakaduus on võimalik näha ka krokodille nende loomulikus olekus. Ehk saad minna boat tripile, kus sul on võimlik neid näha. Reeglina on asja nimi Jumping Crocodiles tour, ehk hüppavate krokodillide tuur. Me käisime ka ühel neist, ning oi oi, kus me nägime krokusid. Krokud ise on tegelikult päris sellised omamoodi tegelased.

Kui kroku sünnib, läheb väga kaua enne kui ta suureks kasvad. Kui

te arvate et paari aastane tüüp on juba suur siis eksite. Krokud elavad väga kaua - 70 -100 aastaseks ning kasvavad väga kaua. Kui tüüp on umbes 15 siis tavaliselt peab ta õigel ajal lahkuma oma elupaigast, sest isastel on omad valdused. Kui alal on kaks isast, siis toimub võitlus ning üks süüakse ära. Nii et kui see noor ei ole õigel ajal jalga lasknud, siis on ta dead meat. 1 kroku kasvab päris suures 1000st. Nii et see protsent on väga väike ja neid krokusid kes elavad kusagil hoitakse väga. Ei mingit jahtimist või midagi sellist. Kroku on väga väärtuslik. Samas kui sa vales kohas vette lähed süüakse sind lihtsalt ära ja see ei ole nali. Seda juhtub igal aastal, et mingi loll ikka ronib vales kohas vette ja saab kalatoiduks.

jumping croc

Sealt edasi me põrutasime Bowenisse, kus korjasime tomateid. See oli kõige jubedam töö üldse. 12 tundi lõõskava päikese käes küürutada võtab ikka viimase jõu ära ja viimase tahtejõupingutusega sa vead end bussi. Raha eriti ei saa ning mõnu ka mitte. Nii et peale kolme päeva me kütsime sealt minema. Cairnsi, mis on siin üks suuremaid linnu. Nädal püüdsime tööd leida, aga ei õnnestunud. Nii siis jäi üks variant - wwoofima

Ubud

Floreselt tulime ära ka bussiga, kuid seekord olime targemad ja saime üsna ruttu ja odavalt tagasi. Sõitsime Ubudi, mis asub Bali saare keskel ja on selline kultuuripealinn nagu Tartu. Siin on võimalik tegeleda jooga, ravitsemise ja igasuguste usuliste ja hingeliste asjadega. Hästi palju on spasid ja salonge, kus sul on võimalik lasta teha endaga sada imet. Hästi palju on käsitööd. Balilased on väga suured käsitöö meistrid ja neile meeldib jubedalt nikerda ja voolida ja teha mingeid värke. Nii et siin on poode lademetes kust sa saad osta imeilusaid hõbeehteid, riideid, kotte, mida iganes puust on võimalik voolida, kivist kujusid. Nii et naistel on suht VÕIMATUUUUUUU siit mööda minna ja mitte midagi osta. Kõike on nii palju ja kõik on

nii ilus. Peale poodide, me otsustasime ikka veidi ringi ka vaadata. Võtsime rolleri ja asusime ümbrust uurima. Üks koht on Elephant Cave. See on üks vanemaid ja pühamaid templeid mis siin on

Käisime ka botaanika ajas. See oli päris suur ja muidugi väga tihedalt igasugu taimi täis. Ubud üldse on väga roheline ja väga ilus linn. Siin on kõik sellises parajas harmoonias. Isegi otse linna kõrval on riisipõllud ja väiksed külad, kuhu vaatama minna.

Sõitsime veidi ka mööda käsitöö külasid, kus järjest olid sadade viise maju, kes kõik pakkusid kas puust mööblit, antiiki, hõbedat, kivikujusid või riideid. Pea oli nii kirju, et ei suutnudki üheski kohas eriti seisma jääda. Aga me jõudsime lõpuks hoopis ühe looduspargini - Bali Bird ja Reptile park ehk bali linnu ja roomajate park. See oli väga lõbus koht ja kõige kaunim park kus ma elus olen käinud. Väga paljud linnud olid vabalt lihtsalt pargis ja lendasid ringi. Neid sai ise sööta ning
mõnesid ka katsuda.

meie ja meie suured linnud

vöike gecko poiss

Meil oli väga lõbus ja tore seal pargis. Mõnusalt sai klõpsutada fotokaga ning tundus, et lindudele meeldis poseerida ka.

Kultuur.

Inimesed ja kultuur on siin väga teistsugune. Väga palju on tseremooniaid ning igasugu üritusi jumalte auks. Kohalikud õnnistavad iga päev oma kodu ja asju ja jätavad lillekorvikesi viirukitega. Need korvid mis on maa peal on halbadele jumalatele ja need mis on pandud üles altaritele on headele jumalatele. Inimesed on väga sõbralikud ja proovivad sulle alati midagi müüa kuid on ka neid kes lihtsalt uurivad ja juhatavad sind sinu teekonnal.

Külastasime ka üht kultuuriüritust nimega Kecak and Fire dance. Balil on hästi palju rahvuslikke tantse ning siin Ubudis on mõned kohad, kus neid iga päev esitatakse. Iga päev on erinev tants. Peamine tants on Legolan Dance aga seda me läheme vaatama homme.

kecak dance

Kecak and Fire dance kujutas endast siis sellist lugu. Oli üks kuningas kes elas balil ning sellel kuningal oli suur paha vaenlane valge suur ahv. Suure valge ahvi ja kuninga vahel toimus palju võitlust ning paljud surid. Kuningas proovib vahepeal ennast tappa ja muud sellised dramaatilised kohad. Lõpuks toimub kahevõitlus ja kuningas võidab ja mehed saavad rõõmust jälle laulda.

Õhtud lõpevad meil alati ühtemoodi, kusagil mõnusas kohas einestades. Söögid on väga head, hinnad on väga odavad ning kohad on väga ilusad. Ainult naudi

Florese ümbrus ehk Rinca ja Komodo saar

Florese ümber on kaks suuremat saart. Rinca ja Komodo saar. Seal elavad maailma suurimad sisalikud - komodo draakonid. Nad on elanud nende saarte peal juba väga väga kaua. Ma ei tea kas just miljoneid aastaid aga midagi sellist. Hetkel on nad isegi siin Indoneesias väga kuum teema, kuna nad on veidi ohus. Nad tahetakse teha uueks 7 maailma imeks, üheks neist siis. Looduskaitsjad võitlevad siingi bürokraatia ja ettevõtjatega. Kusagil Sumbabwel komodo lähedal on üks suur kullakaevandus, mis kõik oma jäägid kusagile lihtsalt viskab ning väga loodusest ei hooli. Kardetakse et sel võib olla mingi mõju ka draakonitele. Igatahes me külastasime Rinca saart. Rinca saarel elab kusagil 1300 draakonit ning neid jälgivad kohapeal rangerid. Saarel muidu ringi käia ei tohi, kui rangeriga koos. Draakonid on ohtlikud ning nad on ennegi inimesi nahka pistnud. Nad ei pista neid niiviisi nahka et neelavad korraga alla, vaid nende sülg on väga mürgine, Nad lihtsalt veidi mätsutavad sind, ning nädala pärast kui sa oled täiesti pudi omadega siis nad tulevad karjaga kohale ja söövad su ära. Draakon tunneb vere lõhna 5 km kaugusele ja neid ei olegi vaja väga kutsuda, nad tulevad ise. Enamasti nad söövad väiksemaid ja suuremaid loomi. Mingi hirvepoiss või hobusevarss maitseb neile väga. Samuti on nad kannibalid, ehk nad söövad omasuguseid. Eriti väiksemaid. Kui väike draakon sünnib, siis ta ronib tavaliselt kohe puu otsa ja jääb sinna tükiks ajaks. Paar aastat kuni ta on piisavalt suur ja väle, et suuremate eest plehku panna. Puu otsas nad söövad linde ja sisalikke ja usse jms. Nende endi suurimaks ohuks on kotkad, kes neid puu otsast kütivad. Nii et nende elu pole ka lihtne. Kui sa ise kedagi ära ei söö, süüakse sind ära. Ranger rääkis paar lugu ka, et paar aastat tagasi oli üks mees puu otsast kookoseid alla toonud ja mingi draakon hammustas teda päris korralikult. See mees viidi küll haiglasse, kuid mitte piisavalt kiiresti ja ta suri. Nii et isegi rangerid surevad.
Me jalutasime seal saarel tunnikese ringi ja nägime neid nii koobastes, kui lihtsalt ringi jalutamas kusagil. Öösel on nad suht apaatsed ja neile võib läheneda julgelt. Siin nad on nagu lambad, kuigi millegi pärast tundub, et ma ei julgeks seda sellegi poolest teha. Vot sellised loomad siis:

Florese saar

Terekest kõigile,

Nagu olete aru saanud viibin ma Indoneesias ning ünsa kohe saab kuu aega täis. Ma olen võtnud seda kuut aega nagu puhkust ja see käib ka blogi kirjutamise koha. Vahel on nii hea lihtsalt lebotada ja teada, et sa ei pea mitte midagi tegema. Keegi ei käsi kusagile minna või midagi teha. Blogi kirjutamine on ka selline paras ettevõtmine, nii et mul seda tunnet ei ole tükk aega peale tulnud, aga nüüd ehk siis viimaks :)

Kuu aega Indoneesias on olnud väga huvitav ja mitmekesine. Me alustasime oma trippi Kutast, kust me järgmine päev jalga lasime. Sealt põrutasime edasi Gili saartele, kus veetsime mõnusa nädala puhates rannas, süües ja snorgeldades.

Gili saar on üks ilusamaid kohti kus lihtsalt puhata

Gilil olles sai räägitud ka mõne turistiga, kellest mõnedki olid pikemalt Indoneesias rännanud. Üks tüdruk rääkis, kui väga talle meeldis Florese saar ja eriti selle ida osa. Uurisime veidi maad ja saime teada, et seal florese saare lähedal on ka Komodo saar, kus elutsevad suured sisalikud. Nii et igati põnev koht, mida uurida. Gililt Floresele saab sõita kas laevaga otse, mis oleks maksnud 1500 krooni ja sõitnud 4 päeva. Vahepeal muidugi igast saarte pealt läbi käinud või teine variant bussiga. See tripp kestab kusagil 30 tundi. No me sõitsime bussiga, sest tahtsime ikka raha kokku hoida. Ütleme nii, et siin Indoneesias saab sõita tegelikult väga odavalt ühest kohast teise, aga sa pead teadma, kust bussi peale minna ja kust pilet osta. Selliseid kolle, kes sulle "odavalt" piletit tahavad müüa on iga nurga peal ja keegi ei ütle sulle, kus see odav koht on. Näiteks kui me Gililt ära tulime teadis üks tüüp kes oli pikemalt rännanud täpselt kuhu minna ja kuidas kaubelda. Temaga saime bussisõidu linna 8 krooni eest, aga veidi eemalt õhtusel ajal on sama sõit kusagil 60 krooni. Nii et küsida nad oskavad. Gililt me saime Lomboki saarele ja Lomboki saarelt praamiga Sumbabwa saarele. Seal me hüppasime kohe mingi bussi peale, mis sõitis saare teise otsa ja see oli väga pikk sõit. Kusagil 11 tundi. Teed on siin hästi kitsad ja vahepeal oli isegi hea, et pime oli. Millimeetrite mäng neile meeldib. Öösel kell 2 jõudsime Bimasse, kus jäime kükitama väikesse mikrobussi, et teha edasi sõit Sapesse, kus läks
järgmine praam. See oli päris nüri ootamine. Kusagil 3 tundi ootasime mikrobussis ja vahepeal meeldis kohalikkele, kes ei maganud turiste kiusata ja prantsuse tüdrukuid ahistada. Käisid ja proovisid kõigile muljet avaldada. Päris naljakad. Igatahes hommikul jõudsime Sapesse ja saime teada, et praam läheb alles õhtul. Nii me võtsime toa ja magasime lõpuks normaalses voodis. Sape oli selline naljakas koht. Paljud majad olid ehitatud otse sadama äärde, ehk nad olid postide peal, sest tõusu ajal oleks nad muidu vee all. Ma jalutasin seal veidi ringi ka ja ega valgeid selles linnas ei olnud. Mul tekkis järsku suur soov uue märkmikku järele, et sinna mingeid asju kleepida. Halina ja Mihkel ütlesid, et ma olen küll optimist kui ma proovin siit külast neid asju saada, aga ma SAIN need asjad lõpuks. Leidsin ühe sellise veidi suurema poe. Pood on selline, et seisad väljas maja ees ja on üks lett. Sealt küsid ja siis tuuakse sulle kusagilt see asi. Inglise keel piirdus sellise lausega peale gilit igal pool - hello mister. Rohkem ei midagi. Õnneks ma olen päris palju harrastanud sõna seletamise mängu, ehk selgita kätega ja häälitsusi mitte teha. No ma siis vehkisin seal. Märkmik oli lihtne, selle ma sain minutiga kätte, aga liim. See oli raske. Küll mulle toodi igast asju alates wc torudest kuni kirjaklambrini. Lõpuks ma juba lõin käega ja siis viimasel hetkel üks naine lendas liimiga kohale. Maksis 50 senti. Kätte sain. Nüüd on mul reisimärkmik kuhu ma saan suuri ja vägevaid asju kleepida, et järgmistel põlvedel ka midagi vaadata oleks.
Sapest ma saime lõpuks praami peale ja see sõitis kusagil 8 tundi Florese saarele. Kohal olime kell 2 ja siis oli väga raske hotelli saada. Lõpuks me ei saanudki, vaid istusime ühe bungalow koha verandal ja ootasime hommikut. Saime toa, saime dušši alla ja saime süüa. Elu tundus hea ja tore. Puhkasime päeva ja siis otsustasime rolleriga seda ilusat saart avastama minna.

Mina ja Halina

See sõit tuli algul veidi kohmakalt mul välja, sest roller oli rohkem nagu väike motikas käikudega ja me kahekesi Halinaga selle peal olime tema jaoks veidi rasked. Peate arvestama sellega, et Floresel enamus ajast tuleb sõita üles vägagi järsust mäest üles või siis tulla alla vägagi järskudest kurvidest. Esimese poole tunni pärast oli meil juba jama majas. Ma ei osanud eriti sõita ja ühes väga järsus kohas masin lihtsalt ei vedanud ennast välja ja libises tagasi. Pidurid ka ei suutnud hoida meid kinni ja nii me siis külje maha panime. Midagi hullu ei juhtunud, sest hoogu ju eriti polnud aga Halinale tundus, et tema niiviisi küll jätkata ei taha. Seepeale tuli mul tõestada, et mul on ikka load ja ma ikka oskan sõita küll tegelt. Et sellist järsku mäge Eestis pole ja lase ikka mehel atra seada. No saime siis edasi ja sõit oli väga ilus. Suurte mägede vahelt olid suured riisipõllud, enamik kes vastu tulid lehvitasid ja me lehvitasime vastu. Lapsed on vabsee hullud - need jooksid kaasa ja proovisid sulle patsi lüüa. Väga lõbus on nii sõita küll.

Lapsed jooksid sealt alt üles et meid näha ja tere öelda

Vaata videot lastest

Me jõudsime päris kõrgele vahepeal ja seal oli päris jahe. Kuna siiamaani temperatuur alla 30 kraadi polnud langenud ei osanud ma midagi sellist oodata ja polnud enda vastavalt varustanud. Sõitsin ja lõdisesin ning mõtlesin, et kas see linnake "Ruteng" ei hakka juba paistma. Lõpuks jõudsime ja saime kusagile end sisse seada. Selle päeva ja järgmise ma olin teki all. Ainult korra
käisin ja otsin endale jope. Sooja jope. Ruteng on üks suuremaid linnu Floresel ning sebimist oli seal palju. Uurisime mis siin siis vaadata on. Tahtsime minna Wae Rebo külasse, mis on üks vana ja traditsiooniline küla Floresel. Sinna ise päris minna ei saa, ainult giidiga või kui sa oled indoneesia keele spets. Nii me siis sebisime endale giidi. Giidiks oli meile Ricardo, kes oli üsna noor poiss - 19. Ta õppis turismi ning inglise keel oli tal päris hea. Ricardo käest uurisime selle Wae Rebo kohta ning saime teada, et sinna läheb väga halb tee. Tema jäi eelmine kord rolleriga tee peale ööseks, sest kumm läks katki. Lisaks tee lõpus tuli 4 tundi ronida mäe otsa kõrgele ja kaugele. Selline päris huvitav küla. Ricardo pakkus ka teist varianti, et selle ühe küla asemel külastada terve päev teisi asju mis siin lähedal on ning öösel minna Todo villagesse, mis on ka tradistiooniline küla, aga ei ole nii kaugel ja tee on hea. No mis siis ikka. Teine variant tundus kuidagi parem.
Järgmisel hommikul me alustasime siis oma trippi. Esime koht kuhu me läksime oli suur suur koobas. Sealt koopast leiti 4 aastat tagasi "homo florensis" ehk kääbik. Kääbikud olid elanud selles koopas 10 tuhandeid aastaid tagasi. Koopast on leitud kusagil 5-6 skeletti. Suuruselt olid nad kusagil 1m - 1.20m kuid liikmed olid välja arenenud. Ehk siis päris kääbiku rass. Florese saar
on üldse kuulus selliste ektreemsete arengute poolest. Sealt koopast leiti veel mini elevandi luud ning siiani elab Florese saare lähedal Komodo draakon. Suurim sisalik maailmas. Koobast näitas meile kohalik giid, kes lubas igale poole vaadata ja ka ronida kui tahtsid. Tavaliselt on nii, et sa ei tohi midagi puudutadagi - seal oli vastupidi. Roni väikesesse kääbiku koopasse ja tunne end vabalt. See õige koobas asus tegelikult 12 meetri sügavusel ja sinna läks väga kitsas rada ehk sa pead olema kääbik, et sealt läbi mahtuda.

selline vaade avanes meile koopast

Edasi me sõitsime ühe suuure mäe otsa, kust avanes vaade ilusatele riisipõldudele.

Riisipõllud võivad väga kaunid olla

Veidi eemal asus Ranamese järv. See oli väga rahulik ja väga külm. Üks väheseid järvi florese saarel. Florese saarel asuvad ka Kelimutu järved. Need on maailmakuulsad. Nad asuvad vulkaani jalamil ja nende eripäraks on see, et nad muudavad kogu aeg värvi ja siiani et tea keegi täpselt miks. Järvi on 3, kuid meie jaoks jäid nad pisut liiga kaugele. Algul oli plaan sinna minna
aga sõit oleks võtnud 4-5 päeva edasi tagasi. Nii me siis selle asemel seadsime oma sammud hoopis Todo küla poole. Enne todo küla võtsime veidi bensiini. Veidi harjumatu on see tähelepanu, mis sa saad kui sa kusagil peatud. Kõik, absoluutselt kõik küla elanikud jooksevad kohale ja uurivad sind, et mis nüüd saab. Memmed taadid jooksevad toast ja emad lastega rinna otsas - kõik on kohal. Valged tulid bensiini ostma - lihtsalt endal on ka naljakas

Küla oli koos kui me bensu võtsime :)

Todo küla.

Enne kui meid külasse lasti, pidime istuma officiesse maha ja veidi külameestega asju arutama. Enne kui küll sisened, pead sa kandma "sarongi" - kohalik riietusese. Selline pikk ja üsna kõrge seelik, mis sa endale ümber seod. Seda kannavad nii naised kui mehed. Kui meil sarong ümber oli, siis me olime küla liikmed ja kuulusime küla perekonda. Küla ongi üks suur perekond ning
perekond aitab sind alati kui sul on mingi häda. Selle põhimõttega nad elavadki ning tundus, et neil oli seal üsna hea olla. Kõigepealt näidata meile pisut küla ning siis juhatati ühte majja, kus meile pakuti öömaja. Maja oli tegelikult väga korralik ning pererahvas ise ka väga lahke ning sõbralik. Algul istusime ja lasime end suurel lastekarjal lihtsalt piiluda. Üks hetk Ricardo proovis neile pisut inglise keelt õpetada ja meid tutvustada. See oli päris lõbus. Lapsed on indoneesias küll hästi armsad ning sellised toredad. Nii me siis igaühega pisut kätlesime ja tutvusime.

Kui esialge hirm üle läks siis nad olid igal pool :)

Õhtusöök toimus perelauas ning traditsiooniline riis, kala ning juurviljad. Väga maistvalt oli tehtud ning peale õhtusööki pakuti meile ka kohalikku napsu. Floresel on enamik inimesi katoliiklased ning väike naps on väga tavaline. Kohalik vein oli minu meelest päris hea ja kerge. Arutasime pererahvaga rahvariiete üle. Pereema näitas rätikuid ja sarongi, mis ta ise on teinud
ja need olid väga ilusad. Minu meelest üsna sarnane joon Eestiga. Mõned nägid välja täpselt nagu muhu või mulgi rahvariided. Olime enne kokku leppinud külaga, et me tahaks näga ka traditsioonilist laulu ja tantsu. Nende küla reliikviaks on inimesenahk. Nende küla esimese juhi ja püha isa nahk, mida nad on säilitanud juba väga kaua aega. Selleks et meile seda nahka näidata, selleks tuleb kõigepealt läbi viia riitus ning küsida luba esivanematelt jne. No meid see nahk nii väga tegelt ei huvitanud ning nad küsisid ka hullu raha selle eest, et me seda näha võiksime. No me ei tahtnud, aga nad ei tahtnud sellest eriti aru saada - mis mõttes. Lõpuks nad said aru, et me tahame pisut laulu ja tantsu näha ning olid nõus seda meile esitama. Me tulime pisut valel ajal mõnes mõttes, sest just mõned tunnid tagasi oli lahkunud nende külast saare president. Nii et nad olid eelmine õhtu ja päev kõvasti vaeva näinud ning olid väsinud. Aga sellegi poolest pakkusid nad meile seekord veidi kangemat kohalikku napsu ja esitasid kolm laulu.

Küla mehed meile laulmas

See kõik toimus traditsioonilese majas, kus minu meelest elas koos pool küla. Peale laulu rääkisime juttu ka küla vanemaga ning uurisime üksteiselt kultuuri ja elu kohta. Ma küsisin mis on nende jaoks kõige oluliseim asi siin elus - selleks on õnn ja rahu, mis käivad käsikäes. Nemad küsisid kas me elame ka koos nagu üks perekond - kõik ühe eest ja üks kõigi eest. Me elame ju tegelikult suht
lahus oma vanematest ja suht üksi üritame oma elus hakkama saada. Nende jaoks on pere nr 1. Abiellutakse vara, hakatakse eraldi elama aga kõik suhtlevad väga tihedalt. Kui kellegil sünnib laps või toimub mingi teine tähtis üritus, siis tuleb terve küla kokku ja tähistab seda koos sinuga.
Hommikul otsin endale ühe ilusa sarongi, sest ma ei suutnud ilma selleta sealt lahkuda.

Mina, Halina, Ricardo ja Mihkel todo maja ees

Tagasiteel Rutengi sõitsime läbi veel Spider-web riisipõllult. See on selline külapõhine riisipõld, et keskel on koht jumalate annetamiseks ning ümber on riisipõllud. Kõik on seotud ning kõik hoiavad ühte. See on nende küla viis kuidas elada.

Kõik jagavad vett ja kõik jagavad saaki. Riisi nad saavad kusagil 3 korda aastas, nii et nälga nad ei jää.Esmapilgul võib jääda mulje, et nad elavad väga vaeselt, kuid tegelt pole asi nii. Neil pole vaja ka eriti midagi. Kogu aeg on soe, riisi saab palju, veidi kala ja juurvilju ning ongi kõik olmas. Paljud elavad hüttides, mis ei näe just eriti esinduslikud välja, kuid mis peavad vastu üsna kaua. Nii nad on palju õnnelikumad kui vaevatud lääne inimesed. Pole laenu, pole tööd on vaid põld, lapsed,
küla ja perekond. Ega nende elu pole kerge, kuid nad leiavad alati aega et suhelda ja rõõmustada teiste üle.

spider web rice paddy

Rutengist me edasi ei sõitnud vaid sõitsime tagasi Labujan Bajosse, mis oli meie esimene peatuspunkt siin Floresel. Otsustasime Halinaga, et hakkame allveeelanikeks mõneks ajaks ehk siis sukelduma. Seda ma olen tahtnud teha juba väga ammu ja tundus, et Flores on selleks suht ideaalne koht. Florese ümbrus on Indoneesias sukeldujate üks lemmikkohtasid, sest siin võib kohata väga mitmekesist veealust loodus. Väga palju erinevaid koralliliike, tasandike, saari ja muidugi tuhandeid erinevaid kalu. Esimesed kaks päeva ma põhimõtteliselt tegelesime sellega, et endale selgeks teha kuidas see sukeldumine käib. Kolmandal päeval oli juba kaks sellist korraliku sukeldumist ja sai asja nautida. Tõesti, see elu mis seal all on näeb imeilus välja. Me olime vee all
mõlemal korral kusagil 50 minutit ja see aeg läks nagu 5 minutit. Nägime suuri kalaparvesid, veealust ussi, kilpkonna, mandarinikala, selliseid naljakaid angerjaid, suurt kalmaari ja veel sadu erinevaid värvilisi kalu. Me esialgu ei teadnud väga mida vaadata, aga instruktor näitas vahepeal kepiga kuhu vaadata ja mida uurida. Igatahes väga põnev asi on see. Mul tekitas kõige rohkem sellist vaeva õige hingamine. Hingata tuleb hästi sügavalt ja aeglaselt sisse ja välja. Mul on aga kogu aeg selline tunne, et õhku on ikka vähe ja tahaks veel ja veel. Aga ma harjutasan tasapisi ja ega need kes profid olid, said vast 15 minutit kauem olla. Võtsime viimasel päeval veel kaks lisa sukeldumist, mis mõnes mõttes lõppesid minu jaoks veidi õnnetult. Sukeldumised ise olid väga ilusad ja nägime palju kaunist, aga millegi pärast mu kõrvas juhtus midagi valesti. See rõhk ja mingid värgid, tekitasid mu kõrvas mingi põletiku, mida ma ravin siiamaani. Seda enamikel ei juhtu, aga näe, mul juhtus. Loodan, et paari järgneva päeva jooksul, mul see paraneb ja ma saan ikka Austraaliasse lennata. Muidu olen jamas.

sukeldumisvarustus

1 kuu puhkust indoneesia saarestikus

Hällo hällo ...

Meie kauaoodatud puhkus on lõpuks käes ja me otsustasime sõita Bali saarele. Eelkõige seetõttu, et siin on väga palju huvitavat kultuuri, kaunid ja huvitavad kohad ning üsna odav. Meie lend maandus Bali pealinna lähedal ning kõige pealt tuli meil leida takso, et jõuda kuhugi enam vähem hotelli. Ma ei olnud enne aasia riikides käinud, niisetõttu tuli kultuurišokk ka üsna peatselt. Põhimõtteliselt on nii, et kohalike hordid ründavad sind igalt poolt, pakkudes sulle igal ma korrutan igal sammul transporti, tüdrukuid, narkootikume, elamist, süüa, ninni-nänni jne. Peale selle käib sinu ümber tohutu kaos liikluses ning kõik see paneb pea ringi käima ja ihkama kuhugi vaiksesse kohta. Nii oligi, et kui me esimese öö olime ära maganud, otustasime siit turistide mekast Kutast kohe jalga lasta esimesel võimalusel. Põhimõtteliselt on siin nii, et kui sa kellegile midagi mainid, et sul on vaja midagi, näiteks kuhugile minna, siis kõik kellega sa räägid saavad seda sulle pakkuda. Me peatusime hotellis ja ütlesime hotelliomanikule, et me tahaks sõita veidi kaugemale. Ta juba oli kusagil telefoni otsas ja helistas tõenäoliselt ühele oma sajast sugulasest, kes seepeale lubas meid väga mõistliku hinna eest kohale viia. See sugulane siis tõttas kuhugile autolaenutusse ja ootas meid oma uhke sõidukiga varsti hotelli ees. Siin ise sõita on surm -esiteks sõidad kellegile otsa, teiseks sul poleks aimugi kuhu poole sõita ja kolmandaks autojuht ei maksa väga palju. Me palusime end läbi saare viia ja mõningaid huvitavamaid asju näidata. Üheks neist on monkey forest. Seal pesitsevad ahvipoisid juba väga ammusest ajast ja neile banaani andes ronivad nad su peale ja tõenäoliselt varastavad ka midagi, kui sa veidi hooletu oled.

Monkey oma pojaga

Siin saarel on ka tuhandeid templeid ja tuhandeid jumalaid kellele need kõik on mõeldud. Loomulikult on need templid kõik väga ilusad ja lihtsalt peab imestama nende käsitöö oskuse üle siin saarel. Ubud on üks linn, kus Bali saarel võib neid väga palju kohata. Meiegi külastasime mõningaid neist

Templi sissekäik

Bali saar on hetkel väga ülerahvastatud ning hetkel on käimas turisti tipphooaeg, ehk me sattusime siia veidi valel ajal. Nii me otsustasime veidi lõõgastuda ning otsustasime minna kusagile saarte peale. Kõige mõistlikum tundus olevat minna Gili saartele. Need ei asu väga kaugel ning on väiksed saared valge liiva ning helesinise veega ümbritsetud. Mis seal ikka, nädalake vedelmist paradiisisaarel ei kõlanud just halvasti. Gili saar – siit me tuleme. Sinna saamine oli veidikene pikem protsess kui me algul arvasime. Algul me asutsime praamile mis sõitis kusagil 6 tundi. See kõige hullem ei olnud. Algul pidime istuma puupinkidel ja kössutama, aga hiljem tehti mingi uks lahti ja sai minna visata end veidi mugavamalt pikali. Jõusdime Lomboki saarele ja sealt viidi meid väikse bussiga saare teise otsa. Veidike ootamist ja järgmine paadike ootas meid.

Sellise väikse ujukiga läksime

Ja kohal me olimegi. Pidime otsima muidugi majutust ja selle ma ka leidsime pärast mõningat sebimist. Siin on sellised suht ägedad bangalod, kus ees on võrkkiik ja sees on suur voodi, mis on nagu vana kool. Selline suur võrk on peal ja kusagilt vahelt pead sisse pugema. Siin me siis nüüd oleme – paradiisisaarel.

Milline näeb välja siis üks päev paradiisisaarel
Kusagil kell 5 hakkavad kirema siin kuked. Nii et ei mingit pikalt vedelemist. Neid kukkesid on siin mustmiljon ja kõik kirevad järjeset kuni 8-ni välja. Me tavaliselt lihtsalt ignoreerime neid kukkesid kuni 8-ni ja siis ajame end rõõmsalt üles. Hommikusöögiks on üks pannkook või röstsai munaga. Peale seda on aeg minna randa pikutama ja snorgeldama. Rand on kaetud väikeste mõnusate hütikestega, mille ees või siis sees on võimalik lösutada. Siin pakutakse kõige maitsvamaid mahlajooke ja smootisid mida sa võid endale ette kujutada ja see kõik näeb välja siis umbes nii:

Sõber Mihkel mõnulemas

Ma olen ka snorgeldamise fänn ja siin on selleks suurepärane võimalus. Ümber kogu saare on korrallajad ning miljonid toredad värvilised kalad. Täna ma nägin suurt kilpkonna ja ujusin temaga pisut koos:

Üks päev võtsime ka väike kruuisi, kus meid viidi ümberkondsete saartele jalutama ning snorgeldama. Väga väga tore oli.

Päeval me käime tavaliselt Fatihma juures söömas, kellel on väike köök ja üks laud, kuid kes teeb kõige maitsvamalt süüa. Riisi kalaga või nuudleid kanaga saad sa iga kell ja see maksab 8 krooni. Kohalikud söögis üldse on siin väga väga head ja neid tehakse ka hoolega ja kaua. Enamik valmisab oma söögi süte peal, mis teeb selle veel maitsvamaks. Kala on siin peamiseks õhtusöögiroaks ja seda nad oskavad väga hästi teha.

Nasi Goreng ehk riis kalaga

Päikeseloojangud on siin ka fantasilised. Ühed kõige ilusamad mida ma oma elus olen näinud.

Kas pole kaunis?

Tavaliselt õhtud me istume kusagil mereääres hütis ja tellime endale head paremat ning kuulame mõnusat muusikat ja naerame. Tore on aga veidi liiga tore juba. Me otsustasime, et aitab täna. Liiga kaua liiga tore on igav, nii et järgmise nädala me kondame oma pead ringi ja proovime jõuda komodo saarele, kus elavad suurimad sisalikud siin ilmas.

Päikest
:)

Karijini - Lääne- Austraalia pärl

Karijini rahvuspark asub Lääne-Austraalias suhteliselt keskel. Karrathast on see 500 km kaugusel ja Broomist 1000 km kaugusel. Karijini kujutab endast suuri mäeahelikke ja tohutuid pikki lõhesid, mis on tekkinud maakoore sisse. Niisiis on võimalik vaadata maa sisemusse ja näha mida on loodus teinud 100 miljonite aastate jooksul. 20000 aastat on elanud selles kohas aborigeenid ja nende jaoks on see väga püha koht.

Karijini on oma suuruselt üks suuremaid loodusparke oma 627 445 hektariga. Peamine põhjus, miks siia tullakse on see, et näha iidseid kivikolosse ja sügavaid kanjoneid mis voolavad läbi suure püha Karijini.Geoloogiliselt on Karijini umbes 2500 miljonit aastat vana. Peale mitmeid jääaegu on Karijinis murenenud, suured jõed on oma tee uuristanud ning tuuled ja tormid on jätnud oma jälje. Nüüd me siis näemegi seda suurepärast loodusetööd ja ma pean tunnistama et see oli üks kaunemaid kohti elus mida ma näinud olen:

Karijinis on paar loodusliku basseini, Fortescue Falls ja Circular pool, mis on eriti pühad paigad. Neist ühte me külastasime esimesel õhtul. Circular Pooli, mis oli võrratult kaunis. Ma olin ainuke seekord, kes selles pühas kohas ka vette hüppas ja külma vee ära proovis. Oli tegelt päris mõnus - nagu krabi tiigis.

circular pool

Järgmise päeva hommikul käisime ära ka teises looduslikus basseinis. Sellel oli ka sellne mõnus juga, kus sai mõnusalt vedeleda ja lasta veel end masseerida

.

mina mõnulemas - haa

Peale seda mõnusat värskendavat suplust, läksime selle kandi suuremat mäge vallutama. Mount Bruce mäge. Mäe kõrguseks merepinnast on 1235 meetrit ja see oli väga mõnus ja meeldiv ronimine. Natuke raske mõnes kohas aga muidu selline väga maaliline retk. Üles jõudmine võttis meil aega kusagil 2 tundi ja üleval olles nautisime väikest piknikku.

Alla tulemine oli veel mõnusam, kuna see ei nõudnud mingit pingutust. Lihtsalt nautisid võrratut vaadet.

maailma vallutamas

Peale seda võrratut mäe vallutamist oli aeg minna vallutada oma esimene kaunis kanjon. Selleks oli Hancocki kanjon. Kanjonites oli selline päris huvitav ronimine. Tihti peale oli osa teest kaetud veega, nii et pidid ronima mööda kitsast äärekest ja hoidma kõvasti nurgast kinni. Oli ka üks hästi kitsas koht kus all voolas vesi ja sa pidi toetuma kahe jalaga seinte peale, et sealt läbi tulla. Selle koha nimi oli spiderwalk ehk "ämbliku kõnd"

ämblikmees

Peale seda huvitavat komberdamist jõudsime tõesti imeilusasse kohta, kus vesi voolas alla mööda imelist värvi kanjonit ja jõudis lõpukus rohekasse väikesse järvekesse. Me olime üsna lummatud sellest kohast ja ei tahtnud kuidagi lahkuda. See on üks kaunis koht mis jääb mulle mällu väga pikaks ajaks.

see oli tegelt päris libe ja külm aga pilt sai tehtud

Peale seda kaunist kohta suundusime järgmist kohta avastama. Selle koha nimeks on Noks, ehk inglise keeles Knox gorge. Nimi on veidi naljakas aga koht oli väga huvitav. Algul me kõndisime mööda kanjonit ja ega ei hakanud midagi väga erakordset silma, aga tundus, et ees tuleb midagi väga head. Kõndisime kusagi paar kilomeetrit ja siis juhtus midagi naljakat. Suured kiviseinad mis meid kogu aeg ümbritsesid muutusid äkki tumepunasest helesiniseks või selliseks hallikaks sinkjaks tooniks. Tee läks järjest kitsamaks ning lõpus ootas meid kiri : siit edasi minna juba ainult professionaalidel. Eestlased on kõiges veidi professionaalid, nii et me otsustasime pisut piiluda, mis meid ees ootab. Selleks tuli tõsiselt oma jalalihaseid ja tasakaalu kasutada. Kõigepealt tuli jalad päris laiali ajada ja tasapisi liikuda mööda kitsast kanjonit edasi. Alla vaadates nägid kiiret oja vulisemas paari meetri kaugusel. Sinna alla kukkumine oleks siiski päris valus. Edasi tuli paar suurt jämedat puud, mida mööda edasi liikudes pidi hoidma head tasakaalu. Vastasel juhul kukud 2-3 meetrit ja saad haiget.

Halina on üks julge naine :)

Meelis - üks julge poiss :)

Viimaks tuli teha kahe eelmise kombot, et tasapisi puule toetudes ja seina mööda roomates sai astuda suurele kivile. Ja sealt kivilt avanes hingemattev pilt, mida jäid lihtsalt suu ammuli passima. Sinu all vajus sügavikku ilus sinine oja, istudes suurel kivil, mis asus väga kõrgel kui alla vaadata. Ümberringi suured sinised ja tumedad kaljud ja nende vahelt paistab kaugel eemal tume oranž päikese poolt kullatud väljapääs ja selle all türkiisroheline looduslik bassein. See oli võrratu ...

pilt ei anna edasi päris seda - aga see oli kaunis

Kivi peal - õnnelik et siia jõudsin

Karijinis on kusagil 10 kanjonit ja matkarada. Käisime läbi neist enamuse ja lõpuks tundusid nad juba üsna sarnased. Seetõtttu ma ei hakka päris igast ühest rääkima, aga mainimist tasuks veel kindlasti see viimane koht kus me käisime. Selleks on järjekord looduslik bassein, sest me vajasime värskendust ja suplust enne pikka teekonda. Fern pool on kõige suurem, mis Karijinis on. See on aborigeenidele väga ammu teada paik. Nende legendi järgi ilmus see bassein tänu sisalikele, kes tegid selle, kui maakera oli veel pehme. Need sisalikud elavad seal tänapäevani.

Karijini on koht mida peab külastama kui sa oled seal lähedal. Soovitan soojalt!!!!!!!! Ma sain sealt nii palju ilusaid pilte, mis siia kõik ei mahu, aga üks viimane:)